Henrik Visnapuu elutöö oli mitmekülgne, hõlmates luule- ja draamaloomingut, kriitikat ja memuaristikat, poeetikat, toimetamistööd ja kirjanduselulist sekeldamist. Ent piisanuks juba ka luuleloomingust. Visnapuu luule temaatilise avaruse ühes, tema isiklikku hingeelu loodivas otsas on kaks algust – süda ja mu liha, ja käib ingel ühes majas saatanaga, ning teises äärmuses palub luuletaja tõlkida oma kõne mõnele tema kadunud rahva lapsele. Ühelt poolt osutab Visnapuu inimelu mitmepalgelisusele ja inimloomuse tumedamale sügavusele, mille olemasolu ei ole mõtet salata, vaid vastupidi – seda tuleb kasutada inspiratsiooni kuivamatu allikana, teiselt poolt viitab ta aga tundlikult geopoliitikale, väikese kodumaa, Eesti kui Maarjamaa asendile suure maailma tõmbtuultes, mis puhuvad meist sõltumata.
Mida Henrik Visnapuu auhind õigupoolest tähendab? Võtame esmalt au. Kõigepealt on sellel eesti kirjanduse vanimal auhinnal vahepealsete väikeste katkestuste ja muutuste kiuste pikk ajalugu. Kirjanike ja Visnapuu pärijate asutatud auhinna rahaline osa on algusest peale tulnud luuletaja suguseltsist või vähemal määral ka autoriõiguste müügist, aga ilmselt kõige rohkem tema Kanadas elanud vennapoja Herk Visnapuu toetusest. Ja varaliste õiguste aeg on ümber saanud. Sisuliselt sama, katkestustest hoolimata järjepidevust kinnitanud auhinna on saanud Ristikivi, Under, Oras, Kangro ja paljud teised, Elin Toona juba nii toona oma esikteose „Puuingel” (1966) eest kui ka kogu elutööd silmas pidades uuesti nelja aasta eest. Auhinda antakse välja Ameerikas asuva Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Eesti Kirjanike Liidu ja Luunja valla koostöös. Tasub meenutada sedagi, et Luunjas väärtustatakse kirjandust ka K. E. Söödi nimelise lasteluuleauhinnaga.
Visnapuu auhinna au on nüüdseks muutunud ei teagi kui mitmekordseks. Sest esiteks antakse seda välja mitte igal, vaid igal teisel aastal, ja teiseks on see nüüd ka kultuuriauhind. Nominentide väljakuulutamisel ütlesin mõnele sõbrale, et paneksin väga imeks, kui seda auhinda ei saaks 1946. aastal sündinud Juhani Salokannel oma hiilgava töö eest eesti kirjanduse tõlkimisel ja kultuuri vahendamisel soomlastele. Samahästi võiks tunnustada Helga Meritsa pagulaste teekondi jäädvustanud filmitööd või ka peaaegu 40 aastat USA-s aukonsuli ametis olnud Jaak Treimani mälestusteraamatut ja tasustamata tööd diplomaadina. Ka diplomaatia on kultuurivaldkond, riiki esindav erudeeritud suhtluskunst kõige kõrgemal tasemel. Lisaks on Jaak Treiman juuripidi Võru mees nagu minagi. Vähe sellest – tema raamat „Võlulehviku tuules. Ühe eesti mehe pere lugu kolmel mandril” (2018) pakkus mulle meeldivaid äratundmisi nii kohatud inimeste kui tuttavate paikade puhul. Siin on Pärlijõe käär, mis asub mu ema sünnikohast paar kilomeetrit eemal, ja me oleme isegi sündinud Võru linnas samas majas – kahekümneaastase ajavahega.
Ja siis see elutöö küsimus. Kui me 2008. aastal koos filmimees Vallo Kepiga intervjueerisime Washington DC-s Visnapuu biograafi Pedro Krusteni leske Edla Krustenit, meenutas ta luuletaja kahjutundega öeldud sõnu: ma olen juba nii vana, et ei saa enam Krusteni tütardega tantsu lüüa. Minu praeguses vanuses oligi Henrik Visnapuu oma elutöö juba teinud ja tuhaks saanud. Meie eludel ei ole kattuvaid aastanumbreid ja vanuse poolest olen ma Visnapuu juba üle elanud. Ja kuigi ma ei saa öelda tema kombel, et nii ilus on surra, kui oled noor, siis oma elutööd ma tehtuks ka veel ei loe. Kahekordne Visnapuu auhinna laureaat Elin Toona on mulle mitmel kohtumisel hüvasti jättes või ka kirjas öelnud – jäägem ikka alati nooreks!
Aga kui seda auhinda on nimetatud ka elutöö auhinnaks, siis kas ei tähenda see järgnevate võimaluste äralõikamist? Kui elutöö auhind on antud, kas siis enam muid või väiksemaid edaspidi anda sobibki? Öeldakse, et on juba saanud, aitab küll, palun ära enam tee. Aga igal juhul olen nõus eesti tõlke- ja kriitikakultuuri asjatundja, minust paar aastat noorema Märt Väljatagaga, kelle sõnul on parem saada midagi teenimatult kui millestki teenimatult ilma jääda.
Auhinnažürii põhjenduses kõlab mõte, et siinkõneleja töödes puudub akadeemiline distants. Tõepoolest – mu kirjatööd on pigem kultuuritekstid kui teadustekstid, kuigi iga teadustekst on laiemas mõttes ka kultuuritekst, aga iga kultuuritekst ei ole kaugeltki teadustekst. Samas pole ma sugugi välistanud akadeemilisust, milleks ka loomingulises mõttes peaksin toetumist ja viitamist eelkäijatele. Ja kuigi auhinna statuudi järgi on eelistatud teosed (sündmused), mis tutvustavad Eestit väljapoole, siis praegusel juhul on auhindamise aluseks olnud mu katse tuua ideoloogilise vägivalla abil lõhestatud ja võõrsil loodud eesti kultuuri märkimisväärne osa tagasi kodumaale ühtsesse käibesse. Kui kasutada Jaan Krossi tabavat metafoori 1989. aastast, siis on mu püüdeks olnud eesti kirjanduse ladvast kännuni lõhkikäristatud puu käsitlemine eesti ühiskirjandusena. Olgu peale, kui seda nimetatakse pagulaskirjanduse kodustamiseks.
Õigupoolest algas see protsess veel mu õpiaastail ehk enne „minu aega”, kui siinsamas saalis detsembri algul 1987 peeti kahepäevast konverentsi Ristikivist. Hiljuti meenutas Jaan Undusk, kuidas ta elus esimest ja ka ainsat korda käis Laste Maailma poe ülakorrusel asunud Glavliti asutuses ettekannete teesivihiku käsikirjale lubatavuse templit saamas. Ja saigi. Veidi piinatud näoga naisterahvas ulatanud talle lävepakul vastavad paberid ega öelnud sõnagi. Täpselt nagu Kaljo-Olev Veskimägi oma raamatus „Nõukogude unelaadne elu” on kirjeldanud: „Aga kui kõik korras oli, ulatas vaikiv ametnik üle ukse käsikirja või veerud, millele oli vastav tempel löödud.”[1] Mida vanemad härrad, tollases kõnepruugis seltsimehed, panid isegi imeks, nagu Jaan Undusk meenutab: „Keele ja Kirjanduse toimetuses veeretasid peatoimetaja Aksel Tamm ja tema asetäitja Toivo Tasa parasjagu juttu IME (Isemajandav Eesti) ümber, see ilmus Edasis 26. septembril, ajaleht (kas see number või mõni edasine arutelunumber) oli sealsamas laual. Niisiis umbes tol ajal kõik see toimus. Lehvitasin Ristikivi teese. Kas sa näed, ütles Tamm, tegidki poisid selle ära. See käis teeside kohta, aga taustaks oli muidugi ka IME-tegu. Tollal tuli uudist iga päev ja Tammegi nägu väljendas mingit kestvat üllatust-imetlust, umbes laadis „kas on see tõesti võimalik, et elu hakkab muutuma?””[2]
Veidi hiljem, aga ikkagi juba ligi 35 aasta eest, mu iseseisva vaimse elu alguses, arvasid mõned targemad pead, et vaevalt see pagulaskirjandus meil koduneb ja mõistetavaks saab, küllap jääb ikka omaette eksootiliseks nähtuseks. Jah, kuidas saab üldse ühtekokku panna Juhan Smuuli ja Kalju Lepiku, Paul Kuusbergi ja Arved Viirlaiu, Uno Lahe ja Ivar Grünthali loomingut – viimase kirjanikupaari puhul on see kokkupanek pikantsemgi, sest noorest peast julgeolekumees Laht oli 1960. aastail Ivar Grünthali kirjasõber ja isegi külaline Rootsi Kuningriigis täpselt sel ajal, kui Grünthal oli eksiilvalitsuse haridusminister.
Tõsi, raamatutest ja nende kordustrükkidest üksi jäänuks väheks, on tulnud avada taustu, koostada ja kommenteerida allikapublikatsioone ja arvestada nendega kirjandusloo kirjutamisel ning tõlgenduste loomisel. 2020. aastal minu ja Brita Meltsi koostatuna ilmunud Kalju Lepiku tekstiraamatule söandasime ometi panna pealkirjaks „Vaid üks eesti kirjandus”.[3] Ja nüüd oleme olukorras, kus kirjanduse asend on muude meediate, vabaduste ja võimaluste tõttu nii marginaliseerunud, et vajab tingimata rõhutamist: seegi osa 1940.–1950. aastate eesti kirjandusest, mida tänapäeval taasavaldatakse ja kanooniliseks peetakse, on loodud kodupinnast eemal. Mõelgem või vähemalt kolmel korral Eesti teatrite lavale toodud Ristikivi „Hingede ööle” või erinevate valdkondade teadlaste ja literaatide panusele Eesti mõttelukku kõige laiemas plaanis. Pean tunnistama, et teadlikult või programmiliselt ei ole ma küll kunagi pagulaskirjanduse „kodustamise” peale mõelnud, aga kui nii on märkamatult juhtunud, siis järelikult olen olnud õigel teel.
Ja nüüd ka hinnast. Mõnikord esitatakse auhinna saajale piinlik küsimus, et mis sa selle auga kaasas käiva rahaga teed. Kui kingitud hobuse suhu ei sobivat vaadata, siis mu vabanduseks võikski olla see, et teen seda eelkäijatele toetudes. Esimesele laureaadile August Mälgule, kes sai 1953. aastal tunnustuse romaani „Tee kaevule” esimese köite eest, olevat auhinnaraha 350 dollarit tähendanud umbes kahe kuu palka. Praeguseski vääringus on see sobivalt tasakaalus, ikkagi kultuuritöötaja paari kuu palk. Lugesin hiljuti üle, mida on kirjutanud Visnapuu auhinna aust ja hinnast selle 1983. aasta laureaat Ilmar Külvet.[4] Noore mehena oli Külvet Visnapuud ka kohanud – esimest korda põgenemisteekonnal Vindavist Swinemündesse Saksa transpordilaeva Nautic pardal, hiljem elanud ta temaga samas Temeli pansionaadis Austrias Alt-Aussees. Muuseas, selle pansioni silt oli 2008. aastal veel üleval, kui Vallo Kepi ja kaameraga seal Visnapuu jälgedes käisime. Elu selles ülimalt maalilises paigas mägede vahel ja järve kaldal olnud äärmiselt toiduvaene ja ka kalapüük oli Visnapuu meelehärmiks keelatud, kuigi seal oli rohkesti forelle. Kuid mitte ainult – sealt olevat hiljem tõmmatud pinnale ka natside peidetud aardeid. Tihti üksinda mägiradadel jalutanud Visnapuud meenutab Külvet kui võrdlemisi sõnaahtrat, aga pateetilist ja veidi vanaldast meest, mida rõhutasid tema alatoitlusest lohku vajunud põsed. Kui tavaliselt on Visnapuud iseloomustatud praktilistes asjades saamatu boheemlasena, siis Külveti meenutuse kohaselt oli poeet keetnud vähestest saadaolevatest koostisosadest oma toa raudahjul midagi supitaolist ja pakkunud seda sõnadega: „Nüüd saate midagi, mida te pole enne saanud ja mida ma ka ise pole varem söönud.” Samas mäletab Külvet Visna suust olevat kuulnud sellistki arutlust: „Ega noorte naistega nüüdsest peale küll vist enam suuremat vedu pole. Eestis, jah, seal aitas mu luuletajakuulsus asjale palju kaasa. Siin võõral maal ei tunne mind aga keegi.” Vaat, kus mees, lisab Külvet, kisub kuuekümne eluaasta poole, aga ikka veel mõtleb noortele naistele, samas kui meie, noored, unistame ainult toidust.
Ilmar Külvet oli muuseas näitekirjanikuna üks varajasi ja mõneti skandaalseidki sillaehitajaid kodu- ja ulgueesti vahel oma 1960. aastail kirjutatud ja pagulasteatrites lavastatud näidenditega „Trooja hobune”, „Lamp ei tohi kustuda” ja „Sild üle mere”. Tollal oli päevakajaline sündmus Eduard Tubina kodumaalkäik, mida kiputi käsitama kui okupatsiooni tunnustamist, ja see võis olla ka Külveti näitemängude taust otse või kaude. Kahe Eesti vaimne suhtlus, hoolimata nõukogude tsensuurist või VEKSA sepitsustest ja paguluse nn kaikameeste kriitikast, pidanuks olema loomulik. Kuid kaikamehelik kriitika nimetas „Silda üle mere” isegi sotsialistlikuks realismiks, kuigi näiteks Mardi Valgemäe hindas seda hoopis kui südametunnistuse hääle järgi loodud teost. Kummalisel kombel pole Külveti puhul Visnapuu auhinda novellikogu „Kuhu kuulud, Kristjan?” eest aga isegi Vikipeedias märgitud, põhjuseks ilmselt asjaolu, et auhind läks jagamisele samal aastal ilmunud Annus Rävälä (varjunimega kodueestlane Helmut Tarand!) luulekoguga „Vorkuta värsid” ja oli sellevõrra poole väiksem – 250 dollarit ehk Külveti sõnul tema Ameerika Hääle 10 töötunni palk. Selle eest ostis ta magamistuppa muu sisustusega kokku sobiva vanamoelise ilmega Hongkongi telefoniaparaadi. Kui see helises, meenus talle alati Visnapuu ja auhind. Minu taskus on ilmselt Hiina telefon, millesse ma suhtun küll teatud tõrksusega, kuid olgu peale. Kui meenutasin Külveti näidendit „Lamp ei tohi kustuda”, siis tunnen puudust korralikust põrandalambist, sest mu praegusest on mõned mu külalised asjatult püüdnud rohkem valgust saada. Niisiis hangin sobiva põrandalambi, mille sisselülitamine meenutab ka Visnapuud ja tema auhinda. Aga lisaks piisab auhinna rahalisest väärtusest veel rohkesti ka valguseks ja niisamuti annab see alati märku üle Atlandi ulatunud soojast käepigistusest.
Kuid vahest võlgnen esmase tänu auhinna väljateenimise eest kergemeelsusele. See on muidugi takkajärgi tarkus. Kolmekümne seitsme aasta eest ülikooli lõpetades ei saanud ma aru, et kergemeelsust mul endal ei ole, vaid ma alles pärin selle järgnenud aastate jooksul Karl Ristikivilt, kes mitmed oma kirjanduslikud patud ajas just kergemeelsuse süüks.
Kas emakeelne kirjandus ja lugemine on marginaliseerunud? Ei, pigem killustunud paljude võimaluste ja lugemisvara pakkumiste ning muude valikute rohkuse tõttu. Tahaksingi lõpetada viitega Visnapuule. Veel on meie emakeeles lugejaid ja me ei pea laskma tõlkida raamatuid oma kadunud rahva lastele. Kui mõnikord näib, et kirjutajaid on rohkemgi kui lugejaid, siis seda enam on hinnatav kirjapandu märkamine. Kui oled lugenud ja leiad laita, siis seda ütlegi, aga kui on välja kukkunud arvatust parem, siis tunnusta.
Ma tänan.
[1] Kaljo-Olev Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Tallinn: K.-O. Veskimägi, 1996, lk 253.
[2] Jaan Unduski e-kiri autorile 6. I 2026.
[3] Sama raamatu arvustuses meenutab Tiit Hennoste pagulaskirjanduse koju jõudmise aega: „Mäletan ka oma palju paksu verd tekitanud ettekannet sealsamas ülikooli raamatukogus, kus mul jätkus jultumust öelda keset pagulaskirjanduse ülistust, et see on meile ikka veel võõras.” Tiit Hennoste, Ilo ja elu. Valitud artikleid 2005–2021. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022, lk 364.
[4] Ilmar Külvet, Visnapuust, Visnapuu auhinnast ja selle aust ning hinnast. Rmt: Vana arm ei roosteta. Mälestusteos Ilmar Külveti 85. sünniaastapäevaks. Koost. Vaike Külvet. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2005, lk 30–35.
Lisa kommentaar