Elu ja surma tungiteater armastusest. A. H. Tammsaare näide

Meelis Sütt

Pealkirjas nimetatud „tungiteater” on eestindatud tähissõna Sigmund Freudi saksakeelsele mõistele urszene (ingl primal scene). Algselt tähistas Freud sellega väikelapse kujutlusi vanemate seksuaalvahekorrast. Neid fantaasiaid pidas Freud kunagi inimsoole geneetiliselt omaseks. Sellest ka nimetus sõnasõnalises tõlkes — ürgstseen. Aja jooksul on tähissõna sisu täiendatud ja sellest on tulnud mitmekesisem kujund. Tänapäeval märgib tungiteater küll endiselt nii rahuldust pakkuvaid kui ka hirmutavaid fantaasiaid seksuaalvahekorra juhtstseenidest, kuid lisaks arvatakse, et need fantaasiad peegeldavad ka mitteseksuaalseid arusaamu ja tõekspidamisi muudest suhete mustritest ning inimeste läbikäimise viisidest. Nende mustrite hulka võib kuuluda suhestumine ümbruskonna ja maailmaga laiemalt. Võime siia lisada ka kujutlusi elu, surma ja armastuse vahekorrast kehas ning psüühikas.
Tungiteater on lavastus, mille autor, lavastaja ja kõik osatäitjad ning ka pealtvaataja on fantaseerija ise. Kuigi eri rollides, erineva kuju ning loomuga, on kõik fantaasia osised, sugemed ja seosed enda mina osad. Autor-lavastaja juhindub teadvustamata, kuid aimatavatest kehalistest tungidest, mille kujundus on vormitud meelde väga varaste lapseea suhete mõjul. Nõnda saavad inimese bioloogilised asjaolud psüühikas esinduse ja väljenduse. Me etendame neid lavastusi, stseene ja kombineeritud sümboleid eelkõige oma psüühikas, kuid kanname neid üle ka oma ellu ning suhetesse. Nii otseselt kui kaudselt, nii konkreetselt kui kujundlikult, teadlikult ja teadvustamata. Loome ja kujundame, kuid jäigema ja vägivaldsema algmaterjali korral paraku ka hävitame sel viisil kultuuri ning elu jätkuvust.
Kas võib öelda, et praegusel viirus- ja majanduskriisi ajal, mil me igapäevane elu on üle külvatud surmateadete ja ettevaatlikkusele manitsemisega, on ka meie meeleilmas sagenenud hetked, mil tegeleme surmamõtetega mingilgi viisil?
Elu ja surma heitlik põimitus, nende äge vahekord on heitmas endalt sümboolsuse tähenduskihte ning jõuab aina enam ja konkreetsemalt meie kehast meie meelde. See võib olla väga häiriv. Osalt oletatavasti seetõttu, et kehast on tänapäeval kohati kujunenud piiratuse ja surelikkuse ebamugav ning häbistav asitõend, mida vormitakse äärmuslikele unistustele vastavaks ja mille loomulikke talitlusi mitmesuguste menetluste ning ainete abil võimendatakse, pidurdatakse või olematuks muudetakse.
Üldiselt muidugi oleme võimelised kogema oma kehas erakordseid heaolutundeid ja mõnusaid aistinguid. Kestvate ja saatuslike tõbede korral võib heaolutunne tulla ka vaevuste leevenemisest, kuid… Kas pole siiski oma kehalisest piiratusest tulenev ahistus, keha küündimatuse, haavatavuse, hääbumise ja lõplikkuse kogemine asjaolud, mis sunnivad meie meelt unistusi looma ning nende poole püüdlema? Otsima unistustest unustust ja leidma rahuldust fantaseerimisest, kui kehaliselt pole see võimalik. Mõnikord pole kerge vahet teha, kas tegeleme unistamise, prognoosimise või ratsionaalsete eesmärkide seadmisega. Kas võib nii öelda?
Igatsevates unistustes kogeme end olevat juba peaaegu saavutanud täiusliku seisundi, näiteks piiritu õnne ja vabaduse, igavese nooruse, tervise ning surematuse. Täiuslikult rahuldavates unistustes pole kaotusi ega eraldatust, on vaid helge igavikuline hetk, mille puhul isegi sõna „armastus” võib jääda liialt väetiks. Unistamine võib olla vabastav isegi siis, kui salajaseks igatsuseks on täielik eraldatus ja vabalangemine sisemisse kosmilisse, ähvardavalt neelavasse pöörisesse. Nagu juhtus tundliku eraku ja arvutigeeniusega filmis „Nullteoreem” (eksikombel kirjutasin esiti „Nulltolerants”, mis ehk polegi väga ekslik, kui mõelda peategelase äärmiselt haavatavale enese- ja elutunnetusele). Kuigi niisugune vabalangemine paistab olevat langemine üksildasse, mõnus-piinavasse masendusse. Kas nii võib öelda?
Miks ma luba küsin? Sest püüan ettevaatlikult puudutada tundlikke piire teadvustamatuse ja teadlikkuse vahel, otsida peidetut ning ühendada lahushoitavat.
Lugedes psühhoanalüütilist kirjandust eksistentsiaalsetest kriisidest ja väga varasele eale iseloomulikest meeleseisunditest ning -laadidest, võib märgata nendevahelisi seoseid. Esmakordselt kogetavas kriisis võime end aeg-ajalt tunda sama abitu ja hirmununa kui imikud, kes ei tea, kas soe ja toitev rind ikka tuleb, kui me end ehk juba liialt kaua näljase või kohkununa tunneme. Võime olla segaduses, kas halvad tunded ründavad meid me enda seest või tuleb ähvardav oht väljastpoolt. Kaotuse- ja surmahirm võivad hetkeks minetada oma sümboolsuse ning murda teadvusse paanilise konkreetsusega.
Käes on eriolukord, üleilmne haiguspuhang, mis nõuab kehalise elu kaitsmist ja surma eemalhoidmist. Siiski tundub, et psüühilise ellujäämise ja meeleelu jätkuvuse nimel on tarvis ka surmaga seonduvad kaose ja kaotuse mõtted teadvusse lubada lootuses, et nii ehk saab tunda end rohkem elusana ja vähem koormatuna. Nõnda võib vihases meeleolus kergendavalt mõjuda meie agressiivsusega kontakti leidev nali. Samuti võib meie meelelaadiga sobituv muusika leevendada tusatuju ja luua paremat meeleolu, nagu ka vastuvõtlik ja mõistev lähedussuhe, mis lubab meil end avada kogu haavatavuses ja häbis.

Meenub A. H. Tammssaare „Tõde ja õigus”, mis haakub elu ja surma vahekorra problemaatikaga meie meeles ning kehas. Ma ei soovi tõlgendada „Tõe ja õiguse” ainest, pigem otsin sealt kujundlikke ja tuttavlikke vasteid elu, surma ja armastuse üle mõtisklemiseks, nende vahekorra elavdamiseks. Tammsaare oskus tuua iga tegelane lugejani tema inimlikus mitmekesisuses ning kesisuses võimaldab viljakaid võrdlusi, üldistusi ja samastamisi.
Mida võis tähendada Krõõda surm Andresele? Millega ta Krõõta kaotades kokku puutus?
„Tõe ja õiguse” viimases köites selgitab Tammsaare vana Andrese sõnade kaudu oma mõtet töötegemise ja armastuse seosest: armastada tuleb seda, milleni soovid jõuda. Selle nimel tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis jõuad kohtumiseni oma armastusega. Teisisõnu, Andres armastas oma ideaale ja unistas tema silmis täiuslikust Vargamäest. Tööd murdes üritas ta täiusekujutlusi oma ellu tuua. Ei saa öelda, et ta seejuures armastanud poleks. Samal ajal lahkusid tema juurest lähedased, kes surma läbi, kes tarkust otsima, kes abiellu. Võiks mõelda, et kui ka Pearu lahkus, siis olid nooremad (ja võõrad) käed Andrese armastuse sihi — Vargamäe ideaalse seisundi — juba teistsuguseks kujundanud. Armastus igatsetud kujul oli kaotatud ja selles olukorras aitas meelemõistusele jääda Jumala leidmine eneses ja enese leidmine Jumalas. Võib-olla sobib siin ilmaliku paralleelina enese „tõelise mina” otsing ja tunnistamine, et ennast (ja oma armastust) on võimatu lõplikult saavutada. Lõputu teekond iseendani. Või on ilmalikkus liialt isekas?
Andres sai veel lõpu lähedal elusihti värskendada, elavdada oma armastust poeg Indreku vastu, kelle abil pandi liikuma jõepõhja puhastus, omalaadselt jõuline jätk kuivenduskraavi kaevamisele. Minevik ja olevik, ka eri põlvkonnad said omavahel kokku. Elu sai vabamalt edasi voolata. Usk armastusse jätkus.
Pearu naabrus võimaldas hoida Andresel end valvsana ka iseenda mina vastu suunatud hävitavate tunnete ja mõtete eest. Taluda nõnda oma abitust ja piiratust, mida pidevalt tuletas meelde ihaldatud armastusideaalide kaugus käesolevast hetkest. Pidev kemplus Pearuga võimaldas projitseerida ka enda halba temasse (nagu üleaedse koerassegi) ja murelikult otsida lunastust oma moraali ja moraalituse segunemisele rasketel hetkedel. Ühistes lahingutes tunnetati oma võimekust ja liigendati lõpmatut teekonda ideaalide poole. Elujõu vägivaldset külge rakendati häirivate ja segavate tegurite kõrvaldamiseks ehk surmamiseks armastuse nimel.
Krõõda lahkudes oli Andres noorem ja vägevam, kuid lõplikkuse ja piiratuse talumiseks polnud ta meeles siis veel piisavalt jaksu ega ruumi. Kas võiks mõelda, et Mari endale meelitades üritas ta leevendada oma kaotusevalu ja ahastust? Ahastust ja abitust elu- ning surmajõudude vägevuse ees, ka enese sees? Kuigi ka lapsed vajasid hoolt ja majapidamine perenaise voli, võime ometi mängida mõttega, et Andres võis alateadlikult korrata oma kaotust, andes selle n-ö edasi Jussile. Just nõnda, nagu Andres võis ise tunda surmale allajäämist, kui Liiva-Annus viis Krõõda ja unistuse tuleviku Vargamäest koos temaga. Mõnikord ju kujutatakse surma isikuna, kellega kaasa minnakse, kellele heitluses alla jäädakse, kellega tantsitakse või muul viisil tiiba ripsutatakse. Meenutagem kas või Eduard Wiiralti („Kolm elavat ja kolm surnut”; „Vanaeit ja surm”) ja Oskar Kallise („Elutants”; „Viimane suudlus”; „Liiva-Annus”) teoseid, mis kujutavad elu ja surma vahekorda, vastastikuseid peegeldusi ja puudutusi, teineteisele nõjatumist, ühist teed viimsel teekonnal.
Tammsaare kergendas lugeja leina, kaotusevalu ja võib-olla ka jõuetut viha Krõõda saatuse pärast, kirjeldades purjus ning õnnetu Pearu ahastust peielauas. Andres vaikis ja see võis puudutada ka lugeja aimatavaid, aga mahavaikitud tundeid. Näiteks vaoshoitud sõnatut õudu armastuse kaotuse ja elu lagunemise ees, aga ilmselt mõnda muudki. Mõlemad mehed ja nende erinevad tundelaadid olid peiedel kõrvuti ja ka Krõõt oli kohal. Armastus ja surm, elu ja kaotus seoti omavahel korvamatult valusaks, aga siiski sümboolselt eluliseks mälestuseks, mitte unustuseks. Psühhoanalüütik Hanna Segali sümboliseerimise määratlust aluseks võttes võime öelda, et igas sümbolis, millegi konkreetse võrdkujus on ühendatud nii kaotus kui leidmine, ise ja teine, kujutelm ja tegelikkus, näilisus ja tõelisus. Selleks ju leina- ja matusetalitlused ning surmaga seonduvad uskumused ilmselt ongi ellu kutsutud.

Lõpliku ja igavikulise seosele mõeldes meenub Soome psühhoanalüütiku Ann-Mari Rytöhonka korratud tõde, et eluliste kaotustega ja enese surelikkusega on kergem leppida, kui suudetakse näha ja tunda, et elatakse teistes edasi. See mõte ühtib Inglise psühhoanalüütiku Donald Winnicotti ideega võimaluste väljast (potential space), mis luuakse varases lapseeas tegelike kokkupuudete kaudu teisega, eelkõige emaga, ja mis sealt edasi jätkub võimena „mängida” oma erinevate tajude ja aistingutega. Rytöhonka tõdeb, et nii lõbu kui ka valuga suudame talutavalt olla ühenduses vaid hetke. Seejärel tunded enamasti mentaliseeruvad (meelduvad) ja omandavad meeles elavad vormid. Nii liigutaksegi märkamatult keha ja meele, kehalise ja meeletegelikkuse vahel, nõnda nagu me meel liigub välise ja sisemise tõelisuse vahel ning püüdleb õigluse poole, mis siinsel juhul võiks tähistada välise vaste leidmist sisemistele ootustele. Võib-olla armastusele. Otsime, kes või mis aitaks ületada meie eraldatuse ja lõplikkuse eksistentsiaalseid piire, luua võimalust ühtesulamise kujutelmaks kas või mõneks õndsaks hetkeks. Parem, kui igaveseks.

Elurõõmus Mari tuli elukaaslaseks jõuliselt järjekindlale Andresele Krõõda surma järel. Häbelik Juss läks vabasurma. Kirjanik kandis meid, lugejaid, silp- ja sõnahaaval läbi valust, kahetsusest ja vastuoludest. Tammsaare kaitses lugejaid kaasaelaja valusse ja pealtnägija süüsse kinnijäämise eest: ta seostas keerukad läbielamised järgnevate eluhetkedega, võimaldas aeg-ajalt tulla mineviku paratamatuste juurde tagasi juba küpsema, kogenenuma ja terviklikumana. Elu jätkub. Hingelise kahevaheloleku ja valusate vastuolude tõrjutuse sümboliks jääb „Tões ja õiguses” väljajuuritud kuuskede asupaik. Selles väljendub elu ja surma, häbi ja alanduse, võidurõõmu ja kaotuse, armastuse ja süü samaaegne kohalolek.
Mari ja Indreku, ema ja poja lähenemine teineteisele kulmineerus samuti elu ja surma ühendaval piirjoonel. Mari sai Indrekult soovitud annuse valuvaigistavat pulbrit, mis oli justkui ema ja poja vastastikune armastuse, kaastunde, halastuse ja elukestva kahetsuse surmav avaldus. Mari surmaga liitub Indreku kogemuses hiljem valusalt armastaval moel ka Karin. Juss ja Andres olid mõistagi juba enne kohal.
Kõik need osalised võivad esindada meie endigi kihusid, tunge ja hirme. Kirjanik pakub sümboolseid võimalusi oma isiklike tragöödiate läbielamiseks, armastuse, surma ja elu vahekordade klaarimiseks ning edasi elamiseks. Teadlikuma ja terviklikumana.

Tulles tagasi praeguse kriisiaja juurde, mil võitlus käib mitmeski mõttes elu ja surma peale, võiksime peatuda ja vaadelda, milline on me enda armastus ja selle lugu nii üksikisiku, partneri, pereliikme, kogukonna kui ka riigina. Milliste ideaalide poole püüdleme? Kuidas ja mille kallal peaks töötama, et me teekond ideaalideni oleks ikka jätkusuutlik? Mida oleme valmis kaotama, milliseid väärtusi kinnistama, et elu jätkuks? Mis on meie võimuses ja mis mitte?
Siia sobib laenata psühhoanalüütik Christopher Bollase mõtteid. Ta eristab ettemääratud saatust (fate), mida suunavad meie varased läbitöötamata traumad ning millest kujunevad me iseloomu eripärad ja püsivamad isiksuse jooned. Teisena nimetab ta elukäiku (destiny), mis on rohkem me enda kujundada siis, kui suudame hoida oma isiksusliku arengu järjepidevust, kui oleme suutelised kasutama oma hingeväge, et endas läbi töötada valulised ning rasked läbielamised ja puudujäägid ning ühendada need elujanuliste külgedega, kasvades seeläbi endale talutavaks teejuhiks. Nõnda suudame olla nii enese kui ka teistega rohkem tõelises läbikäimises, taluda valu, teadmatust ja kaotusi, näha elu muutliku ja jätkuvana. Võiks lisada: olla ka paremad ja siiramad armastajad.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood