Meil ei ole sünnipäevad kuigi suures aus. Natuke neid pereringis peetakse, tihti ainult märkamise vormis, mõnikord ununeb isegi „Palju õnne!” öelda. Võib-olla on see alguse saanud sellest, et kunagine tuumikpere ema + laps ei olnud endale sündimiseks soodsaid aegu valinud. Ema oli sündinud 20. jaanuaril, mis langes kibekülma aega, vaevu oli toibutud aastavahetusest, kingid olid juba jagatud, lillepoodides haigutas tühjus ja olid õnnega koos, kui kuskilt alpikannipoti kätte said.

Mina olen sündinud 31. juulil ja kõik koolikaaslased olid loomulikult sel ajal ilma mööda laiali, oma maakodudes, laagrites, sugulaste juures või kuhu iganes nad suveks kaelast ära sokutati. Oma lapsepõlvest mäletan seega vaid kolme sünnipäeva, ja rohkem, tee või tina, mitte ühtegi. Eks ma ise olin ka suved ju enamjaolt Muhus, ema puhkuse ajal niikuinii, aga ka muidu, ilma emata. Muhus minuvanuseid lapsi üldse ei olnud.

See esimene sünnipäev, mida ma mäletan, on viieaastaseks saamise päev. Me elasime siis Türil. Kohe-kohe pärast seda läksid ema-isa lahku ja ema kolis Paidesse. Aga sellel sünnipäeval oli palju külalisi ja miski on ta tugevalt mällu söövitanud, mingites mu varasemates juttudes on ta ka korduvalt figureerinud. Et ma sain kaks ühesugust komplekti nukumööblit, valgest plastmassist, punase sametpaberiga üle kleebitud, mis pidi siis kangast meenutama. Pärnust sõitis kohale vanatädi koos oma mehega, kes oli meisterdanud uhke vineerist nukumaja, sellel olid aknad ja uks käis küljes nahast kellarihmaga ja katust sai pealt ära tõsta. Maja oli kollane, punase katusega.

Hiljem, kui ma suvel enne teise klassi minekut endale koera sain, toppisin sinna majja kutsika, kuni ühel päeval ta enam uksest läbi ei mahtunud ja lohistas maja enda taga. Ega ma ei pannud teda sinna päriselt elama, vaid ainult natukeseks, ju ma mängisin koera kodu vms. Et ma selle nukumajaga midagi asjalikku teinud oleksin, justkui ei mäleta. Normaalsuuruses nukud, niinimetatud saksa nukud, keda mul oli kaks tükki, sinna ei mahtunud. Üks oli heleda ja teine tumeda peaga. See, et mulle asjad meelde tuleksid, sõltub ka jumal teab millest, igatahes oli ühel nukul hästi ebatavaline nimi, aga ma praegu ei saa seda oma peast kätte. Näiteks Sirle? Midagi veel kummalisemat. Ülve! Meelde tuli.

Nüüd tuleb pidurit tõmmata ja jätta mänguasjad rahule, või siis sugugi mitte? Ühe nuku nimi oli kindlalt Kaie, aga tema elas Muhus ja oli takuste patsidega vene nukk kõvast plastmassist, mitte sellisest pehmest ja vetruvast nagu need saksa nukud, kes kallutades tegid oma kõhtu peidetud häälemasinast prääksuvat heli. Ja kelle silmad käisid kinni-lahti. Nende saksa nukkude juuksed said hullu vatti, eriti see pikemate juustega blond. Nende peal harjutati igasugu fassonge, kuni suure kaapimise peale juuksed tuttidena peast tulid ja jätsid järele ümmarguste aukude rea. Sarnasest totaalselt õudsest materjalist (nailonkarv?) oli meil ka üks koerakujuline mänguasi ja see oli kindla peale üks loom, mille ma ise olin emale kinkinud. Kas sünnipäevaks või näärideks, seda ei tea. Ta oli valge ja kandiline, lokkis nailon haises tolmu ja keemiliste elementide järgi ja tema koht oli diivani seljatoe ääre peal.

Selle viieaastase sünnipäeva juurde käib veel lugu kukekommidest, mis ka tulid Pärnu vanatädilt ja mida oli kümme tükki. Kuna mul ei lubatud kõiki kümmet korraga omada ja ära süüa, siis sellist ülekohut mina ei talunud ja jooksin kodust minema kõrvalasuva pritsumaja kapsamaale, kuhu sai lahtise aialipi vahelt läbi pugedes.

Teine sünnipäev, mida ma mäletan, toimus Paide korteri rõdul, kus istusime ainult mina ja mu pinginaaber Katre ja sõime kirsse. Me elasime neljandal korrusel, maja oli kiviklibune viiekordne, rõdud olid halli-valgetriibuliste laudadega ja neid kaunistas must ümmarguste õhuaukudega lillekast, kus millegipärast ema kasvatas peiulilli. Pole iial peiulilli sallinud, neil on ebameeldiv vänge lõhn, mistõttu neid on talumajapidamistes alati au sees peetud ja kasutatud taimekaitsevahendina, istutades neid oma peenramaa servadesse, et nad kahjureid eemal hoiaksid. Seesinane rõdu oli selleks ajaks, kui ema 11 aastat hiljem hakkas korterit maha müüma, üsna armetus seisukorras, sest me olime oma koera talvel ikka vahel rõdule pissile lasknud ja kuum koerakusi oli külma betooni kõvasti murendanud, nii et osalt juba sarrus paistis.

Kolmas oli Muhus. Sel suvel, kui tapeti lambaid, mida ma salaja eemalt pealt vaatasin, hiljem rippusid kered aidaräästa all konksu otsas. Mul olid vastselt hakanud päevad, sain 12-aastaseks. Olin oma sünnipäeval hirmsa kõhuvaluga tagakambris kõveras voodis ja see šašlõkk, mida pliidi all sussutati, jäi minust söömata. Just nimelt pliidi all, varras topiti väikesest pliidisuust sisse ja katsuti seda seal ringi keerutada. Aga olin juba varem nuhkinud välja oma kingitused, millest üks mulle suurt rõõmu tegi, see oli kleidiriie, pruunikrähmuline puuvill, enamasti olid kõik mu kleidid sinised, üsna ühte värvi sinised, nii- ja naasuguste lillekestega, ema ise õmbles, ilusad, kleitidega olin rahul. See komme kingitusi välja tuhnida on mulle väiksest peale omane olnud. Ma olin nad alati enne üles leidnud, olid nad siis kuskil esikukamorka kõige ülemisel riiulil või musta polüestersektsioonkapi arvukate uste taga, ära peita neid minu eest polnud võimalik. Muhu kingitused olid pandud kõige ülemisele köögiriiulile, mis oli pliidi kõrval orvas ja mille ees rippus kardin. Seal hoiti mett ja jahusid ja igasugu muid asju, pliidi kõrval seisis pink veeämbritega ja sinna kardina taha laoti ka kõik need lehmaleivad, mis lahvka pealt kord nädalas käruga kohale veeti. See käru on muuseas alles, selle nimi on tänapäeval retrokäru, ta on kahe suure kummirattaga ja vanakraamimüüjad reklaamivad teda kui kärude Mercedest. Ikka veel on näha, et käru on kunagi sinine olnud, ja kuigi ta on korralikult roostes, kannatab temaga vedada igasugu asju, küttepuudest sõnnikuni.

Sealsamas pliidisuu ees istudes tegime vanaemaga õhtuti lehmadele süüa – mitu pätsi lehmaleiba lõigati ämbrisse suurteks neljakandilisteks tükkideks, kallati tonnist odrajahu peale ja siis valati see kõik veega üle ja kanti lehmale ette, kes selle peale lüpsi endale mõnuga sisse keeras.

Ma usun, et need emale meisterdatud kingitused valmisid suures osas talvisel koolivaheajal tädi Elleni juures. Ja talvine vaheaeg oli ju pikk, kaks nädalat, selle aja sees võis ei tea mida valmis nikerdada. Sellest kõigest ma olen ka juba varem kirjutanud. Kas on üldse asja, millest ma veel ei oleks rääkinud? Mingeid mälestusi, mida poleks käpitud ja neist viimast välja pigistatud? Tühje ruume, mille külge poleks haakinud ükski mälupilt, asju, mis on ilma iseloomuta, ja inimesi, kellest ei meenu mitte midagi? Neid ju on, jeesus maarja, neid on küllaga. Nüüd hakkan nendest kirjutama. Puhtaid tühje valgeid lehekülgi. Sellega on kuidagi nii, et pea avab ennast siis, kui ta ise heaks arvab, ei ole nii, et lihtsalt lähed ja võtad mingi mälestuse nagu lehmaleiva riiuli pealt. Sellepärast ei taha need tellitud jutud, jutud, mida peab kirjutama, välja tulla. Ja kuna ma olen rangelt psühhotroopsete ainete vastane, mitte sellepärast, et ma teaks, mis need õieti teevad, või halvustaks nende teadlikke ja ebateadlikke tarvitajaid, vaid sellepärast, et ma ei taha teada, mis mu nii-öelda alateadvuses vangis istub. Istugu, kandku oma eluaegset.

Ma usun, et need ülejäänud sünnipäevad on ka kusagil alles. Nagu üldse kõik päevad, mingil kombel. Ega need pole ju ainult minu päevad, kui mina ei mäleta, mäletab keegi teine, maailma järjepidevus saab ikka kaetud. Näituseks ilmus Sirbis Margit Mutso kolumnike, kus ta räägib ühest Meriväljal peetud peost, millest minul polnud aimugi.^[1]

Igatahes ükskord ema sünnipäevaks, see oli veel enne kooli, kui me Paide Kutsekooli ühiselamus elasime, lõin selleks, et osta kingitus, oma rahakassal põhja alt ära. Mul oli umbes pool kilo kopikaid, mille eest ma hankisin alpikanni, krepp-paberist lokkiva ümbrisega ja laastukorvis, ning kastmekulbi, mis oli pikliku karbi sees ja karp oli kaunistatud seest kuusekarraga. Kuulge, äkki ma selle karra ikka panin sinna ise, kiskusin kuuse pealt ja vooderdasin oma kaunist kinki? Kuusk viidi meil alati välja mitte kolmekuningapäeval, vaid siis, kui ema sünnipäev oli möödas. Ma leidsin, et see on väga väärikas, lausa täiskasvanulik kingitus. Mäletan ka, et kassapidajaga oli mingi jama, kas ta ei viitsinud kopikaid lugeda või oli muist raha puudu, ja ma jooksin siis oma kassal põhja alt lööma? Midagi oli. Talvevalgus, lumi, kuueaastase jalad, mis sibavad mööda Tallinna maanteed poe ja kodu vahet, tähtis tunne ja hirm korraga. Lillepood asus kodu poolt tulles vasakut kätt natuke enne keskväljakut. Ta oli olemas, seal oli müüja, tuli minna vähemalt kolm astet trepist üles, avada raske uks, astuda valgesse kirbelt nelkide järele lõhnavasse ruumi. Valida lill. Võtta labakud käest, otsida kopikad. Vaevalt ma neid ise õigesti kokku lugeda mõistsin. Minna paberisse pakitud lillega ettevaatlikult koju tagasi. Aga kulp? Kas kulp võis olla müügil lillepoes? Ja miks ka mitte, kui lilli kuigivõrd ei olnud.

Nüüd tuleb tükk tühja maad ja siis 20. sünnipäev Elleni kaminarõdul. Mul oli neljakuune laps ja mu lapsepõlve koer oli kevadel auto alla jäänud. Üks elu oli lõppenud, teine alanud. Avati šampanja, sellise pauguga, et kork lendas lakke ja põrkas sealt tagasi minu pokaali.

Siis 25. Puruvana. Parim enne ammu möödas. Võib-olla isegi kõlblik kuni. Jube palju külalisi, kõik mehe tuttavad. Suur korter Tallinna kesklinnas, lõunapoolne, ujus valgusest ja palavusest. Kougiti välja tsaariaegne kristall, hõbelusikad, joogipuudust polnud ka kõige vaesemal ajal kellelgi, üks külalistest nühkis vanaaegsete kolletanud ja monogrammidega kaunistatud köögirätikutega kahvlid ja klaasid säravalt läikima, ta oli esteet. Esteete meie tollases ringkonnas eriti palju ei olnud, igasugu kultuurirahvast seevastu hordide viisi. Loomulikult olid nad kõik mu mehe sõbrad. Sel sünnipäeval andis üks Pääru-nimeline lonkur onkel, kuskil väikelinnas õpetajaametit pidav vanapoiss, mulle viinavõtu viimases faasis tungivalt nõu lahku minna. Ma ei saanud aru. Kuhu minna? Mitte kuhugi ei olnud minna. Sügisel läksin Humakasse, tiksusin seal aastat viis. Eks suur osa mu praeguseid tuttavaid pärinebki sellest ajast. Ja veel suurem osa neid, kellest ei ole midagi mäletada.

Kõige mälestusväärsem sünnipäev ei ole minu oma. See oli ühe mu sõbranna 27. sünnipäev, ja seda väärikat iga otsustas ta tähistada eriti suurejooneliselt. Ta oli hiljuti endale võileivahinna eest Paldiskisse korteri soetanud, seda tahtis ta meile näidata. Seal olevat veel kana ahjus eelmistest omanikest. Üüriti buss ja reis hakkas juba keskpäeval või isegi enne seda. Kohe nööbiti lahti pudelid. Joviaalses joobes seltskond tegi peatusi looduskaunites kohtades, erinevates teeäärsetes kõrtsudes, ühes neist oli parajasti ka peielaud kõrvalruumis, see ei takistanud aga meie seltskonda nendega vennastumast. Kõik, kes olid võiduka lõpuni vastu pidanud, maandusid lõpuks minu elamises, kus neid laia voodi peale mahtus põigiti ritta kuus-seitse tükki ja ma ise ronisin köögipingile pikutama. Inimesed, keda ma pole vahepeal aastat paarkümmend või enam näinud, mäletavad mind tihtipeale selle intsidendi järgi.

Järgnevatest aastatest ei ole jälle midagi rääkida. Kui ma olin vastne lapsemamma, nooruke ja kena, aga selliseid oli tollal lademes, siis katsusin ette kujutada, milline ma olen kolmekümne viieselt. Kui mu poeg on 16. Lootsin, et olen ilus, sale, pikkade juustega ja seisan sünnipäevalauas koos oma pika, sirge, ilusa pojaga. Umbes selles vanuses olin oma juuksed hoopistükkis maha lõiganud, ise, peale mingit halba joomingut, juuksurist sõbranna pidi need üle lõikama, sellest ajast on üks mu passipilt. Ka mäletan ma, et just kuskil selle vanuse kandis käisin populaarses kaalujälgijate grupis, see toimus mu meelest Niguliste kiriku abihoones, naisi oli kohal vähemalt nelikümmend ja kõik pidid ükshaaval püsti tõusma ja ütlema, mitu grammi nad eelmisel nädalal kaotasid või juurde võtsid. Eks see üks kapsalehedieet ikka oli.

Oma neljakümnendat mäletan. Olin oma kaaslasega tülis, mis ei olnud kuigi haruldane, temal oli aga komme tülide puhul päevade viisi vaikida. Niisiis suundusin oma juubeli hommikul üksinda Stroomi randa, veetsin seal terve päeva ja tulin tagasi oma vaikiva mehe juurde. Ei mingeid lilli, õnnesoove ega hommikumusi.

Viiekümnendat mäletan ka, aga hägusalt. Otsustasin seda pidada Pässa aias, suht eksprompt, mingid inimesed tulid isegi kohale, kümmekond võis neid olla. Kaanisin ennast väga kiiresti silmini täis. Olgu siis see ka ära öeldud, et ma nüüd pea kümme aastat enam vägijooke ei tarvita. Väidetavalt kained kirjanikud pole mingid kirjanikud, no ma siis nõustun mitte olema. Kuigi ega ma varem ka pudeli taga ei kirjutanud. Viiekümne viiendaks tahtis Kultmin lilled saata. Helistas sealt keegi sekretär, et kuhu saata. Ütlesin, et olen Muhus. Sinna nad ei saavat saata, andku ma teada, kui tagasi linnas. No ma ei olnud kade, andsingi teada, sest oma riigipoolsest lillekimbust ei kavatsenud ma loobuda!

Vahepeal on olnud veel mingisuguste numbritega tähtpäevi, üks neist on meeles, olime Muhus koos ühe mu tõlkijast tuttavaga, kes sinatse päeva puhuks väntas rattaga Liivale, tõi sealt ära lõhekala ja pruuni, kuldsete viguritega kaunistatud tordi. Olin väga liigutatud! Keegi näeb minu pärast ekstra vaeva ja veab kohale magusa känkra! Jagasime seda torti veel naabertalu inimestega, sest kes jaksab kahe peale tervet torti nahka panna. Lõhekala küpsetasime lõkkes ja see sai väga hea.

Vot selline lugu nende sünnipäevadega, ei ole nad suures aus. Oma laste sünnipäevi ikka mäletan, aga kingid annan enamasti enne kätte. Sest tütar tavaliselt ütleb, mis tal vaja oleks, ja siis ma lähen ja tuulan selle mõnest netipoest välja, eelmisel aastal tahtis ta musta värvi käterätikuid, sest ta oli oma pea punaseks värvinud ja värv määrib heledad rätikud ära. Kuigi see võis vabalt olla ka jõuludeks. Igatahes sai ta oma asjad varem kätte. Kui tellimust ei ole esitatud, siis lähen oma kreemiriiuli juurde ja võtan sealt selliseid potsikuid, mida ise ei kasuta, ja annan talle, no, ühesõnaga, sokutan kaelast ära ebavajalikke asju. Pojale ostsin Temust seljakoti, olin seda kohta edukalt vältinud kuni selle kevadeni, aga siis tuli välja, et tal on juba uus seljakott – Temust! Poleks seda temast iial uskunud.

Kuidas ma Temusse sattusin? Hakkasin eesti kirjandusele vastukaaluks vaatama hiina seriaale. (Kapo, ole valvas!) Üks sõber soovitas, et Netflixis on täitsa huvitav sari „Judge Dee’s mystery”. Minul Netflixi tellimust pole, aga lõin ikkagi Google’i otsingusse sisse. Tuli välja, et see on Youtube’is täitsa üleval. Armusin kohe sealsesse main lead’i, Zhou Yi Weisse. Siis hakkasin otsima temaga teisi filme, ja nii ta läks. Kui mõni väljaanne soovib, võin kirjutada põhjaliku, magistritöö mahtu uurimuse C-draamadest, mis saab olema ka pööraselt naljakas. Olen väikestviisi ekspert. Ja no loomulikult tekkis mul isu kalligraafiapintslite, tindipulkade ja muu säärase hiina kraami vastu. Niiviisi, pehme jõuga, viis seriaalimaailm mind Temu orki. Õnneks ei ole mul enam üldse raha, ja esmased himud said ka rahuldatud. Küll aga pakub Instagram mulle juba kohtumissaite aasia meestega.

Kui Kultmin saaks mulle kuuekümnendaks sünnipäevaks ühe kenamat sorti hiina mehe saata, siis ma jaksaks jälle natuke suurema innuga eesti kirjandust teha.

謝謝! Xièxie!

---

^[1]  Margit Mutso, Ämblik all vasakus nurgas. Sirp 16. V 2025.