Soine ja patune ja palune
                            oled sa,
  jumala jalaalune
                            Maarjamaa.

Ennäe õunapuud rüvetut!
     Iga virves
          ajab isejuuri,
nagu polekski ühist tüve
     ja ühist kirvest.

O sina mõistmatu sugu,
     kes sina trotsid oma elutahet
     ja pärle otsid, kui sajab rahet!

Ons Hudson Emajõgi
ja lumi su jälgedes nõgi?

Vaevaline on viimne lugu
                            minuga,
     enne kui uks langeb riivi.
Mine siis pimesi päi
          sinna, kuhu jäid
          Vadja ja Liivi.
Mina ei tule eales sinuga.

          Kirjatundjad,
tõlkige mu kõne
                            mõnele
mu kadunud rahva lapsele.

„Tõlkige mu kõne” on üks Henrik Visnapuu (1890–1951) viimaseid luuletusi. See ilmus tema 60. sünnipäeva tähistamiseks New Yorgis 1950. aasta lõpul avaldatud suurekaustalise luulekogu „Linnutee. Rännuraamat” eelviimase luuletusena.^[1] Luulekogu väljaandjaks oli Visnapuu enda algatatud Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi toimkond. Luuletuses „Tõlkige mu kõne” peituva sõnumi mõistmiseks on vaja tunda Visnapuu kui rahvusliku luuletaja tausta, loome- ja eluloolisi seiku. Meenutagem põgusalt seda isamaalist teekonda, mis viis dramaatilise testament-luuletuseni.

Tunneme Henrik Visnapuud kui pateetilist ja valulikku isamaalaulikut, kuid selle eel oli nooruses ka teistsugune Visnapuu, trotsiv ja sarkastiline. 1913. aastal nelja sõbra koostatud koguteos „Moment. Esimene” tutvustas teda just sellisena. Visnapuu esimene isamaa-aineline luuletus „Oh, neetud maa” näitab juba pealkirjas uut suhtumist seni absoluutseks pühaduseks peetud mõistesse. Tõsi, nende aastate luules ei olnud kriitiline isamaakäsitus erandlik. Pettumine ja lootuste purunemine XX sajandi alguse poliitiliste murrangute käigus mõjutas mitme luuletaja Eesti- ja maailmapilti, mis kajastus ennekõike Gustav Suitsu „Tuulemaa” (1913) värssides. Visnapuu annab noore mehe kirega hinnangu sellele, mida ta näeb ning mille keskel elab. Hiljem on ta oma tulipäist isamaateemalist debüüti häbenenud ning loobunud „Oh, neetud maa” paigutamisest valitud ja kogutud luuletuste väljaannetesse; autori tahet respekteerib ka paguluses ilmunud postuumne „Kogutud luuletused” I–II (1964–1965). Eesti Kultuuriloolises Arhiivis on autorilt säilinud veel teinegi trotsiv luuletus. 1920. aastate hakul korraldatud Eesti Vabariigi hümni konkursist võttis osa Visnapuu „Kodumaa laul”, mis aga ei osutunud võitjaks. Pettunud autor pani seepeale kirja mõnitava paroodia hümniks valitud Jannseni-Paciuse laulu aadressil.

Katse pakkuda ennast hümni autoriks näitas ometi, et Eesti läks Visnapuule valusalt korda. Vabariigi sünniga tärkab temas isamaaluuletaja. Kogu tema järgnev looming pakub omalaadse lüürilise vaste eesti rahva eluteele XX sajandi esimesel poolel. Tähtsal kohal on siin 1925. aastal ilmunud luulekogu „Ränikivi”, mille alltekstid ja sümbolkujundid mõtestavad esimeste iseseisvusaastate keerukat reaalsust. Aastail 1921–1924 oli Visnapuu elanud Nõukogude Venemaal ja Saksamaal, suurrahvaste keskel, ning adus seepärast eriti teravalt väikeriigi õhkõrna eksistentsi. „Ränikivist” peale kujutas iga tema järgmine luulekogu endast uusi samme ühe maa ja rahva kestmisvõimaluste otsingutel.

Ränikivi killuke püksitaskus on sümbolkujund, mis seob kokku kodu, poisikesepõlve ja mälestused.^[2] Hiljem lisab Visnapuu sellele metafoorile saatuslikku ja eksistentsiaalset mõõdet. Kujund on tähtis, ta tuleb selle juurde tagasi ka paguluses ilmunud kogus „Esivanemate hauad” (1946), mille lõpetab luuletus „Kaks ränikildu”.

1927. aastal ilmus Visnapuult eesti isamaaluule üheks tippteoseks peetav raamat „Maarjamaa laulud”. Üldiselt on tema vabariigi algusaastate kodumaaluule täis hellust, südamlikkust, õrnust, rahu (ja rahulolu). See annab tagasi kindlustunde ja elamistahte, õpetab nägema uut, tulevast maailma, kus iga inimene kujundab iseenda ja kogu rahva saatust vabalt ning sõltumatult. Luuletajale on selgunud, et „see sinu saatus on tihedalt seotud selle rahva saatusega, kelle keelt sa kõneled, ja kõigi nendega, kellel pole varandust ega õigust”.^[3] Rahvuslik vabadusaade tõrjub tagaplaanile varasemas luules valitsenud abstraktsemat laadi inimesekultuse (kogus „Talihari”, mõnevõrra ka kogus „Käoorvik”, mõlemad 1920). Edaspidi eelistab Visnapuu rahvuspoliitilist lähenemist üldisemale sotsiaalpoliitilisele vaatekohale, nende kahe mõiste vahekorra analüüsist on kantud nii tema luulelooming kui ka ühiskondlikud sõnavõtud. Arvo Mägi on märkinud: „Vastupidiselt üldisele tendentsile, pärast Vabadussõda ära unustada kodumaa-isamaa olemasolu tingimuste ja põhialuste käsitelu luules (ning ka proosas), kujuneb isamaa-Maarjamaa mõiste analüüs Visnapuu üheks keskseks luulemotiiviks.”^[4]

Isamaaline motiivistik areneb ning jõuab sümbolkujundite (ränikivi, Maarjamaa, tõmbtuul, puuslikud, tuulesõel) kaudu ikka suurema tervikuni, kus liituvad rahvuslik ja globaalne, poliitiline ja sotsiaalne. Kõige selle keskmes tuikab ometi mingi erimeelne ohuaimus, mis võtab prohvetlikke jooni. Kaasaeg ei suutnud alati mõista ega jagada luuletaja kujundisügavustes küdevat muret. Visnapuu oli aga isepäine: „Kuis mina julgen laulda oma viit, / kui rahvas jälgib teisi nagu vari? / Mu südamen ja kätel sama veri, / mu süda siin ja ma ei lahku siit.”^[5] „Maarjamaa lauludest” on autor võtnud oma viimasesse raamatusse kuuenda laulu, mida kannab igavene kodumaa juurde tagasituleku motiiv: „Su juure tulen tagasi ma kaugeist maist / kui rändaks vastu enda valguselle. / Ja sinu orukülla, erakelamusse / ma süüvin nagu õnnistatud pühamusse. / Ah, ma ei küsi eales, vaene, rikas sa, / mu sünnipaik, mu südame ja meele Maarjamaa.”^[6]

Mõned Visnapuu luuletused on tihedas seoses eesti isamaalüürika traditsiooniga, eriti Juhan Liivi luulega. Mõlema kirjutaja vahetu kokkusulamine kodumaa saatusega ning mulla poole tagasi kiskuv valu viitavad sarnasele tunnetusalusele. Mõlemal esineb näiteks tähe-metafoor, mille kaudu väärtustub ülev ja kättesaamatu isamaaideaal. Niisugune metafoorne kinnistamine ei ole eesti luulele võõras, seda on teinud paljud meie tuntumad isamaalaulikud minevikus, lisaks Juhan Liivile ka Lydia Koidula, Marie Under, Kalju Ahven, ja olevikus täisväärtusega Viivi Luik. Vanad kreeklased ja roomlased andsid taevakehadele nimesid jumalate järgi, meie, eestlased näeme pimeduses pea kohal helendavates punktides isamaad. Laulik viib Maarjamaa taevaste tähtede alla ja seostab tükikese ränikiviga, mis ühendab esivanemate maad kõige muuga kõiksuses.

Visnapuu oli eesti lüürikas kahtlemata jaantõnissonlik aatemees, kelle tunnetushaare oli ometi oma ajast tublisti ees. Võiks isegi öelda, et Visnapuu oli nägija, kes suurema osa oma elust pühendas rahva äratamisele ja tema asendi määramisele maailma suures stiihias. Ühelt poolt püüdis ta Eestit suureks laulda, ülistas üllast inimvaimu, teisalt kuulutas maailma ja elu nuripidisust, ebardlikkust, korratust ja disharmooniat, tajus erksalt muutuvat keskkonda ning poliitilisi tõmbetuuli. Maailm on hävingu äärel, seda tõendavad inimvaenulikud ideed, mida Visnapuu nimetas puuslikeks, Eimiskiks, Saatanaks („Puuslikud”, 1929). Kui lisada, et puusliku-metafoor ilmus Visnapuu loomingusse juba 1919. aastal, siis selgub, et painajalik-hoiatav isamaaline joon, mida märkame ka testament-luuletuses, on saatnud luuletajat pikka aega. „Oleme tormide teele rajanud maja. / Pagiseb, ulvab ja vilistab üle raja / tõmbtuul, oo tõmbtuul! / Tõmbtuul, oo tõmbtuul!”^[7] kirjutab poeet Maarjamaa kohta. Jakob Hurda vaimupärandi kandjana püüdis ta teisalt uutmoodi selgeks kirjutada veendumust, et vaimujõu abil võib siiski püsida nii rahvas kui ka riik.

1940. aastate isamaaluules teravneb poeetiline üldistus, kujundite valik on konkreetsem, ideeline suunitlus trotsiv ja kompromissitu. Luule kontekst on rõhutatult tagasivaateline ja hinnanguline – minevikust saab Visnapuu lüürika valuline püsiseisund. Olnud Eesti Vabariigi propagandatalituse kultuuriosakonna nõunik ja asutanud ning toimetanud rahvuslikule mõttele lähedal seisvat ajakirja Varamu, Saksa okupatsiooni ajal aga kirjanduslikku koguteost „Ammukaar”, ei saanud Visnapuu jääda Nõukogude režiimi kätte. Põgenemisteekonnal läbi Saksamaa laagrite on ta imekspandavalt suutnud luua uusi värsse. Tema pegasus lausa lõkendas, ta korraldas kirega pagulaselu, juhtis uljalt kultuuriüritusi, mõtles pagulasrahva ühendamise peale ning avaldas nelja aasta jooksul viis luuleraamatut.

Mure laiali paisatud eesti rahva ja tema kultuuri saatuse pärast viib Visnapuu mõttele anda välja kirjanduslikku ajakirja. Ärkas see Visnapuu, keda tunneme endistest aegadest kui innukat organiseerijat ja manifestide kuulutajat. 1948. aasta oktoobris toimus Geislingenis Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiskoosolek, mille eesmärk oli säilitada pärandit ja jätkata selle rikastamist väljaspool kodumaad. Seltsi liikmeid ühendas kirjanduslik koguteos „Koguja”, mida ilmus kaks köidet. Kui tuli ette võtta teekond üle Atlandi Ameerikasse, olid Visnapuu kohvrid „Koguja” eksemplare täis, ta kavatses neid oma käega levitada.

Luuletuse „Tõlkige mu kõne” puhul tuleb aduda, et endine püha ja krestomaatiline Maarjamaa, samuti tema rahvas, on paratamatult muutunud. Eestimaad näeb poeet nüüd alistuvas-valulises võtmes: „Soine ja patune / oled sa, / jumala jalaalune / Maarjamaa.”

Visnapuu on kirglik ja kohati sarkastiline. Ka rahvuskaaslaste aadressil, kes ei hoia paguluses vajalikul määral kokku: „Ennäe õunapuud rüvetut! / Iga virves / ajab isejuuri, / nagu polekski ühist tüve / ja ühist kirvest.” Ja noomib: „O sina mõistmatu sugu, / kes sina trotsid oma elutahet / ja pärle otsid, kui sajab rahet!”

Hudsoni jõgi ja Emajõgi meenutavad Visnapuu elus tähtsat osa mänginud linnu – Tartut ja New Yorki. Ka viimasega tuli ju harjuda, sellest sai „linnake”, mida võib jalutades nautida: „O põlismetsade üksindus / suurlinna põlises põues! / Ma kõnnin ja vaatan otse just / kui metsastai jumala õues.”^[8] Omaette küsimuseks on Hudsoni kõrvutamine Emajõega, kus ehk viidatakse tragilt kohanevatele saatusekaaslastele, kes peavad New Yorki juba oma kodulinnaks Tartuks. Nende jälgedes muutub Eestimaa puhas valge lumi mustaks reeturlikuks nõeks.

Vadja ja liivi mainimine testament-luuletuses meenutab Visnapuu huvi soome-ugri rahvaste vastu. Ta külastas Soomet, pidas kõnesid kongressidel, kirjutas pühendusi mitmesuguste sündmuste puhul ja tegi palju muudki. Juba „Ränikivis” on luuletuses „Estlantis” välja toodud hõimusaatuse peamised aspektid. Lähituleviku traagiliste sündmuste vaatenurgast on need tõeliselt prohvetlikud. „Tuhandeid kilomeetreid neeland jo vesi, / Vepsa ja Vadja, Udmurti, Čeremissi / harjub veel saarekesi. / S.O.S.! vajume meiegi vissist. / Idast ja läänest ründab meid mürsk [—]. // Oo! mul ja sürjelinnul / ei ole enam kodu. / Eestimaa kohal kraaksub kaarnate rodu, / lõpp kahuri suitsun lauliku innul, / loodab veel kes. // S.O.S.! / Asjatu jant. / Estlantis!”^[9] Raamatus „Linnutee” kirjutab Visnapuu just nagu selle luuletuse epiloogi. „Vaevaline on viimne lugu / minuga, / enne kui uks langeb riivi. / Mine siis pimesi päi / sinna, kuhu jäid / Vadja ja Liivi. / Mina ei tule eales sinuga.” Visnapuu hakkab vastu enda kui rahvuse kandja hääbumisele ja kuulumisele väljasurnud rahvaste hulka. See on omalaadne protest plus ultra. Näib, nagu võiks ta selle nimel kas või loobuda oma rahvast.

Kas luuletuses valitseb meeleheide või hoopis meelekindlus või visnapuulikus sümbioosis – mõlemad? Nii ehk teisiti kannavad kõik Visnapuu luuletused endas ühel või teisel moel püsimise ja enesekaitse märke. Neid ridu ei tahtnud ta ometi jätta oma luulekogu viimaseks akordiks, vaid paigutas päris lõppu luuletuse „Vabaduse kell”, mis „kuulutab, et möödub öö”.

Henrik Visnapuule oli teiste kirjanduspagulaste kõrval antud kõige vähem aega. Aga need päris esimesed ja raskeimad välisilma-aastad jagasid talle vapustavalt lahkelt hingejõudu ja loomisõnne. Kõik kaotused pidid saama läbi põetud, igale lahkunule pidi jääma värsiküünal. Visnapuu enda matused New Yorgis Lexingtoni kirikus 7. aprillil 1951 oli suur üldrahvuslik leinapäev, mis – muidugi paguluse piiratud olusid silmas pidades – oli oma tähenduselt võrreldav Tammsaare ärasaatmisega. Nad mõlemad esindasid vaimset Eestit ja oma kodumaaga seotud üle ajastute kanduvaid sõnumeid. Mõlema surmaeelsed tekstid, Tammsaare noorteläkitus „Truudus” ja Visnapuu luuletus „Tõlkige mu kõne” kuuluvad kahtlemata meie kujuteldava kirjandusliku testamendi žanri kullafondi.

Olen korduvalt maininud Visnapuu prohvetlikkust. Tema viimaste kirjatööde hulgas on Ain Kalmuse romaani „Prohvet” (1950) arvustus. Ta kiidab Kalmust piiblitegelase Hoosea inimliku kujutamise eest ja ütleb: „Prohvet ei ole mitte igal hetkel prohvet, vaid ainult oma hingeahastuse kõrgpunktil.”^[10] Kui „Tõlkige mu kõne” on kirjutatud ühel sellisel „kõrgpunktil”, siis mis ikkagi on selle prohvetlik sõnum?

---

^[1] 30. detsembril 1950 ilmus ajalehes Vaba Eesti Sõna Visnapuu luulekogu väljalõigatav tellimiskupong.

^[2] Ränikivi teine tähendus on „tulekivi”, mis pillub sädemeid ja millest võib puhkeda leek. See laiendab kujundi haaret, andes talle lisafunktsioone.

^[3] Henrik Visnapuu, Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1951, lk 189.

^[4] Arvo Mägi, Henrik Visnapuu luule. Rmt: Henrik Visnapuu, Kogutud luuletused I. Stockholm: Vaba Eesti, 1964, lk 18.

^[5] Henrik Visnapuu, Maarjamaa laulud. [Tartu:] Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastus, 1927, lk 75.

^[6] Henrik Visnapuu, Linnutee. Rännuraamat. New York: John Felsbergi trükikoda, 1950, lk 23.

^[7] Henrik Visnapuu, Maarjamaa laulud, lk 12.

^[8] Henrik Visnapuu, Linnutee. Rännuraamat, lk 70.

^[9] Henrik Visnapuu, Ränikivi. Tartu: Loodus, 1925, lk 61–62.

^[10] Henrik Visnapuu, Ain Kalmus: Prohvet. Vaba Eesti Sõna 9. XII 1950.