Proosa
-
Raamatuvaras
Raamat läks nagu lupsti, ei saanud arugi, kuidas ta ihu külge klammerdus ja kuuehõlma nagu väike laps ruudulise lapiteki endale peale tõmbas ning veidi aja pärast ühtlaselt hingates uinus. Katrin sai aru, et kui ta nüüd tahaks raamatu endast välja rebida ja riiulisse tagasi panna,…
-
Jää vait!
Maxima uksed avanesid sahinaga ja Berit astus lapsekäru lükates sisse. Kärus istus tema peatselt aastaseks saav poeg Robin, kes oli hommikul natuke viril olnud, nii et Berit kahtlustas, et poiss on jälle haigeks jäänud – alles oli üks nohu- ja köhaperiood lõppenud –, aga kraadimine palavikku ei…
-
Black Friday
Oskus itkeda esteetiliselton oskus itkeda konstruktiivseltja see on võti tulevikku.Marju Lepajõe
Tegevus toimub Aniita onu suvilas Ida-Virumaal, kus ta lapsepõlves veetis suurema osa suvedest, kuid viimastel aastatel eriti ei käi. Nüüd aga suvitab Aniita onu majas, mis on majanduslikel kaalutlustel osaliselt ümber ehitatud lihakombinaadiks. Ta on…
-
Mädanenud maasikad
Põrgu on võõrutusnähtude kõrval spaapuhkus. Eelmise õhtu kodeiinikookon oli kõigest sume mälestus. Kui kuskil oli paradiis olemas, siis paradiisi ukse taha sai kodeiinikokteili limpsides. Pisike armas poiss mõnuvannis. Minevikuvaluta, kompleksideta rüblik rukkiheinas jooksmas. Täpilise kleidiga Kerttu ja esimene musi. Varem oli lapsepõlv, nüüd oli kaif,…
-
Ma arvasin alati, et Kafka on mu vanaisa
Elutoa seinal rippus keraamilise kella kõrval kaks pilti. Üks oli pruunikates toonides õlimaal, mis kujutas mõtlikult kirjatööd tegevat meest. Teine oli graafiline portree Kafkast. Inimestest oli mu elus puudu vanaema mees ehk vanaisa. Kui tumeda peaga vanaema mu õla kohale kummardas ja nukralt ütles, et…
-
Tallinna käbinääre
Võõras alateadvuses on midagi väga erilist. Kui ta on ilusasti ära trükitud, raamatu või ajakirja kaante vahele pakitud, siis suhtud temasse kui valmistootesse, nagu kingapaari, sääreväristajasse või ülikonda. Kui ta on veel keele-eelses käsikirjas, lähened temale hoopis teistsuguste tunnetega. Nagu millelegi, mis on veel poolik,…
-
Nõel
Vanaema rääkis alati: „Sa pead kogu aeg teadma, kus on su nõel. Inimese süda on nagu võimas magnet – ajad endale nõela kogemata sisse, siis liigub ta su kehas kiirelt ja kindlalt mööda veresooni, kuni on lupsti otse südames. Ja siis, kallis laps, oled sa surnud….
-
Sõda, kõhugripp ja juudi tee
Riisipuder veega, kuivikud ja juudi tee. Ta oli eelmisel esmaspäeval ikkagi jõudnud perearsti vastuvõtule, sinised nitriilkindad villaste all käes ja Covidi-aegne mask sahtlist välja otsitud. Oli üsna raske arstikeskuse koridoris toolil püsida. Pea käis ringi ja maski vahelt ei tulnud kopsudesse piisavalt õhku. Vene vanaproua…
-
Kodumaa
Jumal, kuidas me Pariisis laulsime!
Sattusime suurele kontserdile. Üleüldse me sattusime kogu aeg kuhugi. Ja lõpuks sellele kontserdile, mis oli kõige tipp. Väike tüdruk laulis, väga kleenuke, peaaegu düstroofik, aga laulis nagu vaim, nagu ime, tal oli väga kõva hääl, aga mitte selles polnud asi, vaid…
-
Halastus
Kirsi tonksas karamellistatud apelsinisektorit oma kohupiimatordi lõigul. Küünlaleegi peegeldus vilksatas metallkahvlil. Kook oli puutumata. Kirsi ei tundnud juba nädalaid millegi maitset. Üle laua istus Rein, kes põrnitses kuuma vaniljekastmega üle ujutatud marjatarretist ega tundnud erilist soovi seda maitsta. Paar oli tulnud nädalavahetuseks Pärnu spaahotelli.
„Sa ei…
-
Kuidas ma veel vanuigi väikest viisi maaparandajaks hakkasin
Nii nagu keegi ammu enne mind oli maja ehitanud, hakkasin mina oma elupäevade lõpus maja lammutama. See ei käi suure kolinaga ja ekskavaatoritolmu saatel silikaattelliseid korrapärastesse püramiididesse sättides, et soovijad neist hiljem koerakuute või Hiina müüre saaks ehitada. Lammutamine käib tasa ja targu. Iga kord,…
-
Velázqueze palee
Ma ei tea, kas õpetaja Siider kunagi Uffizi galeriisse või Museo del Pradosse jõudiski. Ma ei tea, kui vana ta õieti oli, kas ta jõudis iseseisvuse taastamise ära näha. Koolieas tunduvad ju kõik õpetajad muldvanad. Ma ei tea, kas ta võttis kohe esimesel võimalusel ette…
