Kallid kodused, ema ja isa. Isa, sina elad küll emast eemal, aga kuule sinagi.

Õed. See on teile, ja teie lastele. Ei, neile küll see kiri pole, aga las loevad seda ükskord tulevikus. Kui soovivad. Kuigi ma arvan, et sellest sündmusest, millest ma teile lähemalt kirjutan, me ikkagi lastele ja lastelastele ei räägi. Seega nemad ei saa teada. Las arvavadki, et see kõik lihtsalt juhtus kogemata, et see kõik oli õnnetus, mis lõppes meile õnnelikult.

Ma tean, et see plaan on hullumeelne, aga erakordsed ajad nõuavad hull­julgeid samme.

Kuna te isegi näete, et me pole selle 30 aastaga, mil Eesti on olnud vaba, suutnud rikkaks saada, vaid pigem aina vaesemaks jäänud ja häda on aina suuremaks läinud, siis tulin ühele mõttele, mida tahaksin teile siinkohal tutvustada.

Aga see, et me endiselt vaesed oleme, see viga pole ju ometi meis, vaid nendes 1990-ndate alguse noortes meestes, enamasti meestes, ja ka mõnedes vanades kommudes, kes vahetasid oma punase värvi rahvuslike värvide vastu ja tõusid etteotsa. Igale poole etteotsa, kuhu aga said, ehitades niimoodi üles uut eliiti või klikki. Seepärast pole meil õnnestunud kõrgemale tõusta, mitte kuidagi moodi. Kavalamad ja hakkajamad on meist eespool ja nemad valitsevad toolide ja kohtade üle neist kõvasti kinni hoides ja laskmata noortel ettepoole tõusta, andmata neile iial niisugust ideaalset võimalust, nagu neil enestel kunagi oli 1990-ndate alguses Nõukogude Liidu lagunedes. Kas pole nii?

Vaatan sageli kenasid maju, neid on nii palju tekkinud, ja tunnen kadedust ning vaatan neid, kes 1980-ndate lõpus esile tõusid ja said head kohad ja majad. Või jagasid varasid. Tänapäeva noortel on raske esile küündida, sest vanad tegijad ei taha lavalt lahkuda. Igaüks peab lõpuks ise vaatama, kuidas hakkama saab. Mitte midagi tegemine ei aita ju ka. Tee hästi või tee halvasti – vähemalt tee midagi ja sul võib see õnneks minna!

Ma olen tulnud mõttele, et kuna meie, lapsed, oma kallist emakest, meie sünnitajat, aidata ei suuda, ei jää meil muud üle, kui ema maja põlema panna.

Vajan oma plaani teoks tegemiseks teie mõistmist ja abi. Ärge küsige, kust ma selle mõtte sain. Aga olen tänulik, et ta mulle tuli. Idee on ju geniaalne.

Kui ema maja on maha põletatud, siis edasi võiks juba kõikide teiste perekonnaliikmete majad maha põletada, et kindlustusseltsid need siis uuesti üles ehitaksid ja niimoodi meidki natuke normaalsemale heaolutasemele aitaksid. Teised Eesti vaesed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad!

Aga iga asi omal ajal ning tasa ja targu toimetades, et mitte kahtlust tekitada.

Mõte ise tekkis aga hiljuti, kui ühtedel tuttavatel maja maha põles – elektri­kapist, liiga palju elektrijuhtmeid, tehnikat, pumbad jms kõik segamini, nagu see moodne elu ja värk ja nõudmised ühele kodule on; selle nimi on vist nüüd tehnotuba või tehnosõlm, ma ei tea, mis seal tehnosõlmes oli –, igatahes kui maja oli kindlustusfirma toel taastatud ja ma seal sees sain käia, siis nende taastatud kodu imetledes tulin mõttele, kuidas ka meie emal üks korralik moodne, kõiki tänapäeva nõudmisi arvestav koduremont ühekorraga ära teha. Ema maja tuleb põlema pista!

Tahad endale treppi maitsekalt läbi kahe korruse – põleta maja maha! Tuli ise raiub laesse augu, kindlustusselts aga ehitab.

Tahad endale uusi aknaid. Pane maja põlema! Tahad endale uusi uksi, kena disainiga köögimööblit. Pane maja põlema! Tahad endale uut ja paremat sauna. Kindlusta ka saun ära. Ja voilà! Tuli loob kõik uueks. Kindlustusseltsi abiga.

Varas jätab varnagi seina, aga tuli ei jäta midagi alles, või kuidas see vanasõna käiski? Kindlustus ostaks emale uue, veelgi suurema ning moodsama varna, parima, mis kataloogidest või e-poest saada on. Tuli põletab kogu selle ajale jalgu jäänud sodi ja teeb maja kõik uueks ja meie armas ema sooritab niimoodi, läbi tule, tule kaudu, majandusliku hüppe või uuestisünni. Rääkimata sellest, et oma hirmsa veneaegse mööbli, lohkuvajunud diivanvoodite ja kriibitud sektsioonkapi asemele saab ta kindlustusseltsilt kodusisustuse, mis vastab ka tänapäeva ilustandarditele. Nii et see poleks ainult majanduslik, see oleks ka esteetiline uuestisünd!

Selles mõttes  t u l e k a h j u  ei pruugi üldse olla  k a h j u, vaid lausa  k a s u – tulekasu! Alati ju oleneb, kust otsast asjale vaadata!

Vaevalt ju kindlustusselts hakkab ema maja taastama täpselt sellisel kujul, nagu see oli, kuskilt välja koukima vanu kassikarvaseid sänge ja plekkidega diivaneid. Kui just ise ei nõua neilt vanu asemeid, samasuguseid nagu emal olid, mis sest, et neil on teiste võõraste inimeste hais küljes. Peamine, et oleks samasugune! Vana, kulunud, vajunud. Selleks peaks küll tegelikult päris idioot olema. Seda arvaksid kindlasti ka kindlustusseltsi töötajad. Ja pakuksid siiski uusi.

Koid on nad küll, ihned ja ahned pursuid ja muidu vereimejad, aga vähemalt on nad liiga laisad, et kõike samaga asendada. Lapsena ma küll nii mõtlesingi, et kui kindlustad maja tulekahju vastu ja see maha põleb, siis saad täpselt samasugused asjad tagasi. Tundus loogiline ja õiglane. Et nii palju, kui su asjad väärt olid, nii palju saad ka tagasi, ei sentigi rohkem. Me olime vaesed, kõik meie asjad olid kehvad ja odavad, eks ma seepärast mõelnudki nii, et keegi ei hakkaks ju nende asemele uusi ja kallimaid andma.

Ühesõnaga, tuleb vaid tugev olla. Elada läbi need põlengu tunnid, vanad perekonnapildid ja mõned mälestusesemed juba aegsasti kõrvale toimetada, et vältida emotsionaalselt oluliste asjade hävimist, sest on asju, mida ükski maailma kindlustusselts ei suuda taastada. Aga sedagi tuleb teha tasa ja targu ja mõõdukal määral. Ja kindlustusele rääkida, kui palju väärtuslikku jäi tulle, sellist, mida iial keegi enam asendada ei saa. Perekonnapildid võiksid, sina, õde, kuhugi oma kappi ära peita. Tuleb arvestada, et kindlustus võib ka nuhkima hakata. Räägitakse, et neil on omad meetodid, et neil on omad silmad ja kõrvad seal, kus me ei aimagi. Nii et kõigepealt: täielik diskreetsus! Mida väiksem ring inimesi kursis on, seda parem. Ei, lastele ärge hingakegi. Elukaaslastele ka mitte. Ajame selle korda nii piiratud pereringis kui võimalik!

Käisin seal tuttavate majas kunagi aastaid tagasi, kui maja ei olnud veel põlema läinud, ja järgmine kord alles siis, kui kindlustusselts oli maja taastanud.

Vana maja oli 1960-ndatel kohaliku kolhoosi raha ja materjalidega ehitatud. Midagi oli saadud siit, midagi sealt, kolhoosi värk, ikka ju „saadi”. Kunagi oli see kõik olnud uus ja võib-olla isegi moodne. Aga see oli kunagi.

Nüüd see vana maja haises. Mäletan. Haises vanade inimeste järele. Vaesuse ja 1990-ndate hapukapsaste järele ja võib-olla oli selles tubade õhus veel midagi, äkki kõigi nende kunagiste maainimeste kanasitased ja higised kalossid; lõhnad, mida ma seletada ei mõista. Kollased tolmused kardinad, määrdunud, nimetamatut värvi tokerjad vaibad. Kriimustatud mööbel ja mühklikuks kulunud põrand. Kõik rääkis sellest, et maja asukate elu on uute aegade tulles seisma jäänud. On toimunud vaesumine. On jäänud vaid mälestused õitsvast mine­vikust, ammu hääbunud kosmoseajastust.

Kui ma oleksin kass või koer, oskaksin sellest majast ehk paremini rääkida, õieti siis näuguda või haukuda. Et mis lõhnad need seal õieti olid, mis haisud. Aga mu näugumise või haukumise peaksite ise ära dešifreerima. Inimesena ja inimkeeli ma kõike seda kirjeldada ei oska. Ja nüüd seda kõike enam polegi. Nagu polekski olnud. Uus maja on kena. Moodne. Üleöö on nende kolhoosi­aja järele haisev maja muutunud koduks, kus võiks juba mõne moodsa Eesti seriaali üles võtta. Noh näiteks sellise, kus tullakse maale vanaema juurde või tädile külla ja siis tegevus toimubki seal. Tädi oleks küll vana ja veidi ajast maha jäänud, aga tema kodu oleks ikkagi selline inimväärne. Seriaali vaataja tunneks, et ka maal on elu edasi läinud, et ka seal saab elada.

Lugu võiks olla midagi sellist, et poiss tuleb oma uue kutiga maale tädi või vanaema poole. Umbes nagu baltisakslastest korporandid tulid kord Dorpatist maale, kui neil oma pralledest ja linnakärast siiber sai – tulid niisama närve puhkama. Ja siis selles filmikeses, selles odavas Eesti järjekordses seriaalikeses tuleb perepoeg, pojapoeg või vennapoeg või lapselaps koos oma boyfriend’iga maale tädi või vanaema juurde. Ütleme siis, et vanaema poole. Kõlab soojemalt.

Ja boyfriend on üllatunud, et kui kena poisi vanaema pool on. Korralik perekond, viisakas suguvõsa. Kena uus nurgadiivan. Valged vaibad. Nende peres küll pole sellist ilu! Diivanilaud maksab mingi 300 eurot või rohkem isegi, arutab kutt mõttes. Ta on käinud ju Tallinna mööblipoodides ja niisama vaadanud, mis mida maksab. Ta on tahtnud endale koju ka osta uusi diivaneid või laudu, aga hirmus kallis on kõik. Vahet polegi, kas Sotkas või Maskus või jumal teab kus, tema arust on kõik mööblipoed kallid, ebamõistlikult kallid, vähemalt siin Ida-Euroopas küll.

Vanaemal on uus LCD-telekas. Must, kena, kolme jala peal. Kui ma noorem olin, siis oli LCD veel uus sõna, kõigil suus. Nüüd seda ei kasutatagi enam. Teisi telekaid polegi. Öeldakse lihtsalt telekas. Sony. Samsung. Apple. On need äkki nüüd nutitelekad? Sõbra vanaemal tundub ka, et on nutitelekas. Järelvaatamisega.

Kus mutt alles vehib seebikaid vaadata! Muudkui kerib ajalugu ja teeb ime­trikke oma puldiga, imestab kutt, kui on boyfriend’i vanaema maha põlenud ja taastatud kodus mõne tunni juba veeta jõudnud.

Tundub normaalne perekond olevat, mõtleb too kutt ehk Gustav, ning see äratab temas kindlustunnet ja järelikult ka muid ilusaid tundeid boyfriend’i vastu. Korraga talle tundub, et see ehk ongi tema elu armastus. Tutvumine vastas­poole vanavanematega – see on ju nii tähtis. Endale kalli inimese maailma avastamine ja arusaamine, et kõik on selles perekonnas normaalne, turvaline, vaikne, tasane. Kindlustatud.

Ja too pojapoeg ütleb vanaemale, et näed, vanaema, saa tuttavaks: tema on Georg. Või Gustav. Vahet pole. Mõelge ise üks moodne nimi ühele tänapäeva noorukile.

Ta on mu elukaaslane, ütleb poiss oma vanaemale.

Vanaema ei päri, et mis mõttes… elukaaslane? See noormees? See mees!? Kas nagu seltsimees või?!

Ei, vanaema mõistab. Vanaema ei löö risti ette. Vanaema ei kuku karjuma, et see on minu kodu ja minu maja ja sina siin mingit sodoomiat ei praktiseeri! Vanaema ei küsi midagi. Pakub vaid kooki. Kas omatehtud kooki või pigem vist siiski poest ostetud Coopi biskviidirulli. Seriaalis võiks äkki olla ikkagi omatehtud kook. Või just mitte? Et moodne, ajaga kaasas käiv maavanaema toobki Coopist, ei kuluta aega küpsetamise peale, vaatab parem oma ilusat uut telekat. Sealt tuleb ju nii palju huvitavat. Isegi ajalugu kerides ei jõua kõike ära vaadata, mida tahaks!

Ja poiss magab vanaema pool koos oma kutiga selles voodis, kus varem magas vanaisa, aga kuna vanaisa suri koroonasse, siis on see tuba tühi.

Ja vanaema on õnnelik, või noh, rahul, et pojapoeg tuli.

Vanaema norskab oma toakeses. Ta on natuke seniilne juba ka. Vanaisa surm, koroona, siis tulekahi. Siis ehitusmehed, kindlustusselts, kindlustusseltsi asjaajaja inspektor Kukeke. Kõike juhtus korraga nii palju. Siis uus maja. Kui tema poeg, poisi isa, seda uut maja nägi, ütles ta emale kadedalt, et sa nagu oleksid vahepeal miljonäriks saanud. Ja lisas, et tal on siiski natuke kahju ka, sest eks see vanaaegne sisustus oli ju omamoodi ka ilus, tuletas meelde lapsepõlve, mis sest, et selle lapsepõlve kodu seinad lasid juba ammu tuult läbi ja nurkadest õhkus iga talv arktilist jahedust – selles kõiges oli siiski veel mälestuste hõngu. Nüüd on kõik uus. Ema, poisi vanaema, on pisut segaduses. Pojale ei meeldigi tema uus elamine või?

Kaunid kapid, moodsad tulekesed laes, kuskil seina taga köögis suriseb külmik… Ühel hetkel jääb külmik seisma. Siis on taas vaikus. Kuskil kõrval­ruumis tehnosõlmes on uued pumbad ning voolikud. Juhtmed väänlevad nagu vihmaussid. Juhtmetes kihutavad elektronide parved. Neis on elekter. Seesama elekter, mis pani kord vanaema maja põlema, aga mis nüüd on ohutult neutraliseeritud. Kõik elektronid liiguvad ilusti oma voolusängis.

Kõik on tipp-topp. Maja on jälle kindlustatud, sest ka uus maja võib alati põlema minna. Mine sa neid kavalaid elektrone tea!

Poiss surfab oma nutitelefonis ja loeb päevauudiseid.

Boyfriend Gustav vahib lakke ja näpib niisama igavusest tekikoti äärt. Tekikott on mõnus triibuline nagu vangide kostüüm.

Gustav tunneb kerget lõhna. Nagu poisi vanaema suitsetaks juba aastaid põdrasammalt oma toas. Või nagu tõmbaks vanaema suurt popsu. See on selline kirbe lõhn. Seda Gustav tunneb. See meenutab suviseid tulekahjusid, kui kuumad ilmad olid ja Venemaa suured metsad ja rabad teisel pool Eesti piiri Peipsi taga põlesid. Või siis seda, kui ühel suvel põlesid Valgevene metsad ja see põlengusuitsu toss jõudis otsapidi sadade kilomeetrite kaugusele tillukesele Eestimaale.

Poiss ütleb oma bf-ile, et vanaema maja põles kevadel. Aga kindlustusselts tegi kõik uueks. Õnneks oli kindlustus peal. Isa oli teinud aastaid tagasi, siis kui vanaisa veel elas ja ta 80-aastaseks sai, kindlustuse vanaema ja vanaisa majale. Ehk siis oma ema ja isa majale.

Viis kuud peale vanaisa surma läks maja põlema, ütles poiss. Keegi ei saanudki teada, et millest see läks, aga oletati, et ju vanadest juhtmetest. Tead, see oli nii hirmus kõik! Vanaema oleks peaaegu sisse põlenud. Oli õnn, et üks talumees sõitis just autoga mööda, see helistas tuletõrje välja ja päästis ka vanaema vingusurmast. Vanaema just magas oma voodis. Ega muidu oleks vist vanaema ka sisse põlenud. Pärast elas vanaema paar kuud valla korteris, vald andis talle korteri siia ligidale.

Miks su isa teda siis enda poole ei võtnud elama, imestab Gustav.

Vanaema ei tahtnud meid segada ega meile koormaks olla, ma ei tea, miks… Ta tahtis kodupaiga lähedale jääda. Eks vallakorteris oli hea omaette olla. Seal ta siis elas nii kaua sees, kuni kindlustuse tellitud ehitusmehed maja uuesti üles ehitasid. Ainult mõned majapalgid ühest nurgast jäid tulekahjust puutumata. Ma homme näitan neid sulle, kui tahad. Need on ainukesed palgid, ainus sein, mis vanast majast alles jäi. Kõik muu ehitati jälle üles. Töömehed Ukrainast kraapisid ja siis lihvisid need palgid puhtaks, need on veel seinas alles, aga kõik muu on uus. Ma ei tea, miks need jäeti. Ju leiti, et neid annab veel kasutada ja kui aus olla, siis on natuke äge ka vahel käia vana maja palke vaatamas, see tuletab ka mulle meelde, milline see kõik enne siin oli. Aga sealt tuleb ka see kerge tulekahjulõhn. Kraabiti küll puhtaks ja valgeks, aga huvitav, ikka on see lõhn majas.

Su vanaemal on ilus kodu, ütleb Gustav. Oma vanemate kodust ta äkki ei taha rääkida. Seal on kõik nii, nagu oli. Maha põlemata. Korraga talle tundub, et tema vanemad elavad ikka veel nagu mingi XIX sajandi maarahvas. Vanaemast rääkimata, see elab maal, täielikus pärapõrgus, tal pole isegi korralikku WC-d, käib õues kuskil kuurinurgas sital, nagu mingi koopainimene. Vanaema on juba aastaid rääkinud, et tahaks küll endale korralikku WC-d, siis ei peaks üle õue käima ja tuuletõmbuse käes istuma, vanadel on ju põiepõletikud kerged tulema, aga samas eks maarahvas olegi tugevam ja harjunud eluaeg raskete tingimustega, ja noh, lõpuks pole raha ka. Eluaeg on vanaema niimoodi väljas puust peldikus käinud, tahaks Gustav poisile öelda, aga ta ei julge. Häbi oleks seda kõike oma elu armastusele rääkida.

Ta häbeneb oma vaesust. Mis siis, kui poiss saab teada, et ta on vaene… Mis siis, kui poiss ei armasta teda enam siis ja jätab ta maha? See oleks õudne, tema tillukese maailma kokkuvarisemine. Teda on niigi vaesuse pärast kunagi koolis alandatud. Ta ei teagi, kumb on hullem, olla gei või olla vaene. Kindlasti vaene! Vaesuse häbenemine on teinekord hullem kui enda seksuaalsuse häbenemine. Seda saab veel varjata, vähemalt võõraste inimeste ees, aga vaesust nii kergesti ei peida.

Gustav on lausa mõelnud vahel, et kui ta oleks sündinud rikkas perekonnas, siis poleks ta tüdrukuid kartnud. Siis ta võib-olla polekski gei, sest naised tahavad raha, aga seda tal polnud ja polnud ka soovi teenida. Ja kas lõpuks pole auk auk ja pauk pauk ja üks seksuaalsus, üks himu kõik, üks rahulduse saamine, sest kui palju seal üldse armastust ongi peale enesearmastuse.

Mitte ainult ta isa ja ema, vaid kõik, keda ta oma suguvõsas teab, on olnud vaesed. See on natuke nagu mingi pärilikkus, emapiimaga kaasa antud asi. Öeldakse küll, et noortel on kõik ees ja et noored on me tulevik, aga mitte ükski, kes iganes nende suguvõsas on noor olnud, pole lõppude lõpuks suutnud kõrgemale tõusta. Ju pole neis olnud vastavaid isikuomadusi. Nad on töökad ju küll, kes rohkem, kes vähem, aga läheb vaja ka julmust, osavust, õigete inimeste tundmist ja andeid. Aga nende suguvõsas pole olnud kellelgi mingeid erilisi andeid. Ega mõjukaid sõpru. Ühed tädid või onud või vennad või õed on lihtsalt natuke vaesemad kui teised. See ongi ainus vahe suguvõsaliikmete vahel. Kõik on ühtmoodi vaesed, samas igaüks omamoodi vaene.

Juba lapsena ei julgenud Gustav ühtegi sõpra enda poole kutsuda, ööseks jäämisest, sleepover’ist või pidžaamapeost rääkimata. Kui teised ta klassikaaslased käisid üksteise pool magamas ja ööd veetmas, siis tema ei julgenud kuskile minna. Tal polnud isegi korralikku pidžaamat. Üks vana ja kulunud värvidega oli, äärtest räbaldunud, sellisega ju ei lähe. Teised naeravad välja. Nii palju hirme!

Ta oli niigi klassis ja terves koolis enda vaesuse pärast naerualune. Peale selle narriti teda, sest ta oli gei. Talle sülitati ükskord selga ja karjuti, et kas sa meest oled juba saanud! Muidugi ta tahtis juba ammu meest saada, eks meest ja leiba tahavad ju kõik, nagu Kihnu vanasõna ütleb, aga rohkem kui meest saada oleks ta tahtnud olla rikas. Et ema oleks ta hommikul kooli toonud ja pärast tunde koju viinud kõige kallima, kõige suurema autoga, mis sellel ajal üldse saada oli. Siis oleks Gustav uhkust tundnud ja esimest korda elus päriselt õnnelik olnud. Ja kõik lapsed, klassikaaslased, kes teda narrisid, oleksid talle pugenud ja tahtnud temaga läbi saada. Äkki siis ta kutsub ka mõne neist oma ema autoga sõitma. Võtab ta vastu sellesse imemaailma, mis seal autoukse taga avaneb. See uks käib nii vaikselt, et ei kuulegi. Ja autosse sisse ei näe, klaasid on kergelt tumedad. Seal on valge nahksisu. Seal mängib vaikne muusika, aga niimoodi mõnusalt tümpsudes, et tunned kogu kehaga. Ta muidugi ei oleks ühtegi neist sitapeadest ema autosse lasknud. Määrivad veel ära. Las kadestavad. Uks läheb vaikselt kinni, imeb kinni, nagu öeldakse, ja auto sõidab kummide sahinal minema.

Aga ema on vaene. Üldse mitte kuulus. Ema nime ei leia Vikipeediast. Ema nime all pole rohelist noolekest üles suunatud, mis kuulutaks, et Gustavi ema net worth on 2 miljonit dollarit ja see summa kasvab pidevalt.

Kui emal olekski omaenda artikkel Vikipeedias, siis seal poleks kirjas mingit networthing’ut.

Ainus, kus ta oleks, ja seal oleks ta umbes 7 miljardi hulgas, oleks selline vaeste Vikipeedia, mis kajastab vaeste inimeste elu, kes käivad tööl ja kellest ei olene midagi.

Kui nad tahaksid, siis nad muidugi võiksid selle maailma põhja lasta, poliitikud ära ajada, ja õiglasema ühiskonna rajada. Aga tööinimesed on sageli a) liiga rumalad, b) liiga heausksed ja c) killustunud, ega taipa midagi maailma toimimisest ja on niisama maailma täide. Umbes nagu suled padja sees või õhk rehvis.

Kui Gustav pealinnas ringi käib, siis näeb ta, kui palju uusi autosid on linna­pilti paari aastaga juurde tekkinud. Tipptunni ummikud meenutavad nagu mingit autode väljanäitust. Suured valged bemmid ja mersud. Porsche on nagu mingi tavaline rahvakäru juba. Kuskil on keegi, kes sõidab sellise Porschega koju ja elab teises reaalsuses ning ilusas kodus, mis ei meenuta üldse enam seda elu, mida Gustav elab, ja kus ei teata ka, et Gustavi-suguseid vaeseid noori ja nende vanemaid olemas on. Kas neid vaeseid üldse ongi olemas?! Ja kui on, siis kas nad pole vaesed sellepärast, et nad on ise laisad, lohakad ja harimatud?!

Ja nii palju kerkib uusi kortermaju. Ja inimesed ehitavad maju ka maale ja metsa ja mere äärde, ja Gustav alati mõtleb, et kust nad selle raha saavad, et kõike seda ilu ehitada. Andku nad talle vaid teada, kust raha saab, siis ta läheb ja seisab ka järjekorda ja võtab ka sealt raha ja ostab emale uue auto ja laseb talle ilusa uue kodu ehitada, sellise, kus on ka kodu tunnet sees, sest siis julgeks ta emale oma boyfriend’i tutvustada ja boyfriend’i ees ema majaga edvistada.

Gustav ei saa aru, kust rikkad inimesed seda raha saavad, sest tema, nii palju, kui ta ka ei püüa siin elus, ei saavuta midagi.

Seal ära põlenud ja taastatud talus olles mõtlesin, kuidas emal on vana maja ja kuidas meie kõik majad on nii koledad olnud, nii hädised, et ma pole iial julgenud kedagi sinna külla kutsuda. Kuidas mul on lausa traumad. Ja seal ma soovisin esimest korda, et ema maja võiks ka põlema minna. Või et võiks selle põlema panna. Vähemalt mõtted hakkasid esimest korda selles suunas liikuma.

Ema maja põlemaminemist muidugi võibki ootama jääda.

Ema on juba 30 aastat kindlustusele maksnud raha, samal ajal kui kvartali­maksed on iga aastaga rõõmsalt tõusnud. Paremat kundet vist ühelgi kindlustus­seltsil pole kui meie ema. Aga isegi nende kolmekümne aasta jooksul pole ema maja kordagi süttinud.

Hämmastav, imestan vahel, et ema nii kannatlik ja leplik on.

Vähemalt võiks kindlustusselts enda pikaaegseid seenior-kuldkliente, kes neile aastakümneid truud on olnud, kuidagi meeles pidada – korraldada neile juubeli või pensionile jäämise puhul väikese meeldejääva elamuse. Näiteks väikese tulekahju kliendi poolt vabalt valitud toas, koos toa täieliku taastamisega.

Ema on ses suhtes hea ärahirmutatu, kasulik idioot, võiks öelda. Ema kardab niigi tulekahju, tõmbab kõik pistikud kodust ära minnes seinast välja, vaatab sada korda üle, ega elektripliit sisse ei jäänud, kas telekas sai välja, ja kas wifi ruuter ikka sai välja, muidu, mine tea, võib mõni seade üle kuumeneda. Vahel ajab see meid päris närvi. Meie ootame, aga tema alles teeb majas tubadele ringe peale.

Ema ei anna majale isegi võimalust põlema minna. Kindlustusselts saab niisama kasumit ühe sellise tulekahju kartva segase pealt. Ema võiks olla (lausa peaks olema!) hooletum, minema köögist ära, kui toit on pliidi peal („Kui teed sööki, ära jää kööki!”), ning kodust lahkudes veenduma, et pliit ikka sisse jääks, et ka kindlustusselts saaks oma lepingulisi kohustusi täita.

Boiler! Appi!! Kas boiler sai ikka välja? Vahel ma lausa kuulen seda ema mõtet tema peas. Boiler aga on vana juba, roostes. Selle valge-roosteplekiline kest kukub varsti küljest, seda sai kunagi kinni liimida, aga nüüd ei õnnestu vana boilerit enam ka liimiga lappida. Uut osta aga ei jõua. Vana käib ja töötab veel küll. Suriseb ja muliseb, aga vähemalt tuleb veel sooja vett. Pesta ikka saab. Lehes oli viimati küll lugejaid hariv uudisnupuke „Kuidas aru saada, et boiler vajab hooldust või lausa väljavahetamist?”. Aga ma ei hakanud sellesse uudisesse isegi süüvima! Tundus, et see oli vaid neile, kellel on rohkem raha, sest ma tean isegi, et ema boiler vajaks väljavahetamist, aga mõttetu on lugeda näpunäiteid ja soovitusi, kui pole võimalusi nende elluviimiseks.

Seega jah, ema maja põlemaminekut võibki ootama jääda. Maja põlema panna on küll keerukam, aga muidugi mitte võimatu. See on operatsioon, mis peab olema viimseni läbi mõeldud, et jääks sobiv mulje juhuslikkusest ja halbade asjade kokkusattumisest.

Eeldus on aga see, et uut maja ta nagunii ei jõua teha lasta, sest pole raha. Vana ta ka ei jõua korda teha.

Õigemini võiksid kõik eesti vaesed järgemööda kindlustusse minna ja kindlustada oma maja kvartalimaksega, umbes aasta otsa maksta ja siis korraga voilà! – majale tule otsa panna! Eesti saaks poole ilusam, kui poleks enam neid Valgamaa onne, Võrumaa peldikuid, Peipsiääre halle igikoledaid värv-maas-maju, mida ikka veel külade kaupa näha on. Ja siis muidugi ka need koledad paneelikad ja kortermajad kuskil Tamsalus, Sääsel. Olete seal käinud!? Milliseid koledaid kodusid on ikka olemas. Nagu Venemaal elaks. Küll see Tamsalu on pommikas. Tõeline kolgas. Aga ega mu ema ise paremini ela. Seepärast peakski ema maja põlema panema, saaks vähemalt vaesuse nõiaringist välja. Las need teised jääda. Sest kui kõik põletama hakkaksid, tuleks asi avalikuks ja kindlustus­seltsid võtaksid meetmed tarvitusele. Tuleb olla esimene ja ainus!

Aga süütamine tuleb muidugi oskuslikult läbi viia. Jälgi ei tohi jääda. Kõik majas viibivad peavad nõus olema ja teadma, mida teha. Keegi ei tohi viga saada, majja sisse põleda ei tasu, ei tohi. Ainult kõige vapramad võivad natuke põletushaavu saada. Soovitatavalt noored ja keskealised täisjõus mehed. Armid kaunistavad mehi ja teevad neid ainult seksikamaks.

Armid kindlasti peaksid jääma, vähemalt mõnele kaasosalisele. Kas või juuksed võiksid olla natuke kärsanud ja näod tahmased, kui tuletõrje tuleb. Lisaks peab olema lugu, mida rääkida inspektorile, peavad olema vett­pidavad asi­tõendid. Nagunii tulevad surkima ja üle kuulama, nii-öelda ekspertiisi tegema. Risk oma elujärge parandada püüdes saatuslikke vigu teha on suur. Kõik peab olema viimse detailini läbi mõeldud. Kindlustusseltsid kahjuks pole kullaga üle külvajad. Ennast kuldavad nad mõnusalt üle, aga kliente näpuotsaga või ühe käega, teades väga hästi, mida teine käsi samal ajal teeb. Korstnapühkija peab iga aasta käima ja akti kirjutama. Majas peab olema suitsuandur. Nüüd ka vingu­gaasiandur. Need sindrinahad raudselt nuhivad kõik ju välja. Pärast sobravad kutsutustööde järel söesodis ja uurivad igat sulanud juppi ja püüavad nagu mingid jäljekoerad nuputada, et mis võis juhtuda. Ja raudselt nad ei nuhi seepärast, et põhjust teada saada, vaid et välistada pahatahtlik süütamine või kindlustuspettus. No ega nad muud ju ei tee, kui saaks vaid nokkida, leida puudusi, väita, et nemad selle ja selle eest nii palju ei maksa. Vähemalt ei taha maksta.

Kindlasti pärast põlengut ongi kõige raskem. Tuleb ekspertkomisjon, mingi tegelane tuletõrjest. Vallavanem tuleb tutvuma, sotsosakonna tegelased. Kõik arutavad, vaatavad, puurivad. Kust tuli lahti läks? Kust toast sai alguse? Kes veel majas olid? Mis kell juhtus? Küsitlevad nagu mingid ülekuulajad. Ametnikud on aga alati võimukad, ebameeldivad, tüütud, valitsevad su üle, sest neile meeldib see tunne. Ja samas ei lähe mitte kellelegi korda su kaotus. Kõigil on lõpuks ükskõik. Võõras mure. Nad teevad lihtsalt oma tööd. Iga kuu on tulekahjusid. Jõuad sa kõiki haletseda või igaühele kaasa tunda. See on lihtsalt töö.

Kui tuletõrje tuleb, siis võib nutta, lausa peab nutma. Kas või natukene. Eriti kui näljased reporterid riiklikust televisioonist või kohalikust meediamajast tahavad ka veel lugu ja klikke saada ja rahvas tahab haletseda, siis peab ka kaamera­onule nutma. Kas või natukene.

Ja õhtul omaette jäädes, kui kogu show on läbi saanud, siis on aega rahulikult kataloogides tuhnida ja mõelda, mida emale sisustuseks tellida.

Meie, lapsed, ei suudaks iial emale uut maja kinkida, aga ühe tulekahju suudaksime küll talle juubeliks korraldada. Mõnusa meeldejääva tulekahju. Ülejäänu las maksab kinni kindlustusselts.

See oleks selline kena väikene juubelikink. Kerge tule-show kära ja müraga. Või müra ja käraga – vahet pole, kumb enne ja kumb pärast. Peamine, et ema saaks uue elamise ja võiks ennast keskklassi eestlasena tunda. Muidu vaatabki liiga palju Vene kanaleid ja on oma kodumaas pettunud.

Ajaloo kaotaja, nagu ta on.

Sinna peole oleks meil kutsutud seksikad tuletõrjujad. Nemad esineksid muidugi pärastpoole ja täiesti tasuta, nii-öelda üllatusesinejatena, ilma et nad ise üldse teaksid, et nad on osalised meie maja tule- ja tsirkuse-show’s.

See oleks päris lahe, kuidas ema maja põleb, leegib ja särtsub mõnusalt, samal ajal kui tuletõrjujad jooksevad meie aias oma voolikutega. Emal oleks mõnus vaadata, kuidas tuletõrjujad higistavad. Ja eks minagi oska neid tule punasel paistel õhetavaid mehenägusid hinnata. Kuube nad kahjuks vist seljast ära ei viskaks. Aga selge on see, et tuletõrjujad on alati peo käima tõmbajad! Kindla peale minek vähemalt!

Mõne gaasiballooni võiks majja kuhugi ema toa riidekappi sokutada, nii-öelda eriefektiks, et tulekahjul oleks ka hoogu ja peomeeleolu sees. Uhke oleks vaadata, kuidas gaasiballoon nagu rakett läbi katuse sööstab üles kuu poole.

Kindlasti tuleks põleng korraldada õhtul või öösel. Esiteks, mis juubelipidu see päevavalges ikka on – ainult laste sünnipäevasid peetakse valges kella 11 ajal; ja teiseks: pimedas on kõik ilusam, tulekahju sära oleks kaugele paista, nii saaksid ema kingitusest osa ka teised.

Ema, ma tean, raudselt kiljuks, nagu ta alati kiljub, kui on sünnipäev või mingi lõbus koosviibimine ja šampanjapudel avatakse. Siis me alati küsime, et kas pauguga või pauguta, ja kõik tahavad alati pauguga.

Ju ema siis ka kiljub, kui gaasiballoon plahvatusega taeva poole lendab ja köögiseinad kõik laiali paiskuvad.

Voolikud väänlevad maas nagu suured tsirkuse boamaod. Maja sisiseb, susiseb. Külm vesi pahiseb ja lendab suure kaarega, nagu keegi kuseks maja peale. Meie aga vaatame pealt, kuidas maja leegitseb. Samal ajal, kui kustutajad püüavad maja päästa, peame meie vana maja ärasaatmispidu ja loodame südames, et paari kuu pärast on siin uus maja püsti.

Et pidu liiga üksik poleks, kutsume ka tuttavaid. Palume neil aegsasti kohal olla. Nemad muidugi teavad, et see on niisama pidu, umbes nagu suve ära­saatmine, pikkade pimedate ööde tervitus jne, aga vaid meie ema ja õdedega teame, et saadame maja ära.

Kuhu? Ma ei teagi. Tulle. Õhku. Teisele poole seda Kardinat.

Kui matused on alati kurvad sündmused ja kõik lahistavad nutta, siis pole maja ärasaatmisel mingit nuttu. Tore ju, kui maja saab uueks; tore, kui see kõik muutub ja annab teed paremale majale. Sellisele, kus tahaks ka päriselt elada.

Mis selles vanas siin ikka elada, külmetada koos majaga. Oli kord Maja, talumehed vedasid kord metsast palgid kohale ja raiusid seinad üles ja siis ta oli kena, aga see vaeseke on juba vanaks saanud ja ongi aeg teda matma hakata. Õigemini ta ei sobigi enam muuks. Ammu on ta vana, logiseb-kägiseb igalt poolt ning haiseb nagu laip.

Mingit hinge temas enam pole, mingit puuhinge, mis norsatab salapäraselt, kui temast rääkida, või kui istud üksi kodus ja kütad ahju ja maja justkui teeb häält, teeb uh!, muu! või ohkab, siis mõtled ehmatades, et kes see veel oli, et kas keegi on sügisöös akna taga, aga saad korraga aru, et ju see maja oli! Ja eks see oligi!

Jah, majadel on hing! Aga ema maja hing on juba ammu lennanud ära kaugele, majade paradiisi, ammu pole selles kestas midagi järele jäänud ja ongi aeg ta krematooriumi saata. Ime, et me siin üldse veel nii kaua oleme vastu pidanud. Hüvasti, ema maja! Head teed sul minna sinna, kuhu kodud kõik lähevad!

Ilutulestik! Miks mitte mõni suur ilutulestiku kast kuhugi ema toa viltusesse riidekappi sokutada, kohe gaasiballooni kõrvale.

Igatahes tuletõrjujad kustutavad. Leegid limpsavad majast välja, katus kukub ragisedes kokku, tulemühin, meeletu kuumus, kõrval olevad õuepuud kärssavad, kui korraga sööstab taevasse suur ja uhke mitmeminutiline ilutulestik, nagu oleks uusaastaöö. Süda tahaks seisma jääda – selline ilu!

Ilutulestikuks tasuks kindlasti kõige kallimaid nimetusi varuda. Vaatasin just hetk tagasi e-poest järele, soovitaksin emale: vaikne Võlu Öö, 88 lasku, e-poest tellides 39.90 eurot, või tiba kallim megapüro Maximus, 255 pirakat, 150 eurot. Tasuta kohaletoomisega kusjuures!

Miks mitte maja põletamisele veidi rohkem kulutada, et sellist elu muutvat sündmust natukenegi meeldejäävamaks teha.

Kus oleks alles sära! Pool valda jookseks kokku. Kaugemates metsataludes, kus nähakse rakette öötaeva taustal, mõeldakse raudselt, et peenem rahvas peab pulmi, nagu ma ka alati mõtlen, kui suveöö taevas rakette näen.

Ema peo jaoks poleks mul millestki kahju. Ja kui panna kaalukausile, kas osta paar kasti head ilutulestikku või aidata emal maja remontida, siis kahjuks olen viimaseks liiga vaene ja pärinud emalt sellesama vaesuse, mida temagi endas kaasas kannab nagu mingit sleppi, nii et kindlasti megapüro, 150 eurot, 255 pirakat. Vähemalt seda suudan ma emale lubada!

Maja taastamise – selle jätaksin aga kindlustusseltsi hooleks.

Aga muidugi vait peab olema. Mitte keegi ei tohi sellest rääkida. Mitte kellelegi. Mitte kunagi. Nojah, külalisi vist ka ikkagi kutsuda ei saa. Kahjuks. Inimesed on kadedad.

Kas see on kindlustuspettus? Ma ei tea. Nagu on ja nagu pole.

Mu süda on vaesuses virelemisega nii külmaks muutunud ning seepärast ehk võtangi seda kui lihtsalt järjekordset toetusmeedet. Veel üks toetuse liik, nagu sotstoetus, abiraha, valla puudetoetus, kirjanike liidu loometöötoetus, kultuurkapitali reisistipendium, ranitsatoetus, ühekordne üksikult elava pensionäri pensionilisa-toetus enne valimisi (see toetuse liik ootab mind veel tulevikus ees!) ning ema remonditoetus kindlustusseltsist.

Tänapäeval on nii palju kõikmõeldavaid toetusi. Raha lihtsalt vedeleb maas, ole ainult mees ja korja üles. Pead lihtsalt vaese ja/või puudust kannatava inimese mulje jätma.

Aga mis kõige peamine: vahele ei tohi jääda!

Naljakas, et ma ise kord sellele võimalusele ei tulnud!

Mõtlesin aastaid kogu oma naiivsuses, et ainus viis oma maja kaasajastada ja vuntsida (aga vuntsimine on ju lõputu, sest maja jälle vajub ja tapeet seinas võidub) on LHV või Swedbanki remondilaenu võtta, ja niimoodi vaid panku nuumata. Higistada end segi, maksta end segi, vedada oma laen ehituspoodi ja vaadata kurvalt, kuidas raha käest kaob, kuidas raha sõrmede vahelt niriseb ehituspoe kassamasinasse ja panga makseterminalidesse, kui võiks hoopis lihtsalt kasutada kindlustusseltse.

Ja lõppude lõpuks: kas kindlustusseltsid selleks polegi loodud, et aidata inimesi nende äärmises ja väljakannatamatus hädas?!

Hüvasti, puukoidest söödud palgid! Kahju teist küll pole!

Hüvasti, vanad logud põrandad!

Hüvasti, veneaegne linoleum!

Hüvasti, vanad aknad, mis lasevad külma läbi!

Kahju teist küll ei hakka!

Hüvasti, kopitushais!

Jää jumalaga, vaesus, jää hüvasti, alaväärsustunne!

Järgmisel päeval saabubki tuletõrje esindaja ja kohe varsti ka kindlustusametnik. Koos nad käivad nagu kana ja kukk mööda söestunud tube ringi ja otsivad teri. Aga teri nad õnneks ei leia.

Lähen neile appi. Varsti jalutame kolmekesi maja varemeis ringi. Kanake, kukeke ja mina.

Siin on siis ema peldik, vuh!, tahtsin öelda tuba, ütlen mina ja osutan ema toa poole. Siin on, näete, voodi, kenasti ära sulanud. Siin ema viltune kapp, hämmastav, kui palju sellest veel järel on. Alati tundus, et vilets kapp, mingist saepurust pressitud, aga vahi, kus tuletõrjujatel on õnnestunud see isegi ära päästa. Uskumatu ikka! Küll need tuletõrjujad on ikka kärmed, mõtlen ma. Samas milline vee raiskamine. See tuba oligi kole, hea, et ära põles.

Päris palju saepurumööblit, ütleb ametnik, kui vahib meie põlenud tubades ringi.

Ema jah ostis seda kokku. Justkui tal oleks mingi saepuruvaimustus olnud!

Kui tuletõrjeekspert on lahkunud ja me oleme kindlustusametnikuga omavahele jäänud, küsib tädi kindlustusest veel mõned ekstra küsimused.

Kirjeldage palun veel kord täpsemalt, mis juhtus.

Miks seda veel vaja on? Äkki aitab! Me oleme niigi šokeeritud!

See on rohkem meie tarbeks. Peame kirjutama akti, kahjukäsitleja tegeleb sellega edasi. Teeme lisauuringuid.

Ega väga ei tahaks sellest rääkida, see kõik on liiga õudne, aga hea küll…

Ma küsin teilt, ega te ometi ise äkki maja põlema ei pannud?

Oi taevas, ei! Miks te seda arvate?

Igasugu inimesi on, teate. Just hiljuti oli selline lugu… Õnneks närisime selle läbi… Igasuguseid ebaausaid inimesi on, kes tahavad kerget raha.

Paraku jah! Vist olen isegi neid näinud ja kuulnud neist. Meie seas on igasugu alatust. Aga ei, me ei pannud. Kõik juhtus nii, nagu me juba rääkisime teile. Me magasime, oli pime öö, kuud ka väljas polnud, ma tean, sest käisin just umbes tund varem õues pissil ja nii pime oli…

Siis oli kõik veel vaikne?

Jah… midagi ei olnud kuulda. Koerad ka magasid esikus… Pidin neist veel üle astuma. Läksin tuppa tagasi ning jäin rahulikult magama, kui millalgi keset kõige magusamat und hakkasid suitsuandurid üürgama.

Lausa üürgama?

Jah!

Mis te siis tegite?

Ei midagi. Ma mõtlesin, et äkki on neil patareid läbi.

Mis kell see võis olla?

Ma ei tea… Ei märganud kella vaadata! Igatahes korraga ma ei saanud aru, kus ma olen ja kas ma näen und. Mõtlesin siis, et ema vist teeb köögis jälle pannkooke ja on lasknud koogid kõrbema, nagu tal ikka vahel lähevad. Ma ei saanud millestki aru. Et mis kell on või midagi. Ah jaa, seda ma mõtlesin korraks pooleldi unesegasena, et ema läheb vist hommikusse vahetusse tööle ja praeb endale pannkooke tööle kaasa, aga see oli ka ainuke mõte. Ja siis jäin uuesti magama. See on olnud tavaline, et ta peab ärkama vara, pimedas, selleks et siis bussile saada ja tööle minna. Nagu see tööealise elu on. Aga varsti ta saab muidugi pensionile, siis on selliste varajaste hommikutega ühel pool. Igatahes panin padja pea peale ja magasin edasi. Aga kui toas juba palavaks läks ja hirmus ragin ja paukumine pihta hakkas, siis sain aru, et midagi hullu on juhtunud.

Kui väsinud te siis olite, et isegi esimesel korral suitsuandurite üürgamise peale vaatama ei viitsinud minna?

No ikka väga väsinud. Vaadake, eile oli meil saunapäev. Võtsin mõned õlled, paar pitsi viina ka otsa, sest õlled said otsa, aga isu oli veel suur. Ma tean, et see ei ole hea mõte, aga läks natuke liiale jah, tunnistan.

Suitsu teil ka keegi teeb?

Ei. Ema on karsklane. Aga Vana Tallinna ta ikka vahel võtab. Natuke. Rahustuseks. Eks see kapitalistlik elu ole tänapäeval ju hirmus raske. Meie peres on heast napsust osatud lugu pidada. Aga me pole mingid joodikud. Vanavanaema oli ka ikka napsutanud 1970-ndatel, Brežnevi ajal, aga Vene ajal siis vist jõidki kõik. Viimati kuulsin lugu, kuidas vanavanaema oli kõrges eas oma sõbrantsiga poe ees kaks pudelit veini ära lahendanud ja siis teised olid veel imestanud, et kaks mutti siiski sirgel jalal koju läksid. Kolhoosimehed ju jõid mis hirmus ja taarusid koju, mõned lausa roomasid. Aga mu vanavanaema läks peale kahte veini sirgel jalal kodu poole. Kõik kolhoosirahvas olla imestanud, et kus vanamutil on alles kandmine.

Nii et teie ema siis tõstab vahel pitsi?

Jah. Nagu ma ütlesin. Vahel ikka. Kuulge, mida te öelda tahate? Et ta on joodik ja pani maja ise põlema? Naeruväärt!

Ärge ärrituge. Me teeme lihtsalt oma tööd ja püüame tulekahju põhjused välja uurida. Meil on vaja teid küsitleda. See on selline tarvidus… Me ei arva midagi…

Üldse ma soovitan teil oma sõnadega ettevaatlik olla. Eriti tänapäeval! Kes tänapäeval ei jooks! Kõik võtavad. Kas või natukene. Inimesed joovad ümberringi nii palju, teie sõnade järgi peaks kogu aeg igal pool põlengud olema!

Ega teie ema või keegi teil kodus äkki küünalt ei põletanud?

Kas arvate, et võis küünlast minna?

Ei oska öelda veel. Seepärast ma teie käest küsingi, et välistada see võimalus. Koos tuletõrje esindajaga ei suutnud me kahjuks midagi välja selgitada. Paistab, et peab kirjutama lahtrisse: Ei suuda kindlaks teha. Igatahes on maja päris korralikud tule- ja veekahjustused saanud. Paistab, et tuleb teile positiivne otsus ära.

Väga hea! Me eile just vaatasimegi emaga juba kataloogidest mööblit, et mida tahaks. Lugesime lepingust, et tulekahju korral hüvitab kindlustus ka sisustuse. Emaga siis eile kolasimegi mööda e-poode ja valisime juba välja asju, mida ema tahaks. Ma pärast võin teile nimekirja saata, kui soovite. Aga vastus teie küsimusele: ei, ema ei põletanud küünalt. Hingedeajal ema küll süütab küünla ja jätab toitu lauale, sest usub, et vanavanaema tuleb jälle sirgel jalal koju ja tahab süüa ja on kaugelt maalt tulles hirmus näljane, siis ikka põleb mõni aeg laual valge küünlake, aga hingedepäev on ju alles viie kuu pärast. Nagu ma ennist ütlesin: maja juba põles, meil ei olnud aega vaadata, et millest! Päästsime kähku, mida sai. Kassid, koerad, need jooksid ise. Terve kari ämblikke jooksis majast välja, ma veel juhtusin seda pealt nägema. Igast kohast neid pages. Hirmus. See oli kõik nii õudne!

Ma võtan räti taskust ja pühin silmi. Punnitan natuke veel pisaraid silmadest välja, et jutt uhkem oleks. Õnneks on vaesus nii õudne ja tärganud lootus, et kindlustus hüvitab kogu kahju, toob pisarad iseenesest silma, ilma et peaks eriliselt vaeva nägema.

Ametnik ulatab mulle salvräti ja ütleb: Pühkige ära palun…

On näha, et tal on meist kahju. Ma võtan vastu ta pakutud odava Serla taskuräti ning pühin pisarad ära. Tema muidugi ei tea, et need on suured õnnepisarad.

Üks mõnus tulekahju on kulda väärt!

Kujutan juba ette, kuidas peale tulekahju ja maja taastamist ema toimetab just köögis ja sätib nõudepesumasinast võetud uhiuusi Muumi-kruuse seinakappi.

Ema teeb meile kohvi. Istume emaga kohvilaua ääres, teises toas mängib uus nutitelekas. Me õega vedeleme mõnusal halli kattega nurgadiivanil. Kõik on nii uus. Kaunis. Me aina imetleme.

Meil, lastel, pole endalgi kodus nii häid ja uusi asju, aga emal on kõik korraga nii ilus, moodne, et ise ka imestan, kust need asjad kõik siia nüüd nii äkki said! Kas ma mitte und ei näe?!

Näpistage mind, palun! naeran mina. Ema näpistab mind. Me kõik naerame.

Kutsu või filmimehed koju mingit uut Eesti seriaali filmima. Natuke on kärsahaisu. Aga selle laseme aknast välja. Ja õnneks kärsakas ei jää filmile. Ja lõpuks peaks see kaduma, uus maja ju hingab. Või kui ema varsti pensionile jääb, siis võiks ta oma kodus Bed & Breakfast’i avada. Suvel tulevad turistid, tahavad kuskil ööbida, enam poleks piinlik isegi turiste külla kutsuda ning nende pealt teenida. Uue majaga mõtteid kohe oi kui palju!

Emal on seljas uued riided, uus hommikumantel. Hea, et see vana kalts ära põles. Kahju küll pole!

Ema tuba pole enam viltu, ema toa põrand pole enam nagu mingi kraater, kuhu voodi hakkab sisse kukkuma.

No uues taastatud kodus kindlasti jääme edasi vaesteks ja sööme 50% allahindlusega tooteid, aga vähemalt pole enam seda endisaja kopitust ja viletsust. On uhked parkettpõrandad, valged lambanahad nurgadiivanil ja kenad kohtvalgustid endiste odavate laelampide asemel. Lõpuks võid ju seda odavat ja maitsetut Coopist ostetud moonipärga ka ilusas kodus süüa!

Ema on õnnelik. Ja lõpuks meie ka.

Ema võib elu lõpuveerandis keskenduda aiale, lilledele ja ei pea oma eluaja lõpuni enam mõtlema toa või maja remondile või katuseraha kokkusaamisele, vaid saab lõpuks oma väikesest pensionist raha reisile minekuks kõrvale panna.

Ja lõpuks julgeksin ma ka boyfriend’i endale külla kutsuda ja näidata talle oma ema. Uhkelt näidata oma ema tuba ja tema kööki. Ja katust. Sihtida veel näpuga ja kaks korda üle küsida: Kas sa ikka nägid, kui ilus katus mu ema majal on, ja kui sirge ilus punane plekk! Kas sa näed! Vaata hoolega! Kas sa ikka vaatasid seda hoolega ja imetlesid seda mõnuga!!! Ilus asi on igavene rõõm, kas pole, mu armas boyfriend!

Ja öösel boyfriend’i kaisus olles paluda veel: Kirjelda mulle, mida sa tundsid ja mõtlesid, kui mu ema maja katust vaatasid. Üldse, kirjelda esimesi emotsioone, kui mu ema maja nägid! Enne oli ema majal veneaegne eterniit, aga kui maja läks põlema, siis ossa, kus alles katus paukus! See oli õudne ja ilus korraga!

Vaata hoolega, sest sa ei näe just sageli Eesti kolgastes sellist kaunist plekki. Ja ühtegi lohku ei ole katusel sees. Kas seda ka märkasid?! Maja ei näe üldse välja nagu mustlase viltu vajunud sara, nagu neid näed maal või väikelinnades-­alevites, kui sõidad mööda kodumaad ringi ja imestad, et milliseid peldikuid on Eestimaal ikka veel näha. Sellistes peaks ammu olema keelatud elada! Kunagi elas mu ema sellises peldikus!

Hämmastav, mõtlen ma vahel, kuidas ema sellises üldse elada sai. Kas tal endal häbi polnud? Ju ikka oli, aga vaesusega on ju nii, et seda ei saa varjata ega peita, see lihtsalt on ja paistab kõikjalt välja. Ja sa kas häbened seda, väändud vaesuses või siis lepid sellega.

Ukrainlased käisid veel ehitamas. Head tööd teevad need ukrainlased. Ja uskumatult odavalt teevad ikka! Ega mul muidugi suva, kui odavalt ehitavad, kindlustuse asi.

Mul oli kunagi nendest ukrainlastest muidugi kahju, see tundus kõik nii ebaõiglane, millised me nende vastu oleme ja kuidas nad peavad meie maal odavamaid ja pikemaid töötunde tegema ja lõpuks ei saa niigi palju kätte, sest tööjõuvahendusfirmad võtavad veel vahelt ja ukrainlased peavad hoopis vähesega leppima… Aga jah, mõtle, kui tublid need ukrainlased ikka on: ehitasid kõik üles paari kuuga!

Paari kuuga?! küsib boyfriend ja ma näen, et ta on imestunud.

Jah, päris kärmed, eks ole. Ja nii odavalt. Ega ma ka seda kindlustuse asja varem ei teadnud, aga peale ema maja põlemist sain, ütleme nii, päris selgeks. Täitsa lihtne ja muretu. Mõnus see kindlustuse värk. Ses suhtes ikka hea, et kindlustusseltsid olemas on. Neist on nii palju abi, olen neile väga tänulik. Kui ma sulle seda ema maja tulekahju-lugu poleks rääkinud, siis vaevalt sa aimakski, et siin vahepeal midagi juhtunud on. Kas pole!

Ei, vastab tema.

No näed siis! Ja vaata õue, isegi kõrbenud muru pole enam näha! Kunagi oli ema maja ümbruse muru kanasitta täis, sest emale meeldib kanu pidada ja elada nagu ta vanemad, maaelu ja see kõik, saad ju aru küll, mõned kohe ei oska ilma kanadeta elada, nagu nad oleksid juba lapsena Knut Hamsuni „Maa õnnistust” lugenud… Tundsin ema pool käies alati, nagu elaksin kanaaias. Vaatad aknast välja ja kanad jooksevad aias ringi ja tuuseldavad lillepeenras. Mööda õue üldse paljajalu ei saanud käia, ilma et varbavahed kõik kanasitta täis poleks olnud. Eks samas need kanad on väga intelligentsed, õppisin tänu emale kanu tundma. Ikka päris taibukad. Öeldakse küll, et keegi on loll nagu kana või Kanapea-Vanapea, aga kanadel on ikka päris palju nuppu. Isegi imestasin kord, kui vaatasin, kui kärmelt nad näiteks kärbseid taga ajavad. Sel ööl, kui maja põles, siis lõpuks oli kuumus nii meeletu ja leek nii valus, et ümberkaudu põles isegi rohi kõik ära. Ja mõtle – kuula nüüd seda! –, kindlustus lasi isegi uue muru külvata!

Tõesti või!?

Jaa! ütlen mina.

Uskumatu siis ikka! ütleb boyfriend.

On! Kas pole! vastan mina ja olen nii õnnelik ja uhke, et emal nüüd nii kena kodu on.

Mis kanadest sai? küsib tema.

Ma ei tea. Neid ei leitudki. Ju nad küpsesid ära. Aga kas polegi lõpuks kõikide kanade saatus ära küpseda? Nad ei läinud isegi tulekahju ohvrite alla kirja. Kanade elu… on nii ebakindel… Aga emal on plaanis varsti uued kanad võtta. Muidugi selle kanakuudi peab ema ise laskma kellelgi ehitada. Ema ei tahtnud kindlustusseltsi kanade aiaga enam tülitada. Ma ei teagi, miks ta nii tagasihoidlik oli, oleks ikka võinud selle ka neilt välja nõuda, nagu kindlustusel vähe raha oleks! Aga ma usun, et paari kuu pärast on ema oma kanala juba valmis saanud. Siis teen sulle hommikuks meie kanamunadest omletti. Olen selles muide imehea.