Jalutada tänaval ja vaadata aknast iseennast jalutamas!
Jan Patočka

Mulle jääb see aken eluks ajaks meelde. Minu elu algab siis, kui lõpeb lugu aknast.

Mu tädi suri, kui mulle sündis poeg. „Kallis tädi,” kirjutasin. „Ootan poega. Kui sa haiglast välja saad, näitan sulle teda. Sa joonistad temast pildi. Temast pead tegema mitu visandit, seda tean (surm: nii ma mõtlesin, aga ei kirjutanud, abi sellest polnud, sõnad sisaldasid surma, verist, vastikut). Olen ka ise teda mõttes visandanud, teades, et mitte kunagi ei saa ta valmis. Ja ma pean silmas teda, mitte pilti. Aga ma tahaks enne näha sinu pilti temast.”

Minu ilukõne ei aidanud, tädi suri enne, kui poeg sündida jõudis. Kui poeg sündis, oli tädi üksteist päeva surnud olnud. Olin endas pettunud. Tavaliselt olid kirja pandud sõnad mind aidanud. Kirjutades läks valu kohe üle. Probleemid leevenesid. Tundus, et mida kiiremini ja aega ennetavamalt ma neile reageerin, seda parem. Sestap kandsin endaga alati kaasas väikest, pintsaku taskusse mahtuvat bloknooti, mille lehed kukkusid kuulekalt juba esimesel puutel lahti. Seda võimaldasid lehe ääri siduvad abivalmis ümarad traatküünised. Isegi paljas (tühi? ei!) rääkimine aitas. Minu juttu oli võimatu kuulata, nii ilus oli see. Ja saladuslik, külmavärinaid ja kananahka (kes neid suudaks lahuta?) tekitav. Krüptiline nii koopa kui kirstu mõttes. Ma ise selle peale muidugi ei mõelnud. Ei heitunud isegi siis, kui mind kuulata ei tahetud ja lahkumiseks sobivaid ettekäändeid otsides – ah, tuli meelde, mul on kiire, mõni teine kord – laupa kibrutades mu juurest varjuna taanduti. Küllap said aru, kui tühised nad on. Ka üksi olles tõin kuuldavale kõnekatkeid, mis väljendasid minu sisemist leppimatust tegelikkusega. Sõitsin kuuleka, hästi hoolitsetud, värskelt õlitatud täiskummise jalgratta, tumma tunnistaja läikivas sadulas linnast välja. Ronisin, ratas seljas, üle kraavi. Sõidutasin sõpra, panin ta hellalt enda kõrvale maha. Valva, ütlesin kodarakõrina saatel armsale kellanibule. Kõlla. Heitsin lagendikul selili, pistsin suhu mahlase rohukõrre ja tundsin, et võin endaga sõnaselgelt rääkides läbida ajas muutuse, mida pole veel toimunud. Välu oli avar, kõrsi täis. Kõrgel taevas tiirlesid pääsukesed. Tirts, tirts. Ennest oli saamas pärast. Ka taevas olid pühvlitest saanud tavalised lehmad.

Aken polnud tavaline aken. Selle taga elas tädi. Kui me emaga tädil Tallinnas külas käisime, oli aken enamasti irvakil. Akna vahelt paistis kardin. Kolmas korrus, vasakult kolmas. Olid veel teisedki aknad. Ülal, all ja kõrval. Aga need ei lugenud. Selle akna taga elas ema oma päriselu. Nagu mõnes Tšehhovi novellis, kus loodus peegeldab tegelase emotsioone, nii tundus aken mulle toona, enne sündi, sissevaatena ema ellu. Tädi elas majas, mida kutsuti Kunstihooneks.

Mu ema oli üldiselt sõnaaher. Isegi isaga tal pikka juttu polnud. Mitte kunagi ei unustanud ta jätta pliidiservale sooja valget plekk-kaussi õhtusöögiga. Hakklihasoust kartulitega. Isa sai väga hästi aru, et sõnu pole vaja. Et ema armastab teda. Ja tema ema. Kui mina sündisin, läks jutt lahti. Seda oli raske taluda. Sõnu oli korraga liiga palju, nad jäid üksteise taha kinni, jooksid puntrasse. Keegi ei teadnud, mida minuga teha. Mulle õmmeldi kleit, aga ma polnud tüdruk. Ma olin võti, aga lukk oli roostes. Mind armastati, aga mina jahvatasin sõnu.

Kas teate, kus asub pliidi kõige kuumem, aeglaselt jahtuv koht? Otse praeahju kohal. All õõnsuses, küttepuude peal kuivavad märjad jalanõud.

Kui tädi külla tuli, läks ka jutt lahti, kuid sõnad ei jooksnud ega perutanud. Iga sõna oli nähtav, igal sõnal oli maandumisplats. Munatopsi kõrval, kohvitassi serval. Vaksturoosil. Hiirelõksul. Kuivatusrestil. Suhkrutoosil. Kella seieril ja pommil. Veeämbris. Saapasääres. Põrandapraos. Sain neid sealt noppida, neelata. Maitsta. Nii sain maitsta ka ema südant. Seda, mida tädi rääkis, ma ka nägin. Tädi ja tädimees olid kunstnikud. Olin selle üle uhke. Olin ka ise veidi nagu maalitud. Või vähemasti joonistatud. Mind vaadati alt üles. Või puuriti pilkudega läbi nagu odaotstega. Tädimees ja isa jutust osa ei võtnud. Neile meeldis rõdu peal viina võtta. Nende jutt oli kare nagu Zeusi köhatus. Nad olid mõlemad pikka kasvu, krõmpsuvate biitsepsitega. Nende rinnakorvid olid nagu jumalate karvased kilbid. Achilleus oleks mu isa või onu nähes kreepsu saanud. Ema ja tädi rääkisid kunstist. Tädi jutust sain teada, et Neeme Järvi on geenius. Vähem, see on rohkem. Tädi kirjeldas dirigendi nappe käeliigutusi, mis sisaldasid kõike. Hinge, Jumalat. Käsi lõi, aga ei karistanud. Tegelikkusest eraldunud tükid oli puhtad, kullaprooviga. Ema kuulas tähelepanelikult, käsipõsakil. Ka mina, kes ma polnud kunagi sündinud ega kunagi ka ei sünni, õppisin oma ema ja tädi vestlusi kuulates ja pealt kuulates (sest sugugi mitte alati ei olnud minu kohalolu soovitud) armastama kunsti ja vihkama jumalat. Vahel, õhtu ja sünni eel, ka vastupidi. Muide, ma ei teadnud, mis vahe on dirigendil ja dirižaablil. Polnud kindel. Et mitte häbisse jääda, pidin raamatukokku minema. Selleks ajaks oli raamatukogu hakanud sünnitama varem värdjaks arvatud teoseid, ühena esimestest nägi ilmavalgust kollakassiniste kribukaantega Eesti entsüklopeedia, mis paistis nagu tuttuus. Hea mitukümmend aastat polnud keegi teda kulutanud. Mõned leheküljed olid valgemad, teised närtsinumad. Raputades kukkus köite vahelt välja õunaseeme, ja ühe lahti lõikamata lehe käristasin lahti. Kulutasin teda ja mulle antud aega. Sünd käis mul kannul. Sundis sündima, ähvardas sünnitaguste südametunnistuspiitsadega. Ma kartsin, kuid alla ei andnud. D all oli ka diabeet, mida lapsest peale olin põdenud.

Veel surma eel lappas ema tugitoolis istudes, valge narmassall õlul, filmiajakirju. Mis teda seal nii köita võis, jääb mulle teadmata. Ära karda, see ei ole päris, ütles ta mulle, kui ma väikse põnnina ema kõrval kinosaalis istudes, ekraanilt enda suunas sööstvat rongi nähes ennast tema vastu surusin. Samas elas ta ekraanil toimuvasse sisse rohkem kui mina oma reaalse, kuid kiirelt lahtuva esmahirmuga. Isegi India melodraamad pakkusid talle elamust. India filmides, mäletan, sadas sagedasti vihma. Ema nahk oli pärast filmi niiske, seal sädelesid ülevalgustatud veekupud. See polnud higi, vaid ekraani- ja aastatetagune vihm. Raj Kapoor, mon amour!

Meenub, kuidas ema Olev Eskolaga tantsis. See juhtus Hiiumaal Kassaris, kuhu tädi ja onu olid endale muretsenud maamaja. Õhtul peeti pidu, mind saadeti pööningule heinte peale tuttu. Mina aga piilusin prao vahelt ja nägin, kuidas kuulus näitleja, kes oma suvesid samuti Kassaris mööda saatis, ema ees kummardas. Muusika tuli grammofonilt. Või raadiost. Pistsin kuivanud kõrre suhu. Närisin. Ei aidanud. Eskola jäi ellu. Eesti näitekunst on minu saamatusele sendi võlgu.

Ema oli väga ilus. Tal oli palju austajaid. Üks neist oli Kalju Lepik. Kalju on emast kirjutanud kaks luuletust. Üks neist ilmus Eesti Kirjanike Kooperatiivi 1980. aastal välja antud „Kogutud luuletuste 1938–1979” „Lahtisteks lehtedeks” nimetatud lõpuosas (lk 424). Toon ta siinkohal (praegu: 15.12.2025, kl 14.11) ära, lasen ta peale kohusetruu valgusevihu, hiljem lasen paista ka originaalil. Tundub, et toona polnud kombeks ütet komaga eraldada. Või kanda see – ja pealkirjas puuduv hüüumärk! – poeedi „erutatuse” arvele?

Hüvasti, Lea!

Tule, Lea!
Kaskede vahel on kutsuv kuu,
ja on nii hea, süles su pea,
kuulata öösorri nuttu.
Kõnelen muinasjuttu.

Pea!
Kes meist seda ei tea. –
Õhtul tähti kui pudeneb teele,
suudled sa teist.
Sapiseks muudab see meele.
Hüvasti, Lea!

Hiljem: 15.12.2025, kl 20.32:

Hüvasti Lea

Tule Lea!
Kaskede ladvus on kutsuv kuu.
Ja nii hea,
paju kui õlule pillab
hõbedast villa.
Keset gitarride nuttu,
sülen su pea,
kõnelen muinasjuttu…
Pea!
Kes meist
seda ei tea,
õhtun tähti kui pudeneb teele,
suudled sa teist.
Sapiseks muudab see meele.
Hüvasti Lea!

Luuletus on kirjutatud 16. aprillil 1943. aastal.

Ja teine luuletus:

Sinule

Nii tihti silmadega suudlesin su huuli,
Nii kirglikult su juukseid, õlgu, lauge.
Ma kannan endas kevadisi tuuli,
mu suudlused, need kunagi ei rauge.

Ja tihti unelema helindite kõnne
jäin, vahel sõrmi hõõguv sigarett.
Ma tean, ei sinuga mul ole õnne,
su läheduski on vaid meelte pett.

Sellel luuletusel ajatähistust ei ole, kuid ei ole väär arvata, et „Sinule” asub „Leaga” ajas lähestikku. Sest areenile ilmub minu isa. Ema külalisraamatus on mõlema, Helmut Raudami ja Kalju Lepiku sissekanded pea samaaegsed. Nad võisid istuda ühe laua taga, põrnitseda teineteist. Kalju tsiteerib külalisraamatus Heiti Talviku boheemvärsse (Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont teab kuhu jms), isa tänab külalislahkuse eest. Kui ma ema käest küsin, miks ta valis isa, vastab ta mulle: Kaljuga oli huvitav, isaga hea. Lepiku raamatud olid keelu all. Armastust ära ei keela. Ülikoolis liikus ringi nii üht kui teist. Keelatud armastust ja keelatud raamatuid oli ühepalju. Mul õnnestus Lepiku luuletusi lugeda. Kogutud luuletustest tegin koopia, lasin sõber Peep Ilmetil ära köita ja kinkisin emale. Küllap oli tal hea meel. Välja ta seda ei näidanud. Ta vaatas iseendasse.

Ema vaatas iseendasse. Ta nägi seal, heinamaal, tädi. Ema oli minu jaoks saladus. Miks armastas ta tädi? Miks ta mind ei hüljanud? Sündimata ei surmanud? Surmasperma jäi ellu. Ilma tädita ema elada ei osanud. Eriti pärast tädi surma. Ta ei näinud enam akent.

Poja sünnini oli jäänud üksteist päeva. Olin naise kõhus, tegin veenmistööd. Tule ilmale, ütlesin, ema on nõus, ära karda. Pisitilluke käekönt, mille olin pihku võtnud ja kust veel sõrmed polnud eraldunud, tuksahtas. Surma pole, valetasin. Alati, kui naine poja sünnist räägib, muigan suunurgast. Olen õnnelik.

Tädi suri 12. novembril 1979. aastal. Ema ja tädimees olid juures. Haiglas, palatis. Aitasid surra. See oli raske. Verd oli palju. Tädi jooksis verest tühjaks. Verest jooksis tühjaks üsa, mis polnud sünnitanud. Mis oli jäänud hermeetiliseks ja eluvõõraks, nagu üks tõeline „keelatud kunst” ju olema pidi. Tädimees ei pidanud vastu, oksendas peldikus. Ema oli tema peale pahane. Tädil polnud lapsi. Ema teadis, et tädi lapsi ei armasta. Oma lapsi, teisi küll. Näituseks (värdvorm nimme) mind. Selle tõestuseks on eksliibris.^[1] Sünnipäevakink.

Aknal istub kleenuke poiss. Kleenuke ma pole, pigem priske, aga siiski olen see mina. Olen pilt. Mu ümber on raamid. Aken on ülal taevas, päike paistab allpool. Ja kõige all seisab kivirüngal kilbiga sõjamees, kes ei saa olla keegi muu kui Kalevipoeg. Samasuguse standardse ettekujutuse kohaselt ei saa tekkida kahtlust ka selles, et poiss on tulevane kirjanik. Seda kinnitab poisi – kas tõesti minu? – käsipõsakil käsivarre alla jäetud raamat.

1960. Olen 13. Mul on oma EX LIBRIS. Nõnda on kirjutatud kivile. Kivvi raiutud. Kõige all on minu pookstavid. Allkiri pidi olemas olema enne. Muidu poleks kunstnik saanud pilti teha. Tädi palus mul selle paberilehele kirjutada. Kuidas ma kirjutan? küsisin. Kas nii nagu päris? – Kirjuta arusaadavalt. – Mitte kunagi pole ma kirjutanud nii „arusaadavalt” kui siis. Ma saan nüüd üles leida oma raamatuid raamatute seast. Raamatuid, mis kuuluvad mulle. Kui keegi mult raamatu pihta paneb, siis leian selle ükskord üles – juhuslikult, jalutuskäigul – ja tapan kurjategija. Pappkast on raamatumärgiseid ääretasa täis. Asun kohe kleepima. Kleepimine teeb ka veidi nõutuks. Igale poole ei saa, mõne luulekogu formaat jääb väikseks, ja iga kord nagu ei sobi. Kuhu ja kas panna eksliibris piiblisse? „Kalevipojale” (-pojasse?) eksliibrise kleepimine tähendaks justkui enda kuulutamist eepose kaasautoriks? Sama lugu ka „Iliase” ja „Odüsseiaga”. Ja kas kokaraamat polegi seeläbi raamat, et tal templit otsaees pole? Mis on raamat? Kas mõõt või ainult sisu? Kas Lenin on sisukam kui Stalin? Kelle käest küsida? Soojust taga nõuda? Sest just selline aimdus mus koidab. Raamat on nagu pliit. Igas raamatus on koht, kus musta äärega valge kauss püsib soe. Paraku ei kehti ka see mitte just alati. Vanavanaema loeb ainult piiblit ja ajalehti. Kirjutada ta ei oska, minu nime kirjutab ühe o-ga. Kui valimiskast koju tuuakse, teeb ta oma ingli nime – Marie Angelus! – asemel risti. Hääl läheb arvesse. Analfabeetilisse. Toojale pakutakse kohvi. Ta ei taha. Ta on liiga hea, et olla. Või kohvi juua. Tema tütar loeb ainult koonduslaagritest. Ta loodab, et tema meest, minu vanaisa, ei lastud 1941. aasta augustis oma punaste vaadete eest maha, vaid et sakslased panid ta laagrisse ja ta on veel elus. Ajalehti loeb ta ka, loeks isegi Pravdat, kuna ta on lõpetanud Paide Tütarlaste Vene Gümnaasiumi ja valdab vene keelt. Ja räägib grusiinist naabrinaisega – valjult nagu pasun. Mulle see ei meeldi sugugi. Pravdat meil ei käi ja kui ei käi, siis õnneks ka ei ole. Kui isa käest küsida, keelaks ta ära kõik vene nimega kirjanikud, Beekmanist alates ja Tolstoiga lõpetades. Emaga koos võiks ma raamatuid vastu paremat põske hoida. Kokku on meil kolm põske. Sest tädil on ka põsk. Parim. Selle peal võiks või võid sulatada.

Tädi on mulle kinkinud akna. Meister Edgar Valter.

Minu ema Lea Roosileht (Raudam) sündis 7. oktoobril 1924. aastal. Emale pani nime August Gailit, kes toona vanaisa, teise Augusti juures Paides külas käis. „Juudi laps on sündinud.” Nii olevat ta öelnud. Ka Paide ristis ta „Klounides ja faunides” „õigeks”: „teiseks Pariisiks”. „Visnapuu järgi pidi koristama” – nii kõlas vanaema napp vastus mu päringule Gailiti lahutamatu sõbra kohta.

Kalju Lepik sündis 7. oktoobril 1920. aastal. Ema ja Kalju jagasid sünnikuupäeva.

Ma olen aasta noorem kui Kalju surres, emast aga olen ma 11 aastat kauem hinges püsinud.

Kalju Lepikuga olen kohtunud kaks korda. Üks neist toimus Tuglase muuseumis mingil unustusse tõusnud (kas ei saa ka nii olla?) sündmusel. Meid tutvustati, teretasime kättpidi. Pikemalt juttu ei teinud. Polnud vaja. Pikk jutt, jne.

Seisan kaubamajas järjekorras. Äkitselt märkan. Ja mind märgatakse. Meie pilgud kohtuvad. Ta seisab minust paremal, sissepääsupoolse akna all. Tervitame. Jälle Tallinnas? – Jah, tahan kodus ära käia. Ööbin Viru hotellis.

Paar päeva hiljem loen lehest kurba teadet. Kaljut ei ole enam. 1999. Mai. 30.

Kalju Lepiku kodukoha Koeru koolimaja õuele on luuletaja 100. sünnipäevaks püstitatud mälestussammas: KIVIL istub raamatut lugev poiss. Alati, kui ma skulptuuri vaatan, kaugelt, pildilt, nagu praegu, tuleb mulle klomp kurku. Aitäh sulle, Elo Liiv!

Minu poeg sünnib 23. novembril 1979. aastal.

Liigahtan.

Oehh.

---

^[1] Vt Edgar Valter, Ex libris Toomas Raudam. Digar.