„Nüüd tuleb küll otsemaid juhust kasutada,” hõikas Kaspar Vainumaa oma naisele, kui oli laupäeva varasel hommikutunnil omletti süües ja rohke koorega kohvi peale juues köögi väikesest raadiost kuulnud, et jääteed saartele on viimaks täies ulatuses avatud, „saabki korraga üle tüki aja Saaremaal lelle juures ära…
Tomako Aokawa oli hiljaks jäänud. Neiu, kellega ta suve alguses Soomes tuttavaks sai, oli sõitnud päev enne tema Eestisse jõudmist Inglismaale lapsehoidjaks. Loomulikult tundis ta pettumust. Aga kuna ta oli just oma kodumaal kirjanikustipendiumi saanud, otsustas ta Maria – nii oli neiu nimi – tagasitulekut oodata tema…

Kuidas ma nii debiilik saan olla?[1] Issand. . . .
. . . .Bath mat!
Guugeldan, mingi professor Hongkongist on mulle kirja saatnud, ütlen ma Jäpile, justkui see…

Mu peesitamise kleit
Ma armastan suve. Elan ainult suvele. Mõtlen ainult suvest. Kui ma näen und, siis suvest. Kui ma õmblen…

See pidi olema õige plats. Ta suunas telefoni valgusvihu hauakivile, märg graniit läikis, sellele graveeritud kirja oli halb näha. Surnuaiale…
Ma olin spordipoiss. Tegin trenni alguses Tamme staadionil, hiljem ülikooli staadionil ja maneežis, nagu me Ujula tänava ja Emajõe vahel asunud sisehalli nimetasime. Tegin kergejõustikku. Või noh, käisin kergeraksus, nagu põhikoolis klassivend ütles. Tema mängis kossu – käis korvpallitrennis. Aga kergeraks ja koss olid tema keel,…
„Oleks au teiega vestella” – just niimoodi sõnum lõppeski. Rihard Oks võttis kunstiülikooli logoga tassist lonksu juba leigeks läinud kohvi ja tõstis pilgu oma Nõmme-majakese köögiaknale. Õunapuud tukkusid hommikuvalguses, vanaldane orav nosis tikripõõsa all päevalilleseemneid, öine niiskus tõmbus varju otsides koomale.
„Tahab minuga kohtuda,” turtsatas ta…

Misasi see on, et augusti lõpus on lehed juba kollased, lendlevad juhuslikus tuulehoos nagu pöörased, maanduvad teeservadesse ja säravad seal…

– Emake, mis sul seal kapi otsas on, selle vana suure plastmassist lambikupli sees?
– Seal on isa mandoliin, see sinises…
Eile nuputasin selle välja. Kuidas ma seda teen. Üles puua ma end ei taha, kahtlustan, et see on kohutavalt valus. Pealegi ei saaks ma vast korraliku sõlmega hakkama. Kujutan üpriski hõlpsalt ette, kuidas ma õnnetult aegamisi elust välja väänlen. Olgu ma nii õnnetu ja meeleheitel…
Kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii,ei saagi viia vana jalututJüri Üdi
„Vaata, ma panin su laua peale ühe väikse lõhnaõlitestri, Maria tõi Pariisist oma emale, aga too andis selle mulle, võta endale! Ta tõi mitu tükki,” ütles ema Evale. See võib olla kahtlane kraam, lääge,…
1. Kirikuvargus
Rohelises palitus pisike Saara sumpas läbi lumise väikelinna kiriku poole. Sahad, ninna tungiv suitsusaun, mööda vuhisevad Datsunid ja Sierrad. Külapood ja kakerdavad joodikud. Kirikukell. Saara viskas pilgu mäest alla, kus laius tiik. Vanad sumpasid vaevaliselt üles. Kes kohendas läkiläkit, kes sättis uhket soengut – kirikusse…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.