Kui Annie Ernaux kultuuriväljaandele „Les Inrockuptibles” antud intervjuus kirjeldas naiste võitlust mitte ainult õiguste, aga ka ihade tunnustamise eest, võttis ta oma kaheksakümne aasta vältel läbitud teekonna kokku tabavalt: „Meil jäi veel vaid muuta mehi.”^[1] Kuid see repliik on kõigest üks viis kirjeldamaks tänavuse Nobeli kirjanduspreemia laureaadi loometeed. Ernaux on küll feministliku kirjanduse eeskuju, kuid kogu tema kirjandusele pühendatud elu kätkeb veel palju muudki.

Raamatus „Katsumus” („L’Événement”, 2000), milles Ernaux käsitleb kuuekümnendatel üliõpilasena läbi elatud ebaseaduslikku aborti, sõnastab ta oma elu- ja kirjaniku-missiooni ning osutab, et tema liigitamine abordiraamatu autoriks või feministlikuks kirjanikuks, oleks liiga lihtsustav. „[M]inuga juhtuvad asjad selleks, et ma neist aru annaksin. Ja võib-olla ongi see minu elu tegelik eesmärk: et minu keha, minu tunded ja mõtted saaksid kirjasõnaks ehk millekski arusaadavaks ja üldiseks, et minu olemasolu lahustuks täielikult teiste mõtetes ja eludes.”^[2]

Ernaux kirjutab tütarlapseks olemise sõnulseletamatust ängist („Nii, nagu nad ütlevad, või muidu” („Ce qu’ils disent ou rien”, 1977); „Häbi” („La Honte”, 1997)), halvavast armukadedusest („Okupatsioon” („L’Occupation”, 2002)), armuloost diplomaadist abielumehe („Puhas kirg” („Passion simple”, 1992)) või endast kaks korda noorema mehega („Noormees” („Le Jeune Homme”, 2022)), oma esimesest vahekorrast, mida ta ei söanda nimetada vägistamiseks („Tüdruku mälestused” („Mémoire de fille”, 2016)), õest, kes suri difteeriasse juba enne kirjaniku sündi („Teine tütar” („L’Autre Fille”, 2011)). Kirjaniku magnum opus’eks nimetatud romaanis „Aastad” („Les années”, 2008) kirjutab Ernaux kollektiivset mälu talletades sellest, milline on olnud ühiskonna ja indiviidi arengutee Prantsusmaal alates möödunud sajandi algusest, ja seob seda tihedalt omaenda kogemuste ning oma perekonnalooga; samuti võtab ta oma vanemate elu kokku raamatutes „Koht” („La Place”, 1983) ja „Naine” („Une femme”, 1988). Puutumata ei jää ka toimetulek elu ootamatustega – soovimatust rasedusest räägib eelnimetatud „Katsumus”, võitlusest rinnavähiga „Foto kasutamisest” („L’Usage de la photo”, 2005) ja ema haigusest „Ma ei ole pääsenud oma ööst” („Je ne suis pas sortie de ma nuit”, 1997).

Kui ringi kolada mõnes Prantsuse raamatupoes näiteks kirjandussügise, rentrée littéraire’i aegu, kui ilmub lõviosa uutest raamatutest, jääb silma, et enamik uudisteostest liigitub autofiktsiooni alla – trend, mis ei näi prantsuskeelses kirjanduselus kuidagi vaibuvat. Sadade omaeluaineliste ilukirjandusteoste seas kohtab harva tõelisi pärleid, sest kui paljud peavad oma elu küll piisavalt huvitavaks, et sellest kirjutada, jäävad nad seda tehes sageli liialt robustseks või banaalseks. Aga kirjandusvoolu jätkuvas elujõus ei ole midagi imestada. Kui eeskujuks on selliseid meistreid nagu Annie Ernaux, siis on kiusatus nende jälgedes sammuda kahtlemata suur.

Ernaux’ edu võtmeks võib pidada oskust kirjutada üdini isiklikust, langemata seejuures enesehaletsusse või oma naba imetlemisse. Autor hoiab lugejat täielikult kütkes, nii et ühe teose lõppedes sirutub käsi juba uue järele, ja seda mitte niivõrd „kollasest” uudishimust kirjaniku isikliku elu vastu, vaid soovist teada saada, mida on kirjanikul kõige kohta öelda.

Paatose ohtu Ernaux’ puhul karta ei ole. Annie Ernaux on välja töötanud ülimalt teadliku nullstiili, millega ta alustas juba 1980. aastatel, näiteks 1983 ilmunud jutustuses „Koht”. Teoses, mille ajendiks on isa surm, liigub Ernaux läbi oma isa elu, alates poisi sündimisest maaperekonda kuni tema elusügiseni Normandia väikelinna poepidajana koos oma naise, Annie emaga.

Annie Ernaux’ viiekümne aasta vältel avaldatud romaanides leidub midagi igaühele. Ernaux viib lugeja rännakule läbi oma elu ja teeb seda mälestuste toel. Ta on olnud distsiplineeritud päevikupidaja ja kirjalikele mälestustele toetumist märgib ta ka raamatutes, mõtiskledes seejuures, millist rolli on eri sündmused mänginud autori elus, aga andes samas edasi ka valitsevat ühiskondlikku atmosfääri. Kõik teemad, millega Ernaux tegeleb, vääriksid eraldi esseed. Olgu siis lühidalt peatutud kahel, mis siinkirjutajale enim hinge on läinud.

Annie Ernaux kirjutab naiseks kujunemisest, kusjuures ühiskondlikud võitlused naiste nüüdseks nii endastmõistetavate õiguste eest on ta ise läbi teinud. Ent eriti põnevalt suudab kirjanik kõneleda oma sisemistest võitlustest, tüdrukuks olemise keerukusest. Selle teemaga seoses meenub mulle alati stseen Jeffrey Eugenidesi „Süütutest enesetappudest” (ja ennekõike selle ekraniseeringust Sofia Coppolalt), kus arst väikese Cecilia randmeid kokku lappis: „Kulla laps, mis sul arus oli? Sa oled veel nii noor, et ei teagi, kui karmiks elu võib sul kujuneda.” Mispeale vastab tüdruk: „On näha, härra doktor, et te pole kunagi olnud 13-aastane tüdruk.”^[3] Ehkki Eugenides räägib õdede keerulisest elust ja väljapääsu otsimisest, tabab tema kirjeldus sellest, milline on ühe viielise tütarlapse salapärane siseelu, naelapea pihta. Hommikul ema valmistatud kakaod lürpides teab tüdruk, et kodust väljaspool on maailm, mille ohtude – poiste, pidude ja suurekssaamise – eest vanemad teda veel kaitsta püüavad. Paljude teiste seas käsitlevad seda teemat näiteks Vanessa Springora „Nõusolek”, Christiane F. „Meie, Loomaaia peatuse lapsed” („Wir Kinder vom Bahnhof Zoo”), Maurice Pialat’ linateos „Meie armastustele” („À Nos Amours”), aga miks mitte ka Elena Ferrante „Minu geniaalne sõbranna” või Sally Rooney romaanid.

Nii lihtsatest asjast, mida kõik on kogenud – lapsepõlv ja teismeiga – saab suurema vaevata kirjutada imalalt, üheplaaniliselt, ent samas on oht, et sel teemal kirjutatud raamatuid ei peeta „tõsise kirjanduse” vääriliseks. Viimasest vahepeatusest enne nooreks naiseks sirgumist räägib ka Ernaux’ teine, 1977. aastal ilmunud teos „Nii, nagu nad ütlevad, või muidu”, mille peategelane – autor ise – igavleb suvevaheajal väikeses maakohas. Raamatus peatub ta tüdrukutevahelise sõpruse keerulisel olemusel, esimestel armumistel, tulevikuunistustel (või nende puudumisel), kirjeldab toimetulekut oma muutuva kehaga ja suvevaheaja masendavat argipäeva, kus noorel ei ole enam isegi kooli, kuhu tüütute vanemate eest rettu minna.

Selline sisukokkuvõte ei ütle midagi Ernaux’ välja kujuneva stiili kohta, mis annab suurepäraselt edasi tavalise noore elu, seejuures igasuguse üleseksualiseerimiseta (nagu Pialat’ „Meie armastustele”), äärmusliku traagikata (erinevalt „Süütutest enesetappudest”) või liigse muinasjutulisuseta (mõneti tuhkatriinulik Sally Rooney „Normaalsed inimesed”). Sellega peab ise tutvuma.

Ernaux kirjeldab mitmes teoses, aga eriti „Aastates” mängleva kergusega, kuidas tema kodumaa arenes just selliseks suurriigiks, millist tunneme täna. See lugu võib siit meie Ida-Euroopa nurgast vaadatuna jääda muidu kaugeks (või vähemasti tunduda ebaõiglane, kui mõtleme idaeurooplaste lähiajaloo kannatuste peale), kuid just tänu jutustustele, mis põimivad ajaloo ja isiklikud kogemused, saame ehk meiegi paremini mõista, et kui külakoolis käiva kaheksa-aastase Annie jaoks oli Stalin vaid raadiouudis ühel külmal märtsihommikul, siis ei olnud see tema süü. Ei, see kõik ei ole vabandus ajalooliseks pimeduseks ja suutmatuseks valida hea ja kurja vahel (ei aastal 1939 ega 2022), ning ajaloolise õigusemõistmisega Annie Ernaux’ looming ka ei tegele. Ernaux kirjeldab pealtnäha vähetähtsaid hetki oma elus (näiteks meenutab, et kunagi tulid käibele ja said moesõnadeks „dünaamiline” või „initsiatiiv”, mis olid iseloomulikud uuele, edumeelsele ajastule) ning sügava jälje jätnud sündmusi (napilt eluga pääsemine teetanusest). Nii saab ta maalida tervikliku pildi sellest, mis on see tähenduslik ja nähtamatu, mis inimese, aga ka ühiskonna kujundab. Tema oskus haaravalt ja liialdamata kirjutada tavalise inimese elust, omaenda elust, toob meile lähemale vahel müstilisena näiva suurriigi elaniku, kes siitpoolt vaadates on alati elanud head, muretut elu rahumeelses ühiskonnas.

Kellele kirjutab Annie Ernaux?

Kõigile, kellele meeldivad elulood, aga ka neile, kellele ei meeldi.

Ta kirjutab kõigile, kes on kunagi olnud neljateistaastased tüdrukud, aga ka neile, kes ei saa seda iialgi olla.

Ta kirjutab kõigile, kes otsivad kirjandusest ajastut või ajakapslit, aga ka neile, kes otsivad raamatutest pigem tänapäevaste probleemide käsitlemist.

Annie Ernaux ei ole naiskirjandust viljelev naisautor, vaid kirjanik, kes tegeleb kirjandusega ning kelle üliteravat sulge on teenitult märgatud ja tunnustatud.

---

^[1] N. Kaprièlian, J-M. Lalanne, Annie Ernaux: „Il nous restait à changer les hommes”. „Les Inrockuptibles” 16. XI 2021.

^[2] A. Ernaux, L’Événement. Pariis, 2000, lk 125.

^[3] J. Eugenides, Süütud enesetapud. Tõlkinud L. Piirmets. Tallinn, 2005, lk 10.