$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Proosa
-
Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa
Elutoa seinal rippus keraamilise kella kõrval kaks pilti. Üks oli pruunikates toonides õlimaal, mis kujutas mõtlikult kirjatööd tegevat meest. Teine oli graafiline portree Kafkast. Inimestest oli mu elus puudu vanaema mees ehk vanaisa. Kui tumeda peaga vanaema mu õla kohale kummardas ja nukralt ütles, et…
-
Tallinna käbinääre
Võõras alateadvuses on midagi väga erilist. Kui ta on ilusasti ära trükitud, raamatu või ajakirja kaante vahele pakitud, siis suhtud temasse kui valmistootesse, nagu kingapaari, sääreväristajasse või ülikonda. Kui ta on veel keele-eelses käsikirjas, lähened temale hoopis teistsuguste tunnetega. Nagu millelegi, mis on veel poolik,…
-
Nõel
Vanaema rääkis alati: „Sa pead kogu aeg teadma, kus on su nõel. Inimese süda on nagu võimas magnet – ajad endale nõela kogemata sisse, siis liigub ta su kehas kiirelt ja kindlalt mööda veresooni, kuni on lupsti otse südames. Ja siis, kallis laps, oled sa surnud….
-
Sõda, kõhugripp ja juudi tee
Riisipuder veega, kuivikud ja juudi tee. Ta oli eelmisel esmaspäeval ikkagi jõudnud perearsti vastuvõtule, sinised nitriilkindad villaste all käes ja Covidi-aegne mask sahtlist välja otsitud. Oli üsna raske arstikeskuse koridoris toolil püsida. Pea käis ringi ja maski vahelt ei tulnud kopsudesse piisavalt õhku. Vene vanaproua…
-
Kodumaa
Jumal, kuidas me Pariisis laulsime!
Sattusime suurele kontserdile. Üleüldse me sattusime kogu aeg kuhugi. Ja lõpuks sellele kontserdile, mis oli kõige tipp. Väike tüdruk laulis, väga kleenuke, peaaegu düstroofik, aga laulis nagu vaim, nagu ime, tal oli väga kõva hääl, aga mitte selles polnud asi, vaid…
-
Halastus
Kirsi tonksas karamellistatud apelsinisektorit oma kohupiimatordi lõigul. Küünlaleegi peegeldus vilksatas metallkahvlil. Kook oli puutumata. Kirsi ei tundnud juba nädalaid millegi maitset. Üle laua istus Rein, kes põrnitses kuuma vaniljekastmega üle ujutatud marjatarretist ega tundnud erilist soovi seda maitsta. Paar oli tulnud nädalavahetuseks Pärnu spaahotelli.
„Sa ei…
-
Kuidas ma veel vanuigi väikest viisi maaparandajaks hakkasin
Nii nagu keegi ammu enne mind oli maja ehitanud, hakkasin mina oma elupäevade lõpus maja lammutama. See ei käi suure kolinaga ja ekskavaatoritolmu saatel silikaattelliseid korrapärastesse püramiididesse sättides, et soovijad neist hiljem koerakuute või Hiina müüre saaks ehitada. Lammutamine käib tasa ja targu. Iga kord,…
-
Autor/allikas: ERREestimaa puit
Praam oli jälle Rohuküla sadamasse saabunud ning koos sellega jõudis Haapsalu bussijaama voor veokeid, täis palke kas Hiiumaalt või Vormsilt….
-
Kõike head
18.15. Jõudsin kohvikusse varem, kui olin arvestanud. Miks just täna ühistransport nõnda valutult liikus? Õues vingus tuul ja sadas lörtsi, nagu märtsis ikka. Rammus lumevihm langes nagu aegluubis ja tegi talvemantli täiesti märjaks. Õnneks oli mul selle all fliis, see hoiab hästi sooja. Astusin kerge…
-
Linnumaja
Ja ausalt öeldes: sama hästi kui end sauna taha pärna otsa puua võib näiteks pliidipuud aegsasti enne suuremaid vihmasid kuuri alla riita laduda. Sellest sai Onu kolmapäeva õhtul kella seitsme ja kaheksa vahel ärgates üsna selgesti aru ja sellega ta otsustaski kiiremas korras pihta hakata….
