Pärast pikka sisukat elu ja kauast rasket haigust jõudis lõpule Ellen Niidu elutee. Kunagine pärjatud purjesportlane ületas Toonela jõe.Ellen Niitu meenutades tuleb kindlasti kõigile esimesena meelde tema imeline lasteluule. Karud saavad aru, muidugi saavad. Mänguvesi on mõnes mõttes etemgi veel kui päris vesi. Ja loomulikult suure maalritöö ime.Tuntuks sai 1928. aastal sündinud Ellen Hiob juba päris noore neiuna, kui kirjutas luuletuse, kus on kirjas, et õnn on inimese enda teha: ta sünnib tema mõtetest ja teost. Nii see ongi, ehkki alati väga kergelt kätte ei tule.Koos Jaan Krossi ja Ain Kaalepiga asus Ellen Niit 1960-ndate alguses ellu viima eesti luule uuendust. Nad hakkasid kasutama vabavärssi ning selgitasid ühtlasi, et ka vabavärsis on võimalik luua tõeliselt head luulet. Praegu täiesti enesestmõistetav luulevorm oli tollastes oludes ennekuulmatu ja lausa vastaline. Olukord muutus väga pinevaks ja 1961. aastal oli Ellen Niit sunnitud lahkuma Kirjanike Liidu luulekonsultandi kohalt, kuhu ta oli tööle asunud kohe pärast aspirantuuri aastal 1956. Uue töö leidis ta televisioonistuudio lastesaadete mittekoosseisulise toimetajana. 1963. aastast oli ta vabakutseline kirjanik ja tõlkija.Ellen Niidu täiskasvanutele kirjutatud luule kuulub eesti luule klassikasse: kogud „Maa on täis leidmist“ (1960), „Linnuvoolija“ (1970), „Paekivi laul“ (1998) jt.Ellen Niit on olnud ka viljakas luuletõlkija ungari, soome ja vene keelest. Mõned ungari kirjanduses väga olulised Sándor Petőfi luuletused on tal õnnestunud ümber panna lausa jahmatava täpsusega: ta on leidnud eesti keelest kõige õigemad sõnad, värsimõõdu, riimi. Otsekui oleks Petőfi ise need eesti keeles kirja pannud.Eesti rahva südamesse on Ellen Niit läinud aga ikkagi lastele kirjutatud raamatutega. Ülikooli lõpetamise järel valis ta kandidaaditöö teemaks lastekirjanduse. Esimene trükis ilmunud raamat oli värsslugu „Kuidas leiti nääripuu“ (1954), seejärel tuli „Rongisõit“ (1957), mida koos Gustav Ernesaksa viisiga oskab peast vist iga eestlane. Edasi juba Pille-Riin, Krõll, surematu onu Ööbik, ja Kõik Need Teised.Ellen Niitu on autasustatud Valgetähe III klassi teenetemärgiga (1999), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (2009), väiksematest preemiatest ja austusavaldustest rääkimata.Eesti kultuurilukku jääb Ellen Niit sooja ja säravana. Olgu suislepapuud tema tähtedetaguses aias alati viljadest lookas!Eesti Kirjanike LiitEesti Vabariigi Kultuuriministeerium