Eesti romaan 2021

Märts, 2022

Pille-Riin Larm

Ma ei ole kunagi varem nii teravalt tajunud eesti kirjanduse eskapismi ja enese­küllasust kui 24. veebruari hommikul 2022. Eesti Vabariigi 104. aastapäeva hakul oli Venemaa alustanud sõda Ukraina vastu. Õigupoolest on sõda miilanud kaheksa aastat, Ukraina piiri äärde hakati lisavägesid koondama juba möödunud kevadel, kuid meie prosaistide loomingus ärev olukord ei peegeldu. Aga romaan, see peaks ju ometi olema „peegel, millega jalutatakse mööda teed”?[1] Teisalt – kas saab ükskõiksust või lühinägelikkust kirjanikele ette heita, kui tegu oli kuni käesoleva aasta alguseni teisejärgulise teemaga siinsetes uudisteportaalideski. Keskmine eesti kirjanik tõenäoliselt ei jälgi muud kui eesti meediat. Mõistmisel ja mõtestamisel, missuguses oleviku punktis asume ning kuhu tulevik võib viia, oli mullu atlasest rohkem kasu kui kodumaisest belletristikast.

Vaid pisut paremini annavad eesti proosas endast märku kaks Euroopas käivast sõjast veelgi rahvusvahelisemat, lausa globaalset ja kahtlemata meidki mõjutavat hoovust: kiired kliimamuutused ning digitaalse maailma tormiline areng. Igapäevaelu põimub üha tihedamalt läbi omamoodi metauniversumiga, võrgustunud keskkonnas muutub suhtlemisviis. Muutub läheduse mõiste, tähendagu see siis hingelist sidet või füüsilisi vahemaid. Samal ajal on inimene ikka sellestsamast materjalist nagu tuhandete aastate eest, ta vajab eluspüsi­miseks toitu ja vett, hapnikku ja soojust. Nagu taim. Aga taimedega on kehvasti. Ka teiste elusolenditega on kehvasti. Eluspüsimiseks peab tervenisti muutuma viis, kuidas ühiskond toimib.

Leidub lugejaid, kes otsivad kirjandusest lohutust, pääsemist argipäevast, pelgupaika hirmutavate mõtete eest. Tõtt-öelda on neid päris palju. Mullune romaan on neile just sobiv lugemisvara, sest eesti romaan – see on eskapism üksikute eranditega. Rõhutan seejuures, et suhtun kirjanduse teraapilisse funktsiooni austusega.

See on lähtepunkt.

 

Nelja päeva tagant uus romaan

 

Väljavõte lugemispäevikust:

27. aprill 2021. Täna hommikul tähistati veebis juubelikoosolekuga „Merlini aarded” Tartu ülikooli eesti kirjanduse professori Arne Merilai 60. sünnipäeva. Õhtul saan Loomingust kirja. „Küsimus, millest ükski tõsine kriitik mingil eluhetkel ei pääse: kuidas oleks selle aasta pikema proosa (romaani) ülevaate ­kirjutamisega? Äkki leiduks huvi ja aega?” Ei ole ma tõsine ega ka tõsiselt võetav kriitik, aega napib, kuid huvi on. Palun mõtlemisaega. Merilai sulest on ilmunud vaid üks romaan, unustamatu „Türann Oidipus”. Eesti kirjandus seedib seda tükki juba 12 aastat ning ei näi veel olevat jagu saanud. 12 aastat ongi ühe sisutiheda ja kunstiküpse proosateose retseptsiooni normaalne tempo, mitte nõnda, et õnnetu buliimiline lugeja peab aastas valimatult alla neelama sada suurteost.

1. mai 2021. Kõige hullem on Loomingu ettepaneku juures siiski kvaliteedi küsimus: tõenäoliselt tuleb peotäie silmapaistvate romaanide kõrval läbi töötada arvukalt mitte eriti nauditavaid teoseid. Olen püüdnud halbade raamatute arvustamise masohhismist keelduda – kas aastaülevaates oleks võimalik need kuidagi maha vaikida? Alustan Eva Koffi romaani „Kirgas uni” lugemist, see algab lausega „Guido tõmbab tuulepluusi luku aadamaõunani kinni”. Meenub türann Oidipuse muumia. Miks ei võiks selle ülevaate kirjutada Arne Merilai?

6. mai 2021. Võib-olla saan seda kibedasti kahetseda, kuid vastan jaatavalt.

Veebruari lõpus 2022 võib tõdeda, et ülesanne ei olnudki nii hull. Näiteks mis puutub kvantiteeti, siis õnneks ilmus algupäraseid romaane ainult 90 (koos kordustrükkidega 105). See tähendab, et keskmiselt ilmus üks uus romaan igal neljandal päeval ja üks kordustrükk igas kuus. Kordustrükiti Vahur Afanasjevi, Koidu V. G. Ferreira, Indrek Hargla, Kaur Kenderi, Jaan Krossi, Viivi Luige, Olev Remsu, Olavi Ruitlase, Arnold Sepa, Tiina Tammani ja A. H. Tammsaare teoseid, lisaks sisaldasid varasemaid romaane Arvo Valton Vallikivi „Kogutud teoste” kaks köidet.

Kvaliteedi osas osutusid kahtlused tõeks, kuid ka silmapaistvate teoste peotäis ei ole sugugi väike. Etteruttavalt: romaaniaastale avaldas positiivset mõju kirjanike liidu romaanivõistlus, tooni annavad naissoost autorid, tegelaste galeriis leidub varasemast enam kultuuriloolisi isikuid ning hääle saavad mitmed seni ilukirjanduse seisukohalt varjus olnud ühiskonnagrupid. Aga jah, see oleviku peegli küsimus…

 

„Vähemalt 200 000 tähemärki tühikuteta”

 

Romaanivõistlustest võib kõike oodata. Eesti Kirjanike Liidu 2014. aastal käima lükatud romaanivõistlustele on olnud eeskujuks omaaegsed kirjastuse Loodus konkursid. Auhinnaline koht ei taga kohta parnassil – Looduse võistlustel esile tõstetud teostest on kaanonisse pääsenud vaid üksikud, ka enamik EKL-i laureaatide töid ei jää ajas püsima. Võimalik, et tähtaeg, mahumäärang ja auhinna­fond õhutavad kirjutama, aga samal ajal soosivad need ka pealiskaudsust ja rutakust. Tekstid ei setti, juba tuleb käsikiri posti panna, juba soovib kirjastus seda müüki paisata. Žürii tunnustus ja meediakõmu annavad garantii, et ostjad tunnevad raamatu vastu huvi, isegi kui selle autor on debütant.

Teisalt on just see üks romaanivõistluse plusse, et debütantidel või ka seni vähetuntud sõnameistritel avaneb hea võimalus avalikkuse ette astuda. Ja mõned nende teosed on ju ajaproovile siiski vastu pidanud. August Jakobson, Betti Alver, Reed Morn, Vahur Afanasjev…

10. mai. Päev, mil suri Vahur Afanasjev. Mida see tähendab mulle ja Vahuri sõpradele, ei ole siinse kirjatöö teema. Mida see tähendab eesti proosale, ei vaja pikka selgitamist: korvamatut kaotust.

2021. aasta romaanivõistluse eel oli kuulda sosinaid, et juhtuda võib sama, mis neli aastat varem: võistluse esikoht läks tookord üllatajale, mõõdukalt tuntud luuletajale, kelle teost on seejärel saatnud ebatavaline menu. Afanasjev noppis „Serafima ja Bogdani” eest veel mõnegi auhinna, raamatu mullune trükk oli juba kuues, hästi on vastu võetud ka Tartu Uue Teatri lavastus. Ja tõesti, ka seekordne romaanivõistlus pakkus üllatusi. Esikohti anti välja kaks: selle pälvisid Juta Kivimäe „Suur tuba” ja Loone Otsa „Armastus”. Teisele kohale tuli Heli Kendra käsikirjaga „Kärkä” ning kolmanda kohaga tunnustati Taavi Liiast käsikirja „Helmandi silmus” eest. Mitmesuguste tunnustustega märgiti ära veel Mario Pulveri, Meelis Krafti, Kiwa, Katariina Ratasepa (Libe), Triin Talgi ja Eve Lauri käsikirjad. Peaaegu kõik need on nüüdseks ka raamatuna ilmunud, lisaks mõni autasuta jäänud teos.

Romaanivõistlus ise on Sandra Jõgeva teose „Üks päev aastal 0” kõrvalteemasid. Aasta „0” prototüübiks võib pidada aastat 2020, mil vallandus pandeemia ning kuulutati välja romaanivõistlus. Autori humoorikas ja kohati halastamatult (enese)irooniline lähenemisnurk mõjub heas mõttes ootamatult, kuigi teemade poolest on tegu väga tõsise raamatuga: inimkaubandus, vaesus, üksildus. Tegelasgalerii pakub läbilõike tervest ühiskonnast, olgugi nende psühholoogiline kujutus pinnapealne. Kirjanikkonda esindab joodik Mari, kes otsustab osa võtta romaanivõistlusest – paraku saavad nõutud 200 000 tähemärki talle saatuslikuks.

Romaani formaalsed tunnused seab küsimärgi alla Kiwa, kes selleks, et käsikiri võistlusele kvalifitseeruks, lisanud oma tekstile 40 481 nähtamatut nulli. Tema „Kummiliimiallikaid” võib pidada veidraks katseks sulandada „Alice imedemaal” 1980. aastate Nõukogude Eesti keskkonda, tõtt-öelda sama­sugusesse peeglitagusesse maailma, kus aeg oli peatunud ning lihtsad mõisted kaotanud oma tähenduse. Kui tegu oleks laboriga, nimetaksin „Kummiliimiallikaid” küllastunud lahuseks, aine kontsentratsioon on maksimaalne. Olmekirjeldused, tegelaskond ja ka kummiliimi nuusutamine mõjuvad omamoodi retrona. Huvitavam on see, mis hakkab Kiwa katseklaasis toimuma keelega: autor mitte ei hülga praeguseid keelenorme, vaid tema keel ühtaegu laguneb ja loob end uuesti. Äraspidises romaanis on rõhku pandud äraspidisele poeetikale.

Sandra Jõgeva ja Kiwa romaanid on ühtlasi ühed vaimukamad, sama naljakas teema kui romaanivõistlus on veel ainult meeste keskeakriis (Heino Viik, Allar Tankler). Püüan romaane teemade järgi tinglikult rühmitada, ülevaade ei pretendeeri seejuures ammendavusele.

 

Romaanid kultuuriloolistest isikutest

 

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade proosa- ja luuležürii esimehe Made Luiga sõnul on üks mulluste proosaraamatute esiletungiva­maid jooni reaalselt elanud inimeste elu kujutamine ilukirjanduslikus võtmes.[2] Olen nõus, eriti silmatorkav on seejuures kultuuriloost tuntud isikute belletriseerimine. Mõnes mõttes on Made Luiga (Mudlum) sellele tendentsile teostega „Poola poisid” ja „Mitte ainult minu tädi Ellen” teed sillutanud.

Rein Raua romaani „Päikesekiri” ühe peategelase, jõunaise Lily Ojamaa loomise lähtepunkt on olnud Anette Busch – esimene välismaalasest nais-sumō-maadleja. Teose tegevus leiab aset aastatel 1912–1926. Saatus viib Lily Jaapanisse, sellal kui teine peategelane, harrastuslingvist Nitta Tsuneo liigub keeleteadlase Jakob Linzbachi otsinguil vastupidises suunas, Eesti poole. Kohtuvad nad vaid korraks ühes raudteejaamas. „Päikesekiri” on erudeeritud ja mitmekihiline romaan, võib-olla koguni meisterlik, kuid samal ajal on õigus kriitikul, kes heidab ette struktuurihajusust ja tegelaste psühholoogilist pealiskaudsust.[3] Lily ja Tsuneo on ennekõike autori idee avamise teenistuses. Lily puhul, kes on muidu vägagi n-ö kehaline tegelane, tundub seejuures kummaline, et tal puuduvad näiteks seksuaalsed aistingud ning talle ei valmista kordagi ebamugavust menstruatsioon. Teose muudab aktuaalseks praegusega sarnane olukord: suured ühiskondlikud ja tehnoloogilised muutused, käärimine ja sõjad, küsimused globalismi, rahvusluse jm kohta. Samal ajal kui ühed märatsevad, püüavad teised leida inimkonna ühist keelt, n-ö päikesekirja. Mis puutub Jaapanisse, siis sellest saaks mulluse proosa ülevaates lausa eraldi alapeatüki (Rait Piir ning taas Allar Tankler).

Loone Otsa „Armastus” on kohati ootamatultki aistinguline ja selle tegelased emotsionaalsed. Ilmselt ei mõelda kuigi tihti Isidor Levini ning Uku ja Eha Masingu inimlikele suhetele, vaid ikka rohkem nende pärandile. Rääkimata juba vähem tuntud Salme Niilendist, kes on „Armastuse” fookuses. Romaani narratiivi telg on Levini päästmine Saksa okupatsioonivõimude käest – selleks on Levinile, keda varjatakse Salme Niilendi kodutalus, vaja muu hulgas hankida uus sünnitunnistus. Autor on püüdnud aimata, mida osalised tundsid ja mis mõtted neid ajendasid, osavalt on edasi antud ka aistinguid nagu hirm, külma­tunne jm. Nautisin „Armastuse” sõnailu, no millal viimati sai lugeda keset ööd ärkava inimese kohta lauset nagu „une taganev pai tipib varvukil silmi­tusse, piltkirjaga loor avali kätel”? (Lk 7.) Miinuseks tuleb pidada aga klišeelikkust, väljendugu see siis rahvuste kujutamises, eestlaste rollis Teises maailmasõjas või inimsuhete hollywoodilikus dünaamikas. Teisalt ei pruugi see olla juhuslik ega lühinägelik – teosel on filmipotentsiaali, nagu märgitakse ka kriitikas.[4]

Mart Kivastiku „Sure, Poisu!” ongi justkui filmistsenaariumina kirjutatud, Kivastiku lause on sedavõrd napp. Teost raamib Johannes Vares-Barbaruse ja tema abikaasa Emilie hommikusöök 29. novembril 1946, misjärel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees leitakse vannitoast surnuna. Lugeja näeb Varese teekonda võimule, illusioonide purunemist ning saab osa tema ängistus­tundest suutmatuse pärast aidata Heiti Talvikut ja teisi, kes Siberisse saadeti. Varese ainus lohutus on armastus, Poisu ja Siutsu suhe. Need, kes Varese elukäigu ja loominguga kursis, ei leia romaanist uut infot ega värskeid tõlgendusi, aga laiale lugejaskonnale küllap ongi mõistlik pakkuda kõigepealt baasteadmisi. Kivastik on seejuures sümpaatselt püüdnud avada ka Emilie vaatenurka, omamoodi epiloogis viib armastus Poisu ja Siutsu taas kokku. Kõrvaltegelaste seast jäävad tuntud isikutest mõjuvamaltki meelde teenija Hilda ning laiba­vedajad Klaus ja Tähemaa. Võrratu paar.

Sama ajalooperioodi vaatleb ka Tiina Tamman romaanis „Otseütleja”. Peategelane on Varesest vaid neli aastat noorem arstiharidusega diplomaat Johan Leppik, ainult et Leppik teenis vankumatult Eesti Vabariiki ning kirjanduslikke huvisid asendab tema puhul muusika. Johan Leppik oli Eesti saadik Poolas, Leedus ja Itaalias ning püüdis vabariiki edasi teenida ka pärast isamaa okupeerimist. Tamman annab hea ülevaate toona välismaale jäänud diplomaatide pingutustest Eestile läänemaailma tähelepanu püüdmisel ning pagulaste aitamisel, Balti koostööst jm. Algul näib, et eesmärk ongi jutustada peategelase kaudu ennekõike riigi ja selle võõrsile jäänud saadikute lugu, peale Leppiku saab võrdlemisi palju tähelepanu näiteks Kaarel Robert Pusta. Muljet, et piir prototüüpide ja tegelaste vahel on õhkõrn, süvendavad raamatusse lisatud fotod. Tõenäoliselt on sellega aga samamoodi nagu Loone Otsa „Armastusega”: loo alus on dokumentaalne, kuid tegelaste mõtted ja tunded autori fantaasia vili. Aastate ja lehekülgede möödudes kerkivad „Otseütlejas” esile Leppiku perekond ja sõbrad, huvitav kõrvaltegelane on näiteks pianist Käbi Laretei (Leppikut ennast võib pidada Käbi Laretei romaani „Mineviku heli” härra Männiku prototüübiks). Muusikateemalisi vestlusi on huvitav jälgida kogu teose vältel, kultuurilooline kihistus annab teosele lisaväärtuse. Tammani raamat oli üks viimaseid, mida lugesin, ning valmistas sümpaatse üllatuse. „Otseütleja” on meeldinud teistelegi lugejatele, seda näitab kas või tõik, et romaan kuulub viieteistkümne mullu kordustrüki pälvinud teose hulka.

Sissevaate hoopis teise ajastu ja ameti esindaja argipäeva esitab Ivar Leimus romaanis „Revali linna müntmeister Paul Gulden”. Ajalooallikad ei armasta maailma lihtsa inimese silmadega vaadata, nendib autor, ja nii on XVI sajandi kroonikutel jäänud märkamata pealtnäha tavaline linnakodanik Paul Gulden, kelle elu oli ometi põnevam kui mõnel kuningal või väejuhil. Eluloolist ­materjali on nii ammuse prototüübi puhul napilt leida ning Leimus on pidanud lünki fantaasia abil tublisti täitma. Peatükkide vahele on pikitud hulk lisa­materjali: dokumentide koopiaid, jooniseid, müntide pilte, maalide reprosid jm. Sarnaselt „Otseütlejaga” on tulemuseks teos, mida võib soovitada nii lugejatele, kes tahavad täiendada ajalooteadmisi, kui ka neile, kes otsivad lihtsalt hästi kirjutatud haaravat lugu. Mentaalselt teos teiste eelmise aasta romaanidega hästi ei haaku, pigem aimub dialoogi Jaan Krossiga („Kolme katku vahel”).

Naaseme XX sajandisse. Ka Tauno Vahter on romaani „Madis Jeffersoni 11 põgenemist” ainese ammutanud n-ö tavalise inimese uskumatust elukäigust. Rannaküla poissi Madist tõmbab juba lapseeas seikluste ja sekelduste poole, mida kohati takistavad ja kohati õhutavad XX sajandi ajaloo keerdkäigud, nii et eluõhtul saab ta resümeerida: „Ma olen sõitnud kõigil maailma ookeanidel, elanud Eestis, Ameerikas ja Siberis, ma olen üle kümne aasta istunud vene vanglates ja ligi seitseteist aastat igasuguse süüta vägisi vaimuhaiglas.” (Lk 248.) Madis Jeffersoni tegelaskuju on suurepärane leid, Tauno Vahter on meister visandama situatsioonikoomikat ja ka -traagikat, tulemuseks omalaadne kelmi­romaan. Psühholoogilist kriipsujukulikkust ette heita ei ole vist selle žanri puhul kohane. Teos esitati parima reisiraamatu auhinna kandidaadiks, mis näib pisut kentsakas – küllap siis statuut seda võimaldas, aga sõna „reis” tähendusest saame vist küll pisut erinevalt aru.

XX sajandi ajaloo keerdkäikudesse takerdub pikaks ajaks tegelane Orm romaanis „Vastuvoolu. Õilishingest kunstniku üksildane rännak”, selles teoses puudub aga igasugune huumor. Autor Anu Jänes esitab „unustatud pallaslase” Osvald Lääne elukäigule tuginedes nukra sissevaate tundliku natuuri hinge, keda keegi ei mõista, kelle töid ei taheta võtta näitustele ja kelle ees jääb suletuks kunstnike liidu uks. Empaatiline autor mõistab oma tegelast küll, samuti on tal silma looduse nüanssidele. Muidu üsna üheplaanilises romaanis mõtleb Orm sageli van Goghile, sellest võrdlusest saanuks ehk arendada huvitava kõrvalliini.

 

Vaikijad saavad hääle

 

Ennist sai osutatud juudi teemale Loone Otsa romaanis „Armastus”. Eesti juutide saatus Teise maailmasõja ajal ja järel on viimase poole aasta jooksul jõuliselt esile kerkinud: ühekorraga ilmusid Loone Otsa romaan, Juta Kivimäe „Suur tuba” ja David Vseviovi „Onu Moritza sõnaraamat”. Lisaks tuli teatris R.A.A.A.M. lavale Julia Augi „Ema, kas meie kass on ka juut?”.

Ametlike andmete kohaselt oli Isidor Levin ainus Eesti juut, kes pääses holokaustist eluga. Leidus aga neidki, kes enne Saksa okupatsiooni pagesid ja hiljem tagasi tulid – ühest niisugusest perekonnast kõneleb Juta Kivimäe romaanis „Suur tuba”. Lugu avaneb fragmentide kaudu, mida kuuleb ja märkab väike Mintsi. Lapse kaudu saame aimu juudi perekonna ­väärtushinnangutest: ­ligimesearmastus, ühtehoidmine, leplikkus, hariduse ning traditsioonide austamine. Universaalne, kas pole? Teost on võimalik lugeda kui jutukogu, võrdlemisi eraldiseisvad peatükid seob kokku Mintsi tüütust haigusest paranemise ja vanemate lahutusega kohanemise lugu. Jutte ühendab aga ka tume hirmutav taust: sõda. Mintsi ei ole pidanud seda ise kogema, kuid ta näeb ja kuuleb, kuidas sellest ei ole jäänud puutumata mitte keegi, kuidas sõda „lõikas aja katki” (lk 104). Autoril on silma ja kõrva, teos on rikas visuaalsete kirjelduste ning huvitavate mitmekeelsete fraaside poolest. Kirjandusloost haakub „Suur tuba” Friedebert Tuglase „Väikese Illimari” ja Viivi Luige „Seitsmenda rahu­kevadega”, erinevusteks linnaolustik, rahvusküsimus ja teose feministlik alltoon. Romaan võiks kuuluda ka siinse ülevaate eelmisesse ossa, sest autor on sõnades elustanud paljud reaalselt elanud isikud.

Eve Laur kujutab romaanis „Õmblejanna” kõrvalliinina setude ja mustlaste olukorda sõjaeelses Eesti Vabariigis ja mõlema okupatsiooni ajal. Peategelase Anna kaudu näidatakse, kui määravaks võib mõni juhuslik otsus saada mitme põlvkonna saatuses. Huvitavam kui pöörased peresaladused, millest „Õmblejanna” lausa pakatab, on aga kollaboratsionismi teema. Eestlaste koostööd võõrvõimudega on kirjanduses seni vähe käsitletud, teadmata päritolu ja eksootilise välimusega lihtsameelne Anna, kes laseb end „KGB litsiks” teha, on ehk liigagi ettevaatlik valik. Autor on hästi tabanud n-ö rahvalikku stiili, kuid pikapeale muutub see register pisut tüütuks – vaheldust saanuks luua kas või Anna ja tema laste dialoogidega nende setu salakeele abil (vrd Heli Kendra „Kärkä”). Teos sobib ka ülevaate alaossa „Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu”.

Piret Raua romaanis „Portselanist nael” ristuvad äsja iseseisvat elu alustanud Kristoferi ja taskuvaras Diana teed. Nähes, kuidas konkurent paneb pihta Kristoferi telefoni, mille abil suunatajuta noormees orienteerub, otsustab Diana ootamatu sümpaatia ajel selle omakorda sisse vehkida ja Kristoferini toimetada. Kumbki peab nüüd üles leidma Kristoferi korteri. Teekonnast saab mõlemale retk iseendasse, sisekaemus aitab peategelastel vabaneda häirivast sõltuvusest (nn õpitud abitus, vägivaldne lähisuhe, kleptomaania). Ei meenu, et oleksin varem eesti kirjanduses kohanud autistlikke noori või lugenud sellest, kuidas kujunetakse taskuvargaks. Raua sõnamaailm võib tunduda karmi teema kohta pisut liiga leebe, kuid kas see saakski sedavõrd nukra loo ja mõistva hoiaku puhul olla teistsugune?

Kuidas kujunetakse Helsingi-Tallinna laeva peal tukkuvaks punase näoga purjus meheks? Dagmar Raudam on kirjutanud „poistele, kes ei osanud elada”, ja ühtlasi nendest samadest poistest empaatilise romaani „Paul”. Kui teose peategelase ebatavaliselt julm isa kõrvale jätta, on tal lapsepõlv nagu paljudel teistel, on koguni paljutõotav tulevik spordikoolis ja noortekoondises, kuni pidutsemis­lembus ja õnnetud juhused selle vääravad. „Pauli” sündmused leiavad osaliselt aset Lapimaal, kus peategelane paljude teiste kalevi­poegade kombel tööd murrab. Ulgueestlased on sarnaselt Eesti juutidega ühtäkki rambi­valguses, äsja linastusid Moonika Siimetsa dokumentaalfilm „2 tundi õnneni” ja Terje Toomistu „Põlvkond piiri taga”.

Paljud lähevad lihtsalt liikvele ega jää kuhugi paikseks: Peeter Kormašovi romaanis „Peatusest peatusesse” otsivad noored sisemisest tühjusetundest pääsemist Berliinis, Šveitsis ja Austraalias. „Peatusest peatusesse” sobitub eesti kirjanduses vähe viljeletud hoovusesse, mida Peeter Sauter mõned aastad tagasi Peedu Saare „Pascuali” ja Emil Tode „Piiririigi” näitel nimetas drifter’i-romaaniks.[5] Teost võib pidada omamoodi põlvkonnaromaaniks. Oli rõõm kohata seda reisikirjanduse auhinna kandidaatide seas.

 

Heitlus romaani ja deemonitega

 

„Ilma romaanita olen tühi koht, ilma romaanita ei ole mind olemas!” ahastab Andrei Ivanovi teose „Untermensch. Minu lõhkikistud osa” (tlk Veronika Einberg) minajutustaja (lk 8). Raamat kõneleb suuresti romaani kirjutamisest, samavõrra aga ka vaimsest tervisest: jutustajat jälitavad deemonid, kellele on tema leidmise eest ilmselt „makstud”, ja sisemine Untermensch ei jäta teda kunagi maha. Tegu on ühe teosega neist ülivähestest, milles pööratakse tähele­panu praegustele poliitilistele sündmustele Eestis ja/või Euroopas – jaanuaris 2021, kui „Untermensch” ilmus, ei olnud Ukraina-Vene konflikt veel päevauudiste igapäevane teema, paljud olid koguni unustanud, et Ukraina idapiiril üldse midagi toimub. Muidugi läbib romaani ka rahvuse ja kodakondsuse niit. Andrei Ivanov on nagu ühiskondlik antenn või lakmuspaber. Suhtun tema loomingusse, mida loen eesti tõlgete vahendusel, suure lugupidamisega: kui ma ka iga kord ei vaimustu, avaldab mulle muljet autori erk närv ja avar haare.

Romaanižanri üle arutleb ka Tõnu Õnnepalu, kui paneb talvepäevikus „Palk” fiktiivse Rein Veidemanni kepiga vastu maad põrutama: „See ei ole muidugi romaan! Õnnepalu ei ole kirjutanud ühtegi romaani” (lk 15). Teose esimene kolmandik keerleb nüüdseks juba mitme aasta taguse kirjanikupalgast loobumise „skandaali” ümber. (Kahtlustan, et mõnigi ärritunud arvustus kirjutati sellega ühenduses.) Siis aga kuuleb jutustaja-Tõnu oma isa haigestumisest. Esiotsa näib, et kaks teemat ei taha sugugi omavahel klappida ja pealkirigi ei pruugi olla sobivaim, kuid Õnnepalu ei oleks Õnnepalu, kui ta süžeeliine omavahel meisterlikult kokku ei seoks. Isa ja poja suhte peegeldus liigutab, tahtnuksin selle kohta rohkem lugeda. On veel kolmaski liin: jutustaja enda haiguslugu, tema võitlus deemonitega ning ootamatu paranemine. Kirjanduse sihtkapitali 2020. aasta proosa- ja luuleauhinna žürii esimees Sirje Olesk täheldas, et praeguse aja žanr on egofiktsioon. Kui nii, siis on „Palk” mulluse proosa ehedaim ja mõjuvaim „egofiktsiooni” näide.

Mõnevõrra vähem veenev haiguslugu raamib Markus Väina romaani „Loss”. Raami seest leiame gooti sugemetega põneviku. Peategelane, noor panga­ametnik, on saadetud kummalisse Salsbourgi lossi pererahva arvepidamist korrastama. Kuid lossid ja mõisad on mullustes romaanides ühed levinumad paigad, kus nuga, mõõka või mürki võib saada – nii ka Väina romaanis. Teksti on küll lipsanud anglitsisme, aga näib, et noor autor valdab sõna. Häda on selles, et tal ei ole veel palju öelda. Teos mõjub pisut maneristlikult.

Deemonitega võitlemise ühte väljundisse – „Joodiku raamatukokku” – võib paigutada Peeter Sauteri romaanid „Kana peni” ja „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas”. „Joodiku raamatukogu” on EKSA tõlkesarja „Bibliotheca Potatoris” mõtteline eesti variant ning selle saak on igal aastal külluslik. Sauteri viimased raamatud kõnelevad nii alkoholisõltuvusest kui ka õnnetu suhte vaevadest. Romaani „Surm Bulgaarias” puhul tuleb esile tõsta Sauteri ja toimetaja koostöös ülilakooniliseks hööveldatud lauset – see mõjub värskelt ja teeb haiget, kogu raamatus on midagi hemingwaylikku. Reisikirjanduse auhinna žürii võinuks Sauterit tunnustada antireisikirjanduse eripreemiaga. Aga olgu see reis, raamat räägib tegelikult ju muust.

 

„Iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu”

 

Läinud aasta perekonnalugudes on esil eri põlvkondade rääkimata lugude taak. Kai Aareleiu romaan „Vaikne ookean” kätkeb nelja põlvkonna naiste saladusi: vaikse pealispinna all liiguvad suured hoovused, ikka ja alatasa purjetatakse saladuste karidele, perekond aheldab inimese paigale otsekui ankur. Petlikult tüüne on ka Aareleiu tekst: romaani ühes nauditavamas lõigus kaalub muidu leebe ja leplik Stella rafineeritult õelaid viise, kuidas anda mehele märku, et teab tema petmisest (vt lk 41–42), lisaks on romaani lõpplahendus mitmeti tõlgendatav. Aareleiu naised ei ole sugugi nii passiivsed, kui esmapilgul paistab. „Vaikse ookeani” Leningradi/Peterburi peatükkide puhul tuleb esile tõsta olustikukirjeldusi. Romaani pikitud „Kirjutaja” peatükid, ekskursid hispaanlaste XVI sajandi alguse avastusretke juurde, annavad aimu eri registrite heast valdamisest.

Aita Kivi romaanis „Nähtamatud traagelniidid” kummitab vaikimise taak keskealist Kaarit. Otsinud pärast ema surma Venemaalt üles ukraina ja poola päritolu isa, hakkab ta isale oma elukäigust kirjutama. Tõsi küll, nõukogude aja lõpu­kümnendi ja taas vaba Eesti naiste eluolu kirjeldused ei pruugi olla Kaari kirjutise adressaadile põnevaim teema, kuid romaani lugejale pakuvad need huvitavaid detaile ja äratundmist. Teosele saab hõlpsasti läheneda nii psühhoanalüütilisest, feministlikust kui ka vaimse tervise vaatenurgast, aga huvitav on see ka lihtsalt perekonnaloona.

Heli Kendra romaan „Kärkä” on rõhutatult lokaalne. Lugu saab alguse XIX sajandi Põhja-Eesti eraldatud rannakülas, kuhu muu maailma sündmused kostavad vaid kauge kajana. Suure pere esiema Anne kaudu käsitletakse randlaste paganlike kommete põrkumist kristlike tavadega, nende oma­vahelisi ­suhteid, eluolu jne. Rõhutatakse sõna väge: „Kennegi’p tohi toiselle kurja manada. Sie tuleb kaik tagasi” (lk 32). Arvukad dialoogid teeb nauditavaks Kuusalu murre. Teose miinuseks kujuneb aga ülemäärane tegelaskond, mis ei lase fookuses hoida huvitavaid peategelasi, ravitseja võimetega Annet ja tema tütreid. Mõtteliselt sobitub romaan Aadu Hindi „Tuulise ranna” tetraloogiaga, ja selle võinuks samamoodi osadeks jaotada.

Heino Viigi sulest ilmus mullu koguni kaks peresuhetele pühendatud raamatut, romaan „Kõik võib veel hästi minna” ja isa-poja vestluste kogumik „Kuidas mitte olla loll”. Esimese peategelast, Tartu ajalooõpetajat Hugot kimbutavad korraga keskea- ja suhtekriis. Hugo ei heida siiski meelt, vaid otsib frustratsioonile leevendust teraapiast, tantrast, reisimisest ja raamatutest, eriti mõjutab teda India guru Osho. Viigi puhul ei saa alati aru, kas ta teeb nalja või on naiivne – pigem on romaan vist ikka taotluslikult humoorikas.

 

Pretensioonitud minevikupildid

 

Holger Kaintsi „Sten Marsingi salk” haakub mõnevõrra Juta Kivimäe romaaniga. Romaani keskmes on 1960. aastate Lõuna-Eesti väikelinna teismelised poisid. Kaints on varemgi silma paistnud nõukogude aja olustiku detailitäpse talletamisega ja mälestustega raamatutest, siin need teemad kohtuvad. Sten leiab vanaisa kohvrist keelatud raamatud, mille lugemise järel saab temast omamoodi vastupanuvõitleja. Kolmandas isikus jutustusele toovad stiilivaheldust Steni päevikusissekanded.

Piret Bristoli raamatut „Päikesepoolses toas” nimetatakse tagakaanel fragmentaariumiks ja see on üsna täpne määratlus, kuid Eesti Rahvusraamatukogu on teose siiski romaanide hulka arvanud. Palju tähelepanu saavad 1990. aastad, toonast boheemlaslikku eluviisi ja vaibi on päris hästi tabatud: seigeldakse Tallinnas, Tartus, Riias ja bristollikes väikelinnades, ahi ajab sisse, raha ei ole, minajutustaja püüab „proosat kirjutada”, aga puuduvad süžee ja tegelased – ehkki lehekülgi ja rahvast on romaanis omajagu. Teose oleks justkui kirjutanud Peeter Kormašovi vanem õde. Teos vääriks säästureisikirjanduse auhinda.

Veel trööstitumasse, aga samal ajal üllatavalt vitaalsesse paika viib lugeja Aarne Biin romaanis „Murrujoonel”. Biini romaani tegevus leiab aset 1990. aastate tuberkuloosisanatooriumis, mille raviasukad moodustavad läbilõike toonasest ühiskonnast. Patsiendid sõbrunevad, tülitsevad, armuvad, ihaldavad üksteist, võtavad napsi ja vestavad mälestusi. Tuberkuloos on selles sanatooriumis teisejärguline asi. Thomas Manni „Võlumägi” ja Max Blecheri „Valgustatud urg” on tõstnud ootused sanatooriumikirjanduse suhtes sedavõrd kõrgele, et kes tahes eesti autor jääks nende täitmisega hätta. Biini romaan tundub kas või olustiku taaselustamise poolest siiski huvitav.

Samas reas võib esile tõsta veel Alexander Kadaka „Põhjamaise spordi­muinasjutu”, kuivõrd sporditeemaliste teostega ei ole eesti kirjanduses priisata. Teose peategelane on koolipoiss Ottomar, kelle spordihuvi kodus paraku ei toetata, joodikust kasuisa sõimab ja lööb. Õnneks on Ottomaril treener, kes talendika poisi eest seisab. Tegevus leiab aset umbes sajandivahetusest kuni 2016. aasta Rio olümpiamängudeni, selle ajaga saab Tartu koolipoisist edukas kümnevõistleja. Olnuks Dagmar Raudami Paulil samasugune tugi ja eeskuju, et mitte öelda – haldjast ristiisa!

 

Tulevik on juba kohal

 

Võiks ju arvata, et kliimamuutuste ning digitaalse maailma arengu tagajärgi visandatakse eesti ulmekirjanduses, kuid see pakkus neis asjus õigupoolest vähe. Maniakkide Tänav on „Laevakaitsjates” valinud traditsioonilise kosmosemäruli teema, romaanis võitleb tulnukatega rambolikult endine arvuti­mängur Paul. Autor pingutab uudse tehnika leiutamisel tulnukate nottimiseks – inimkonna dünaamikas ei muutu sellest eriti midagi. Ka Pauli vaimne dünaamika on n-ö tasapaks. Huvitavatest detailidest võib välja tuua tulevikutoidu küsimuse, näiteks kasvatatakse selleks prussakaid.

Rait Piiri lausa nelja lühi­romaani sisaldav „Hinged mõõgateral” on üsna kirju ja kõikuva kvaliteediga kogumik. Loetavamad on esimene ja viimane, „Pajatus daamist punases kimonos” ja „Nukumeister”, mis on muu hulgas ammutanud inspiratsiooni Jaapani mütoloogiast ja samuraikultuurist. Huvitavaid momente pakub ka futuristlik spioonilugu „Pilvelinna bluus”. Liiga palju droone, kloone ja zombisid on kokku kuhjatud jutus „Intsident Ceresel”.

Nende taustal paistab silma Meelis Krafti romaan „Veealused”. Krafti tuleviku­apokalüpsises kujutatakse sündmusi enne ja pärast Nullsekundit. Tehnilised üksikasjad on kirjeldatud küllaltki detailselt (ikka liitreaalsus jne), huvitavana mõjub aga eesti ulmes mitte liiga igapäevane inimsuhete käsitlus. Küllap on autoril õigus, et üha tähtsam isiklik vara on andmed, info, mille jagamist teistega tuleb hoolikalt kaaluda. „Veealused” paistab silma ka nõtkema keelekasutuse poolest.

Heas mõttes üllatab ulmeteemade sugenemine niisuguste autorite loomingusse, kelle puhul seda ei oodanuks. Epp Annuse romaan „Tere, Aleksander” on pühendatud Ilse Lehistele, kuid vastu ootusi ei kõnele see särava rahvus­vahelise karjääriga keeleteadlase eluloost.[6] Romaani tegevus leiab aset 2066. aastal. Eakas minajutustaja asub idüllilises pensionäride külas, kus au sees on kogukondlikkus ja loodussõbralik elulaad. Vanuri tervise järele valvab ja tema meelt lahutab arvutiprogramm, robot Tupsu. Niisugune utoopia on aga aastal 2022 mõneti juba käes: näiteks kanalaenutus toimib praegugi, kodu saab juhtida digiabilise Alexa abil jne. Esile tuleb tõsta teose poeetilist keelt.

Hilinemine tuleviku kujutamisel kimbutab ka Ilmar Taska romaani „Elüüsiumi kutse”, mis hoiatab virtuaalreaalsuse eest. Elüüsium on romaanis eriline keskkond, kus saab kohtuda ammu surnud kuulsustega. Tegu ei ole pelgalt mänguga, see tekitab sõltuvust ning Elüüsiumis toimuv mõjutab ka n-ö päris elu. Ja muidugi võivad mis tahes võrgukeskkondade taga peituda pahatahtlikud jõud.

Väga isevärki düstoopia visandab Enn Põldroos romaanis „Pahupidi”, kus algab asfaldiminek. Selle ettekujutamiseks mõeldagu jääminekule, ainult et jääminek ei keera linnatänavaid pahupidi. Jutustaja annab mõista, et asfalt õiendab sel moel maailmaga arveid, inimestes aga on apokalüptiliste sündmuste ootus: „harjumuspärase ükskõiksuseseisundi” asendab „jäine rahu”, mis on „pikitud teravate erutussööstudega”. Korraga tunnevad nad end väga elavatena: „Äkki ongi saatuselöögid vajalikud selleks, et me saaksime veenduda endi olemas­olus?” (Lk 20–21.) Voolava asfaldi ja kõikjal valitseva ärevuse taustal saab alguse kahe üksildase hinge armastuslugu.

Katariina Libe on „Ohverduste sügisesse” põiminud mütoloogilisi elemente, aga üsna mõõdukalt, nii et need ei lämmata teose tõsiseid teemasid: perekond, sõprus, kiusamine jm. Tänapäeva Eesti kolkakülas aset leidvad kummalised sündmused on tõlgendatavad teismelise peategelase fantaasiana. Romaan jääb kuhugi täiskasvanute ja noortekirjanduse vahepeale.

Ambitsioonika, ehkki mitte eriti originaalsena mõjub Andrei Anissimovi „Euroopa tango” (tlk Jaak Ulman, Jaan Viira). Aastal 2075 ärkab pärast 60 aastat laboris külmutatuna lamamist uude ajastusse Eestist pärit Dmitri. Tiireldakse kosmoses, inimesi abistavad robotid jne. Raha eest on võimalik välja vahetada kõik kulunud organid ja pikendada oma eluiga, teatud vanusest alates peab iga oma eluaasta eest maksma või muidu elu „kustutatakse”. „Euroopa tango” on muide muusikakonkurss, millega otsitakse kustutamisele sobivat taustalugu. Mida edasi, seda enam näib autorit huvitavat Venemaa tuleviku teema. Islami­äärmuslaste vägivallateod on möödas, Ameerika on Hiinast maha jäänud, aga endiselt kestab Venemaa-Hiina-Euroopa-jne rivaliteet ja Putin, paistab, on igavene. Kas Venemaa pöördub progressi teele või tagasi keskaega? Kuhugi ei ole kadunud tuumarünnaku oht: „Kes teab, mis neil venelastel mõttes on. Putin oli pool sajandit tagasi valmis igasugusteks vempudeks. Ukrainat mäletad?” (Lk 132.)

 

Krimikirjanike värske veri

 

Festivali Prima Vista ühes vestlusringis osutas Jaan Martinson, et miskipärast ei ammuta eesti krimikirjanikud ainest praeguste ega lähimineviku poliitikute afääridest, mis seda ometi külluslikult pakuvad. Ka 2021. aastal kiikasid ­mitmed autorid hoopis kaugemasse minevikku: Elo Seliranna „Tormi märgid” leiab aset XIX sajandi keskpaiga Eesti kolkamõisas, Ain Küti „Musta paguni mõistatus” 1830. aastal Tallinnas.

Katrin Pautsi „Külmkingauurija” sündmused toimuvad 1980. aastatel, noor uurija ajab korraga mõrtsukpüromaani jälgi ja on samal ajal ise sihikul. Pautsi puhul on sümpaatne, et ta ei kuhja tegelasi nii palju, et nende meelespidamiseks peaks raamatule nimekirja lisama. Kõike on parajalt, iga infokild on loo teenistuses ja lugu läheb edasi hea hooga. Romaanile lisab huvitava kihi Lääne-Eesti saarte folkloor.

Birk Rohelennu „Kes tappis Otto Mülleri?” on vägagi tänapäevane teos. Krimi­romaanis on palju kokkusõlmimist ootavaid liine ja autor tuleb sellega elegantselt toime. Rohelennu puhul on tajutav stsenaariumikoolitus ja visuaalne mõtlemine, autor liigub koos kaameraga ning jutustamise asemel sageli näitab. Romaani tume allhoovus on naistevastane vägivald, millega on kokku puutunud rohkem kui üks tegelane.

Seevastu krimikirjanduse uue tulija Olav Osolini menuromaan „Kus lendab part” paistab silma just lihtsakoelisusega. Teose muudavad nauditavaks hoopis lustlik pajatamisviis ja arvukad kõrvalepõiked. Osolini nimenalju, sh tapetud (või mitte tapetud) krimikirjanikust tegelasele Katrin Pautsi nime andmist pean maitseasjaks – romaan ei kaotanuks sellest loobumise korral midagi.

Vaimukas on ka debütandi Allar Tankleri romaan „Teistes osades”, kus lahendatakse tegelase kadumise müsteeriumi ja juureldakse elu mõtte üle. Autoril on silma eri inimtüüpide tabamiseks, olgugi nad kõik enam-vähem sama seltskonna esindajad. Algusest peale on tajutav irooniline hoiak: väidetavalt enesetapu sooritanud Porter jätab maha imeliku kõrvalistel teemadel arutleva „testamendi”, pealtnäha šokeeritud sõbrad vestlevad ometi kerglaselt, politseiuurija kohtub ülekuulatavaga kohvikus jne. Keegi ei ole kangelane.

Eesti krimikirjanduses on muide täheldatav tugev seriaalsus. Ain Küti romaan on „Sagadi paruni mõrvalugude” kolmas ning Eha Veeme „Kimalase lend” „Leskede klubi” kuues raamat, Marje Ernitsa sulest ilmusid Ira Treveri sarja kaheksas ja üheksas raamat. Rohelennu romaanile on oodata järge, sest „Kes tappis Otto Mülleri?” on alles „Agnese ja Gabrieli 1. juhtum”.

 

Varia

 

Selles rubriigis jagavad teosed, mille võiks liigitada kurioosumite valda, saatust nendega, millele ei oska muud rubriiki leida. Eva Koffi romaan „Kirgas uni” esindab viimaseid. Romaan on esile kutsunud üsna vastakaid arvamusi: leidub neid, kes tervitavad erudeeritud teose ilmumist, teised aga peavad autori vihjeid mitmesugustele korüfeedele lihtsalt nn lihavõttemunadeks. Autor on öelnud, et teda huvitab une ja reaalse maailma suhe,[7] ja tegu ongi ilmselt aasta silma­paistvaima ideeromaaniga. Nelja eri vanuses ja erineva taustaga peategelast (laps, tema ema, neuroteadlane, lavastaja) seob kirka une seisund, mida kas kogetakse, uuritakse või püütakse saavutada.

Mida öelda „Kirka valguse pimestava sära” kohta? Olen ikka mõelnud, et Peeter Helmest saaks hea romaani, selle pidanuks aga kirjutama keegi teine, mitte ta ise. Pisut ootamatult „Postimehe” arvamus- ja peatoimetajaks ­saanud literaadist tegelase kaudu oleks saanud kujutada ajakirjanike ­moraalseid dilemmasid, erahuvide imbumist ajakirjandusse, terveid ühiskondlike laamade nihkumisi. Praegusel juhul mõjub teos aga kättemaksuromaanina, Helme nokib Ajalehe siseelu ja on mõne prototüübi suhtes lihtsalt õel, olgugi kõik kokkulangevused väidetavalt juhuslikud. Positiivsena tõstan esile lühikesi kõrvalepõikeid, need „Kirka valguse” asjalikud vahepeatükid sobiksid ajakirjandustudengitele õppematerjaliks.

Urmas Espenbergi „Taassünni” võiks liigitada meeste keskea- ja suhtekriisi kategooriasse. Siin säraks teos ebatavalise stsenaariumiga: kui teised mehed otsivad abi halvemal juhul pudelist ja paremal juhul reisimisest, siis „Taassünni” puuduliku seksuaalelu ja rahamurede käes kannatav peategelane Victor otsustab end proovile panna poliitikas. Prototüüpidega on Espenbergil veel vähem peitusemängu kui Helmel, endiselt erootikakirjanikult oodanuks elavamat fantaasiat. Teose peamine, õigupoolest ainus narratiiv on ühe erakonna pääse­mine esmalt riigikokku ja seejärel valitsusse – aasta kõige paksema romaani kohta (855 lk) on seda vähe.

Taavi Liiase „Helmandi silmus” algab üsna impressionistliku sissejuhatusega, millele järgneb aga armutu nottimine nagu „Laevakaitsjates”. Tegu on justkui sõjaväelaste taktikaharjutusega, mille käigus mõeldakse läbi eri tegevusstsenaariumid.[8] Kõige parem stsenaarium on mitte jääda kaaslastest maha. Teos haakub Urmas Tilga romaaniga „Tango verise kirvega”, mille Afganistanis teeninud peategelane on kimpus oma mälestustega.

 

Kes kirjutab?

 

Kes romaane kirjutab? Naissoost ja meessoost autoreid on nime järgi otsustades enam-vähem pooleks: naisi 40 ja mehi 37. Kuue autori puhul ei õnnestunud pseudonüümi taha piiluda. Nagu arvudest järeldub, jõudis mõnigi autor avaldada aasta jooksul mitu romaani. 21 autorit kuulub kirjanike liitu.

Mõtlema paneb romaanikirjanike vanus. Õpetajate keskmine vanus on umbes 50 eluaastat. Õigustatult räägitakse, et Eesti seisab tõsise väljakutse ees: kust leida mantlipärijad kümne aasta pärast pensioniikka jõudvatele õpetajatele? Romaanikirjanik saab tänavu keskmiselt 57-aastaseks. Tegu ei ole samaväärse katastroofi eelse seisundiga nagu hariduses, pisut mõtlema paneb aga küll. Kas autorite suhteliselt kõrgel vanusel võib olla midagi pistmist sellega, et meie kaasaeg ja lähitulevik on tänapäeva romaanides tagasihoidlikult kajastatud? Samasugune tendents on muide märgatav Betti Alveri debüüdiauhinna puhul – kandidaatide keskmine vanus on kõrgem kui 10–15 aastat tagasi, pikema proosa autoreid on seejuures põhjust pärjata harva.

Mõistagi tervitan ma eruditsiooni, elukogemuse ja kirjutamisande ilmne­mist mis tahes vanuses ja mis tahes taustaga autorite teostes. Mullusest romaani­saagist hindan kõrgeimalt Juta Kivimäe romaani „Suur tuba” ja Tõnu Õnnepalu „Palka”. „Suure toaga” seoses pidasin hiljaaegu sõprade ringis mõttevahetust teemal, kas ja mil määral peaks hea kirjandus tabama universaalseid tõdesid ja üldinimlikke väärtusi. Kui mulle näib, et „Suure toa” mitmed tegelased, situatsioonid ja tõekspidamised pärinevad justkui mu oma perest, olgugi ajastu hoopis teine ja juured mujal, siis kas tegu on klišee või hea kirjanduse tunnusega? Kaldun arvama viimast. Samamoodi „Palga” puhul. Eesti proosas ei ole universaalsed tõed ja üldinimlikud väärtused muide liiga tavaline nähtus.

Kahe aasta eest tõdes Märt Väljataga romaaniülevaates: „Kuigi leidub ulmesse, fantaasia- ja ajalookirjandusse kuuluvaid erandeid, on eesti romaan oma ainestikult ikkagi suuresti eesti romaan. Eesti kirjanikud ei tooda „rahvus­vahelist kirjandust” [—] Meie elu süvenevat politiseerumist oletades oli romaanide poliitiline angažeeritus pigem väike.”[9] See on üldjoontes samamoodi ka praegu. Seejuures on aga hakatud märkama niisuguseid kohalikke tegelasi ja teemasid, kes/mis haakuvad hõlpsasti n-ö maailmakirjandusest tuntud teostega või ka praeguses humanitaarias aktuaalsete uurimisteemadega. Kui propagandistlik „Taassünd” kõrvale jätta, eristuvad poliitilise angažeerituse poolest eestivene autorid. Praegust aega käsitletakse siiski kuidagi ääri-veeri, väheste sedalaadi romaanide tegevus leiab aset pigem piiri taga, vaimses palavikus või poolunes. Piirid ise on avardunud, ootamatult paljude autorite teoste sündmustik leiab suurel määral või tervenisti aset võõrsil (olgu siis olevikus, minevikus või tulevikus): Rein Raud, Tiina Tamman, Tauno Vahter, Peeter Kormašov, Peeter Sauter, Andrei Anissimov, Allar Tankler, Taavi Liias jt. Väiksemas mastaabis ilmnes see ka 2020. aasta romaanide puhul. Kas tegu võib olla uue suundumusega? Erandlike teostena, mille süžee püsib korraga Eestis ja olevikus, saab esile tuua Piret Raua „Portselanist naela” ja mõned kriminaalromaanid.

Tõenäoliselt valitsevad pikemas proosas ka lähiaastatel minevikuteemad. Jätkub kultuuritegelaste belletriseerimine, tegu ei pruugi seejuures olla positiivsete kangelastega – ma vähemalt loodan, et ei ole. Võib ennustada, et üha enam tõuseb esile naisteema. Võimalik, et laieneb veelgi eesti romaani geograafiline haare. Küllap ilmub ka mõni kaunis ja terav olevikupeegeldus. Aga kes selle kirjutab?

19. veebruar 2022. Naljaraamatute riiul on küll tilluke, kuid seda ei ole võimalik mitte märgata, sest asub see täpselt sissepääsu kõrval. Huumorinurga järel tuleb tore luulekarussell. Järgmisena kutsuvad kolm tihedalt raamatuid täis laotud seina: romantika, põnevus, ulme. Külastaja ärgu siiski veel tugitooli vajugu, sest huvitavamad riiulid ootavad järgmises ruumis: seal peitub muu hulgas parem osa mullusest romaanisaagist, isegi mõned lausa säravad teosed. Vaatepilt, mis avaneb Tartu linnaraamatukogu ilukirjanduse osakonnas, sobib päris hästi iseloomustama Eesti kirjandusvälja.

 

 

^[1] Stendhal. Vt: M. Väljataga, Eesti romaan 2019. „Looming” 2020, nr 3, lk 434.

^[2] Made Luiga: kord aastas võiks ju mõne kirjaniku eetrisse lasta. ERR-i kultuuriportaal 19. II 2022.

^[3] M. Raihhelgauz, Spontaanne tants või juhuslik ekslemine? „Looming” 2021, nr 10, lk 1423–1426.

^[4] J. Ross, Salme Niilendi romaan. „Sirp” 14. I 2022.

^[5] P. Sauter, Lugude taastulek. „Sirp” 26. X 2018.

^[6] Sellest on tõtt-öelda kahju. 1922. aastal Tallinnas sündinud Ilse Lehiste perekond otsustas 1944. aastal Eestist põgeneda. 1948. aastal sai Lehiste Hamburgi ülikoolist ja 1959. aastal Michigani ülikoolist doktorikraadi. Tema sulest on ilmunud sadu teadustöid. Eesti lugejale on küllap kättesaadavaim „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud artiklikogumik „Keel kirjanduses” (koostaja Jaan Ross, 2000), aga mitmes raamatukogus leidub ka Lehiste luulekogu „Noorest peast kirjutatud laulud” (1989).

^[7] Eva Koff uuest teosest „Kirgas uni”: tahtsin kirjutada midagi väga erinevat oma debüüt­romaanist. ERR-i kultuuriportaal 28. IV 2021.

^[8] Sellele on osutanud ka Meelis Oidsalu („Vikerkaar” 2021, nr 12, lk 115).

^[9] M. Väljataga, Eesti romaan 2019, lk 450.