Tiigritest ja korgidest. Eesti luule 2023

Jürgen Rooste

Kummaliste-kummituslike ja rabavate-tabavate ja uimas uitlejate ja rõkkavalt roojaste ja malbelt (ning mitte nii malbelt) masohhistlike ja igasuguste muude luuletajate hulk on meil sedavõrd suur, et sellest ei oma täit pilti mitte keegi (ka mitte ekslik ja surelik luuleülevaatleja): üks on kindel, põua-aastaid ei ole, tavalise tagavaratabureti asemel on vaat et tagavara-pingiread… Ei, muidugi, mitte et kõik nii oivaline ja vapustav oleks, maailma muutev, aga kümmekond või enamgi noorema(poolse)t tippluuletajat on meil kindlasti. Kui mõnel ei ilmu tänavu kogu, tuleb see järgmisel aastal või aasta-paari pärast. Ja maailm on jälle mingis mõttes parem paik.

On üks kahest-kolmest säravamast-külluslikumast perioodist eesti luuleloos. Meediumid on teised, pole võõrvõimu (veel) kõri pääle pressimas, pole ühtki kindlat Pegasust või Wernerit – või on neid isegi liiga mitu –, pole lugejahorde ega väljapaistvat rahvuslikku positsiooni ja tuntust-mõjukust (ei feimi ega sulli), aga on suur viljakas kogukond, kes vähemasti ühel või teisel moel tollel virvarril ja tohuvabohul silma pääl hoiab.

Kas vanemal põlvkonnal – mu lemmikutel, õpetajatel-teejuhtidel – pole siis õigus, kui mõni neist näiteks huikab, et kõik kirjutaksid justnagu sama luuletust? See on tunde- ja tunnetusteravuse küsimus. Kummaliste roogade rägus hakkavad eksootilised või veidrad maitsed tunduma ühtmoodi uued või võõrad, hääled moodustavad kakofoonia… Paljud on üles kasvanud koos me viimaste kümnendite mõjukama hääle, Hasso Krulliga – neid huvitab mingis mõttes seesugune lagundamine-lammutamine juba iseenesest. Korraga dekadents ja avangard: lasta luule laguhunnikust tärgata vohaval elul, kust tõuseb-kerkib kummalisi gaase, sagib seninägematuid koprofaage… Ei, ma jään oma juurde: ma usun, et me saaksime kirja panna ca 40 alla 40-aastast luuletajat, kellelt on ilmunud või ilmumas väga kõvasid tekste. Lisaks kamaluga noid, kes tolle vanuse­piiri juba ületanud ning tõeliste tõbrastena edasi luuletavad (kes see oli, kes ütles, et üle neljakümnene inimene, kes luuletab, on lihtsalt tõbras?) ning mingis mõttes ikka veel tänase luule raskekaalu ja keskme moodustavad. Kuigi: on see ikka nii?

 

Mingis mõttes on 2023. aasta luule olulisim tekst Joonas Veelmaa „ma luuletaja olen olen luuletaja” (vt Sirp 15. IX 2023 ning erinevad YouTube’i-salvestised). Veelmaa võitis läinud sügise hakul Eesti Poetry Slami ehk luuleprõmmu – juba paarikümne aastaga meilgi traditsiooniks saanud luule meelelahutusliku-võistlusliku vormi ühe võimaliku variandi. Ning siis 2024. aasta alguses ka Euroopa prõmmimise.

Ma ei taha ennast liialt korrata, aga jupp jagu luulest on läbi aja ja loo olnud kõrvaga „lugemiseks”, ettekandmiseks. Taarka loost on meeles laulueitede heitlused, eks jutuvanadki mõõtnud maad, vana vaga Väinämöinen laulis konkurendid suisa sohu…

Lisaks paratamatus: kui raamatute tiraažid on langenud paarisaja-kolmesaja kanti, siis ilmselgelt hõlmavad hooajalised või igakuised või ka sporaadilisemad luulesündmused pikapääle suuremat publikut kui üks üksik üllitamine. Veelmaa:

  • ma luuletaja olen olen luuletaja / loov inimene / loovaid mõtteid täis / AUH! AUH! AUH! AUH! / kas keegi uskus et kohe / teksti alguses tuleb koera haukumine? / üks vist uskus / ilmselt ka luuletaja // nii palju mõtteid tiirutab ümber pea kui sa / luuletaja oled oled luuletaja / nagu kärbsed / kopp-kopp kas võib sisse tulla / no tulge-tulge aga siin on juba suht crowded / sõnad seosed läbisegi / kõike sidumas killuke / valu // sedasama valu mida tunnevad ka / lihtsad inimesed aga erinevalt nendest / oskan ma seda sõnastada [—] järgmise luuletuse pealkiri on nukrus / ja see koosneb ainult pausist mis ei kanna // ma tean et lihtsad inimesed on ka nukrad / aga mina kirjutan sellest luuletusi // ja armastusest luuletan / ja reisimisest luuletan / ja poeskäimisest luuletan [—] tipus ootab meid kõiki üksindus // ja üksindus on nagu / puu // ja järv on nagu jõgi [—] ma tean et nii mõnigi tavaline inimene / ütleb ka selle luuletuse kohta et / oh täpselt minu mõtted / nagu oleks ise kirjutanud // aga vat ei kirjutanud // võib-olla järgmises elus / siis kui sinagi enda kohta öelda saad et/ ma luuletaja olen olen luuletaja

Panite tähele, eks, ma ei öelnud, et see on aasta parim poees. Aga see on omal moel üks oluline luuletus, meie aja nägu ja märk, lavaluule ja -huumori põkkepunkt, mis eeldab publikut, eeldab terakest huumorisoont ja samas ka säärast kergelt eliidipõlgurlikku tsooni, et nautida toda muhedat ülbamist.

Mis kindel, on see, et elusal luulel on vaja praegu ka elusat publikut. Need hilisõhtused kokkuhoovamised ei tule muidugi sellest, et kellegi värsid oleksid ära keelatud või et neid ei avaldataks (kuigi kogu trükkimist ei saa tänapäeval õigupoolest „avaldamiseks” nimetada, sest avalikkusest jääb see üsna kaugele), aga see kogudus, kogukond, leiab üksteist üles ning saab nõnda olla osaduses sellega, mis poeesias omamoodi pühaks on jäänud. Suuline sõna kannab, susiseb. Järgmiseks võiks kirjutada keegi, kes oskab sellest kõrvaltvaatajana kõnelda…

 

Siinkohal on vaja teha tänulik noogutus ka vana kooli trükimeediale: Loomingule, Vikerkaarele ja Värskele Rõhule. Täpselt nagu luuleõhtutelgi, on siin publik märksa suurem, ja staaridel oma lugejate kogukond. Näiteks Triin Paja või Sveta Grigorjeva või Piret Põldveri või Maarja Kangro või fs-i või Ivar Silla nimi võib panna Loomingut haarama mõnegi luulelugeja, kes just seda tänaste ­laulude ­lahmakat ootab. Juba ainuüksi Kruusa Kalju, Tõnis Vilu, Kristjan Haljak on autorid, kelle pärast loen ajakirja luuleosa. Vikerkaares läinud aastal ka näiteks Robert Kurvitza, Kiwa, Taavi Eelmaa poeetilised sekkumised, ja muidugi Mart Kangur – temale ma annaksin ühe eraldi auhinna, sest Kanguri toored, emotsionaalsed, napid, karused, isegi robustsed poeesid Facebookis (midagi noist vist jõudis ka trükki) olid 2023. aastal ka üks ellujäämiskogemuse allikas! Ütleksin, et järjepidevalt lugedes olid Kanguri tekstid ühismeedias (mulle) 2023. aastal üliolulised.

Aasta lõpus mõjus kokkuvõttena, joone allatõmbamisena Taavi Eelmaa poees Vikerkaares (nr 12) „Oi, te kioskid, nüüd tuleb ZAUM! Satiiriline värssmonoloog vaimuka kupleega, klaveril Kaur Kender”:

  • Kuus vahvat selli nägid kord ühtsama jälki und – / kuis naksub taburet neil palja jala all / ning kõri rõhumas pidžaama­kuue õmblus. / Oh õudu! // Teeb asja veidramaks, et üksteist pikki aastaid nad näinud pole. / Põgus kohtumine siin ja seal kui välja arvata. / Ja nüüd, sel öisel surnud tunnil, / tumedal kui nende hing, / sama uneviirastus neid kõiki tabab. / Üks ilge kokkulepe neile meenub, / mis sõlmitud sai inimestest eemal, hämaruse­udus, / mis polnud maa, ei õhk, ei vesi. / Kuid järsku! // Mis higi külm, mis lämmatus? / Mis kivi ihub hirmu tera keset magajate hingetõmbeid, / nii ohkvel sügavaid, et kuulmatuks / jääb enda kloppiv süda? / Või on need hoopis sosinad, mis tõusnud needusest / ja sosistavad õudse kokkuleppe julmi reegleid? [—] Mõni hommik algab mõru muie suul / ka mul, kes ma sirgusin torniks / putkade linnas. Inimsööjataimeks / läbi kasvuhoone lae. / Hei, kioskid! Juhatuste esimehed! / Kas poleks paslik teha üits veike tramburii? [—] Ei tea ma kuigi palju Bertolt Brechtist, / kuid kõik ta teosed peas mul on! / Võin lugeda need sulle kohe praegu ette, / siinsamas, / linnaosavalitsuse avalikul jaanikul. // Kus tuigub ringi lihtsaid, ausaid mehi, / kelle rusikad on nukkideni valged. / Ning poolihääli kostab lakkamatu sosin, / nii tasane, nii hirmuäratavalt malbe: // „Oi, te kioskid, nüüd tuleb ZAUM! / Nüüd tuleb suurem ZAUM!”

Eelmaa sügav kummardus korraga me kirjandust kummitava kambavaimu ning samas nii mitme äratuntava luulepoltergeisti poole on ütlemata võluv – selles on toda postmoderni mängu, mida noorem põlvkond võib-olla kübekese enam vajaks, sihukest uljust-häbitust-trotsi-põlgust…

Tõsi, kes ütleks, miks ma just Veelmaa ja Eelmaa siia kõrvuti seadsin ning nõnda toda pilti nägin: üks pubides ja lavadel inimeste ees, kes vahel rohkem luulest palju ei tea (ega peagi teadma), kergitades intervjuudes oma eeskujuna 1990-ndate lõpu Contrat (kes mu kogemuses 2023. aasta sügisest on sama võimas rokkstaar nagu toona), teine ühe me elitaarsema-sügavama, vasakpoolse väljaande esilehel tola tegemas noile, kes kelgult ei kuku…

Ühesõnaga: nii kirjandusajakirjad kui -lavad on praegu poeedile hädavajali­kud, et leida publikuga oma kontakt. Muidugi, saab ka ilma, aga siis peab sul mingi oma koht, positsioon, urgas juba olemas olema.

Muide, Värske Rõhu puhul oli vahepääl väike pinge, sääl tekkisid käärid elavama-põrgulikuma luule ning tolle vahel, mida ma nimetaksin tsipa literatuurseks või belletristlikuks. Tean, et mõnegi noore autori ägedad tekstid jäid sääl ilmumata (küll aga ilmus osa neist näiteks Loomingus) – tõenäoliselt mingi pinge või vastuolu pärast poeetilises mõtlemises, kus Värske Rõhk kummalisel kombel osutus konservatiivsemaks-ettevaatlikumaks. Läinud aasta numbrites oli aga minu meelest jälle värskem vaim, Sofia-Elizaveta Katkova või Riste Sofie Kääri ilmumised (ja mitmed teisedki) tegid tuju hääks. Kuigi – mis see minu­suguse tuju ka loeb, eks?

 

Minu üks teejuht – poeetiline eeskuju (mida mu paljusõnalisuse ja pidurdamatuse puhul ehk muidugi uskuda ei pruugitaks) – on üle veerand sajandi olnud Kruusa Kalju. Tema „Üleelamiste vanake”, millest mul küll oma aegluse ja taipamatuse tõttu kunagi füüsilist eksemplari ei õnnestunud hankida, on üks läinud aasta poeetilisi pidepunkte. See algab Takuboku (1885–1912) „Söödavatest luuletustest” laenatud motoga: „Luule ei tohi olla see, mida tavaliselt luuleks nimetatakse. Ta peab olema inimese tundeelu (arvatavasti leiduks mõni sobivamgi sõna) muutuste täpne aruanne, aus päevik. Järelikult peab ta olema katkendlik – tal ei saa olla sidusust. (Sidususega luule, elik sõnakunstiline filosoofia, annaks deduktiivselt võetuna romaani, induktiivselt näidendi. Luule ja viimaste vahekord ei erine päevitise arvepidamise ja kuu- või aastalõpubilansi vahekorrast.) Ning kindlasti ei tohi luuletajal jutluse jaoks ainest koguva kirikuõpetaja või ­teatavasugust meest otsiva hoora sarnaselt olla mingit eelhoiakut.”

Kruusa kuulub sinna kategooriasse, kuhu lähevad n-ö luuletajate luuletajad (kuigi nii mõneski luuletuses, ka selles raamatus, on ta ikka inimeselähedust väljendanud-ihanud), Suumani Sass, Andres Vanapa, Toomas Liiv, Johnny B. – säärased, kes on mõjutanud luuletajaid, aga keda massid-hulgakesed otse lugenud pole või kohe hoobilt ei tea. Selles kogus väljendab Kruusa näiteks tillukest rõõmu kirjanikupalga üle, aga esmalt selle ilma pisiasjade üle, isegi kui neis peitub pipraterana ka valu. Näiteks luuletus „Mu elu paremad ajad”: „Peale päevavarga / olen olnud öövalvur / (Eesti TA Teaduslikus Raamatukogus).” (Lk 10.) Või: „MŎNEDEL ON ŎU vanat rauaromut täis – / autokeresid, karusid, karkassisid, tünnisid ja paakisid. // Minu peakolus roostetavad sinna kord tuubitud keelte / soome, jaapani, korea, hiina ja türgi riismed.” (Lk 14.) Me leiame ka regivärsiliku-laululiku vormiga tekste, isegi vähemasti ühe daina. Aga enamasti on ses ikka too kaljukruusastatud-eestistatud idamaine hõng: „Meil on kodukord: / pereisa kirjutab, / kui kana pissib, kikas hakkab munele, sănajalad ĕitsevad …” („Kuidas meil asjad käivad”, lk 29) või nimiluuletus: „Minusugusest saabki vaikiv vanamees, / kes soovib lihtsalt / silma-kŏrva puhata, selga-jalga sirutada.” („Üleelamiste vanake”, lk 29.)

See on kohati kõik nii napp, et mõni võiks öelda „luuletu”, aga mingi vastupandamatu vajadus seda kõike ikkagi luulena öelda muudab tulemuse äraütlemata võluvaks, kaasaskantavaks, nakkavaks.

Jüri Kolgi „Fuuga” on mõneti seesuguse nappuse vastand, kuigi mitte just mahukas raamat – tekstid on pigem voolavad-vulisevad, sõnaohtrad isegi, lisaks on need juba olemuslikult jaotatud peaaegu proosasse, selles peitub arbitraarne element.

  • miks ometi püha taevas tõid sa mulle luige sa saad ju
    kindlasti aru milline kohutav liialdus see on see suur lind
    mahub vaevu ujuma tiiki mille ees mul vaesel moonakal pole
    saunagi kuhu ma lähen selle linnuga seltskonnas hakatakse
    mulle viltu vaatama teatrisse ei lasta sissegi või siis sellesse
    majja kus tantsitakse luikede järve ja mis sõnumi see üldse
    mu luigele annaks mu tiigi kitsikusest rusutud tiivanukkidega
    (Lk 17.)

Tolle luigemotiivi valisin ma muidugi meelega. Võimalik, et haamrimehena meenutab kõik mulle naelapääd, aga Toomas Liivi õpilasena näen ma siin mingeid tuttavaid jalajälgi ja rütmiüksusi (näiteks kasutab Kolk kohati ka riimitud-rütmistatud luuletuse peitmist välispidisesse vabavärsivoolu), midagi hingesugulaslikku siin on:

  • ega vist ei saaks luuletust kui tekst vahetult pärast
    valmimist ja kirjutamise ajal ja enne hea ei tunduks ega vist
    ei saakski hüpata üle kõrgete majade kui ei usuks endasse
    ega vist ei saaks musu sellelt tüdrukult kes toetab ühe kinga
    kontsa vastu seina ta selja taga kogu hoiak nii pilklik ega vist
    ei saaks midagi kui poleks inspiratsiooni rumalat jõudu mis
    tõotab senitõotamata maad ega vist ei saaks luuletust kui
    kuskilt kaugemalt ei lööberdaks lähemale kahtlus kätega
    vehkides karjudes ei ärge sõitke minuta ära oodake oodake
    mind ka kuulete ärge sõitke minuta ära te ei saa minuta
    hakkama
    (Lk 21.)

Kolk on mu meelest aja jooksul, tema barbar-Conani-debüüdist tänaseni, ikkagi väga muutunud. Asub nüüd täiesti teises kohas luuletajana, häälena. See „Fuuga” pidigi olema meditatiivne-melanhoolne kogemus ja rännak, nii saan ma aru, aga natuke igatse(si)n ma taga toda jürikolgilikku vigurväntlust ja jämejändriklust, mis „Fuugast” vahel harva läbi kumab.

Kolgi ja Kruusa kõrval kõrgub tume-tumedana üks mu vana lemmik – Kaarel B. Väljamäe ning tema hiidpäälkirjaga „Haugub, hammustab, tapab! Hingad, hingad, ei hinga…”. See on ränk lugemine, mis pöörleb suitsiiditeemade, eneses kahtlemise, nõrkuse-väsimuse ümber. Korraga teraapiline ja tumeneelav lugemine, vähemasti mulle lootusetuse seisundis vastuvõetav-mõistetav-jagatav.

Nagu juba mõistnud olete: väga paljud autorid kirjutavad tänini… kirjutamisest. Mind see ei häiri, ma saan aru, et see loob teatava nihke „tavalugeja” ja luuletaja vahele (oot, aga kas mitte Juhan Liiv, Anna Haava, Heiti Talvik, Juhan Viiding jne, jne), aga see aitab ka mõista inimest, aitab talle läheneda, sest kogu too kirjutamine pole midagi muud kui üks inimeseks olemise asi. Kaarel B. raamat on sest valimist oma raskuse-sünguse-tumeduse poolest vast valusaim. Ja paratamatuselt: „Ma kirjutan, / sest ei oska klaverit mängida. / Ma kirjutan. / Ei oska autot juhtida. // Kirjutan niimoodi, et / pidurit ei kasuta. / Kirjutan nagu arvutimängus, / teepervi üles kündes, / kukkudes kuristikest / meredesse. // Kui põrutan vastu puud, / tõstetakse mind rajale tagasi… // Elada niimoodi ei saa. / Kirjutada vahel võib. / Lausa peab! // Muidu ei ela seda üle…” (Lk 4.)

Selles realismipuntras teeb ta mõnevõrra veel rohkem valu kui Kruusa Kalju, ainult et Kruusa on selle ikkagi poetiseerinud mingiteks lihtsustatud keele­vormeliteks, mis on olemuslikult lohutavad. Aga Väljamäe vabavärsid on vahel lihtsalt kohutavad, realism talumatu, allaneelamatu: „Ta ei suuda jälle / voodist tõusta / ja nad lõpetavad temaga / töölepingu. // Ta on liiga väsinud, et / tunda kergendust / või viia laps lasteaeda. / Ta ei suuda üles tõusta / ja laps peab tema tasemele / laskuma, põrandani, et süüa / küsida. // „Issi, ma tahan joonistada, / issi, ma tahan süüa.” // Mänguköögi kiivid, tomatid ja / banaanid / ei suuda last enam ära toita. // „Issi, ma tahan süüa” / on valus palve, / kui ollakse mõneks / ajaks söögiisuga / igasugused lepingud / katkestanud. // Laps tuleb tema tasemele, / heidab ta kõrvale, / tõstab pea üles.” (Lk 28.)

Ja seda mõtestav või avav: „Mis vähk sul on?” / „Hingevähk…” // Sõber pole kuulnudki sellisest. // „Kuidas see tuli?” / „Esimesed siirded olid lapsepõlves. / Und ei tulnud, tulevikku kartsin, / ema surma kartsin, / et isa jätab meid maha… // Järgmised siirded olid gümnaasiumis, / ülikoolis” (lk 48). Väljamäe on alati olnud esmalt inimlik, valus autor (nagu Kruusagi), seekord on ta läinud selle valuga kaugemale. Kõik ei ole nii hirmus, nagu ma praegu näitan. Aga on ikka ka…

Tõnis Vilu on viimase kümnendi üks olulisemaid poeete. Mul on tunne, et raamatuga „Vana hing” kruvib ta tempot või pinget meelega maha, otsib teatavat lepitust-rahu, mitte ei pane kõiki karvu ja kogu napakat nahka mängu: „seal ma lõpuks kasvan unustuses ei näe keegi kui palju / söön kui loen kuidagi tahtmata olete mulle siis leebed / – – nagu lillepott põhjapoolsel aknal teisi aknaid ei / olegi ma tean mis on hingelt vaese usk tema kirik on / unistus — seal ma justkui olin samahästi nagu taevas / ja jumalaile haiget teha unustanud” („jumalatele”, lk 10). Vilu kasutab Kolgiga sarnast arbitraarse proosapoeemi või miniatuuri vormi, mis muidugi on väga levinud,[1] aga ütleme nii, et kui Jan Kausi „Miniatuurid” olid n-ö vana hää asja uuesti leidmine ja tagasitoomine, siis praegu on juba raske tõmmata piire proosapoeemi, miniatuuri, laastu jms vahele). Ja toob meid tagasi omamütoloogiasse, Viluversumisse: „see kõik on juba läbi käidud viha ja jõuetus olen / karjunud ja munniks hüüdnud mehi – – kunagi / lastena ühel kutil oli õhupüss kuskil turvatunde piiril” („demokraatia pidupäev”, lk 64).

Omamütoloogia ja lugude jutustamise kõvem käpp on meil muidugi ­Kristjan Haljak. Tema „Elektra Domina” on mõnes mõttes mõnuga ja lihtsamini loetav ehk ka tollele müütilisele-müstilisele „lihtsale lugejale”. Olen Haljakule omamoodi reisisaatjaks-kaasmõtlejaks jäänud pärast seda, kui kümmekond aastat tagasi tekkis mul väike arusaamatus raamatukoguhoidjatega, kes ütlesid, et Haljak „lihtsalt paneb sõnu ritta”. Mina loen Haljakut alati narratiivse-jutustavana, ma näen ta lugusid, näen mängulist dekadentsi, näen parapsühholoogilisi tegelasi ja tahtmist luua maailma, võib-olla siis multiversumitaskut. „Elektra Domina” on tugev üksus, tugev lugu tolles multiversumisarjas, omamütoloogias. See on lihtsamini, vaba käega visandet, selgeid dekadentlikke motiive kasutades, muinasjutulisele maale meid kiskudes-vedades. Kuskilt hakkas just silma uudis, et lätikeelsesse eesti sürri kogumikku valiti (näiteks Kompuse kõrval) ka Haljak: muidugi ta sobib sinna! Aga mul on tunne, et isegi suurem sisemine sarnasus on tal kummalisel kombel narratiivile, loole pühendunud saksa ekspressionistidega… Muidugi, kes mina olen, üks modernistliku mekiga melanhoolne idioot. Aga äkki see hoiab mind Haljaku ligidal?

Sveta Grigorjeva „Frankenstein” (Suur Rida – ikka märkasite ju kirjastuse nime!) on korraga „vana hää” Grigorjeva ja samas midagi uut ja värsket. Mul on muidugi raskem sellest kirjutada, ma näen asju teistmoodi. Aga igal juhul on see üks olulisemaid kogusid 2023. aastast, julgemaid, sõnakamaid-söakamaid kindlasti. See läheb tänaste ühiskondlike teemadega kaugemale kui mõnedki… päris kaugele.

Tõsi, võrreldes eespool nimetatud meesautoritega ei anna Grigorjeva kohe raamatu alguses aimu tolle kirjutamise (või pigem siis kirjutatuse) reeglitest, võtmest. Aga raamatu teine tekst reedab meile juba rohkem toda tehnikat (ja teatavat teadlikkust, kuigi meetodiks on ikka enamasti vabadus): „iga tekst on vähem või / rohkem dräg / ja sina dräägimas seda / oma turjal / oled hea hobune / oma tekstile / ei löö perutama / istub ta nagu valatult” (lk 9).

Tekst pealkirjaga „Mustrid” tuleb tagasi motiivi juurde, mida võinuksime kohata raamatus „Kes kardab sveta grigorjevat”, aga seegi on juba teise pilguga kirjutet: „see poiss on vaene / lasnamäe oma majakovski / siin me oleme futuristid / ilma tulevikuta / juba kauges / mineviku lapsepõlves / uppuv veneetsia / liuglemas mööda kanalit / odavate betoonseinte poole” (lk 23).

Me kohtame sarnast miniatuurivormi, mida kasutavad näiteks Kolk ja Vilu, poeetiliselt on voolavuse-kulgevuse mõttes ühisosa suurem Kolgi „Fuugaga”, aga Grigorjeva vool ja teadvus on kehaline, „puutetundlik”, temas kõneleb „uus vana tüdruk”, kes lõpetab raamatu peaaegu antikarevalikult (mis võib olla samas ka Kareva sügava sisima poeetilise humanismi uuem väljendus, voolukanal, mille jaoks oleks meil/mul aga rohkem distantsi vaja): „sa ei pea mitte kellelegi meeldima / sulle ei pea mitte keegi meeldima // sa ei pea mitte kedagi armastama / sind ei pea mitte keegi armastama // normaalne luuletus lõppeks nüüd / reaga „aga hea oleks muidugi” // see luuletus on siin selleks et / näidata – see ei pea nii lõppema” (lk 101). See on endiselt manifestne, isepäine ja iseteadlik, deemonlik. Muidugi: mis on deemonlik, mis taevalik? Kelle käes on või peaks olema paradiisi võtmed? Mis religioossesse jampsimisse ma langesin nüüd?

Grigorjeva kirjutas põhjaliku arvustuse Hasso Krulli kogust „Sulalumi”, tänu sellele sain ma seda raamatut lugeda palju lobedamalt, vastutustundetumalt. Tekkis samasugune tunne nagu Vilu või Haljaku puhul: ka Krullil on kerglasem, vabam kirjutamislaad praegu käe sees. Tema mäng on nendega võrreldes muidugi pisut pahempidine: „Kassisaba poe ees / seisavad noored ühel on silm nagu lill / teisel kõrvaklappides / Ghostemane / I duckinf hatw you // punapäine müüjanna / proovib rääkida minuga ukraina keelt / eks näen sõjapõgeniku moodi välja / viie lapse isa kellele keerati taha / kes varjas end hiiglaslike mustikate muuseumis / Tšernobõli tuumajaama taga metsas // astun välja kõik tähed tervi­tavad mind / nimepidi Hasso sinagi oled / nüüd üks meie seast / vabandan et ma kõiki päriselt ei tunne / pole viga vastatakse meie seas / on palju neid kellel on tuhat nime // astun edasi vastu tuleb / uks ukse järel uks ukse järel uks / aga kuskil siin pidi ju olema ka // lagendik” (lk 9). Hassos on mingit vabanemist, voogamist, omamoodi… vulinat? Täitsa teistsugust, teisest allikast ammutatud kehalisust kui Grigorjeva tekstides. Muidugi, temagi jõuab lõpuluuletuses kuhugi välja: „pole vaja kannatada / pole vaja ennast tähtsaks teha // maa-­alused tulevad küsima mis on su nimi // maa-aluste perenaine / tuleb tuppa sukka kuduma tuleb ahju tagant / kust ma just tolmuimejaga tõmbasin / ta istub ega räägi midagi / ma küsin miks ta vastab sa pole ju / naine // ma tahaksin olla naine / ma tahaksin olla ilus naine / ma tahaksin olla // lumi / sulalumi” (lk 68).

 

Lauri Sommer, va maag-mängur-müstik, on kogus „Vanaema sydame nimel” samuti jätkanud omamütoloogiaga, või kas seda saab nimetada „omamüto­loogiaks”, kui see tundub nii päris? „Ema, / Sinust olen syndinud / ja teist korda synnin Su tunnetest, / mis tekkisid / pärast tööpäevi, pärast raskusi ja pettumusi / pärast pikki telefonikõnesid ja rahutuid rõõme, / kui istusid yksi õhtuti oma lambi tsõõris, / siis kui Sa lugesid Alliksaart / ja siis kui Sa lugesid Ennot” (numereerimata leheküljed, südamekesed luuletuste algusmärkidena). See on Setumaa psühhogeograafia ja omaenese mäluarheoloogia. Võib-olla ei ole see Sommeri kõige tähenduslikum kogu mu jaoks, aga on otsene osaline, jätk ta teistele raamatutele: „Miski meis räägib teisega ka siis, / kui vaikime, ei kirjuta, magame, / peseme nägu või puhastame prille.” (Mu lemmikluuletus ses raamatus räägib Arvo Kukumäe kalmukivist Saatse kalmistul…)

Kas selline meditatiivne, rännuline poeesia on omamoodi lohutusluule? Või lohutab mind rohkem see valu, valu, mida teevad meile – igaüks erineval moel – Kruusa, Väljamäe, Grigorjeva ja mõned autorid, kelle juures allpool veel peatun? Vootele Ruusmaa tutvustab end oma kogu „Kohavahetus” alguses „tühjade tänavate trubaduurina”. Ta värss on läinud palju nõtkemaks, aga siin on ikka too „impressionistlik loodusluule”, mille puhul tahaksin, et see oleks midagi veel natuke enamat kui tunded-pildid-muljed, kuigi Ruusmaa on tugev, tähelepanelik, täpne.

Üle pika aja on uue kogu avaldanud ka Martin Vabat – teda on ikka tasunud lugeda! –, kes liigub kogus „Püüdmatusejumala kannul” looduse ja impressionismi radadele, aga selles kõiges on ilmselge poliitiline laeng, kohati varjatud sarkasmgi: „Kuid maailmalõpp / pole midagi ähmast ega kauget / kuskil tundmatus tulevikus. / Ei, / lõpp surub end maailmale peale pidevalt / maailmatute / käe läbi. / Silmitud ja surnud / lihtsalt ei näe seda. — / No vaata näiteks seda raieauku eemal! / Inimene ei taha ämblikuniitigi kõndida, / aga eestlane saeb pool avarast metsavaatest maha, / nii et silm ka ei pilgu. — / Aga silmapiir / on nüüd kadunud, / võikalt katki lõigatud, / muudkui viska silmad maha, / et seda õudust ei näeks.” (Lk 90.)

Kohaluulevaim on ka Sulev Olli „Lõppeva päeva lõokese” tuum: „Eks ole Sina see, / kellega me koos kartuleid võtsime. / Sa ütlesid, et poiss, / õige vagu, õige tee, / tunne elu ja mulla lõhna, / need tulevad sulle meelde, / kui ükskord oled piisavalt vana, / et lugeda luuletusi vanas pastoraadimajas, / kus su vanatädi Lonny Holm õpetaja Alverit teenis, / mille trepil su isa leeripoisina, / onunaise Ann-Leena kootud riidest vest seljas, / end üles võtta laskis.” (Lk 9.) See jääb küll napimaks, aga siin tuleb veidike toda matstraadilikku vaimu, millest ma vahel väga puudust tunnen: „Eks olnud Sinu hool ja mure / sosistada mu isa vennanaise Marta kõrva, / et tehku keegi hauaplats pikemaks, / Juhan oli elusana pikk mees, / ega ta mulla allgi lühem ole, / pole vaja, et teised / tema varvastel tallaks. / „Jumal kurat!” oli Juhan ikka öelda armastanud, / küllap ütleks nüüdki, / kui kalmu serv jälle vanasse paika / tagasi on nihkunud.” (Lk 29.) Sulev Olli lugedes on mul alati tunne, et see vaoshoitud, aga sõnatäpne luuletaja on olnud pikki aastaid alahinnatud. Ta pole selline, kes sind läbi raputaks, su hingevere välja tõmbaks ja siis sind kuskile nurka lösakile jätaks, vaid vastupidi, see tasane, kes ligi hiilib ja käe õlale paneb, et saab küll, saab küll olla ja hakkama ja…

 

Piret Põldveri „Suunurgad” jätkab seda tugevat-julget mõtteluulelaadi, mis talle meeldib: „Kui ütlen lause, võib kindel olla, et järgneb sidus mõte. / Ma seon maailma mõtestatud tervikuks, / olen mõtlemise masin / ja ma ei tea, mida tegelikult tahan. / Ma olen loogiline ja ma ei tea, mida ma tegelikult tahan. / Olen mõtlemise masin. / Ma tahan mõistlikke asju. Näiteks tunda end hästi ja olla õnnelik. / Aga ma olen masin ja masin ei tunne, / masin ainult teab, mis talle hea on, / kust läheb piir ja milleks. / Ma olen mõtlemise masin / ja masin tahab mõelda end vabaks. / Masin tahab lennata, / aga ta teab, et tal pole tiibu.” (Lk 25.)

Põldver liigub impressionistliku-sumeda ja ekspressionistlikuma, tundekarja­tusega seotud laadi vahel üsna vabalt. Ekspressiivne pool puudutab mind ­muidugi rohkem, on rohkem minu liha ja iha ja meelelaadi järele. Aga Põldver on säärane päevas-kõndija, kes saab oma tumedama poole võtta kaasa ka helgesse päeva: „Minevik ei saanud mind kätte, / nihkusin toolide varjude taha / raekoja­platsil, / kohvi lõikavasse põletusse keelel, / põhjamaa häälte surutud kumasse, / mis kunagi ei peida süvikut / sinust paar meetrit eemal –” (lk 75).

Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” astub mingis mõttes sarnaseid radu, see on osaliselt makarooniline või isegi muukeelne kogu, see kasutab samamoodi meie ajale paslikku miniatuuri- või proosapoeemi vormi. Kaldmaa on käinud maha väga pika teekonna oma kunagisest debüüdist nn tüdrukutekassetis tänase mitmehäälse iseendani. Ta astub konkreetselt kohe meie aega ja ruumi: „Mõtlen kogu aeg Ukrainast. / Mõtlen veebruarikuu õhtutest Bang­kokis, / kui me tüdrukuga Mariupolist / helistame õhtu õhtu järel sõpradele ­Kyivis / ja uurime, mis olukord on, / mida räägitakse, kas nad kardavad” (lk 7). Aga Kaldmaal on ka mingit metafüüsikat-müstikat („Luuletaja loeb luuletaja kätt.”), tema omailma psühhogeograafia on pea Sommeri vastand, globaalne, ning Kaldmaa psühhoarheoloogia kriipab teistsugust isiklikku valu: „minu käe sees on mälestus kolmest mehest. / kõigepealt lõhkuja, seejärel parandaja, / & nende kahe vahel – Garcia. // mida ta ei öelnud, / oli see, et ta lõikas mu käe sisse mu tütre initsiaali, / kaks korda. / mida ta ei öelnud, / oli see, et kunstiteosena ta jättis minu peale oma märgi – / leht on selle karja märk, kuhu ma kuulun.” (Lk 184.)

Viimase kolme kümnendi ühel mõjukamal, olulisemal, kõige paremal luuletajal, Elo Viidingul ilmus kunstnik Santa Zukkeriga kahasse raamat „Vastukaja” – pigem siiski üks tsükkel kui terve luulekogu. Viiding tahab minu meelest veidi tekstilist ulatust: raamatu parim tekst – „Mine nagu Sergei mööda sinist lund” – on ka pikim, see on muidugi tekstina teadlikult täitsa isemoodi asi… Igal juhul on „Vastukaja” põnev mäng ja katsetus, selliseid asju ajuti ilmub ja veidi obskuurseks nood jäävad, aga selle olemasolu juhatas mu Viidingu kogu „Assisi luulet” (2021) juurde, mis mul kuidagi kaotsi oli läinud. „Vastukaja” on eraldi raamatukesena napp, aga mitte nõrk. Lihtsalt – kui ma Elo Viidingut lugema hakkan, siis ma valmistun vaimseks raputuseks, valmistun rännakuks (nagu näiteks on too „Assisi luulet”), aga see ei ole etteheide teistmoodi projektile. Vabandust, raamatule. Näib, et ma olen alateadlikult vist veidi kriitiline, kui viitan luulekogu asemel „Vastukajale” kui projektile… Ägedale projektile!

 

Uustulnukate osas on mul ka meeleolu reibas, s.t – vastavalt teemadele ka sünge, aga ikkagi lootusrikas. Reijo Roosi „Tere, kas tohib / Tere kas võisõ” võib mingis mõttes pidada tema postdebüüdiks, teistkordseks tulemiseks, teist­suguse hääle ja meelelaadiga. Ühtlasi on see omalaadne katsetus – kollektiivselt toime­tatud tekst, kus toimetamisse kaasatud isikud ilusti ka üles loetud. Lisaks mitme­keelne-mänguline ilm, mis põimib ühte eestisoome, Talsingi, aga ka võro kultuuriruumi. Tekstide mõttes? Roos on nüüdses kogus täiskasvanulikum, päevik­likum, ta kirjeldab meile mingit maailma, kus ta on osaline, see on realism, aga väga palju on siin kuulda üht ennast otsivat ja eneseteadlikku häält, kes joonistab meile toda mänguruumi: „otsib kohta kust ta saab, kõval vaibal on raske / magada ta vaatab mööduvaid inimesi eriti ilusaid / rootsi tydrukuid kes käivad kohvikutest / kahekymneeuroseid petit dejounere’ ostmas / ja need segaduses soome pered kes ei leia / oma kajutit ja tõmmud koristajad kollastes / ryydes kes jooksevad prygikotid õlal edasi- / tagasi vahepeal õiendavad yksteisega see on / karm töö ta mõtleb see on karm töö” („ville viking”, lk 20).

Mirjam Parve „Varjukeha” on miskit sarnast Sanna Kartau aasta varasema (samuti auhinnatud) debüüdiga, aga Kartau oli võib-olla tsipake hullumeelsem ja veel natuke kirjum-põnevam oma „paha-hea”, „meieilmas-ärailmas” mängus. Siiski: „Varjukeha” on oluline raamat, tõsi, ma pean tunnistama, et mind tõmbab see kulumus, korrosioon, kuhtumus, pleekinud olu noil piltidel. Näiteks „autoportree kraanikausina”: „Tühja kraanikausi tunne on, / selline selge, kauge / nagu näha välguvalgusel oma keha / pikaldast pehkimist / kui midagi täiesti võõrast, / olen oma elus nii palju kraanikausse / vaadanud, valget fajanssi, roostevabasid, vere tilktilktilk, tilk, / tilk tilk, külma vee kohin, sõrmede valu” (lk 31).

Maiken Tiitsu „Malbe masohhist” tegeleb autopsühhograafiaga väga kindlast, väljarihitud aspektist, kõneldes suhetest, eriti ühest suhtest, aga selle raamatu toimetajana on mul siinkohal keeruline kõnelda.

Elisabeth Heinsalu „Kui ma olin udu” on oma eneseotsingutes kas traditsioonilisemaid või ebatraditsioonilisemaid debüüte – sõltuvalt vaatenurgast ja lugeja väärtushinnanguist. Heinsalul õnnestub rääkida lihtsaid lugusid ja luua täpseid pilte nii, et see on lugejale põnev: „kui lõkke ääres mängis vana eestlane lõõtspilli / ja laul laulu järel kõlas heleda häälega neidudelt / kui vana mehe bassihäält kuulsin / võis tunda päris eestlase häält / aukartuse kõditust, mis rootsudena naha vahele puges / too noor hele hääl on veel tabamata ime / ja kangesti ootan, et see eriliselt tavaline neiu / oleks juba omailmeliseks õieks saanud / rukkilille sinaks või ristikheina pehmeks lõhnaks / praegu vaid eriliste puukidena poogime pungadeks / võõra ilmega vere külge / joon iseloomu ja olen noor ning lõputu igav heinamaa”. („Lõõtspilliga mees”, lk 13.) Või siis sellele omamoodi vastanduv poees „Viivuks”: „üks vana naine palus istet mu kõrvale / ta kõneles teist keelt / lugesime vaikides kumbki oma ridu / tundmata nime, rahvust / kes teab, kas kogemata / vanem käsi riivas noore käe selga / kohtusid viivus / võõrad käed, nad teineteist tundsid / või tunnen vaid puudust / kodu kindlast tundest / ta eile pimeduses õhtale saatsin” (lk 14). Heinsalu tegeleb identiteediga kultuuri ja keele mõttes, sellel justkui ei lasuks kultuurisõjad ja me tänase lõhestunud ühiskonna kandam, aga see on võib-olla vaid hoiatuslask või millegi muu petlik sissejuhatav pilt, sest luulekogu nimiluuletus ütleb: „ma olin nagu vinduv udu / kellest keegi läbi ei näinud / aga kivi lendas läbi kui / kuul / olin külm jääkristal­lide kogum / heljuv hallus / kelle sees oli jahe / nii otsisin oma hommikut / loorita maad / aga ka oma silmad / enam kaugele ei seletanud / olin lõputu udu igas õhtus / vaikne ja tasane / haudjast ilmast / suundusin põhja poole / igatsesin oma kristallselget vett” (lk 88).

See kõik mõjub nagu mingist teisest, kummalisest äramaailmast, kui lugeda Heinsalu näiteks kõrvuti Riste Sofie Kääri omakirjastusliku koguga „post post traat traat elekter!”. Kääri luuletsükkel augustikuu Loomingus (*sa oled ilus nagu noor nats jt) oli läinud aasta suurim luuleraputus mu jaoks, võib-olla olin selleks õiges ajas ja ruumis, valmis ja avatud, lisaks ei osanud ma midagi oodata… Nendes värssides on toda „ekspressiivset” joont, mida ma nii kangesti otsin, ­tugevate-valusate kujunditega oma loo rääkimist, tahtmist teada, mis on maailm ja valu: „sa oled ilus nagu noor nats / mõne neoklassitsistliku hoone ees / viimasel hommikul / kui ta veel viitsis uskuda / oli just vanematele / kadunud linna­vaatega / postkaardi saatnud / ja voodi piinliku täpsusega üles teinud / nii et mõni ohvitser või major isegi / tunnustavalt õlale patsutas ja ütles / ilus!”. Luuletaja viib meid sinna maailma sisse, kohale, need on uskumatu tundlikkuse ja täpsusega loodud pildid, sama teraselt piilub Käär ka oma põlvkonna meelelaadi ja ilmatunnetusse… Üks meie aja olulisemaid uusi autoreid ja ka laulikuid-esinejaid.

Katrin Kõutsi omakirjastuslik „Sydamekillud” (selliste päälkirjade eest ma muidugi noori hoiataks, aga kes mult enam küsib, eks!) liigub sarnastel radadel, on küll napp, aga ilmselgelt tugev ja oma näoga katsetus, kus rämedam serv liigub sinna NVN-rongi radadele, manifesteerides „yyratust hirmust” välja kasvanud kardetavasti elutervet vajadust mehi kastreerida ja oimetuks peksta.

Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Kivi alla kükakille” on põnev ja täiesti teistmoodi lugemine, Kadrina murdes loodud idamaise vaimuga väike raamat. Kui Teinfeldt-Grins valinuks vähem kujundliku tee, olnuks sel suurem ühisosa Kruusaga, nüüd vahest Sommeriga… kui üldse. Sääraste raamatute puhul on alati see oht, et kui ma eneselt küsin, kas luuletus „unt on tulnud minu juure / vööd punuma // kuob valget / ise mõtleb punast” (lk 76) töötaks samamoodi ka „tavalises” kirjakeeles, siis on see kõigepealt vale küsimus. Teiseks vist töötaks küll. Aga neid tekste on praegu tollest murdest pea võimatu lahutada, mõtteeksperiment, mida ma enese pääl katsetasin – kas saaks kirjakeelde tõlkida nagu kunagi Kauksi Üllet –, siin päris lõpuni ei tööta. Samas, need tekstid seisavad enda eest ise, napp-tume-humoorikas ilm: „pliitasuu ees väike taburet / solgiämber kõrvu / suvel, sääl ämri põhjas vana ebielu lehk / suurestua rohelisel kušetil / lõunapäikä // kulunud, tuhm” (lk 27). Ainult säherdune tunne jäi, et raamat sai enne otsa, kui ma üldse toda lugema jõudsin hakatagi.

Ka Mikk Tšaškini „Paberist linn” on siiski tugev debüüt. Ütlen seepärast „siiski”, et siin võimutseb impressionistlik-pildiline mõttelaad, teadlik (raamatu alguses välja öeldud) püüdlus luua Tartu portreed (meenub Joosep Vesselovi samas sarjas ilmunud „Linna laul”). Võib-olla olnuks mu häälestus tolle välja­hõigatud püstituseta parem, sest Tšaškin on küll poeetiliselt veenev (kas nii veenev kui näiteks eespool nimetet Vootele Ruusmaa, kes tükati sarnase asjaga tegeleb, on iseasi), aga samas ikkagi veidike tolle väljenduslaadi lõksus, mul jääb siin küsida, et mis jääb väljapoole toda impressionismi: „detsember. tartu” (lk 62): „jää maalib valgeks yhe jõe / kõnni edasi lumesajusel päeval / vahest su koduõuest juba hanged // korraks jääda kuulama / tänavajutlustajat / ymber kaduva maailma pilge”.

Kindlasti ei suutnud ma üles leida kõiki olulisi debüüte. Aga vähemasti mainimise vääriline on veel Reketi (Tom-Olaf Urbi) kogu „Eeden”. Tegemist on pikka aega loonud inimese koondkoguga – nagu korralikud räpparid ikka, leiab Reketki, et enese legitimeerimiseks luuletajana on vaja paberil avaldatud luulekogu. Ja kuigi ma aastate eest loobusin Reketi debüütplaadi arvustamisest ajakirjale Muusika suuresti just tema toonaste tekstide tõttu, siis praegune teksti­valim – olles küll kirju, kaootiline ja ebaühtlane – on siiski võluv ja mänguline ja lugemist väärt.

 

Läinud aasta lugemistest enim valu suutis mulle miskipärast teha vana hää Linnar Priimäe luulekogu „Medeia” – ei, ma lehitsesin, lugesin muidugi veel palju halvemaid luulekogusid, lihtsalt… Ta peaks paremini teadma! Priimäe nimigi peaks luulesõpra veidi pelutama, eriti kui autor asub mässama antiiksete kujunditega. Nõukogude ajast meenub ta vabavärsivastase poleemikuna, mis muidugi pole ajale vastu pidanud positiivne praktika (üks ta rünnaku ohvreid toona oli Toomas Liiv, kelle kõrvale leian harva väärilisi poeete). Priimäe enda värsi­kultuur on küll vormikeskne, vormilist puhtust, klassitsistlikke mõjusid hindav, aga näiteks ühestainsast luuletusest leitavad riimid valgust-algust, laevas-vaevas, sina-mina ei tõsta just lootust-ootust selle tekstikogu suhtes. Ta lõpetab luulekogu värssidega (lk 43): „Su puudutused uitavad ilma mööda / ja puudutavad kõiki ühterodu. / Neist mitte ühtki kõrvale ei lööda / ja mitte ühelgi ei ole päris kodu. // Kõik mööduvik on igas ilmes liikvel / kui meie lõppemata elu jälg. / Ning elu ainukesel tüünel tiikveel / virvendab kustumatu ilunälg.” Jah, seda kustumatut ilu, mille vaatamine paneb kurgu valusalt kuivama, on selle illustreeritud kogu vähem kui poolesaja lehekülje kohta lihtsalt natuke liigagi palju minu nõrga närvikava jaoks…

 

Lõpu eel pean peatuma pihutäiel meie aja klassikutel. Contra muidugi. „Kohalik elu. Luulesõit ümber Eestimaa” sisaldab täpselt seda, mis päälkiri lubab. Mul on ainult see mure, et võib-olla tahtsin rohkem võro kiilt. Ütlesin alguses, et Contra on Veelmaad mõjutanud – ja keda poleks ta mõjutanud? Kristiina Ehini ja fs-i kõrval on ta kolmas säärane, kelle jalajälg on 1990-ndate lõpul esile kerkinud põlvkonnas tõesti märgatav, kes on toonud luulesse uusi autoreid, neid mõjutanud. Raputanud.

Kui lugeda kõrvale Häniläse „Tõsõ mu maailman”, siis keeleliselt on see nauding, aga mitte kõik tekstid ei peaks tõlkele vastu, grammatilised riimid tolknevad vahel jalus jne. Contra ja Häniläne on mõlemad ägedad – Contra-sugust elus jõudu muidugi laval kellegi teisega naljalt ei võrdle.

Mathura „Sostenuto” on säärane mõtteluule ja impressionistliku meelelaadi/elutunnetuse õrn segu, et ma pole kindel, kas ma sellele liiga ei teeks, kui… Ma ei pääse sinna ligi. Mathura puhul on mul alati ta tõlgetega kergem. Ta ise püstitab küsimuse „Mis on luule” ja vastab minu meelest veidi ohtlikult: „Puudutada kõige peenemat meis nii / et seda ei saa eirata // puudutada kõige jäigemat meis nii / et sellele ei jää kohta” (lk 70).

Ilmamaa on andnud välja kahe elava klassiku kaks vastset kogu, millega silmitsi seistes pean tõdema miskit sarnast: Indrek Hirve „Aokarikas” ja „Sünni­kaal” ning Hando Runneli „Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud” ja „Suvi on lõppenud”. Ma loen neid nagu vanasõnu, mõni tekst ja ütlemine läheb vägagi korda. Teine on… sõnad kuskilt meie aegruumist küll, aga ma ise olen ehk säält välja või kõrvale vajunud. Kes olen siin mina, et krooksuda ja krääksuda, eks, tõenäoliselt oli neil raamatuil palju rohkem lugejaid kui mõnelgi, mida sest tohutust jadast oma mannetu kirjatükiga esile tõsta tahtsin.

Aga tahtsin siiski meelega rõhutada, et mõned autorid, kes 2023. aastal midagi maha märkisid, on mu jaoks rohkemat… Kruusa. Grigorjeva. Väljamäe. Parve. Käär. Katkova. Roos. Mõnedki veel. Veelmaa isegi, jah.

Natuke sarnane lugu nagu Runneli ja Hirvega – aga ainult natuke sarnane lugu – on Vladislav Koržetsi „Kopli pargiga” (alapealkiri: „Vemmalvärsse ja muud 2020–2023”), ja ma elan ju Kopli pargi kõrval… Aga Koržetsi hääl on pretensioonitu, ta on südamlik kloun või narr või pajats, kelle luuletustel ei lasu poeesia tohutut koormat, ma ei seisa silmitsi mingi ajatu sõnalasu ja adruvalliga.

 

Erandlikult lõpetan luuleaasta ülevaate omaenda komponeeritud poeesiga – säärane komponeerimine on nimelt minu puhul erandlik. Eranditult kõik fraasid poeesis pärinevad läinud aastal Eestis ilmunud luulekogude kaantelt (ja iga fraas on eraldi!) – inimesed on otsustanud neid (päriselt) päälkirjadena pruukida! Minu sügav ja soe soovitus on pärast selle luuletuse lugemist need read unustada ja luulepruugist välja arvata (ma ei väida, et nois raamatuis polnuks häid tekste… mitte üleliia, aga ikka mõni oli… või võis olla). Niisiis üks über-poeetiline lasu, mille pühendan meie päälkirjakultuurile. Olge hoitud ja hellitatud, ja elage ikka luules ja luulega, ja loovalt ja loomeküllaselt! Toogu järgmised read teile lohutust meie luulekauges koleilmas!

Roos soos

Ma olin kohata Sind lootnud.
Tundepuhang. Ajaviirud.
Mu tuulemaa, mu luulemaa.
Pisaraist pärlikee. Ulata käsi, mu elu…
Maalin luiged läbi öö. Ärka ja sära.
Jäämine ja saamine. Minu elu lood.
Tühjad hinged. Roosid suus.
Emotsioonidega tunnetatud elu.
Kukkumine igavikust mööda.
Ehapuna peegeldus minu südamevetel.
Kevadise tuule embuses.
Luba ma heiastan Sinule, armas.
Elu sosinad. Mõtisklusi.
Mereline pere teretab, eredus veres terendab.
Ma põlen: suudlemata suudlused.
Hingekarjed. Tühi paber.
Hetkede sülem. Kasva lilleks.
Inglid on armidest tehtud.
Haikud : mis ei aja haigutama.
Enda aeg. Väe võim.
Vaata ja märka. Sisesilma sina.
Puudutades südant.
Joon alla.

 

[1] Soovitan kuulata Joosep Susi asjakohast raadiosaadet „Nüüdisluuleruum”, 1. ERR 29. XI 2023.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood