Millimullimallikad

Sensooriumi alguses on pulkaed

$ kirjutamine --akumuleeri %%% >> /dev/mõte | kirjutamine --kordus∞ & $ echo „[VIGA]: liiga palju teksti” && /dev/null < kõik $ rm -rf ~/reaalsus && touch ~/tühjus && exit

Ta, 0laf, leiab end seismas infokihtide keskpunktis ja vaatamas ääretult tähendusrikka näoilmega tühjusesse. Enese teadmata kopeerib seda ilmet toaseinale ununenud peegel.

Asetugu pastapliiats sinna, kus teda kunagi vaja võib minna, isegi kui seal juba on mõni pastapliiats. Ta nimelt soovib, et ta sureks nagu pastapliiats, jättes järele tühja kesta, millest liblikad ja kärbsed üritavad läbi lennata ja millest jõnglased tatipüsse meisterdavad – et lõpuks see kest jääks lihtsalt jalu maha mõnele rohtunud rajale.

Ta istub nurgas oleva kirjutuslaua taha sooviga kirjutada tähte n, ent kirjutab selle asemel numbri 0. Ta tõuseb ja liigub diagonaalis üle ruumi, kus vastasnurgas asub täpselt samasugune laud täpselt samasuguse paberiga, ja kirjutab selle tähelepaneku sinna. Siis läheb ta tagasi. Tema jalajäljed targal vaibal jäävad diskreetselt helendama.

Vahelduseks üritab ta reformpõhjaga voodit ühest ruumist teise viia. Siis avastab ta, et voodit on võimalik kokku panna, ent madratsi tõttu ei taha see kokku minna. Ta vaatab otsiva pilguga, et leida nööri, traati või mõnd juhet. Ta leiab aknalaualt ainult ühe roosa paela, ent see on liiga lühike. Siis tegeleb ta mõnda aega, proovides siduda paela voodi raami külge ja moodustada paelast võimalikult sümmeetrilist lehvi, kuigi algul on ta mõelnud paela sinnasamma maha poetada.

Ta jõuab tagasi toanurka ja asetseb nägupidi akna suhtes nurga alla, mis moodustab koosinustangensi ja mis jagatuna ruumi üldmõõtmetega ja saadud Avogadro arvuga nihestatud kuldlõike järkjärgulises konstellatsioonis on võrdeline tema näo tuima ja kihtkihilise liikumisega, mis liigub kaasa pilguga, mis järgib varju, mis liigub kaasa sellega, kuidas tema pea liigub, mis liigub igiliikurina.

Seal nurgas esitabki ta lause a. Lausele a on ta volitatud lähtuvalt kehtivast olukorrast lisama täienduse n. Täiendust n võib aga kasutada ükskõik mille kohta ja see ütleb ükskõik mida, ent see-eest alati midagi täiesti täpset. Seega võiks a olla n-i tõttu samuti mis iganes – seega täiendus n tühistab lause a.

Kui a oleks ruumis viibiv isik x, paneks ta seda tähele, ruumis viibiv y aga mitte. Kui y seda tähele paneks, siis paneks ka x. Kui x seda tähele paneb, siis y ei pane. Nii kõik lähebki.

Ta vajutab vastavale nupule ja kuuleb kutsuvat tooni. 0laf kuuleb, vastatakse lõpuks teisel pool. Siin kõneleb 0laf, ütleb ta lõuga sügades. Palun genereerida mulle üks olematu raamatu sünopsis, millel poleks midagi pistmist minu mälukihtide lademega ja mis sisaldaks sõnu, nagu.. Siinkohal jääb ta kõhklema. Aga 0laf taipab. Ei möödu paari minutitki, kui seinal oleva reljeefse näokujutise poolavatud suust kukubki tema kirjutuslauale sünopsis. Siin see on, pobiseb reljeef ja limpsab meelalt keelega, jäädes seepeale uuesti ja ka edaspidi tardunuks ning ei hiljem ega varem me temast rohkem ei kuule.


Suund teadmatusse

0laf, kalbe nägu ees, loksub bussis läbi lepavõsade lonkleval tolmusel külateel. Pärast mitmeid elupöördeid on ta vastu võtnud õpetajakoha pealinnast võimalikult kaugel asuvas eriinternaatkoolis. Nüüd järjest kaugenev pealinn oli selline, kus trollides sõitsid ilusad tüdrukud. Trammides sõitsid veel ilusamad tüdrukud. (Ja iga kord, kui sa trammiteed ületades trammi alla ei jäänud, tähendas see aina suurenevat tõenäosust, et mõni teine kord jääd.) Ainult linna ja selle läheduses asuvate saarte vahel käivatel praamidel ei olnud nii ilusaid tüdrukuid kui trammides ja trollides – seal oli vaid läbilõige keskklassist, ei mingeid maalt linna põgenevaid romantilisi kaunitare. Tütred kui emade noorendatud koopiad. Ja keegi ei vaadanud unistava pilguga loojangu maalinguid horisondil. Trammide ja trollidega seevastu sõitsid äärelinnade tüdrukud keskjaama, nad kavatsesid külastada kaubamaja kosmeetikaosakonda ja proovida huulepulka ja lasta endale peale kallist lõhnaõli ja pärast koguneda kuskil kiirtoiduketi söögikoha ees. Igatahes täpselt sellisena jäi pealinn 0lafist maha, kui ta keskjaamas tagasi vaatamata bussi peale istus.

Buss oli sõitnud algul mööda siledat asfaltteed, läbinud mitmeid keerulisi teesõlmi ja lõpuks keeranud mühklikule külavaheteele, mis oli kohati nii kitsas, et puude ladvad peksid vastu bussiaknaid. Seal tekkiski 0lafil tunne, et kõik inimesed selles bussis olid oma füüsilises olemises tegelikult parasjagu hoopis kuskil mujal ja kõik olid 0rtofixi liimi sisse hinganud ja oma hallutsinatsioonides siia bussi kokku sattunud. Muudmoodi ei saanud seda kummalist ja kõikehõlmavat tunnet seletada. Buss loksus ja kolises, aga veider vibratsioon oli ilmselgelt mingi muu nähtuse põhjustatud. Aknast võis näha üksikuid võsa vahele peitunud külasid.

0laf vaatas bussis ringi ja sai aru, et ta ei saanud enam aru, mis ajaga tegemist on. Kuidas ta ka proovis, ei tulnud käesoleva aasta arv talle meelde. Viiteid otsides vaatas ta bussis ringi. Värvilisi kleepekaid ja vimpleid täis riputatud bussijuhi kabiin viitas selgelt 1980-ndatele aastatele. Tagaistmel aelesid teismelised, kellest üks koristas tupsu rotikasahtlit, ise oma tegevust valjuhäälselt kommenteerides, ja teine kuulas iPhone’ist kunstkiust aluspükste ahistuse vaibiga hüperträppi – nemad paistsid olevat 2020-ndatest. Üks neist kandis nokamütsi kirjaga: I faqing love microplastic. Bussiaknast paistvad mahajäetud tööstushooned lepavõsade vahel kuulusid 1990-ndatetesse ja kaks kaame näo, munamütsi ning madala püksivärvliga kodanikku esiistmel ilmselgelt nullindatesse. Kodanikud rääkisid kinnisvarast ja kui neil jutus paus tekkis, katkestas üks neist selle alati, küsides teiselt: „Mis nillad?”

Tegelikult sõitis buss läbi tsooni, kus erinevad ajakihid olid kohakuti sattunud. Ainult teetolmuga kattunud võsa ulatus üle aja, sest temal oli tegelikult ükskõik, kuhu aega ta kuulus.

Buss sõitis ainult Kaugvere keskuseni, tehes enne kohaliku KEK-i juures peatuse, kus mõned ehitusmehe välimusega mehed väljusid. Mõned neist olid võõrtöölised ja kuulusid ilmselgelt 2010-ndatesse aastatesse, nagu 0laf täheldas. Üks mees pillas väljudes suitsupaberid põrandale ja kui bussijuht talle järele hüüdis, ei mõistnud ta, mida see tahab.

Kaugverre jõudes peatus buss alevikeskuses, kus asus kohalik põllumajandusühistu; asula ise näis olevat koltunud ja hääbunud. Tuulekastid majade räästaste all olid rähnide toksitud auke täis. Kaugvere erikool asus kaugemal jõe ääres, seda ümbritses luht ja sinna viis ainult üks külavahetee. 0lafile oli vastu tulnud keegi morn ja napisõnaline sinaka lõuaga mees, kes 0lafi oma mootorratta külgkorvi istutas ja talle kiivri pähe surus.

See oli kooli majandusjuhataja Väinu.


Näovalgus, näopimedus

Kriips, tutvustas erikooli direktor end lühidalt ja oli lugupidava näoga. 0laf põrnitses tema ilmet, üritades seda kuidagi nimega seostada. See õnnestus tal lihtsalt, kuna direktori kõhetu kuju meenutaski kõige rohkem võtmega koridori seinale veetud kriipsu. 0laf nimelt ei suutnud üldjuhul liiga tavalise nimega inimeste nimesid ja liiga tavalise välimusega inimeste nägusid meelde jätta; mõttes nimetas ta neid seetõttu konspiraatoriteks.

Ta kõndis direktor Kriipsu saatel mööda inimtühja fuajeed –ilmselt oli koolis hetkel vaikne tund– ja vaid nende kingad naksusid piinlikult puhtaks küüritud ja vahatatud linoleumil. Jalutanud läbi sammaskäigu, juhatas direktor 0lafi kerge käeviipega jääklaasist ukse juurde, millel seisis silt „Õpetajate tuba”. 0laf jõudis tähele panna, et seestpoolt oli läbi ukseklaasi selgelt koridori näha, väljastpoolt sisse aga mitte.

Ruumis viibis tosinkond inimest, kes lürpisid heatujuliselt kohvi meenutavat tumedat jooki ja pahvisid kohutavalt haisvaid paberosse. Need olid õpetajad ja kasvatajad, keda 0lafile kohe tutvustama hakati. Tuudur, Norman, Amandus, Tehvan, Vambula, Kudres… – need nimed ja näod suutis 0laf meelde jätta, samuti klassivälise töö organisaatori Vellu Pudaspea, kellel olid suured kahused juuksed ja tuvihall ülikond.

Kolme värske kolleegi nimeks olid Marek ja kahel Indrek, need unustas 0laf sujuvalt ja silmagi pilgutamata ära. Kahte huuli matsutavat ja keelt laksutavat kasvatajat nimetati Toivoks või Taivuks. Hiljem, kui ta teada sai, et kahe Taivo nimi on hoopis Toivu, jäid ka need talle kuidagiviisi meelde, kuigi võis kindel olla, et tegu on konspiraatoritega.

Ta jäi korraks ühe Taivuga kahevahele ja see pihtis talle usalduslikult, kuidas ta varemalt olla jälestanud maailma, kus naiste nimed on Helju, Leida, Asta, Endla või Milvi ja nende koeral Tipa, Pauka, Ralf või Palli, nüüd aga tahtvat juba küll seda maailma tagasi. 0laf silmitses Taivu samblarohelist ülikonda ja reväärile kinnitatud plastmassist suveniiri. Taivu oli lugupidava näoga. 0laf oli lugupidava näoga. Lisaks paberossi lebrale haistis ta kõikjal ka sentimentaalset kannikeselõhna.

Järgnevalt üritas ajalooõpetaja Tuudur talle paberossi pakkuda („Üks belmondo senjöörile?”), aga 0laf ütles viisakalt ära. Tuudur oli habetunud ja kraeservani ulatuvate rasvasevõitu juustega. Nagu matemaatikaõpetaja Norman talle hiljem rääkis, oli kord linnas tipptunnil Tuudurile ühistranspordis kohta pakutud ja öeldud: palun võtke istet, hipi.

Normanil endal olid juuksed tagantpoolt justkui potiserva järgi lõigatud, matemaatiku kohta üsna lihav kukal punetas ja näis iga hetk lõhki minevat. Enamasti oligi ta inimeste poole kuklaga, turjal puhkamas mõned kõõmakübemed nagu värskelt sadanud lumi.

Otsekui kergelt sissepoole pressitud näoga kodulooõpetaja Vambula võttis 0lafi oma protežeeks, rääkis talle häält tasandades teiste õpetajate kohta värskemat klatši ja viis ta küünarnukist pukseerides väiksele ringkäigule, et kooli tutvustada.

Nagu 0laf täheldas, oli Vambulal sügavamõtteline komme aeg-ajalt ilma mingi nähtava seoseta oma mõlemad püksitaskud pahupidi tõmmata ja neid aktiivselt kloppida, nii et tema ümber tekkis hajus tolmu, tubakaebemete ja küpsisepuru halo.

Olgugi et nime järgi oli see raskesti kasvatatavate tütarlaste eriinternaatkool, polnud olukord ise sugugi nii eriline. Päris kriminaalsete kalduvustega tüdrukud olevat ära kolooniasse saadetud ja nende praegused hoolealused olid siia sattunud vaid kergemate „pattude” tõttu: kes oli keldripidude korraldamise või valju muusika kuulamisega vahele jäänud, kes oli pidevalt aknast välja roninud või katustel turnimas käinud ja nõnda edasi. Nii et üldjoontes pidi olema koolis vaikne aeg ja suuri pingeid polnud ette näha.

0laf, kellele oli juba ammu Vambula jutu jälgimine igavaks muutunud, libistas pilgu üle kabineti, kuhu viimane ta tuuri käigus oli parasjagu pukseerinud. Pilk libises üle seinal rippuvate fiktiivsetena näivate maakaartide ja jäi peatuma laual lebaval mõne päeva vanusel ajalehel (kuigi samas võis see olla ka muuseumieksponaat möödunud sajandist).

„Ringutav koer tegi kadunud vanaisa häält,” teatas suur pealkiri ajalehe esiküljel. 0lafi pilk libises tuimalt edasi ja ta märkas justkui vabandavalt poolenisti laua alla lükatud triibulise pealise ja madala karvaga võidunud toasusse.

Vambula, kes oma väikest punast näppu viibutades kellestki härra Vikerpuust rääkis –too olevat väga kena inimene olnud, „selline viisakas ja kammitud”– märkas tema pilku, aga ei teinud sellest väljagi.

Nagu 0laf peagi mõistis, ei teinud siin keegi üldse eriti millestki välja. Nii vanas mõisahoones asuv kool kui selle töötajad olid justkui mingi erilise õnnistatud rahu seisundis. Küpsisepuru, kannikeselõhn, lugupidavad ilmed ja vaikne jutupomin – kõik see laotus mööda ruume laiali justkui mingi healoomuline viirus. Keegi ei kiirustanud, keegi ei tõstnud häält, keegi ei pööranud pilku kaugusesse, justkui oleks siinsed seinad igaveseks maailmast ära lõiganud kõik, mis võinuks nende tasakaalu kõigutada. Õhk oli tihe mineviku kihi all, kuid see polnud raske – pigem soe ja peaaegu viirastuslik. Isegi aknad näisid vaadates peegeldavat mitte välisilma, vaid midagi, mis oli juba ammu aset leidnud.

0laf lasi kõrvust mööda Vambula jutu mõisahoone ja seda ümbritseva dendropargi ajaloost ja faktidest, miks oli lossi vurhvi mõis kunagi taolisse muust inimkonnast eraldatud paika, luhtade vahele jõekääru ehitatud, ja elavnes veidi alles siis, kui nad Vambula saatel hoone keldrisse laskusid. Nad läbisid koridori, kus kahel pool asusid niisked pesemisruumid, lõhnavad toidulaod ja hubased töökojad ning kõige sügavamas sopis peituv soojussõlm koos katlaruumiga.

Nad astusid sooja hämarusse, kus neid tervitas spetsiifiline lõhn – see oli kõike kattev nõgi, mis kummatigi meenutas mõne eliitparfüümi peenhäälestatud aroomi. Katelde vahel oli väike kodukontor, kus istus katlakütja, söetolm sööbinud sügavale näokurdudesse ja silmakoobastesse. Mustusekihi alt vilksatas silmades kummaline helk, mis polnud pelgalt tule peegeldus. Vambula tervitusele vastas ta vaid kerge noogutusega, justkui polnuks tark sõnu üleliia raisata.


Jõukuse lõhn ja maitse

Katlakütjal oli õige imelik nimi, Bubo Bubo. Tõsidus, millega seda öeldi, lasi oletada, et tegu ei olnud mingi trikiga, ja seetõttu surus ka 0laf grimassi alla, tegi sirge näoga kraapsu ja andis kätt. Ta sai kohe aru, et erinevalt eelnevalt tutvustatud kolleegidest polnud Bubo Bubo inimene, kes elaks maailmas, mida saab kahe lausega kokku võtta.

Katlakütja pakkus neile oma lauakese ümber asetatud kastidel istet ja õngitses osavalt leeke trotsides ühest katlast välja iidse moega tahmase teekannu, kust valatud tee aga õige maitsev oli. Ekstravagantsest nimest hoolimata paistis tegu olevat vagura mehikesega, ainsa nihkena tuvastas 0laf esialgu, et „tänan” või „tänud” asemel kasutas Bubo Bubo kedagi tänades järjekindlalt väljendit „tänun”.

Teejoomise kõrvale pakuti Vambula kaasa toodud Kevade küpsiseid ja 0laf ulatas karpi mitmed korrad katlakütja poole, et kuulda, kuidas see iga kord viisakalt „tänun” ütleb. Kui see juba väljakannatamatult pentsikuks muutus, päris 0laf järele ja katlakütja seletas, et inimene raiskab siin ilmas mitu tundi, et mõlemaid sõnu, „tänan” ja „tänud” öelda, seeasemel et kasutada vaid ühte sõna. Ja kindlasti on üks sõna täiuslikum kui mitu sõna!

Bubo Bubo ütles seda rahuloleva noogutusega, nagu oleks just lahendanud vana mõistatuse. 0laf vaatas talle mõnda aega otsa, katsudes leida selles loogikas mõrasid, kuid katlakütja paistis kõigutamatu. Lõpuks andis ta alla ja ütles prooviks: „Tänun.” See veeres tema keelelt alla üllatavalt ladusalt, justkui oleks sõna kuskil alati olemas olnud, aga seni lihtsalt kasutamata seisnud.

0laf pani ka tähele, et katlaruumi lae all torude küljes rippus kollane tähniline võimlemisrõngas, millele katlakütja tihti peaga pihta läks, kui ta lauast tõusis või ruumis ringi liikus. Rõngas lajatas seepeale kohutava kolinaga alla ja veeres kuhugi ruumi sügavustesse, kust katlakütja selle siis ära tõi ja stoilise rahuga endisele kohale tagasi riputas. Kui 0laf sellise teguviisi kohta päringu esitas, seletas Bubo Bubo, et tegu olevat teatava abikõlbuliku meeleharjutusega: iga kord, kui rõngas jälle alla kukub, tahan ma vihastada ja „möh” sajatada, aga seepeale lausun endale hoopis, et see on ju ainult alla kukkunud võimlemisrõngas, mille peale ei ole mingit mõtet pahandada ega isegi „möh” ütelda. Ja nii ma siis kummardun iga kord, tõstan rõnga rõõmuga üles ja riputan ta sinnasamma tagasi, kust, nagu ma tean, ta iga kord uuesti võib alla kukkuda, kui ma end unustan ja peaga sinna vastu lähen, mis, nagu minu tegevus tõestab, varem või hiljem ka juhtub. Ma tunnen, et selline teguviis annab mulle jõukust.

Jõukus, see on jõud. Jõud, see on vägi. Vägi, see on isiklik hingus, ütles Bubo Bubo ja oli lugupidava näoga.

Olga, vastas 0laf ja pani alles hiljem tähele, et ta oli „olgu” asemel automaatselt „olga” öelnud.

Selg, vastas katlakütja ja 0lafil oligi kohe kõik selg.


Jõesimulaator 2

0laf ja Alissa istusid tühjas klassiruumis. Aknast paistis tükike koolimaja ümbritsevat parki ja jõgi, millel parasjagu kihutas mööda veealuste tiibadega kiirlaev Raketa, lõbusad turistid päikesetekil.

Jõgi, mõtles 0laf. Ja mis on üldse selle jõe nimi? Keegi ei olnud seda tema kuuldes eales nimetanud ja ka tal endal ei olnud ette tulnud sobivat juhust seda küsida. Ülima tõenäosusega puudus jõel nimi üleüldse, kuna keegi ei olnud lihtsalt taibanud ega vajadust tundnud seda talle panna, sest puudus vastav tung. Või siis oli jõel nimi, aga see, kes nime teadis, ei pidanud vajalikuks seda teistele öelda ja teised ei olnud leidnud ka õiget juhust seda järele pärida. Võimalik ka, et allavoolu elavad jõeäärsed asukad olid jõele ühe nime pannud ja ülesvoolu elavad asukad teise nime ja siin oli vaheala, kuhu kumbki nimi ei ulatunud. Viimane tundus kõige tõenäolisem variant.

Vaata, ütles ta Alissale ja osutas aknast paistvale vaatele. Ma vaatan, sa vaatad. Kas see, mida sa näed, ongi see, mida sa vaatad? Kas see ongi see, mis on? Kas pole nägemine lihtsalt tehniline võte, nagu emulsioonile säritatud, paberile suurendatud ja keemilise protsessi tulemusel ilmutivannis nähtavale ilmuv foto? Samasugune foto, millel on lihtsalt rohkem värvitoone ja sügavust. Foto, mida suurendades ei tule sinna kunagi informatsiooni juurde. Järelikult on midagi peidus või ongi vaatamine ja nägemine lihtsalt üle hinnatud.

Aga need – Alissa viitas seina ääres seisvale õppevahendite kapile, läbi mille ukseklaasi paistsid riiulitel seisvad mikroskoobid. Nende vidinatega võid ju mateeriasse sisse suumida. Kas see tavasilmale nähtamatu, mis siis ilmneb, ei anna meile teadust miskist varjatud kihist?

0laf kehitas õlgu. See on sarnane kuiv protsess. Ka kirurg ei näe meie kehadesse rohkem kui vaja. Ka siis, kui ta kõigi ajuosakeste omavahelised ühendused kaardistaks ja nendevahelise info liikumise algoritmina üles tähendaks, oleks see vaid kood, tähtede ja märkide jada. Ja kui ma sellele jadale mingi teadvusevälja liidaks, oleks tulemuseks vaid homunkulus, kes üle tee minnes kahele poole vaatab ja lõpuks selvekaupluse taga põõsas traktori alla jääb.

Vaatamine on vaid nähtava kontrollimise lihtne akt, mis ei ava olemasoleva kohta palju enamat kui vaid selle dekoratiivset esikülge?

Samas, nõustus 0laf, on alatasa võimalik visuaalsust laiendada. Võtkem või kümme lehte hinnalist, mahulist ja sertifitseeritud graafikapaberit ning laskem meie põllumajandusühistu kümnel põllutöömasinal neist üle sõita, pressida muda jaoks mõeldud roomiku jälg õilsasse kihti.

Kõik nähtav võib ka võikalt nüristav olla.

Jõukus lõhnab ja maitseb puhta muretuse järele, lauge kergus annab jõulise maigu ja hõngu. Jõukus on dünaamiline substants, millest kõik koosneb, meel on lõhn ja maitse – jõukuse avaldumine ja sellest teadlikuks saamine, aga keel on mõlemat, ta on nii reisivahend kui sihtpunkt, nii ränne kui sihitus kõigis suundades. Me ei vaja eksistentsiks midagi muud kui läbida keeled, meeled, lõhnad ja maitsed. Ja nende lõpus on ussiauk, kosmilise rästiku roomamisjälg.