Artikkel on valminud teadusprojekti PRG 1931, „Eesti 12.–14. sajandil: kohalik ühiskond, traditsioonid ja kultuur muutuste ajastul” raames ja põhineb Eesti Arheoloogiaajakirja temaatilises erinumbris ilmuval artiklil.
XIII sajandi allikates viidati Eesti alale ja selle elanikele kui mingit laadi tervikule, kasutades ühisnimetusi. Henriku Liivimaa kroonikas nimetati neid vastavalt Estonia ja Estones[1], Liivimaa vanemas riimkroonikas nimetati saarlasi eraldi (Oselere), kuid ülejäänud Eesti ja selle elanikud olid vastavalt Eistland ja Eisten.[2]
Selle nimetüve päritolu on ebaselge.[3] Esialgu, esimese aastatuhande algupoolel, võis see tähistada Läänemere ida- ja lõunaranniku eri kultuuridest pärit kauplejate võrgustikku, hiljem aga kitseneda selle võimalikule tuumikalale Eesti rannikul, misjuures arheoloogiliselt selgelt eristunud Eesti sisemaa elanikke võidi tajuda omaette rahvana.[4] XIII sajandi Saksamaalt pärit kroonikud said vastavad nimetused oma sõnavarasse ilmselt Skandinaavia vahendusel ning laiendasid nende tähenduse kogu tänapäeva Eesti alale.
Novgorodi esimeses leetopissis nimetati Eesti ala Tšuudimaaks (Чюдьска земля) ja selle elanikke tšuudideks (Чюдь). Viimane oli algselt laiema tähendusega nimetus, kuid tähistas XIII sajandiks eeskätt tänast Eestit ja selle elanikke.[5] XI sajandil tähendasid „tšuudid” tõenäoliselt Peipsi ja Pihkva järvede ümber elanud omavahel etniliselt lähedasi läänemeresoome rahvaid[6], samal ajal kui Eesti rannikualade elanikke nimetati sossoliteks.[7] 1190. aastal nimetati Narva jõge mööda üles sõitnud laevnikke aga juba „mereäärseteks tšuudideks” (Чюдь поморьская).[8] Seega näib, et nii nagu nimetuste Estones/Eisten puhul, laienes ka siin algselt kroonikute kodupiirkonnale lähimaid inimesi tähistanud nimetus XIII sajandiks suuremale alale.
Vanemas teaduskirjanduses tõlgendati neid nimetusi etniliselt ja neis nähti viidet ühtsele eesti rahvale.[9] Inertsist on see jätkunud ka mõnedes uuemates käsitlustes.[10] Kuid keeleteaduse, arheoloogia ja folkloristlika andmed osutavad siiski, et Eesti ala ei moodustanud tollal ühtset keele- ega kultuuriruumi. Eesti piirkondade omavahelised erinevused olid mitmel juhul suuremad kui erinevused n-ö väljapoole jäävate naaberaladega.
Eestit poolitav kirde-edelasuunaline metsade ja soode vöönd raskendas ranniku ja sisemaa suhtlust.[11] Samas moodustas Põhja-Eesti ühise kultuuriala Soome rannikuga[12], Saaremaa oli tihedalt seotud Kuramaaga[13] ning Peipsi ja Pihkva järved suhtlusteena liitsid nende eri kallastel elanud inimesi kultuuriliselt.[14]
Eesti ala ranniku ja sisemaa keeled olid lahknenud juba Rooma rauaajaks (50–450 pKr) ning olid XIII sajandiks teineteisest üsna erinevad. Seejuures oli ranniku keel märksa lähedasem vadja ja soome keelele, sisemaa keel aga arenenud mitmeti sarnaselt liivi keelega.[15] Teatavasti püsisid kaks keelt eraldi veel sajandeid ning XVII–XIX sajandil kujunesid kaks kirjakeeltki.[16]
1200. aasta paiku mattis Eesti rannikuosa eliit, sarnaselt soomlastega, oma surnuid kivivarekalmetesse, sisemaal andsid tooni aga maa-alused kalmistud.[17] Lisaks esines märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi. Mõiste hiis oli tollal ja hiljemgi tuntud rannikualadel, kuid mitte sisemaal.[18] Elanikkonna suuremat osa hõlmavate kontaktide piiratusele osutab ka see, et ranniku ja sisemaa elanikud olid geneetiliselt erinevad. Ka rõivastus, ehted ja keraamika erinesid ranniku ja sisemaa vahel või koguni veel väiksemate piirkondade kaupa.[19]
Seetõttu ei saanud võõramaist päritolu kroonikute tekstides kasutatud ühisnimetused olla etnograafilised, sest Eesti ei eristunud naaberaladest keele- või kultuuripiirkonnana. Samuti poleks rändurid tajunud soodest ja metsadest poolitatud ala ühe geograafilise tervikuna: Eesti rannik ja sisemaa olid looduslikult teineteisest märksa tõsisemalt eraldatud kui Eesti sisemaa Liivimaast või Lätimaast ehk liivlaste või latgalite aladest.
Selliste ühisnimetuste kasutamine on tähelepanuväärne ka seetõttu, et Soome või Läti alade rahvaste kohta samalaadseid nimetusi ei kasutatud. Pärissoomlasi (Vene allikates sum’, Rootsi allikates finlander) ja hämelasi (vastavalt jem’ ja tavaster) nimetati eraldi[20], ehkki keeleliselt ja kultuuriliselt olid nad omavahel märksa sarnasemad kui Eesti ranniku ja sisemaa rahvas.[21]
Kroonik Henrik rändas misjonäri ja tõlgina laialdaselt Eestis ringi ning enne kroonika kirjapanekut elas umbes kakskümmend aastat Põhja-Lätis.[22] Tänase Läti ida-, kesk- ja lõunaosas eristas ta balti rahvaid latgale, seele ja semgaleid (Letthigalli, Selones, Semigalli)[23], kes erinevalt Eesti ranniku ja sisemaa elanikest olid keeleliselt ja kultuuriliselt omavahel sarnased.[24] Ometi ei viidanud Henrik neile ühisnimetusega.
Henrik oleks võinud kasutada ka Eesti puhul üksnes etnilis-kultuurilisi nimetusi, nagu näiteks ugalased, sakalased või virulased (Ugaunenses, Saccalanenses, Wironenses), analoogselt seelidele või semgalitele. Varasemat Skandinaavia pruuki järgides oleks ta võinud piirduda nimetuse Estones kasutamisel oma vahel sarnaste rannikupiirkondadega, nii nagu tal ka latgalid või liivlased (Livones) hõlmasid mitut eri nimedega alampiirkonda ehk maakonda.
Ent piirkondlike nimetuste kõrval kasutas Henrik järjekindlalt ka ühisnimetust Estones, mis hõlmas keelelt ja kultuurilt erinevaid ning looduslikult eraldatud ranniku- ja sisemaa inimesi. Veel enam, mõnikord ei nimetanud ta väga erinevatest piirkondadest pärit inimesi nende kultuurilis-piirkondliku nimetusega, näiteks saarlaste või ugalastena, vaid nimelt eestlastena (Estones) Saaremaalt või Ugandist.[25]
Seega ajalooline keeleteadus ja arheoloogia näitavad, et Henriku Estonia ja Estones ning nende vasted teistes allikates ei ole seletatavad keelelis-kultuuriliste nimetustena. Samuti ei koondatud naabruses elanud läänemeresoome ega balti rahvaid samalaadsete ühisnimetuste alla. Seetõttu vajavad Estonia ja Estones uut, allikainfole ja teadustulemustele tuginevat mõtestust. Miks kirjutas kroonik Henrik „Eesti” ja „eestlased”?
Läänemere idakallas ja Reinhard Wenskus – parem hilja kui mitte kunagi
Nõukogude okupatsioon tõmbas raudse eesriide ka Eesti ajaloo- ja arheoloogiateaduse ning samal ajal läänemaailmas aset leidnud metoodika- ja teooria-alaste arengute vahele. Seetõttu pole paradigmanihe varase keskaja „hõimude” uurimises, millele pani aluse Reinhard Wenskuse teos „Stammesbildung und Verfassung”[26], tänini mõjutanud Eesti muinasaja lõpu ühiskonna uurimist.
Wenskus näitas, et Vana-Rooma ja varakeskaja kiriklikes allikates mainitud „hõime” ei saa käsitada keelelis-kultuuriliste „rahvastena”. Nagu Wenskus demonstreeris ja nagu hilisemad uurijad on eri nurkade alt täiendanud, oli enamasti tegu keelelt-kultuurilt mitmekesiste gruppide konföderatsioonidega, mille liikmed kõnelesid erinevaid keeli ega moodustanud ka arheoloogiliselt ühtseid tervikuid.[27]
Frangid, goodid, langobardid ja teised ei olnud „loomulikud” tervikud, vaid eliidiprojektid, mille eesmärk oli koondada sõjalist jõudu ja koordineerida vajaduse korral diplomaatilist tegevust.[28] Nende koosseisu kuulunud grupid säilitasid oma kultuurilise identiteedi, mis oli tõenäoliselt tugevam kui nende kohale kujundatud poliitiline ühisidentiteet.[29] Esialgu ei olnud ühendused (nagu näiteks varased frangid) ei püsivad ega hästi organiseeritud, vaid liidetud lõdvalt ja pinnapealselt ning neid moodustavad grupid tegutsesid edasi ka iseseisvalt.[30]
Varakeskaegsele Lääne-Euroopale keskendunud uurijate seas on see olnud aastakümneid üldiselt aktsepteeritud käsitlus. Vaidlused on puudutanud seda, kuidas täpsemalt niisugused konföderatsioonid tekkisid ja koos püsisid.[31] Põhja- ja Ida-Euroopa muinasaja uurimisse on see paradigma jõudnud aga aeglasemalt.[32] Ildar Garipzanov on näidanud, kuidas varased „taanlased” kujutasid endast poliitilist ühendust, mis hõlmas eri aegadel erinevaid osi tänapäeva Taani alast.[33] Nils Hybel on juhtinud tähelepanu sellele, et Saxo Grammaticus kujutas taanlasi mitmest rahvast – jüütidest, skoonelastest jt – koosneva ühendusena, mis kandis müütilise kuninga Dani järgi ühist nime.[34] Przemysław Urbańczyk on rõhutanud, et „Poola”, Polonia, oli poliitiline konstruktsioon, mis eristas umbes 1000. aasta paiku selle kujuneva võimustruktuuri liikmeid nendega sarnastest slaavi naabritest.[35] Eesti puhul on Anti Selart põgusalt märkinud, et Henriku Liivimaa kroonika rahvanimetused olid pigem poliitilised kui etnilised, kuid käsitles seejuures ainult „sakslasi”, mitte „eestlasi”.[36]
Lisaks erinevatele germaani ühiskondadele on muinasaegse Eesti uurimisel adekvaatse analoogina välja pakutud veel põlisameeriklasi.[37] Ka Põhja-Ameerika suuremaid „hõime” on mõtestatud varakeskaegse Euroopa „hõimudega” sarnaselt.[38] Irokeesid moodustasid sihipäraselt ülesehitatud konföderatsiooni, mille liitis tervikuks üksikasjalik suuline „põhiseadus”.[39] Võrreldavaid ühendusi leidus kogu Põhja-Ameerika idaosas.[40]
Arheoloogilises materjalis tähistasid selliseid varakeskaegse Euroopa konföderatsioone mõnikord üksikud spetsiifilised n-ö embleemesemed.[41] Näiteks langobardide ja gepiidide seas väljendasid grupiidentiteeti kõrge staatusega naiste ehted.[42] See ei tähendanud siiski üldist materiaalse kultuuri ühtesulamist, sest matused, keraamika ja relvad olid nende kõrgema tasandi ühenduste sees jätkuvalt mitmekesised.[43]
Eesti puhul ilmneb sarnane muster. Nagu eespool märgitud, erines soodest-laantest eraldatud ranniku ja sisemaa arheoloogiline aines selgelt, samal ajal kui eri piirkonnad sarnanesid pigem nendega veeteede kaudu ühendatud naaberaladega. Ometi hakkasid alates XI sajandist teatud ehtetüübid levima peaaegu eranditult üksnes sellel alal, mida kirjalikes allikates nimetati Estonia või selle vastetega, ning väljaspool Eestit kohtab vaid üksikuid juhuleide.[44] See nähtus hõlmas kogu Eesti ala, välja arvatud kagunurk[45], ning tähistas tõenäoliselt mingit saarte, ranniku ja sisemaa ülemkihi uutlaadi ühtekuuluvust.[46]
Mõningaid neist esemetest on tõlgendatud uue etnilise identiteedi tähistena.[47] Nende käsitamine identiteeditähistena on tõepoolest kõige usutavam, sest esemete levik ei järgi ei kultuuripiirkondi ega kaubateid. Arvestades aga suuri keelelisi ja kultuurilisi erinevusi inimeste vahel, kelle juhid neid esemeid kandsid, väljendasid need, sarnaselt rahvasterännuaegsetele germaani näidetele, tõenäolisemalt algelist „poliitilist” kui etnilist identiteeti. XIII sajandi alguse Eestit ja eestlasi kui allikates esinevat tervikut võiks seega tõlgendada lõdva konföderatsioonina, mis oli võrreldav näiteks varaste frankide, varaste taanlaste või irokeesidega.
See tõlgendus läheks aga vastuollu kauaaegse ja juurdunud ettekujutusega, mille järgi oli Eesti 1200. aasta paiku poliitiliselt ja sõjaliselt hoopis killustunud. Seega tuleb vaadata, kuivõrd see ettekujutus paika peab.
Eesti aastal 1200 – poliitiliselt killustunud?
Sõjaeelsetes käsitlustes toodi Eesti muinasaja lõpu ühiskonna käsitlemisel tihti välja maakondadevahelist koostööd, viidates mastaapsetele ja küllalt komplekssetele ühistele sõjakäikudele.[48] Killustatuse paradigmale pani aluse Artur Vassari ja Enn Tarveli artikkel, milles rõhutati eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste väidetavat vähest koostööd kui üht peamist põhjust, miks ristisõdijaid olevat lõpuks saatnud edu.[49] Üldjoontes sarnane käsitlus esineb ka Sulev Vahtre mõjukas teoses „Muinasaja loojang Eestis”.[50] Suuri ühiseid sõjakäike seletati ad hoc koostöö ja XIII sajandi alguse sõdade käigus järk-järgult tekkinud ühtsusega, mis ei kujunenud aga küllalt kiiresti ega olnud piisavalt laialdane.[51]
Need käsitlused olid sarnased selle poolest, et arutelu jäi kvalitatiivseks: põhjapanevaid üldistusi toetati vaid üksikute näidetega Henriku Liivimaa kroonikast. Et viia analüüs kindlamale pinnale, olen tabelisse koondanud Henriku viited Eesti alalt pärit toimijate proaktiivsetele tegevustele (vt Tabel 1). Kui toimunuks järkjärguline konsolideerumine, peaksime nägema esmalt eraldi seisvat piirkondlikku tegutsemist, seejärel üha tihenevat koostööd ning võib-olla alles lõpus „eestlasi”, Estones, eraldi toimijana. Kuid allikainfost paistab midagi muud.
Ennekõike on Henriku tekstist leitav teave hägune. Siiski esineb Estones juba aastatel 1208–1210 sõda pidava ja rahu üle läbi rääkiva osapoolena. Nii ranniku kui sisemaa ülikute ühiseid sõjakäike toimus 1210., 1211. ja 1215. aastal. Samast ajast talletas Henrik ka eri paikade juhtide omaette tegutsemist. See näitab Henriku nüansirikast arusaama teda ümbritsenud oludest, aga ka seda, et Eesti ülikute tegevus polnud nähtavasti järjekindel: kord tegutseti koos, kord eraldi.
Kui üldse mingit arengusuunda eristada, siis kulges see pigem killustumise poole. Märkimisväärset ühistegevust ranniku ja sisemaa vahel toimus veel 1217. aastal (Madisepäeva lahing) ja 1223. aastal (laialdane kristlaste ja võõramaalaste tapmine).[52] Siiski vähenesid aastate jooksul nii Estones’e esinemine ühiselt nimetatud toimijana kui ka ranniku ja sisemaa jõude ühendavad sõjakäigud. Eri paikade juhid tegutsesid üha sagedamini eraldi ning ka üksteise vastu.
Seega ei ole allikalist alust ettekujutusel, et varasem killustumus asendus XIII sajandi alguse sõdades alles ajapikku koostööga. Kroonik Henrik kirjeldas läbivalt ühtaegu nii Estones’e ühistegevust üle keeleliste ja looduslike piiride kui ka eri paikade juhtide omaette huve ja algatusi. Ainus tuvastatav suundumus on see, et teatav „eestlaste” ühtsus oli olemas juba 1208. aastal, kuid hakkas seejärel järk-järgult murenema. 1210. aastate lõpuks osalesid kristlastest eestlased sõjakäikudes paganlike piirkondade vastu ja vastupidi.[53]
Killustatuse hüpotees ei klapi kuigi hästi ka XII sajandi napi allikmaterjaliga. Eesti ala ülikutel oli piisavalt sõjalist jõudu, et hoida jõudude tasakaalu nii Skandinaavia kui ka Loode-Vene valitsejatega.[54] Näiteks hävitati 1131. aastal Ida-Eestis Novgorodi vägi ning 1176. aastal ründas Pihkvat „kogu Tšuudimaa”.[55] 1187. aastal vallutasid paganad, kõige tõenäolisemalt eestlased, Rootsi n-ö pealinna Sigtuna, kuigi Rootsis oli selleks ajaks juba rannavahtide süsteem ja ranniku kaitselaevastik ning Mälari sopis asuva Sigtunani jõudmiseks tuli esmalt alistada Almarestäki kindlustused.[56] Sageli peetakse tollase poliitilise konsolideerumise kõrgeimaks tasandiks n-ö muinasmaakondi või teisi umbes sama suuri võimkondi. Kuid kas ühekaupa või ajutistes liitudes tegutsenud maakonnad oleksid suutnud niisugust pikaajalist jõudude tasakaalu Rootsi või Novgorodiga realistlikult alal hoida?
Killustatuse hüpotees toetub eeskätt Henriku kirjeldustele 1210.–1220. aastatest, kuid need on hilisemad kui teave Estones’e kui terviku tegutsemisest ning ranniku–sisemaa ühisaktsioonidest juba 1200.–1210. aastatel. Seega ei saa hilisema killustumise põhjal väita, et olukord oli 1200. aasta paiku või veel varemgi sarnane. Vastupidi, Henriku kirjeldused Estones’est kui toimijast aastatel 1208–1210 ning ranniku–sisemaa jõude koondavatest sõjakäikudest aastatel 1210–1215 klapivad hästi kokku hoopis XII sajandi allikainfost paistva ida- ja läänenaabritega suurusjärgus võrdse jõuga.
Poliitilised ühendused Läänemere ääres aastal 1200
Kuigi Eesti ala ja selle keelelt-kultuurilt mitmekesiste elanike kohta kasutatud ühisnimetuste kõige allikapõhisem ja analoogiate taustal vähim spekulatiivne tõlgendus on mingit laadi poliitiline ühendus, ei tohiks seda üle tõlgendada. Omas ajas ja ruumis sai see tähendada üksnes mingit enam-vähem püsivat liitu piirkondlike juhtide vahel, kus toimis enam-vähem järjepidev süsteem kõrgeima sõjalise juhi määramiseks. Analoogia korras tasub vaadata näiteks III–V sajandi franke. Nad kõnelesid eri keeli ja kujutasid endast eeskätt poliitilist ühendust. Samas varaseimad Rooma autorid mainisid frankide kuningaid vaid harva ning sedagi möödaminnes ja neid nimetamata. Allikad osutavad samal ajal nii ühise poliitilise korralduse olemasolule kui ka sisuliselt iseseisvatele piirkondlikele juhtidele.[57] Frangid olid kahtlemata poliitiline konstruktsioon, kuid jäid sajanditeks lõdvaks ja ebamääraselt piiritletud ühenduseks. Samamoodi koosnes 1211. aastal Toreidas langenud caput Estonie, „Eesti pea”, mitmest eri maakondadest pärit juhist.[58]
Oluline on teadvustada, et poliitilised struktuurid olid kõikjal Läänemere piirkonnas XI–XII sajandil veel üsna algelised ja toimisid suurte tõrgetega. Umbes 1075. aastal märkis Bremeni Adam, et rootslased „naudivad kodumaal võrdsust” ning kuuletuvad oma kuningale ainult sõjas.[59] XII sajandi lõpu Taanis oli kuningas endiselt piirkondlike juhtide seas üksnes primus inter pares[60], samal ajal kui oma kodupiirkonnas mõjukad ülikud tegid omal algatusel välismaale sõjakäike.[61] Nii Taani kui ka Rootsi lagunesid XI–XII sajandil korduvalt vaenulikeks leerideks ning elasid läbi pikki sisesõdu.[62] Seega kuigi Henriku Estonia võis tõenäoliselt tähistada konföderatsiooni, ei olnud kindlasti tegu sujuvalt toimiva ega isegi alati sisemiselt rahu pidava poliitilise struktuuriga.
Estones ja ristiretked
Nagu märgitud, esineb Henriku viiteid Estones’ele kui ühtsele sõdade või diplomaatia osalisele eeskätt varasemate sündmuste kirjeldustes. Murrang võis saabuda siis, kui 1211. aasta Toreida lahingus langes hulk tipmisi juhte. Just sedalaadi sündmused olid sageli ka Taani või Rootsi „kodusõdade” käivitajateks.
1212. aastal sõlmisid Estones veel ühiselt Liivimaa kristlastega rahu, ehkki alles „pärast paljusid vaidlusi”, ning osa neist säilitas seejuures oma äsja Riiast vastu võetud ristiusu.[63] 1215. aastal korraldas „kogu Eesti” – saarlased ning mandrilt nii ranniku kui ka sisemaa ülikud – taas rööpselt mitme väega sõjakäigu Liivimaale.[64] Henrik esitab seda osaliselt kättemaksuna Lembitu lühiajalise vangistamise eest sama aasta algul.[65] See võib osutada sellele, et 1211. aastal sõdade keskel oma positsiooni tugevdada püüdnud Sakala ülik Lembitu,[66] keda Henrik 1217. aastal aga juba princeps’iks ehk valitsejaks nimetas,[67] oli vahepeal saavutanud mõjukama positsiooni. 1217. aastal koondas ta vägesid suuremast osast Mandri-Eestist, nii rannikult kui ka sisemaalt, ning Henrik omistas selle algatuse ja ühtlasi sellega seotud diplomaatia Estones’ele.[68] Samas puudusid sealt katoliiklikud ugalased, enamik sakalasi[69] ning võib-olla ka saarlased; viimased võisid samas, nagu varemgi, plaanida liitumist meritsi.[70]
Samal ajal oli ilmne, et Eesti ülikud polnud (enam) ühtsed. 1216. aastal juhtisid Viljandi katoliiklastest ülikud Riia kristlaste ühist sõjakäiku Harjumaale,[71] samal ajal kui äsja katoliku usku astunud Ugandi juhid kutsusid Riiast enda juurde elama ristisõitjad – „oma sakslased” –, keda kasutasid abiväena sõjakäikudel Venesse ja Virumaale.[72] Eri paikade ülikud reageerisid erinevalt ka saarlaste 1222.–1223. aasta kristlaste ründamise üleskutsele. Osa Sakala ja Ugandi juhte reageeris sellele ägedalt, ehkki mitte kõik,[73] samal ajal kui virulased ja järvalased piirdusid oma vaimulike väljasaatmisega.[74] 1225. aastaks otsisid läänemaalased paavsti legaadi Modena Guglielmo kaitset saarlaste vastu[75] ning 1226. aastaks olevat paljud Mandri-Eesti katoliiklased olnud valmis saarlaste vastu ristiretkele minema.[76]
Neid sündmusi võivad aidata seletada kaks asjaolu. Esiteks oli kristlus Eesti ülikute seas XIII sajandi alguseks juba märkimisväärselt levinud.[77] Põhja- ja Ida-Euroopas käis kristianiseerumine sageli käsikäes katsetega kehtestada senisest rangemat valitsemiskorda. Seni vaid esimesed võrdsete seas olnud ambitsioonikad ülikud kasutasid katoliiklikku kuningavõimu ideoloogiat, et püüda kehtestada oma ülemvõimu, kutsudes sellega omakorda esile kodusõdu ning mõnikord ka võimustruktuuride lagunemisi.[78]
Millelegi väga üldjoontes sarnasele võib viidata ka Nidarosi peapiiskopi Eysteinni umbes 1180. aastast pärinev kirjeldus Eesti kohta. Kahe noore eestlasest palveränduri sõnul, kes viibisid umbes 1170. aastal Nidarosis, edendas nende maal keegi princeps kristlust „kord ähvardustega, kord leebete veenmissõnadega”, samal ajal kui kristlaste ja paganate vahel leidis aset ka sõjalisi kokkupõrkeid.[79]
Niisugused katsed võisid omakorda kaasa tuua selle, et vastukaaluks muutusid intensiivsemaks ka paganlikud identiteedid ja ideoloogiad. Elbe ja Oderi vahel elanud lääneslaavlaste seas soodustas vastupanu oma kristlikele vürstidele, kes olid sageli liidus välismaiste katoliiklike valitsejatega, X–XI sajandil organiseeritumate „paganlike” poliitiliste struktuuride ning eri „hõime” hõlmava kollektiivse identiteedi kujunemist, mille keskmes oli kohalik usund.[80] Eestis kirjeldas Henrik jumalakujudega pühapaika, kus olevat sündinud „saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita”, mis asus aga üsna sügaval sisemaal, Vaiga–Viru rajamaal.[81] Igal juhul polnud kristlike ja paganlike eliidigruppide konfliktid, kus oma võimu maksmapanekuks kasutati vastandlikke ideoloogiaid, Eestis 1200. aastal tõenäoliselt midagi uut.
Teise olulise asjaoluna tuleb arvesse võtta, et kuigi XIII sajandi misjon, ristiretked ja muud sõjad viisid lõpuks selleni, et Eesti eri osades olid võimul Saksamaalt pärit piiskopid, Saksa ordu ja Taani kuningad, ei olnud selline tulemus nende pöördeliste sündmuste endi ajal sugugi ei ilmne ega ka ettenähtav.[82] Alguses lõid misjonärid ja ristisõitjad liite kohalike kristlike ülikutega, kelle sõjaline jõud sealjuures ületas sisserändajate oma.[83] Kroonik Henriku „riialased”, Rigenses, hõlmasid kõiki Riia kirikusse kuuluvaid katoliiklasi.[84]
Seega reageerisid erinevad Läänemere idakalda kohalikud eliidigrupid siinsesse poliitikasse lisandunud uutele kristlikele jõududele tõenäoliselt erinevalt, sõltuvalt omaenda ideoloogilistest eelistustest ja lähimineviku kogemustest. Kristlased võisid näha uustulnukates liitlasi kas paganate üle domineerimiseks või neile vastupanu osutamiseks, samal ajal kui paganatel oli põhjust kõigi kristlaste vastu organiseerumiseks.
Aja jooksul võis osa siinseid ülikuid hakata pidama Rigenses’t Estones’est sobivamaks poliitiliseks ühenduseks, kuhu kuuluda. Henriku Liivimaa kroonikas ilmneb kaks paralleelset arengut: „eestlased” järk-järgult killustusid, astudes samal ajal ka erinevate ülikute gruppide kaupa aegamööda katoliku usku. Poliitilises mõttes võib see peegeldada Eesti kui varasema konföderatsiooni lagunemist ning keskaegse Liivimaa kui uue poliitilise ühenduse kujunemise algust.
Niisiis – Estonia ja Estones aastal 1200
Meenutagem veel kord tähtsamat. 1200. aasta paiku erinesid tänapäeva Eesti ala eri piirkondade elanikud omavahel nii keeleliselt kui kultuuriliselt, sarnanedes mitmel juhul rohkem naaberpiirkondade elanike kui üksteisega, ning neid lahutasid ka olulised looduslikud tõkked. Ometi viitasid kirjalikud allikad nii Eesti maale kui inimestele, sealjuures erinevalt tänapäeva Soome või Läti alade rahvastest, ühise terminiga.
Materiaalne kultuur oli Eestis piirkonniti väga erinev, kuid erinevuste kohal torkab silma ka ühisosa: üksnes Eesti alale iseloomulikud ehted, mis võisid tähistada mingit ühist identiteeti. XII sajandil skandinaavlaste ja venemaalastega alal hoitud jõudude tasakaal eeldab, et jõudu koondati laiemalt kui vaid maakonna kaupa. Erinevalt levinud ettekujutusest ei paista XIII sajandi alguse sõdade kirjeldustest killustunud juhtide ajapikku koondumist, vaid pigem vastupidi: varasem ühistegevus aegamisi nõrgenes ja andis samm-sammult teed omavahelistele konfliktidele.
Varakeskaegse Euroopa ja Põhja-Ameerika põlisrahvaste analoogiad pakuvad mudelit, mis võimaldab sellist allikatest avanevat pilti tervikuna selgitada. Maa ja inimeste selline ühisnimetus nagu Estonia tähistas üldreeglina mingit laadi poliitilist ühendust, konföderatsiooni. See käsitlus oleks olemasoleva allikainfo kõige tavapärasem, n-ö rusikareeglit järgiv ja seetõttu kõige vähem spekulatiivne tõlgendus. Ühtlasi võimaldaks see hõlmata ühekorraga tähenduslikult, terviklikult ja vastuoludevabalt eri laadi allikatest pärit teavet.
Tabel 1. Eesti alalt pärit toimijate Henriku Liivimaa kroonikas kirjeldatud proaktiivsed tegevused
| Aasta | Toimija | Tegevus | Viide |
| 1203 | paganos Estones de Osilia insula | Sõjakäik Listerbysse Taanis | VII, 1 |
| 1203 | Estones | Kokkupõrge ristisõitjatega Visby lähedal | VII, 2 |
| 1204 | Estones | Rünnak tagasipöörduvate ristisõitjate vastu Eesti ranniku lähedal | VIII, 3 |
| 1208 | Ugaunenses | Keeldumine hüvitamast kaupmeestelt väidetavalt röövitud kaupu | XI, 7 |
| 1208 | Estones | Läbirääkimised tālavlastega | XII, 6 |
| 1208 | Ugaunenses, Saccalenenses; Estones | Beverini piiramine | XII, 6 |
| 1209 | Estones | Vaherahu riialastega | XII, 6 |
| 1210 | Estones de tota Ugaunia | Vaherahu liivlaste ja mõnede lagalitega | XIII, 5 |
| 1210 | Estones (kontekstuaalselt: hõlmas Ugaunenses, Sontagana) | Võnnu piiramine, Ümera lahing | XIV, 8 (XIV, 10) |
| 1211 | Saccalanenses, Ugaunenses, Estones de Sontagana et aliis provinciis circumiacentibus | Sõjakäik Liivimaale | XIV, 10 |
| 1211 | Sackalanenses | Katoliku usku astumine | XIV, 11 |
| 1211 | Estones | Oletatav plaan hävitada Riia enne uute ristisõitjate saabumist | XIV, 12 |
| 1211 | Saccalanenses, Ugaunenses, Rotalienses, Maritime provincie, Osilienses | Samaaegsed või järjestikused sõjakäigud Liivimaale ja Lätimaale | XIV, 12 |
| 1211 | Estones | Sõjakäik Liivimaale | XV, 2 |
| 1211 | Osilienses, Revelenses, Rotalienses, seniores de universa Estonia, Estones, caput Estonie (kontekstuaalselt: Saccalanenses, Ugaunenses) | Sõjakäik Toreidasse | XV, 3 (XV, 7) |
| 1211 | Saccalanenses, Ugaunenses | Beverini piiramine | XV, 7 |
| 1211 | Saccalanenses (Alistegunde) | Katoliku usku astumine | XV, 7 |
| 1212 | Castrenses (Warbole) | Läbirääkimised novgorodlastega | XV, 8 |
| 1212 | Saccalanenses, Ugaunenses; Lembito | Sõjakäik Pihkvasse | XV, 9–10 |
| 1212 | Estones | Rahu liivlaste ja latgalitega | XV, 11 |
| 1212 | Estones | Rahu liivlaste, latgalite ja sakslastega | XVI, 1 |
| 1215 | tota Estonia; Osilienses, Rotalienses, Sackalanenses, Ugaunenses | Rööpne kolmiksõjakäik Liivimaale ja Lätimaale | XIX, 1–3 |
| 1215 | Ugaunenses | Katoliku usku astumine | XIX, 4 |
| 1215 | Saccalanenses | Preestrite kutsumine ristimise lõpuleviimiseks | XIX, 4 |
| 1215 | Osilienses | Riia aukandjate sissepiiramine merel Saaremaa lähedal; vägede kokkukutsumine „kõigis Eesti provintsidest”, de omnes provincias Estonie | XIX, 5 |
| 1215 | Estones; convenerant de tota Estonia | Ühinemine riialaste merel piiramisega paigas portus novus Saaremaal | XIX, 5 |
| 1215 | Rotalienses (Sontagana) | Katoliku usku astumine | XIX, 8 |
| 1216 | Estones | Ettepanek Polotski vürstile rünnata ühiselt Liivimaad | XIX, 10 |
| 1216 | Osilienses | Sõjakäik Liivimaale | XIX, 11 |
| 1216 | seniores eiusdem provincie (Saccala) | Riia katoliiklaste väe suunamine ja juhtimine Harjumaale | XX, 2 |
| 1216 | Ugaunenses | Sõjalise toetuse küsimine Riia piiskopilt | XX, 3, 5 |
| 1217 | Ugaunenses | Sõjakäik Novgorodi maadele | XX, 5 |
| 1217 | Gerwanenses | Katoliku usku astumine | XX, 6 |
| 1217 | Osilienses, Harionenses, Saccalanenses | Ühinemine novgorodlaste ja pihkvalastega Otepää piiramisel | XX, 7 |
| 1217 | Saccalanenses | Sõjakäik Lätimaale | XX, 8 |
| 1217 | Estones | Kokkulepe Novgorodi vürstiga tungida ühiselt Liivimaale | XXI, 2 |
| 1217 | Estones; Rotalienses, Harionenses, Vironenses, Revelenses, Gerwanenses, Sackalanenses | Kavandatud sõjakäik Liivimaale; lahing riialaste vastu Viljandist põhja pool | XXI, 2 |
| 1217 | Saccalanenses | Katoliku usu juurde naasmine | XXI, 5 |
| 1218 | Rotalienses | Katoliku usku astumine | XXI, 5 |
| 1218 | Gerwanenses | Saadikud Liivimaale rahu ja katoliku usu kinnitamiseks | XXI, 6 |
| 1218 | Osilienses | Sõjakäik Liivimaale | XXI, 7 |
| 1218 | Osilienses | Väe kogumine Sakalas per universam Estoniam, et ühineda Vene väega ja tungida ühiselt Liivimaale | XXII, 2 |
| 1218 | Harionenses | Ühinemine Võnnut piirava Vene väega | XXII, 8 |
| 1218 | Osilienses | Sõjakäik Liivimaale | XXII, 8 |
| 1219 | Revelenses, Harionenses | Läbirääkimised ja lahing taanlastega Lindanises | XXIII, 2 |
| 1219 | Revelenses | Katoliku usku astumine | XXIII, 2 |
| 1219 | Gerwanenses | Ettepanek riialastega ühiseks sõjakäiguks Virumaale | XXIII, 6 |
| 1219 | Vironenses | Katoliku usku astumine | XXIII, 7 |
| 1220 | Osilienses | Karistusretk järvalaste vastu | XXIII, 9 |
| 1220 | Harionenses | Sõjakäigud Järvamaale taanlaste õhutusel | XXIV, 2 |
| 1220 | Osilienses | Rootsi garnisoni hävitamine Lihulas | XXIV, 3 |
| 1221 | Osilienses, (koos nendega) seniores Revelensis provincie et Harionensis nec non et Vironensis | Taani linnuse piiramine Lindanises | XXIV, 7 |
| 1221/1222 | Saccalanenses, Ugaunenses | Sõjakäigud Venesse | XXV, 5–6 |
| 1222 | Osiliani | Taanlaste linnuse hävitamine Saaremaal ja õhutamine kristlasi Eestist välja ajama | XXVI, 4 |
| 1222 | Osilienses, Harionenses, Maritimi Estones | Taanlaste tapmine Varbolas | XXVI, 5 |
| 1222 | Vironenses, Gerwanenses | Oma vaimulike saatmine Tallinna | XXVI, 5 |
| 1223 | Saccalanenses | Võõramaa kristlaste tapmine või vangistamine | XXVI, 5–7 |
| 1223 | Tharbatenses | Mõõgavendade tapmine või vangistamine Tartus | XXVI, 7 |
| 1223 | Seniores de Saccala | Saadikud Venesse sõjalise abi saamiseks | XXVI, 8 (XXVII, 3) |
| 1223 | Saccalanenses | Pantvangide/vangide vahetamine riialastega | XXVI, 9 |
| 1223 | Osiliani, Maritimi, Warbolenses, Gerwanenses, Vironenses | Taani linnuse piiramine Lindanises | XXVI, 11 |
| 1223 | Estones | Vastulöök tālavlaste rünnakutele Ugandisse | XXVI, 12 |
| 1223 | Saccalanenses, Ugaunenses | Sõjakäik Liivimaale | XXVII, 1 |
| 1223 | Osiliani | Vene väe suunamine Sakalas ründama taanlasi Lindanises | XXVII, 3 |
| 1224 | Vironenses, Gerwanenses | Rahu uuendamine Liivimaa sakslastega | XXVII, 6 |
| 1224 | Maritimi | Hilinenud kümniste tasumine | XXVIII, 2, 7 |
| 1224 | Ugaunenses | Piiskop Hermanni valitsejaks tunnistamine | XXVIII, 2, 8 |
| 1224 | Osiliani | Piiskop Alberti venna vabastamine pantvangist | XXVIII, 7 |
| 1224 | Warbolenses, Vironenses, Gerwanenses | Kingitused Liivimaa sakslastele | XXVIII, 7 |
| 1225 | Estonum nuncii de Maritima | Edukas pöördumine legaat Modena Guglielmo poole, et nende maad võetaks paavstliku kaitse alla | XXIX, 3 |
| 1225 | Osiliani, Estones Maritimi | Katoliku usku astumise pakkumine, kui legaat tagaks kaitset taanlaste vastu | XXIX, 4 |
| 1225 | Seniores Vironensium | Piiskop Hermanni vasallide kutsumine Virumaale taanlaste vastu | XXIX, 6 |
| 1226 | Osilianos | Sõjakäik Rootsi | XXX, 1 |
| 1227 | Osiliani Waldienses | Katoliku usku astumine | XXX, 5 |
[1] Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici Chronicon Livoniae. Tlk Richard Kleis, teaduslikult toim. ja komm. Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, XIV, 8. Edaspidi HCL.
[2] Liivimaa vanem riimkroonika. Tlk ja komm. Urmas Eelmäe, tead. toim. Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2003, vv 357–374, 893–910. Edaspidi RC.
[3] Riho Grünthal, Livvistä liiviin: Itämerensuomalaiset etnonyymit. (Castrenianumin toimitteita, 51.) Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1997, lk 184–240.
[4] Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea. (The Northern World, 84.) Leiden, Boston: Brill, 2018, lk 144–148, 154.
[5] Anti Selart, Livonia, Rus’ and the Baltic Crusades in the Thirteenth Century. Tlk Fiona Robb. (East Central and Eastern Europe in the Middle Ages, 450–1450, kd 29.) Leiden, Boston: Brill, 2015, lk 10–11, 63; Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea, lk 209.
[6] Andres Tvauri, Muinas-Tartu: uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost. (Muinasaja teadus, 10.) Tartu, Tallinn: Tartu Ülikool, 2001, lk 221–223.
[7] Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea, lk 381–384.
[8] Новгородская первая летопись старшего и младшего изводов. Toim. A. N. Nasonov. Moskva, Leningrad: Издательство Академии наук СССР, 1950, sub anno 6698. Edaspidi NPL.
[9] Harri Moora, Eestlaste kultuur muistsel iseseisvus-ajal. (Tartu Ülikooli Arkeoloogia Kabineti toimetused, IV.) Tartu: K./Ü. Loodus, 1926, lk 68–71; Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas & Evald Tõnisson, Eesti esiajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 418–419.
[10] Jüri Kivimäe, Henricus the ethnographer: reflections on ethnicity in the Chronicle of Livonia. Rmt: Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Toim. Marek Tamm, Linda Kaljundi & Carsten Selch Jensen. Farnham, Burlington: Ashgate, 2011, lk 96.
[11] Heiki Valk, Lõuna-Eesti kaugemast minevikust. Vikerkaar 2005, nr 7–8, lk 124; Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea, lk 2.
[12] Valter Lang, Läänemeresoome tulemised. (Muinasaja teadus 28.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, lk 249–250.
[13] Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea, lk 179–182.
[14] Andres Tvauri, Muinas-Tartu: uurimus Tartu muinaslinnuse ja asula asustusloost, lk 221–222.
[15] Valter Lang, Läänemeresoome tulemised. (Muinasaja teadus 28.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018, lk 242–254; K. Prillop jt, Eesti keele ajalugu. (Eesti keele varamu VI.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020, lk 24–30.
[16] Heli Laanekask & Kristiina Ross, The Language of Tartu and Tallinn in 17th-century Livonia. Rmt: Common Roots of the Latvian and Estonian Literary Languages. Toim. Kristiina Ross & Pēteris Vanags. Frankfurt am Main: Peter Lang, 2008, lk 199–210.
[17] Valter Lang, Läänemeresoome tulemised, lk 249–250.
[18] Heiki Valk, Lõuna-Eesti kaugemast minevikust, lk 124.
[19] Eesti ajalugu I. Eesti esiaeg. Toim. Valter Lang & Jaana Ratas. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2020, lk 390–391, 413–414, 425–430, 450–453.
[20] Philip Line, Kingship and State Formation in Sweden, 1130–1290. (The Northern World, 27.) Leiden, Boston: Brill, 2007, lk 411–412.
[21] Valter Lang, Läänemeresoome tulemised, lk 248–250.
[22] James A. Brundage, Introduction: Henry of Livonia, the writer and his chronicle. Rmt: Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia. Toim. Marek Tamm, Linda Kaljundi & Carsten Selch Jensen. Farnham, Burlington: Ashgate, 2011, lk 1–19.
[23] HCL X, 14–15; XI, 6–7; XII, 2, 6.
[24] Zigmas Zinkevičius, Aleksiejus Luchtanas & Gintautas Česnys, Where We Come From: The Origin of the Lithuanian People. 2. parandatud trükk. Tlk ja toim. Joseph Steponaitis. Vilnius: Science & Encyclopaedia Publishing Institute, 2006, lk 76–81, 97–98; Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea, lk 71–73.
[25] HCL VII, 1; XIII, 5.
[26] Reinhard Wenskus, Stammesbildung und Verfassung: Das Werden der frühmittelalterlichen gentes. Köln, Graz: Böhlau, 1961.
[27] Walter Pohl & Helmut Reimitz (toim.), Strategies of Distinction: The Construction of Ethnic Communities, 300–800. (The Transformation of the Roman World, 2.) Leiden, Boston, Köln: Brill, 1998; Andrew Gillett (toim.), On Barbarian Identity: Critical Approaches to Ethnicity in the Early Middle Ages. (Studies in the Early Middle Ages, 4.) Turnhout: Brepols, 2002; Hans-Werner Goetz, Jörg Jarnut & Walter Pohl (toim.), Regna and Gentes: The Relationship between Late Antique and Early Medieval Peoples and Kingdoms in the Transformation of the Roman World. (The Transformation of the Roman World, 13.) Leiden, Boston: Brill, 2003.
[28] Susan Reynolds, Our forefathers? Tribes, peoples and nations in the Age of Migrations. Rmt: After Rome’s Fall: Narrators and Sources of Early Medieval History. Essays Presented to Walter Goffart. Toim. Alexander C. Murray. Toronto: University of Toronto Press, 1998, lk 17–36; Hans-Werner Goetz, Gens, kings and kingdoms: the Franks. Rmt: Regna and Gentes: The Relationship between Late Antique and Early Medieval Peoples and Kingdoms in the Transformation of the Roman World. Toim. Hans-Werner Goetz, Jörg Jarnut & Walter Pohl. (The Transformation of the Roman World, 13.) Leiden, Boston: Brill, 2003, lk 307–344; Ildar H. Garipzanov, Patrick J. Geary & Przemysław Urbańczyk, Introduction: Gentes, gentile identity, and state formation in Early Medieval Europe. Rmt: Franks, Northmen, and Slavs: Identities and State Formation in Early Medieval Europe. Toim. Ildar H. Garipzanov, Patrick J. Geary & Przemysław Urbańczyk. (Cursor Mundi, 5.) Turnhout: Brepols, 2008, lk 1–2; Peter J. Heather, Ethnicity, group identity, and social status in the Migration Period. Rmt: Franks, Northmen, and Slavs: Identities and State Formation in Early Medieval Europe. Toim. Ildar H. Garipzanov, Patrick J. Geary & Przemysław Urbańczyk. (Cursor Mundi, 5.) Turnhout: Brepols, 2008, lk 17–49.
[29] Peter J. Heather, Ethnicity, group identity, and social status in the Migration Period, lk 39–45.
[30] Hans-Werner Goetz, Gens, kings and kingdoms: the Franks, lk 307–344.
[31] Andrew Gillett (toim.), On Barbarian Identity: Critical Approaches to Ethnicity in the Early Middle Ages. Turnhout: Brepols, 2002; Hans-Werner Goetz, Jörg Jarnut & Walter Pohl (toim.), Regna and Gentes: The Relationship between Late Antique and Early Medieval Peoples and Kingdoms in the Transformation of the Roman World. Leiden, Boston: Brill, 2003.
[32] Ildar H. Garipzanov, Patrick J. Geary & Przemysław Urbańczyk, Introduction: Gentes, gentile identity, and state formation in Early Medieval Europe, lk 4–5.
[33] Ildar H. Garipzanov, Frontier identities: Carolingian frontier and the gens Danorum. Rmt: Franks, Northmen, and Slavs: Identities and State Formation in Early Medieval Europe. Toim. Ildar H. Garipzanov, Patrick J. Geary & Przemysław Urbańczyk. (Cursor Mundi, 5.) Turnhout: Brepols, 2008, lk 113–143.
[34] Nils Hybel, The Nature of Kingship c. 800–1300: The Danish Incident. (The Northern World, 83.) Leiden, Boston: Brill, 2018, lk 330.
[35] Przemysław Urbańczyk, Slavic and Christian identities during transition to the Polish statehood. Rmt: Franks, Northmen, and Slavs: Identities and State Formation in Early Medieval Europe. Toim. Ildar H. Garipzanov, Patrick J. Geary & Przemysław Urbańczyk. (Cursor Mundi, 5.) Turnhout: Brepols, 2008, lk 218–222.
[36] Anti Selart, Muistne vabadusvõitlus. Vikerkaar 2003, nr 10–11, lk 109.
[37] Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea, lk 43.
[38] Charles M. Hudson, Introduction. Rmt: The Transformation of the Southeastern Indians, 1540–1760. Toim. Robbie Ethridge & Charles Hudson. Jackson: University Press of Mississippi, 2002, lk xx.
[39] William N. Fenton, The Great Law and the Longhouse: A Political History of the Iroquois Confederacy. (The Civilization of the American Indian Series, 223.) Norman: University of Oklahoma Press, 1998.
[40] Helen C. Rountree, Pocahontas’s People: The Powhatan Indians of Virginia through Four Centuries. Norman: University of Oklahoma Press, 1996; Steven C. Hahn, The Invention of the Creek Nation, 1670–1763. (Indians of the Southeast.) Lincoln: University of Nebraska Press, 2004; Robin Beck, Chiefdoms, Collapse, and Coalescence in the Early American South. Cambridge: Cambridge University Press, 2013.
[41] Florin Curta, The Making of the Slavs: History and Archaeology of the Lower Danube Region, c. 500–700. (Cambridge Studies in Medieval Life and Thought. Fourth Series, 52.) Cambridge: Cambridge University Press, 2001, lk 33–34; Peter J. Heather, Ethnicity, group identity, and social status in the Migration Period, lk 37.
[42] Florin Curta, The Making of the Slavs: History and Archaeology of the Lower Danube Region, c. 500–700, lk 203–204, 224.
[43] Sebastian Brather, Ethnic identities as constructions of archaeology: the case of the Alamanni. Rmt: On Barbarian Identity: Critical Approaches to Ethnicity in the Early Middle Ages. Toim. Andrew Gillett. (Studies in the Early Middle Ages, 4.) Turnhout: Brepols, 2002, lk 149–175; Michael Schmauder, The relationship between Frankish gens and regnum: a proposal based on the archaeological evidence. Rmt: Regna and Gentes: The Relationship between Late Antique and Early Medieval Peoples and Kingdoms in the Transformation of the Roman World. Toim. Hans-Werner Goetz, Jörg Jarnut & Walter Pohl. (The Transformation of the Roman World, 13.) Leiden, Boston: Brill, 2003, lk 271–306.
[44] Eesti ajalugu I, lk 411–413.
[45] Riina Rammo, Muinasaja lõpu rõivad. Rmt: Eesti kunsti ajalugu, 1. 1100–1500. Toim. K. Markus. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2023, lk 69.
[46] Jüri Selirand, Viron rautakausi: Viron nuoremman rautakauden aineiston pohjalta. Rovaniemi: Pohjois-Suomen Historiallinen Yhdistys, 1989, lk 174.
[47] Marika Mägi, Eesti merovingi- ja viikingiaegsed rinnanõelad – võõrapärased ja omad. Eesti Arheoloogia Ajakiri 1997, nr 1, lk 49.
[48] Harri Moora, Eestlaste kultuur muistsel iseseisvus-ajal, lk 69–70; Eesti ajalugu I. Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Toim. Harri Moora & Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935, lk 200–201, 372.
[49] Artur Vassar & Enn Tarvel, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused 1975, 24: 1, lk 33.
[50] Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990, lk 172.
[51] Artur Vassar & Enn Tarvel, Die ostbaltischen Stämme im Kampf gegen die deutsch-skandinavische Aggression im 12.–13. Jahrhundert, lk 30, 37; Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227, lk 73, 93–94, 128.
[52] HCL XXI, 2; XXVI, 5–11.
[53] HCL XX, 2; XXIII, 9.
[54] Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea, lk 354–366; Anti Selart, Livonia, Rus’ and the Baltic Crusades in the Thirteenth Century. Tlk Fiona Robb. (East Central and Eastern Europe in the Middle Ages, 450–1450, kd 29.) Leiden, Boston: Brill, 2015, lk 61–67.
[55] NPL, sub annis 6639, 6684.
[56] Marika Mägi, In Austrvegr: The Role of the Eastern Baltic in Viking Age Communication across the Baltic Sea, lk 362–365; Enn Tarvel, Sigtuna hävitamine 1187. aastal. Tuna 2007, nr 2, lk 24; Philip Line, Kingship and State Formation in Sweden, 1130–1290, lk 242–245, 251–252.
[57] Hans-Werner Goetz, Gens, kings and kingdoms: the Franks, lk 309–319.
[58] HCL XV, 3.
[59] Adam of Bremen, History of the Archbishops of Hamburg-Bremen. Tlk, sissej. ja märkused Francis J. Tschan. (Records of Civilization: Sources and Studies, 53.) New York: Columbia University Press, 1959, lk 203–204.
[60] Michael H. Gelting, The problem of Danish „feudalism”: military, legal, and social change in the twelfth and thirteenth centuries. Rmt: Feudalism: New Landscapes of Debate. Toim. Sverre Bagge, Michael H. Gelting & Thomas Lindkvist. (The Medieval Countryside, 5.) Turnhout: Brepols, 2011, lk 159–160, 168–170.
[61] Nils Hybel, The Nature of Kingship c. 800–1300: The Danish Incident, lk 292–293.
[62] Nils Hybel, The Nature of Kingship c. 800–1300: The Danish Incident, lk 271–293; Philip Line, Kingship and State Formation in Sweden, 1130–1290, lk 80, 88–91, 94–95, 102, 105–107, 309.
[63] HCL XVI, 1.
[64] HCL XIX, 1–3.
[65] HCL XIX, 1.
[66] Kristan Oad, Lembitu. Juhtimiskunsti meistriklass vastsel Maarjamaal. Acta Historica Tallinnensia 2017, 23:1, lk 26–48.
[67] HCL XXI, 2; Kristjan Oad, Kuhu kadusid Eestimaa kuningad? Eesti ülikute tiitlitest omade ja võõraste suus aastal 1200. Rmt: Oma või võõras? Artikleid Eesti ajaloost 13. sajandil. Toim. Ivar Leimus, Marika Mägi & Heiki Valk. Tallinn: Argo, 2026, lk 59–74.
[68] HCL XXI, 2
[69] Kristjan Oad, Lembitu. Juhtimiskunsti meistriklass vastsel Maarjamaal, lk 42–43.
[70] Sulev Vahtre, Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208–1227, lk 122.
[71] HCL XX, 2.
[72] HCL XX, 3, 5–6.
[73] Kristjan Oad, Lembitu. Juhtimiskunsti meistriklass vastsel Maarjamaal, lk 45–46.
[74] HCL XXVI, 5.
[75] HCL XXIX, 3.
[76] CL XXX, 1.
[77] Tõnno Jonuks, Domesticating Europe – novel cultural influences in the Late Iron Age Eastern Baltic. Rmt: Baltic Crusades and Societal Innovation in Medieval Livonia, 1200–1350. Toim. Anti Selart. (The Northern World, 93.) Leiden, Boston: Brill, 2022, lk 29–54.
[78] Christianization and the Rise of Christian Monarchy: Scandinavia, Central Europe and Rus’ c. 900–1200. Cambridge: Cambridge University Press, 2007.
[79] A History of Norway and the Passion and Miracles of the Blessed Óláfr. Tlk Devra Kunin, toim., sissej. ja märkused Carl Phelpstead. (Viking Society for Northern Research Text Series, XIII.) London: Viking Society for Northern Research, 2001, lk 67–68; Marika Mägi, Eestlastest ülikupered 13. sajandil – kas ka arheoloogiliselt nähtavad? Rmt: Oma või võõras? Artikleid Eesti ajaloost 13. sajandil, lk 49.
[80] Christian Lübke, Christianity and paganism as elements of gentile identities to the east of the Elbe and Saale Rivers. Rmt: Franks, Northmen, and Slavs: Identities and State Formation in Early Medieval Europe. Toim. Ildar H. Garipzanov, Patrick J. Geary & Przemysław Urbańczyk. (Cursor Mundi, 5.) Turnhout: Brepols, 2008, lk 199–201.
[81] HCL XXIV, 5.
[82] Raoul Zühlke, Zerschlagung, Verlagerung und Neuschaffung zentraler Orte im Zuge der Eroberung Livlands: Die räumliche Neuordnung als ein Schlüssel zum Erfolg? Rmt: Leonid Arbusow (1882–1951) und die Erforschung des mittelalterlichen Livland. Toim. I. Misāns & K. Neitmann. (Quellen und Studien zur baltischen Geschichte, 24.) Köln, Weimar & Wien: Böhlau, 2014, lk 166, 175.
[83] Linda Kaljundi, Neophytes as actors in the Livonian Crusades. Rmt: Making Livonia: Actors and Networks in the Medieval and Early Modern Baltic Sea Region. Toim. Anu Mänd & Marek Tamm. Abingdon, New York: Routledge, 2020, lk 93–112; Anti Selart, A crusader and the chieftain’s daughter: Connubium between conquerors and natives during the Baltic Crusades. Rmt: Legacies of the Crusades: Proceedings of the Ninth Conference of the Society for the Study of the Crusades and the Latin East, Odense, 27 June–1 July 2016. Volume 1. Toim. Torben Kjersgaard Nielsen & Kurt Villads Jensen. (Outremer. Studies in the Crusades and the Latin East, 11.) Turnhout: Brepols, 2021, lk 239–260; Anti Selart, Life in Livonia: After the Crusades. Introduction. Rmt: Baltic Crusades and Societal Innovation in Medieval Livonia, 1200–1350. Toim. Anti Selart. (The Northern World, 93.) Leiden, Boston: Brill, 2022, lk 6–7.
[84] Nt HCL XI, 7; XIV, 2; XXX, 6.
Lisa kommentaar