Edinburgh, Melbourne, Iowa City, Dublin, Reykjavík, Norwich, Kraków, Heidelberg, Dunedin, Granada, Praha, Bagdad, Barcelona, Ljubljana, Lviv, Montevideo, Nottingham, Óbidos, Uljanovsk.

Ja Tartu.

Alates 11. detsembrist 2015 kuulub Tartu võrdväärselt teiste nimetatutega UNESCO loovlinnade võrgustikku. Seltskond on hea ja eripalgeline, mõne linna puhul kirjandusega seos hoobilt enam kui enesestmõistetav: Praha ja Franz Kafka ja Jaroslav Hašek, Heidelberg ja romantikud, Dublin ja Oscar Wilde ja James Joyce, Edinburgh ja sir Walter Scott, Robert Louis Stevenson, sir Arthur Conan Doyle, Irvine Welsh, J. K. Rowling… Islandlaste kirjanduse­armastust ei pea meenutamagi, see väike riik on alati eeskujuks, kui tarvis rõhutada, kuivõrd oluline on emakeelne kirjandus ja kuidas tuleks väärtustada kirjaniku tööd. Paar linna seostuvad koguni eesti kirjandus­suhetega: mitukümmend aastat elas ja õpetas prantsuse kirjandust Iowa Citys Aleksander Aspel, Krakówis elab ja õpetab eesti keelt tõlkija ning luuletaja Aarne Puu, Granada jäädvustas eesti kirjandusloosse Friedebert Tuglas. Barcelonast tunnise autosõidu kaugusel Tarragonas elas Eesti ja Kataloonia patrioot Einar Sanden, kelle krunt piirnes muuseas Eesti-nimelise tänavaga — Carrer Estònia. Kerget elevust tekitas Tartuga samaaegselt kirjanduslinnaks nimetatud Uljanovsk — kas tõesti V. I. Lenini surematu mälestuse tõttu? Aga ei! Hoopis olulisemad on varem Simbirski nime kandnud linnas sündinud Nikolai Karamzin ja Ivan Gontšarov ning asjaolu, et juba 1848. aastal asutati seal üks varasemaid rahvaraamatukogusid Venemaal ja esimene kogu regioonis. Kirjanduslinna tiitli omistamiseks on mitmeid kriteeriume ja ma ei kahtle, et seda väärib ka Portugalis asuv kolme tuhande elanikuga Óbidose linnake — raamatupoe ja raamatu rolli erilise tähtsustamise tõttu. Tõsi küll, siis võiks seda tiitlit väärida ka meie „mulkide pealinn” Abja-Paluoja, mis on minu teada vähima rahvaarvuga (1061 elanikku) linn Eestis, kus asub täiesti iseseisev raamatukauplus, mis ei kuulu ühtegi „ketti”.

Kuigi ma olen tartlane, ei taha ma kirjanduslinna tähendust Tartu seisukohalt üle tähtsustada ja seetõttu upsakaks minna. Kirjandusloosse kaevudes võiks tuua küll esile terve hulga argumente Tartu kasuks, kuid Eestimaa suhtelist väiksust, eestikeelse kirjasõna lühikest ajalugu ja kirjanduse mahtu silmas pidades ei ole suuremat tähtsust, kas on selleks kirjanduslinnaks merele avatud pealinn, ajalooline akadeemiline keskus või hoopis linnake, kus pandi paberile rahvuseepos. Tähtis on tunnustus, mille kirjanduslinna tiitli kaudu on saanud end raamaturahvaks pidama harjunud eesti rahvas tervikuna. Ja see veidravõitu maagiline tunne, mis kaasneb mingisse „võrgustikku” kuulumisega. Selle üle võib ju kergelt muiata, aga iga vähegi administreerimisega tegelenud inimene tänapäeval teab, et juba sõnal „võrgustik” on teatav võluvõim.

Kuidas aga just Tartu endale selle tiitli sai või välja võitles? Üksikasjadesse süüvimata võib öelda, et see on mitme aasta koosolekute ja arupidamiste, veenmiste ja vaidluste tulemus. Minu teada eostus idee Eesti Kirjanduse Seltsi juhatuses ja teostus eelkõige EKS-i sekretäri Marja Undi, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimehe Berk Vaheri ja Krista Ojasaare koostöös, mida Tartu linnavolikogu poolt toetas kultuurikomisjon, eelkõige Gea Kangilaski isikus. Seda on oluline mustvalgel ära märkida vähemalt ühel põhjusel. Eesti Kirjanduse Selts asutati 1907. aastal, tegevus lõpetati okupatsiooniaastal 1940 ning taastati õigusliku järjepidevuse alusel 1992. aastal. Taastamise järel seltsi omaaegsed olulised väljundid, nagu näiteks kirjastustegevus, kohe hoogu sisse ei saanud või olid need nišid juba täidetud. Olulisim oli vahest asjaolu, et Tartu Kirjanduse Maja tagastamisel olid olemas maja mõlemad kaasomanikud, mille tõttu polnud karta võõrast kosilast. 2000. aastal pakkus Eesti Kirjanduse Selts sõna otseses mõttes katust raamatuaasta aktsioonile, 2001. aastal sõlmisid Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Kirjanduse Selts assotsiatsioonilepingu. Energiat on jätkunud nii väiksemate seminaride kui ka suuremate festivalide („Prima Vista”) ja muude kirjandust populariseerivate ja propageerivate ettevõtmiste jaoks. Kirjanduslinna tiitli saavutamine on senise tegevuse loogiline jätk, nagu ka selle edaspidine loodetav kandmine ja haldamine. Sest just nimelt selle kaudu näen Eesti Kirjanduse Seltsi leidvat oma tänapäevase identiteedi ja koha Eesti Kirjanike Liidu võrdväärse kaasomaniku ja partnerina majas Vanemuise 19. See peaks rahuldama nii Tartu linna kui ka Eesti Teaduste Akadeemiat, kelle poolt on tulnud küll napp, ent väga oluline osa EKS-i püsirahastusest.

Mida ja kuidas edasi? Ma näen kirjanduslinna tulevikku suunatud vaimse „projektina”, mille elluviimise ja eduka arengu peab garanteerima võim. Kirjanduslinna tiitel tähendab eelkõige kohustusi. Vastutust jagub küll kõigile, ja ma ei kahtle, et meil leidub nii häid kirjanikke kui ka tänulikke lugejaid. Olgu võim uhke seniste vaimsete saavutuste üle, kuid pidagu ka meeles, et tegemist ei ole väljateenitud loorberitega, mis justkui käivad koos „sisse saamisega” ja millega kogu lugu piirdubki. Kirjanduslinna tiitel ei tohi saada monumendiks minevikule või soojaks lesilaks, vaid pigem tuleviku rajamise vundamendiks.