Elo Viiding: „Kirjanik kõneleb minuga”.
Tuum, 2024. 215 lk.
Umbes viisteist aastat tagasi olin jalavigastusega voodiravile määratud ja sattusin lugema Mari Tarandi raamatut „Ajapildi sees”, mis omakorda viis mind Juhan Viidingu luuleni. Suures vaimustuses otsustasin teha Juhan Viidingust oma 11. klassi uurimistöö, mille pealkirjaks sai kirjandusõpetaja soovitusel „Autobiograafilised sugemed Juhan Viidingu luules”. Juba pealkirjast võib aimata, et lõpptulemus ei saanud olla midagi muud kui piinlik. Tagasisideks tööle sain ühelt õpetajalt kommentaari „puudub pieteeditunne”, mis mõjus pärast sõnaraamatust järele vaatamist muidugi hävitavalt.
Kriitik ei räägi ideaalis liialt iseendast ega tüüta lugudega oma keskkoolikirjanditest, ometigi ei saa ma üle sellest, kuidas see nina kirtsutav hinnang „puudub pieteeditunne” ilmestab meie kultuurimaastikku üleüldiselt. Humanitaarteadusi õppima asudes sain aru, et on mingid inimesed, kes mõistavad ja on juba sündinud mõistma, nad on lugenud õigeid raamatuid, käinud vaatamas õigeid etendusi (mitte neid suvelavastusi), neil pole kodus telekat, nad ei häälda esimesel kursusel tuntud autorite nimesid valesti, nad oskavad saksa, soome, inglise ja prantsuse keelt. Nad näisid teadvat, mis teemadest „ei räägita” ja keda võib muretult naeruvääristada või tampida.
Sveta Grigorjeva tõi hiljutises Sirbi artiklis välja, et arvustuste kirjutamine oli tema jaoks võimalus püsida kultuuriväljal pärast ta debüütkogule ja talle endale osaks saanud negatiivse kriitika tulva ning aitas võidelda tõrjutustundega. Ta möönab, et „sõimata on saanud teisedki, nii Ehinid kui ka Viidingud”, kuid küsib seejärel: „Kas kõigi stardipakett ikka on samasugune?”[1]
Elo Viiding ütleb Eesti kirjandusilma kogukonnavaimu kohta: „Kes võetakse omaks, see võetakse kohe omaks. Kes jääb kaugeks, on seda surmani.” (Lk 102.) Mis aga teeb kellestki tõrjutu, kuidas seda hinnata? Mulle on alati tundunud (vabandage siinkohal mu banaalsust), et Elo Viiding ja Sveta Grigorjeva on mõlemad sellised oma põlvkonna cool’id naised, keda justkui ei annagi kritiseerida või rünnata, ilma et see kritiseerijat ennast ei pisendaks. Kuulikindlad naised, kes on teinud endale nime loojana ja seeläbi on neil ka kriitikuna märksa kõrgem staatus. Viidingu intervjuus Rita Dahliga, mis kannab pealkirja „Anarhistlik mõtleja varjujäetute poolel”, näib intervjueeritav isegi natuke solvuvat küsimuse peale, kas ta peab end „marginaalseks kirjanikuks” (lk 133). Kuna Elo Viiding ise on pigem varjujääjate poolehoidja ega ole kunagi võtnud eesmärgiks laiale massile meeldida, siis ei suhtu ta tõrjutusse ehk nii negatiivselt, Dahl sõnab aga resoluutselt, et ta ei nõustu ennast „marginaaliks või varjujäetuks nimetama” (lk 134). Kui kedagi nimetada tõrjutuks, siis kas ei muutu me ka ise tõrjujateks? Kes üldse võib selliseid lahterdusi teha, kas näiteks kriitikul on selline voli?
Kriitik on keegi, kes kritiseerib. See arvamus ei ole muide omane ainult tavainimestele, vaid tihti ka kirjanikele endile. Vastavalt olukorrale võib kriitik olla kas keegi, kes pole ise kunagi midagi märkimisväärset loonud (kui kriitika oli valdavalt negatiivne), või tallalakkuja (kui kriitika oli valdavalt positiivne), kes oma sõprade ja tuttavate teoseid valimatult kiidab. Kuigi negatiivne kriitika teeb kindlasti haiget, on hullem, kui teost ei märgata üldse või ei hinnata kriitika vääriliseks. Viiding toob näiteks Mikk Pärnitsa, kelle luulekogu „Nemad ehivad sind” toimetaja ta oli ning kelle loomingut, hoolimata selle kirjanduslikust tasemest, tema silmis teadlikult tõrjutakse. Tõrjumine on üks vägivalla viise, Viiding nimetab seda ka poeesiarüvetuseks ja leiab: „Mitte ükski poliitiline seisukoht või meelsus ei saa kustutada jumalikku (luule)tuld!” (Lk 148.) Kriitiku kohustus peaks olema erapooletult kirjanduse poolt olemine, ta peaks ehitama vajaduse korral sildu teose ja lugeja vahel, mitte seinu nende eraldamiseks.
Nii Sveta Grigorjeva kui ka Elo Viiding rõhutavad dialoogi olulisust, kuid nad mõlemad tõstatavad ka küsimuse (olen teadlik selle irooniast) autori olulisusest. Kuivõrd peaksime arvestama autori rassi, seksuaalse sättumuse, sotsiaalse staatuse või näiteks sooga, kui teatud gruppidesse kuulumine võib asetada nad varjujäetute, tõrjutute sekka? Kust jookseb piir, kus hakatakse autori loomingu asemel lahkama tema eraelu ja kes annab selleks õiguse? Elo Viiding peab autorit oluliseks, ma ütleks, et isegi pühaks. Seetõttu väldib ta oletusi või autorile sõnade suhu panemist, tsiteerib vaid autori enda loomingut, kasutab üksnes autori enda intervjuusid. „Kirjanik kõneleb minuga” on kogumik esseedest, kõnedest ja vestlusest, mis on mõtteliselt jagatud kaheks: monoloogid (autori subjektiivne suhtumine talle olulistesse tekstidesse) ja dialoogid, kus vestluspartneriks on teised loovisikud. Mingis mõttes on aga kõik kogus olevad tekstid dialoogid – dialoogid teiste autoritega, lugejatega ja kirjanduse endaga.
Grigorjeva oma soovitusega arvestada teatud ringkondade privilegeerituse või tõrjutusega ja Viiding väitega: „[h]äid luuletajaid ei pea õigustama ega põhjendama ei lastetoast, vaesusest, alkoholismist, haigusest või mõnest muust kokkuleppelisest normist, ebanormist või kategooriast lähtuvalt” (lk 22), ei räägi tegelikult üksteisele vastu. Viiding leiab, et kirjanikust kirjutades peaks võtma aluseks tema enda tekstid, mitte tema eluloo (lk 22–23). Teadmine, et autor on gei, mustanahaline, keskealine valge mees, venelane või noor naine, ei aita meid tingimata mõistmisele lähemale, eriti kui see muutub peamiseks, millele tähelepanu pööratakse. Aga kui Sven Sildnik pärast Gregor Kulla pärjamist Betti Alveri kirjanduspreemiaga kirjutas, et „sõnum noorkirjanikele on saadetud, tehke ikka seda va pedeasja ja küll teile leidub ka väike stipp ja usinamatele kas Jaan Tatika või Alveri nimeline auraha”,[2] jäin küll mõtlema, kas ma ise suudaks Sildniku isiku lahutada tema loomingust, juhul kui ta midagi kirjanduslikult väärtuslikku kirjutaks?
Grigorjeva ja Viiding ei heida midagi ette oma lugejatele, vastupidi, Elo Viiding pöördub nende poole äärmise austusega, samuti mainib ta korduvalt tänulikkust oma lugejaskonna ees: „olen sellega rahul, et mul on oma väike ja kindel lugejaskond – aastast aastasse vankumatu ja truu.” (Lk 104.) See on kirjandusringkond, kelle poole pöördutakse ja kes ei näi tunnistavat, et „kirjandust (nagu teadusuurimustki) polegi tänapäeval mõtet teha ilma kandva, ühiskonda jõuliselt paremaks muutva ideeta” (lk 75).
Lisaks hinnatud kirjandusfestivalidele on Elo Viiding esinenud ka näiteks restoranides ja baarides (sh Põhja-Soomes), sest ta on võtnud südameasjaks viia kultuur nendeni, kellel ühel või teisel põhjusel on sellele piiratum ligipääs – vaesemad inimesed, noored, ühiskonnas tõrjutud. „Olen kannatlikult võtnud seda kui missiooni – harida inimesi, viia luulet tavalise tööinimeseni või koguni töötuni.” (Lk 108.) Need on inimesed, kelle eksistents unustatakse, kui kirutakse, et Draamateatri piletid pole piisavalt kallid, sest rikkamad inimesed ei pääse järjekorrata löögile. See ei tähenda, et Viiding üritaks oma loomingut kuidagi kergemini seeditavamaks teha või alahindaks lugeja võimekust mõista. On okei lugeda mitu korda, on okei mitte kohe aru saada, ma tunnen, et paljud on seda unustamas, nagu ka asjaolu, et teose kirjandusliku taseme hindamiseks ei pea autori iga mõttekäiguga nõus olema. Olin unustanud, mis tunne on lugeda arvustusi, mis panevad sind kellegi loomingusse armuma või taasarmuma. Kui Elo Viiding kellegi loomingut austab, siis tõstab ta selle peaaegu jumalikesse kõrgustesse.
Kogumikus rõhutab Viiding korduvalt, et autori tuumaks on tema tekst (ja sinna alla lähevad ka intervjuud), mitte aga tema elulugu või lähedaste meenutused. Kogumiku „Kirjanik kõneleb minuga” dialoogid ei ole argised kõnelused, seal ei ole tühja sisutäidet ega liigset tekstiga vigurdamist, vesteldakse igavikulistest ja olulistest teemadest, kus ei ole tavapärast küsija-vastaja rollijaotust, vaid kus avanevad mõlema vestluspoole maailmavaated ja arusaamad. See raamat pole mitte ainult õppematerjal hea kriitika kirjutamiseks või teoste tõlgendamiseks, vaid sisaldab ka väärtuslikku materjali kirjanike endi mõttemaailmast, mis aitab jõuda lähemale ühtlasi nende loomingule. Autori surma ei peaks võtma nii tõsiselt, et otsustame ta ise surmata. Nagu igas heas vestluses, on ka Elo Viidingu kogumikus „Kirjanik kõneleb minuga” vaikimisi sees ka kuulaja.
[1] S. Grigorjeva, Noored provintsist pärit naisluuletajad lastakse ju maha? Sirp 29. XI 2024.
[2] S. Sildnik, Betti Alveri kirjanduspreemia pälvis „pederast” Gregor Kulla. Uued uudised 25. XI 2024.
Lisa kommentaar