$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
18.15. Jõudsin kohvikusse varem, kui olin arvestanud. Miks just täna ühistransport nõnda valutult liikus? Õues vingus tuul ja sadas lörtsi, nagu märtsis ikka. Rammus lumevihm langes nagu aegluubis ja tegi talvemantli täiesti märjaks. Õnneks oli mul selle all fliis, see hoiab hästi sooja. Astusin kerge…
Ja ausalt öeldes: sama hästi kui end sauna taha pärna otsa puua võib näiteks pliidipuud aegsasti enne suuremaid vihmasid kuuri alla riita laduda. Sellest sai Onu kolmapäeva õhtul kella seitsme ja kaheksa vahel ärgates üsna selgesti aru ja sellega ta otsustaski kiiremas korras pihta hakata….
Kogu moos
„Kus sa olid?” küsis kume hääl. Hääles kõlas rõskus, tüdimus, aga ka tigedus. „Käisid jälle oma litsaka juures?”
„Mitte kusagil ma ei käinud. Siin olen olnud,” vastas ta trotslikult, nii vana hinge kohta lausa nooruslikult.
„Ära valeta, või sa arvad, et ma sinu sisse…
Ma olen väike tüdruk ja tean, et vanemate magamistoa pruunis lakitud sektsioonkapis õmblustarvete karbi taga kamme täis kilekoti põhjas on ümbrik, mille sees on valged kindad. Kamme, erinevalt sugulastest, on meil palju – plastmassist oranžid, tumeroosad, pruunid ja rohelised suured kammid. Suured, rasked ja koledad….
Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus…
Musta riietatud mees ulatas mulle paberkotis kandilise heledast puidust urni, mille kaane peal oli väike rist. Võtsin paberkoti urniga vastu…
Kui habras ja ebakindel on kõik, mõtles Ormusson, ise aegamisi Toomel jalutades. Siin on nüüd Tartu, Euroopa kultuuripealinn. Aga üksainus…
kuidas kirjutada luuletust
kuidas saavutada head vormi ja õnnetunnet
kuidas ennast ära tappa
kuidas ennast kiiresti ja valutult ära tappa
Pisike roosa punu lippab mööda mu keha, roosa notsuke – minu tütar. Hammustab, näpistab ninast, siis jookseb minema, arvab, et hakkan taga ajama, maksan kätte.
Ta kaalub üle kümne kilo. Käed on tugevad, sõrmed kui tangid, küüned teravad.
Juuksed pole veel pikad, aga juba kõrva…
Mu ees liival vedeleb peaaegu tööstuslikes kogustes ajupuitu, kõrgemal luidetepealsel kasvavad piklike roheliste lehtede ning suurte roosade õitega vahajad lilled ning õhk lõhnab soola ja niiskuse järele. Rand on peaaegu inimtühi. Eemal jalutavad ainult paar inimest koertega. Ma vaatan, kuidas lained üksteise järel kaldale rulluvad…
Mida on ühist William Shakespeare’il, Napoleonil ja James Gandolfinil? Tõenäoliselt üsna mitu asja, võib-olla neile ei meeldinud pühapäeva pärastlõunad, naabri…
Jälle olin teel, jälle bussis, treppidel, liftis. Polnud S-i ammu näinud. Seesama väike toake, armsake, hubane, kellestki jäänud mööbel, vaade aknast kaugele üle tuledes linna, kusagil all sagivad elanikud planeedil, perenaised tulevad töölt, loomulikult poekotid ja vinguvad lapsed käe otsas, mehed rehvivahetusest, noh näiteks, see…
Olen ikka imestanud teiste inimeste elulugude üle. Mõnel on see lühike, mõnel pikk, mõnel täis sündmusi, mõnel ühetaoline, aga alati elulugu. Alguse ja lõpuga ja kõigega, mis selle vahele jääb. Mul on vahel tunne, et minul ei olegi elulugu. On vaid elusündmused, mis on järgnenud…
Järjest sagedamini tulid meile elektronkirjad, mis olid adresseeritud emale. Ma helistasin talle – ta ei vastanud, helistas Lena – ema ajas mingit soga: talle ei meeldinud, et Lena oli astunud kirjavahetusse tema maja halduriga. Me tahtsime teada saada võlgnevuse summat, haldur suunas meid edasi raamatupidaja poole, too…
Mõnikord oleme teineteise jaoks käsipuud, millest haarata. Just siis muutuvad inimesed kõige kaunimaks, kui suudavad olla oma kallimatele toeks. Kel on tarvis, küsib nii palju kui vaja, ja kes saab, annab seda, mida tal on. Hetkeks näitame üksteisele oma abitust ja haprust, aga seda ilma…
Tegelikult oskasid tüdrukud ka mängida. Väga hästi oskasid. Nad suutsid igast paigast teha kodu. Ehtisid kohad laudlinade ja linikutega. Sidusid paelad dekoratsiooniks. Tõmbasid nöörid üle hoovi ja riputasid pluusid ja sokid näpitsatega üles. Nad oskasid leida südame ja panna selle tuksuma.
Mõned neist tahtsid olla…
Nagu maavärin, mõtlen ma. Ja kivistun sinnasamasse voodisse – tuba on võõras. Täiesti võõras. Seinal on vaip. Punane, mustritega. Ka…
Hallituselõhn hõljub paekivist müüridega kitsas keldris, nagu oleks ta osa sellest vähesest inventarist, mis restorani alla keldrisse jäetud on. Siin-seal…
Ma olin nagu natuke teelahkmel. Ja mõlemal pool oli tume maa. Ei teadnud isegi, mida vana-aastaõhtul teha.
Aga läksin maale vanaisa-vanaema juurde. Et olen nendega, neil ka seltsim.
„Me lähme nüüd magama ära.”
„Head ööd! Ja head aasta lõppu!” torkasin veel naerdes. Olime telekat vaadanud….
Elan juba kaua aega Tartus. Ja näen ikka unes lapsepõlve Elvat, oma tegelikku kohta. Tavaline asi. Aga ikka ja jälle näen ka unes üht kindlat suuremat maa-ala Elva ja Tartu vahel. Unenäomaastikku on muidugi keeruline kartograafiliselt piiritleda, aga minu meelest piiravad seda laias laastus Tartu-Valga…
Laura seisis laevatekil, vaatas alla rekadele, mis sisse sõitsid, ja nuputas, milliste firmade nimesid ta tunneb. Ta lasi tuulel oma laubalt ära puhuda tumepruuni juuksesalgu ja tõmbas pähe villase mütsi. Septembri lõpus olid hommikud juba külmad. Päike oli tõusmas, taevas oli hall, aga sellel kellaajal…
Karl Maksimovitš oli kuldsete kätega mees. Ja minul oli au olla ta naaber. Meie kaks majapidamist olid ainukesed Tümavere poole viival teekäänul. Minu oma asus kohe pöörde peal – vaata, et autoga sisse ei põruta! –, tema majake aga laugelt tõusva künka otsas, ümberringi vaid kõrrepõld ja…
Tagantjärele võis seda teatris käiku isegi õnnestunuks pidada, mõtles mees hommikuputru keetma asudes.
Ta läigatas kastruli põhja sortsu tavalist toiduõli ja veerand klaasi vett, liigutas kastrulit ringikujuliselt käes, algul vastu-, siis päripäeva, ja pani selle siis kuumale ahjuplaadile. Pudrupõhjaks kooris ta suvikõrvitsa seibi, eemaldas sellest…
TÜRI.
On hämar. On kuulda hääli.
TALLINN. HOMMIK.
Poirot istub tugitoolis, hommikumantel seljas, ja joob taimeteed.
HASTINGS (pakib kohvreid): Poirot, kas te tõesti ei soovi tulla nautima imelist Paide tehisjärve?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.