Ärge tundke minust puudust, mu sõbrad!

Henn-Kaarel Hellat

 Kõik teavad, et Henn-Kaarel Hellat on andnud meile sõna „ulme” ja eesti esimese ulmeromaani „Naiste maailm”. Vähem on kõneldud Hellati osast Tartu kirjanikele Vanemuise tänava maja KGB-lt tagasivõitmisel. Ta pani sellesse palju vaimujõudu ja energiat, pidades seda oma saavutuste hulgas sama oluliseks kui panust ajakirja „Akadeemia” taastamisel. Oluline roll oli Hellatil Tartus ka Karl Ristikivi muuseumi asutamise juures, selle käekäiku jälgis ta edaspidi talle omase terava pilguga. Ükskõik kuhu elu Hellati viis, tegi ta seal maailma enda järgi pisut ümber — endale ja teistele paremaks. Hellati kultuurisalongis algul Supilinnas Marja, siis kõrgemal Jakobi tänaval käis möödunud sajandi lõpus koos paljude elualade inimesi, nagu ka Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna Õpetaja tänava majas, kus tema kolm aastat EKL-i Tartu osakonna esimehena (1990—1993) paistsid silma külalislahke ning Tartule iseloomuliku vaba ja tolerantse vaimu poolest. Ka Vanemuise tänava kirjandusmajas oli Hellat sage külaline, kelle kohalolekust andis märku isikupärane piibusuitsu aroom. Tema Põltsamaa kodus olid alati teretulnud kõik kirjandussõbrad. Lähedasi sõpru kohtles Hellat suure südamlikkusega, ausalt ja konstruktiivselt. Tema uudishimulikku ja elavat temperamenti tasakaalustasid suurepärane lastetuba ja loomupärane aristokraatlikkus. Tema sõpruskonnas oli noori inimesi ja oma pedagoogilist talenti rakendas ta luuleklubides, kus on alustanud palju eesti kirjanduselus teotsejaid, kelleta me seda ettegi ei kujuta. Veel 2014. aastal peeti Luule Vile klubi õhtu Tartu Kirjanduse Majas koos mentor Henn-Kaarel Hellatiga. Ta oli hea abikaasa, isa ja vanaisa. Viimast juubelit tähistasime tänavu Põltsamaal. Henn-Kaarel Hellati viljakas loomeperiood selle sajandi esimesel kümnendil andis kümmekond raamatut. Pooleli jäi kuues mälestusteraamat, koostamisele artiklivalimik. Ennast läbinisti ratsionaalseks inimeseks nimetades kutsus Hellat isegi talle oponeeriva maailmavaate kandjaid sõpradeks. See märkis ellusuhtumist: mõista sai ka seda, mida ta tingimata võimalikuks ei pidanud. Ta oli kadestusväärse vaimse distsipliiniga mees, kes vajas enda ümber ruumi nii vaimses kui ka füüsilises mõttes, kuid leidis alati aega nõuküsijatele. Ta hästi organiseeritud elus leidis iga juhtum konstruktiivse lahenduse ja küsimus vastuse. Küllap polnud inimest, kelle puhul ta suutnuks olla pealiskaudne ja formaalne. Tal olid põlvkonna- ja mõttekaaslased, kuid oma kirjanikuteed käis ta iseteadliku ja mõnevõrra üksildasenagi. Küllap viibis ta viimastel aastatel vaimus tihti ka „Faatumi” Harju tänava katusekambris, selle kirjastusega oli ta üle 25 aasta seotud nii autori kui ka organisaatorina. Alles jääb kohtumiste maagia, unustamatu osa lähedaste elus. Ja muidugi raamatud. Kandkem tema sõnu oma südames. Eesti Kirjanike LiitKarl Ristikivi SeltsEesti Vabariigi Kultuuriministeerium„Akadeemia”