12. novembril peeti Tartu Ülikooli peahoones J. V. Veski auditooriumis Jaak Põldmäele pühendatud sümpoosionit.^[1] Toodi kokku Põldmäe-aegne, -järgne ja nüüdne põlvkond, kel värsiõpetus südamel.

Jaak Põldmäe lahkus elust nelikümmend kolm aastat tagasi, vaid kolmekümne seitsme aastasena. Kui noor mees! Aga ta jõudis palju ära teha, enneolematut luua. Ta oli filoloog kõige täiuslikumas mõttes. Põldmäe käe all sai kirjandusteadusest metoodiline, matemaatikalähedane teadus. Ta rajas eesti süstemaatilise värsiõpetuse: formalistliku ja strukturalistliku, lingvistikapõhise poeetikateaduse, mil on tugev seos ka semiootikaga. Ta valgustas läbi emakeelsed värsisüsteemid sünkrooniliselt ja võttis nad seejärel ette diakrooniliselt, asudes looma eesti värsi ajalugu. Kaugemaks eesmärgiks sai soome-ugri üleüldisem värsiteooria. Eks ole meie keelkonna prosoodia rikkam kui paljudel teistel keeltel: lisaks silpidele ja nende rõhkudele saab rütmis arvestada ka väldetega. Nende seoste selitamine pakub uut maailma filoloogiale.

Jaak Põldmäe rajas Emakeele Seltsi juurde aktiivse lingvistilise poeetika ja stilistika sektsiooni, millega sidus ka üliõpilaste teadusliku ringi tegevuse. Ta oli NSV Liidu TA küberneetikanõukogu semiootikasektsiooni liige. Eesti meetrika kirjeldamiseks lõi ta iseseisva terminoloogia ja tüpoloogia, töötas läbi silbilis-rõhulise, rõhulise, vältelise, silbilise ja vabavärsi värsisüsteemi nende lõimingutes, sealhulgas ka regivärsi ning antiiktõlkevärsi vormilised rikkused. Ta süstematiseeris kinnisvormide, stroofika, riimide, instrumentatsiooni käsitlused. Eesti filoloogia tõusis nõnda uuele, rahvusvahelisele tasemele.

Eesti meetrikauurimise silmapaistev jätkaja on olnud Mihhail Lotman tütarde Maria-Kristiina ja Rebekka Lotmaniga. Põldmäe toimetas mitmeid poeetikakogumikke, mis hõlmasid ka rahvaluulet ja klassikalisi luulevorme. Ta asutas ülikooli toimetiste seeria „Studia metrica et poetica”, mille väljaandmise taastas Maria-Kristiina Lotman.

Jaak Põldmäe on kirjutanud artikleid ja arvustusi, tõlkinud antiikluulet ja vene luulet ning proosat. Enne värsiõpetuse ilmumist viis ta ajakirjas „Noorus” läbi poeetikakooli, mis jätkas O. Muusapoja ja Poor Yoricki (Ain Kaalepi ning Paul-Eerik Rummo) algatatud uue põlvkonna harimise ehk „kirjanduslike kihermete” missiooni.

Armastatud juhendaja nõustamisel kaitsti paarkümmend diplomitööd luule, proosa või kriitika poeetikast. Põldmäest alates süveneb veene, et poeetika on nii kirjanduse kui ka kirjandusteaduse tuum ja maailmale osutamise ehk sisuküsimused tulevad alles seejärel. Ta valmistas ette pinnase nii analüütilise lähi-, tava- kui ka kauglugemise tarbeks. Kujundati välja mõistevõrk, mille abil sai edukalt käsitleda keele poeetilist funktsiooni luule kui seotud kõne näitel. Kirjanduslikkuse eripära – väljenduse eneseleosutav, vormiline sidusus – toodi käeulatusse ja pilgu alla.

Jaak Põldmäe oli kirjandusloolaste Rudolf ja Aino Undla-Põldmäe poeg. Kui ema saadeti koos väikeste lastega Siberisse asumisele, järgnes neile vabatahtlikult ka isa. Jaak käis viis aastat Omski oblastis Tšerlaki koolis. Tagasi koju saabumise järel õppis ta põgusalt Tartus ja seejärel Elva Keskkoolis, kus teda juhendas Ain Kaalep. Koolipoisina ilmnes tema luuleand, mis jäi siiski tagaplaanile väljapaistva teadusliku talendi tõttu. 1961–1967 süvenes Jaak ülikoolis eriprogrammi alusel eesti filoloogiasse, misjärel oli kirjandusteooria aspirant. 1971. aastal kaitses ta kandidaaditöö „Eesti värsisüsteemid ja silbilis-rõhulise värsisüsteemi arengujooni XX sajandil”. Tänapäeval peetaks seda filosoofia doktoritööks. Uurimus oli alustrajav ja tohutult andmerikas: kaheköiteline, statistikapõhine. Sealt saab aimu, kuidas peab üks filoloog tööd murdma. TRÜ teadusnõukogu tõstis käed ja otsustas filoloogiakandidaadi asemel omistada erakorraliselt filoloogiadoktori kraadi. Doktoriväitekiri tähendas toona teadlase elutööd, aga kaitsja oli alles hiljuti veel olnud üliõpilane – elutöö ootas veel ees. Keda võttis see sõnatuks, keda tegi sõnakaks avalikult või salaja.

Moskva kõrgemas atestatsioonikomisjonis jäi kraadi kinnitamine aga kahtlaselt venima ja läks viie aastaga hapuks. Niikaua ei kippu ega kõppu. Mingi hämar intriig töötas tõsise uurija vastu. Kindlasti ei venitanud VAK niisama, vaid määrati siseekspertiise, ja ilmselt leiti konsultante ka Tartust. Süüdistati Põldmäed ju värsijalgade amputeerimises, meetrumite tagurpidi lugemises (mis on matemaatikas ning küberneetikas täiesti normaalne) ja milles kõik. Küllap käidi selja taga välja ka natsionalismi kaart, et uurimus õhutab rahvuslikku uhkust, ei ole päris ideoloogiatruu. Kas maksab sellist premeerida? Objektiks ei ole ju Eesti NSV, vaid lihtsalt ja avaramalt Eesti. Ilmusid küll Eesti NSV kalade või lindude käsiraamatud-määrajad, aga värsiteadlane püüab neist piiridest üle astuda. Kas mitte pühaduseteotus? Nii et viimaks, 1976, kinnitatigi vaid kandidaadikraad. Me ei hooma täna, kui matva surve ja ülepingutuse koorma all võis noor õpetlane olla neil viimastel, ärritavatel aastatel. „Nagu betoon oleks peale visatud,” olevat Betti Alver iseloomustanud Enn Lillemetsa sõnul toda klaustrofoobilist ajastut. Hapnik võis ära kaduda.

Noorem kolleeg ja sõber Peeter Olesk kirjutas oma järelehüüdes, kuidas tema eeskuju oli juba käsile võtnud uue doktoritöö eesti värsi ajaloolisest arengust. „Alguses mõtles ta aineks võtta ainult eesti nõukogude luule – ka sellepärast, et näidata selle luule sisulisi väärtusi, mida aeg-ajalt on alahinnatud. Lõpuks tuli teemaks siiski kogu värsiajalugu .. [—] Esialgse graafiku kohaselt lootis ta igas kvartalis ühe peatüki mustandis valmis saada. Oktoobripühiks tahtis ta XVII sajandi eesti värsi poeetika enesele üksikasjuski selgeks teha.”^[2] 4. novembril juhatas Jaak Emakeele Seltsi poeetikasektsiooni koosolekut, kus teatas, et 2. detsembril alustab ta kümmekonnast ettekandest koosnevat sarja eesti värsi ajaloolisest poeetikast. Energiahoog tundus eufooriline. Ometi võttis tume, depressiivne pool ootamatult võimust. Eitamisnõunik sai võidu Revolutsionääri üle, kurtis Olesk, kasutades Tuglase kujundit.

Muidugi, Põldmäe päris kindlasti ei mõtelnud-ütelnud taolistes punapoliitilistes terminites-tärminites, mida Olesk olude sunnil ja kiivuse vaigistamiseks avalikult kasutas. Sest lugegem kas või Jaagu luuletust „Peni”, mis ridade vahelt allegooriliselt pureb nõukogude vägivalda: „Olen paljupekstud peni, / hulgun öiti perest perre. / Rumal peremees mul peksis / hirmu eluksajaks verre.”^[3]

Mina ise ei usu iialgi, et piinatud geeniuse maha murdnud jälitamisluul oli ainult fiktsioon. Olukord oli kindlasti palju keerulisem ja kõik ei taandunud kurnatusseisundile. Mu isiklikku kogemuslikku aimdust Põldmäe-järgse aspirandina toetab kas või selline autoriteet nagu Madis Kõiv, kes kasutab valehäbita otsest kõnet ja kirjeldab vähimagi Stockholmi sündroomita, kuidas kompartei julgeolekuaparaat valitud vaimuinimesi jälitas: „Ja enamik meist, keda „poisid” püüda proovisid, olid minusugused ja igaüks neist tuli sest katsumusest omamoodi välja – kas terve nahaga, või kriimudega, või surnult koguni (nagu kuulus kirjandusteadlane Jaak Põldmäe) – kui üldse tuli. [—] Ei hakka mõistatamagi, palju oli järeleandjaid, palju oli minu- ja Arkaadi-suguseid „haavadega väljarabelenuid” ja palju oli Jaak Põldmäe suguseid auga surma minejaid. Ja polegi vist olemas mingit kindlat alusteksti, mille abil ses loos selgust saaks, isegi kui põhjalikult uurima hakata.”^[4]

Ma kaldun seda mudelit isegi Juhan Liivi (kelle sugulasi olevat ka Põldmäed) saatusele ekstrapoleerima. Ühiskonna „suunamudijate”, nagu ajakirjanike või muude avalike tegelaste, töötlemine käis muidugi juba tsaariajal: kordnike kurjad pilgud tänavanurgal, angažeeritud toimetajate surve, kruusa pildumine plekk-katusele ärkliarmeelase pea kohal… Ka Liiv tungis sandarmeeriasse ja nõudis aru, miks nad teda kiusavad – intuitsioon vedas ta õiges suunas. „Öelge neile, et nad mind enam ei jälitaks!” oli ka vaevatud Põldmäe palve, kui oodati kiirabi ülikooli peahoone seminarkasse, kus ta oli end riiuliredeli otsast lae alt alla kukutanud. See juhtus väheke enne tema viimast mehist tegu. Tundlikule inimesele piisab ju vaid mõnest vaenulikust impulsist, et enda ümber ise valmis konstrueerida tume pilv, kust teda ründavad nii tegelikud kui ka kujuteldavad tondid. Kui Konstantin Päts või Eduard Vilde olid tugevad kännuvõsud, kes vetrusid vastu, siis hapramad õlekõrred võisid, praksti, murduda: uhti-uhti-uhkesti… Ära hammusta peremehe kätt ega löö takka üles – saad piitsa. Ega sõda lakka ja orjandus kao. Metafoorid paisuvad viimaks paranoiaks, sünnitades koletisi. Aga kui pole fakte, siis jääb see paraku hüpoteesiks. Tähtis on siiski teada, et selline ülim tõenäosus on olemas.

Minu jaoks on Jaak Põldmäe õpetaja, kes on mind väga tugevalt harinud ja mõjutanud. Selliseid on me elus ju vaid mõned üksikud. Võib-olla on temaga juhtunu isegi minu elu päästnud (olen ma ju kui mitte tema akadeemilise talaari, siis vähemasti vesti pärija)? Olen istunud tema õlul kui suur iseõppija, püüdnud vaadata sama kõrgelt, tajunud eeskuju ja parallelismi. Ise ma temaga elusuuruses kohtunud ei ole, ainult surmasuuruses (kui selline heideggerlik olemine-surmaks-kujundlikkus ei tundu just kohatu). Mina astusin ülikooli 1979. aastal, Põldmäe tragöödia viimase vaatuse aegu. Vaevalt olime kogu kursusega sovhoosi kartulipõllult lõpuks tagasi lubatud ja hakkasime loengutele ümber orienteeruma, kui tuli poistega appi minna Toomemäele vanasse anatoomikumi äsjalahkunud õppejõu sarka ära tooma. Pärast, Raadil kandsin ma koos kursavend Jürgen Alliksaarega leinarahva ees tema hauaplaadikest, kleenukesed külmetavad vibalikud, nagu me toona olime.

Sissejuhatust kirjandusteadusesse oli meile lugema hakanud noor õpetaja Luule Epner, kuna tema eelkäija oli just äsja vabastatud õppetööst, et keskenduda uue doktoritöö lõpetamisele. 1970. aastal oli Põldmäest saanud õppejõud, 1976 dotsendi kohusetäitja, 1978 dotsent. Dotsendi-aastal ilmus ka tema potisinise kaanega monograafia, mille käsikirja aitas trükivalmis seada Ain Kaalep. Toda monumentaali ma endale muretseda ei mõistnud, alles aspirandina sain selle kingiks professor Paul Alvrelt, kellele ma olin lähenenud fenomenoloogilises etümoloogiahuvis. Eesti ballaadi väitekirjale, poeetikaõpikule ja -kursusele või regivärsi meetrumi geneesi hüpoteesile oli „Eesti värsiõpetus” sine qua non.

---

^[1] Käesolev kirjutis põhineb sõnavõtul Jaak Põldmäe sümpoosionil 12. XI 2022.

^[2] P. Olesk, Õpetlane. Õpetaja. Jaak Põldmäe mälestuseks. „Sirp ja Vasar” 21. XII 1979.

^[3] J. Põldmäe, Peni. „Edasi” 3. VII 1966; „Akadeemia” 1998, nr 9, lk 1878.

^[4] M. Kõiv, Juhtum. „Vikerkaar” 2009, nr 3, lk 61–62.