O heav’ns! what contentment is mine
To see these trees, which have appear’d
From the nativity of time,
And which all ages have rever’d,
To look today as fresh and green
As when their beauties first were seen.
Henry Purcell, „O Solitude”

Metsas ringi liikudes tekib kergesti tunne, et oled väike mõte Suure Mõtte sees. Ma ei tea, mida mets mõtleb, aga seda, kuidas ta mõtleb, on näha igal sammul.

Mulle on väga meeldinud mõne ojakese kaldal kükitada ja veemulle jälgida. Vaadata, kes-kus sünnib: kes kosest, kes vees laperdavast puulehest, kes vihmapiisast… Ja ometi, igaühega sama lugu: ta sünnib siis, kui õhk jääb tihedama ja raskema elemendi – vee – sisse lõksu. Alles siis tekib välist ja sisemist lahutav võbisev membraanike, mis kõike ümbritsevat korraks peegeldab – ja lõpuks lõhkeb.

Mõni mull kaob kiires, mõni aeglases voolus, ühele saab saatuslikuks kõrgelt kukkumine, teisele kirglik kohtumine. Pisikesed mullid peavad pikalt vastu, libisevad kiirelt üle kohtadest, mis suurematele on surmaoruks. Kusjuures kõige suuremaid ei ole kunagi kauaks. Ja kui nad siis pauguga kaovad, levib neist ka vägev lainetus, mis lähemaid mulle raputab – ja teinekord neistki mõne lõhkema paneb.

Sageli saab ühele suurele mullile saatuslikuks kokkupõrge mõne endast palju pisemaga. Aga teinekord, vastupidi, võib suur mull ka pisema põrmustada. Isegi tervelt alla neelata! Ja see pisem võib suurema sees lõhkedes ta endaga kaasa võtta – või suurema lõhkemise üle elada ja jälle üksinda edasi triivida.

Tihti klammerdub üks mull teise külge ja keerleb temaga kaasa, aga juhtub sedagi, et kahe mulli kohtumisel tekib üksainus mull, mis on suurem kui kumbki üksinda. Paljud teevad ärevalt teineteise ümber ringe, saamata kunagi päriselt kokku. Võivad olla juba päris-päris lähestikku, peaaegu puutuda, aga siis tõmbab keerukoht ühe endasse, samas kui teine kiiresti edasi hüpleb ja ojakääru taha kaob.

On neidki, keda kisub algusest peale kalda poole, seisva vee üksildusse ning kelle palgeilt peegeldub peamiselt see, millise kiiruga teised mullid mööda triivivad. Ja on terveid vahutorte, millega liituvad mullid peavad küll väga kaua vastu, kuid on ka pisikesteks kokku surutud. Kui selline linnak peo peale püüda ja seda nuusutada, siis see haiseb. Sest seesugust mullitavat massi seob paratamatult ka mustus.

Ja muidugi: iga üksik mull võib paljude alla- või ülesvoolu jäävate kaasteelistega sündida või surra täpselt samal hetkel, teadmata neist midagi. Igal mullil on oma lõik, oma võimalus – need mõned kümned meetrid, harva rohkem. Ta ei saa kunagi peegeldama kõike seda, mis jääb kümme kilomeetrit allavoolu, ja tal läheb täpselt nii, nagu läheb – nagu veepeegli varju peidetud voolusäng ette kirjutab.

Või kas kirjutab? Vulisevat voolu vaadates tundub, et vesi teeb midagi, uuristab endale teed. Ent! Kui satud õigel ajal õigesse kohta, võid näha sedagi, kuis ojasäng järsku mõnest kohast järele annab – kallas variseb ja paneb vee hoopis teistmoodi voolama. Järelikult: ka säng ise voolab. Vesi ja veri, puu, luu ja kivi on igaviku silmis ühed pisarad kõik – nad erinevad vaid voolukiiruselt. Vulisev ojake on tegelikult vool voolus, kiirem vool aeglasema voolu sees.

Vaatad seda ja hakkab koitma – on üksainus vool. Vesi ja liiv, tuli ja tuul on selle ühe ja ainsa voolu erinevad tihedused. Okstelt pudenevad sügislehed kaovad tuulde, tuul kaob kõrkjatesse, kõrkjad kaovad mulda… Vool, milles vuliseb metsaoja ja temal hüplevad mullid, on – lõpuks – seesama vool, milles triivivad su enese mõtted. Teist voolu pole lihtsalt kuskilt võtta.

Selle tohutu suure vooluvõrgu tasakaaluotsingud ei pruugi inimlike soovide ja heaoluga mitte milleski kattuda. 1944. aasta suvel tormas sellesama oja juurde minu vanavanaema pommitamise eest varju. Teine vanavanaema otsustas kodutallu jääda – et sahvri kiviseinad kaitsevad. Keset kaost kaaluti, kas ehk ka minu sülelapsest isa majja jätta, vanavanemate hoolde, aga isa õde polnud nõus oma väikevennata lahkuma. Nii et võeti titeke ikkagi õue kaasa, lageda kätte. See otsus osutus elupäästvaks – maja sai süütepommiga pihta ja vanavanaema põleski sisse. Vanavanaisa pääses akna kaudu välja, aga lasti lennuki pardakuuli­pildurist maha. Teine vanavanaema, nagu öeldud, pages siiasamma metsa – toona asus siin suur majapidamine, sälkoru põhjas voolav oja oli üles paisutatud ja ajas ringi vesiratast. Nendest aegadest on alles põrmu vajunud renn, mida sama hästi kui polegi, ja paisust välja viiva kitsa kanali seinu ääristavad püdedad palgid, needki paksult sammaldunud. Kui ei teaks vaadata, ei paneks tähelegi. Mõnel aastal tärkab võsa all üksik tulipunane tulp. Ei pääsenud siinnegi pere haige aja väntsutustest. Hiljem elas neist maha jäänud saunakeses üks Rosilda-nimeline naine. Kui ta ükspäev koju tuli, oli ta tilluke ulualune kadunud – suurvesi oli selle minema viinud…

Üle kivide hüplevates mullides on lihtne näha inimesi, elu ennast. Ja miks ei peakski nii olema? Vee ääres kükitades vaatled ju tegelikult loodusseadusi – need on kogu vaatemängu taga – ja sellest allikast on paratamatult kogu elu välja kasvanud. Sellest metsaojast me tulemegi – meil lihtsalt ei ole kuskilt mujalt tulla ega kuhugi mujale kaduda. Enese tühipaljaks mulliks mõtlemise vastu võib muidugi protesteerida: tühja triivivad mullid ju ei „tee” ega vali midagi! Aga kes oskaks öelda, kust tulevad ta kõhkluste keerised, millesse võib tiirlema jäädagi, või järsku alanud vabavool, milles paistab olevat üksainus selge tee. Me kõik sünnime asjaolude voolusängi, igirohelisse mõttevoolu, mille põhi jääb kättesaamatuks.

Metsas muutub olemine kirkalt olevikuliseks. Puud kerkivad maast nagu lugematud rohelised joad suures purskkaevus, kasvatavad vilju ja aastaringe. Ja miski müstiline paistab üle selle kõige, ajab silmi kissi ja muudkui kiirgab soojust ja valgust – ikka seestpoolt välja, seestpoolt välja… Selle keskel tunned mõnikord, kuis sa isegi lõkendad, kiirgad. Kõik kokku nagu üks pidev ja pidurdamatu plahvatus, milles isegi vastuvool on alati osa pärivoolust.

Alan Watts armastas märkida, et Suur Pauk ei ole lõppenud, vaid kestab ikka edasi, arvutute harujõgede ja -niredena – nagu vastu seina visatud tindipott. Ses valguses näib olevik 14 miljardit aastat edasi ja edasi rullinud hiidlaine vahutava harjana. Paned just nüüd, just praegu näpu vastu lemmaltsa seemnekuprakest – plaks! See ongi igiõitsev olevik: hetk, milles maailm pole veel kunagi varem olnud nii vana ja samas ka nii uus kui just praegu. Plaks! Seemnesajus tunned, kuis su endagi kehas vallanduvad igas hetkes miljardid sellised vedrud, mille päike on üles keeranud – nende arvelt, Päikesesööja, su keha siis kuumab. Aja viimases sõnas, mida lausutakse alati alles esimest korda.

Oled vaevu ühe jalaga ojja astunud, kui juba piiravad igast küljest kõiksugu paradoksid. Voolus toimuvat vaadates tundub mulle, et minugi keha – nagu mistahes looma, putuka või taime oma – on vägevate ja võrdsete antagonismide põimpunkt, minasuse mullike: kui kaob piir sisemise ja välimise vahel, siis sulab ta lihtsalt ära. Teised kehamullid, mis veel jaksavad seda vahet teha, hoides selle nimel lõputuid tasakaale, kosuvad selle sulapudru arvelt – kuni isegi sula­pudruks lõhkevad. Keha on sise- ja välisilma vahel võbelev lihalina, mis lahutab lõpuks ainult õhku õhust. Korraks lõksu jäänud õhk saab taas taevaks ja vesi saab jälle veeks.

Ja mis imeline vastandlike vägede harmoonia kasvab siinsamas ojakese kõrval. Veel üks märk vesiveskiga seotud majapidamisest – tohutu tamm. Telg, millele olen ikka toetunud, läbi kõiksugu kõrg- ja madalrõhkkondade. Ta on ilus, annab lootust, õpetab omal moel olemise lihtsust ja lihtsalt olemist. Maa-alune hargnevus embab külgetõmbejõudu, et maapealne hargnevus saaks seda just trotsida. Seejuures toidab valguseotsingut pilkane pimedus, milles on kokku sulanud see, mis ammu olnud, ja see, mis alles ootab juhtumist – sellesse substraati on kõik taevasse sirutuv surunud oma juured, et minevikku tulevikuks teha. Ja kõik need igas ilmakaares lõhestuvad juured ja oksaraod sirutuvad lõpuks ikkagi välja tollest teljest, ühest ja ühisest keskmest – nagu ka leherootsukesed viivad lõpuks ikka sabani. Puud vaadates, temale toetudes saab miski selgemaks.

Kui on piisavalt pakaseline talv, siis on tore jääkaane alt välja otsida mõni valjemini vulisev koht ja ojale selili visata. Vaatad tuules õõtsuvaid raagus lepalatvu – uduseid, kuuvalgeid, loojangupunas verevaid – ja tunned seda mulinat oma selgroo kaudu, tunned, kuidas aeg sust läbi voolab – igas hetkes surma ja sünni ringtants, mis keerutab kokku Elu enese: surres minevale ja sündides tulevale – oled. Lebad seal ja oled tervenisti saanud liivakella kõige põnevamaks kohaks: kaht olematust lahutavaks… ei tahaks öelda, et „kitsuseks”, sest kui kõige kirkamatel hetkedel tunned, et sina ise oledki olevik, kõiksuse ristlõige, siis pole see kuigi kitsas tunne, aga tõesti – seal jääkaanel pikutades võid end tunda ka toruna, millest mõõtmatus muudkui läbi voolab. Aeg-ajalt robiseb jääkaane all miski – oksaraag? jäätükk? – ja sügab pärivoolu triivides su selga. Kraapsas ta su sise- või väliskülge? Mida pikemalt lebada, seda segasemaks asi läheb… Lebad haralise sälkoru põhjas – osakeses suuremast puukujulisest mustrist, mille jääaegsed sulaveed valmis uuristasid –, vaatad pea kohal kiikuvaid oksi ja siis omaenda kätt: kolmest pikast lülist kasvab välja viis jätket – needki kõik koosnevad kolmest lülist. See vist ongi see, mida ma siit otsin: suurt sula, osadust.

Kui peale pikka pakast ilmad lõpuks soojaks pööravad, võivad lume alt välja ilmuda su enda jäljed. Mets mäletab su eelmise sula aega jäänud käiku väga täpselt: iga samm on meelde jäänud kivikõva jäälatakana. Veidi imelik on neid järge­mööda maast noppida ja ojja visata – loopida lakkamatusse voolu omaenese jalajälgi…

Jäätunud jälgede rida viib kobraste kuningriiki – paika, millega seostub mitmeid mälupilte. Ühel sügisel leidsin tuttavalt teelt suure tammi, ehitatud risti üle raja ja kibekiiresti, ainult mõne kuuga. Aga juba oli maastik tundmatuseni muutunud: vana rada koos üle oja viiva sillakesega oli täielikult vee alla jäänud. Vaatasin uusehitist, tema taha jäävat vetevälja ja hakkasin lihtsalt naerma.

Ses veepeeglis oli aastate jooksul näha mõndagi meeldejäävat. Enne jääkirme tekkimist oli lumesadude aegu üks mu meelislummasid lumehelbed, mis näisid sadavat alt üles, taeva poole. Samuti on meelde jäänud, kui kord tammil istusin ja madalast mudasest veest paistvaid kuuseokkaid uurisin. Äkki liugles nii maisest vaatepildist läbi midagi tohutult taevast: kull või kotkas. Kusjuures täiesti hääletult. Vahid endamisi mutta ja näed järsku kotkast! Ajasin pea kiiresti kuklasse, aga polnud seal enam kedagi, tühi taevas. Kui tihti näeme midagi tõeliselt vägevat ainult „aimamisi, nagu peeglist”… Ka karu olen näinud ainult mutta jäänud jälgede kaudu. Või veel! Isegi karihiirte trallitamistest olen osa saanud peamiselt naadivarte vabina vahendusel. Rääkimata sellest, et kogu mets paistab midagi peegeldavat, on jälg millestki, mis silma sisse ega käte vahele ära ei mahu.

Ka vuliseva ojakese pealispinda vaadates tekib varem või hiljem küsimus: kust ta oma reljeefi ja keerukohad üldse võtab? Vaatad ja vaatad, kuni hakkab koitma: kivid! Vete vool ju tegelikult peegeldab sängi, omal moel. Nõnda kõneleb see, mis peal, sellest, mis all; nõnda kõneleb pealispind sisust. See ei pruugi nii olla ainult madalate ojakeste, vaid tervete jõgede puhul. Nii sa seal ojakese kaldal istud, kõikenägeva silma ehitamise aegu, ja tead: varsti ei varja vaga vesi kuitahes sügavat põhja.

„Pole olemas midagi peidetut, mis ei avalduks,” ütles üks teadmamees kunagi. Suletud silmade ja kõrvade ees on loodusel loomulikult palju saladusi, seda küll. Aga kui nad avad, näidatakse sulle aegamööda omajagu ilusat ja ­ootamatut – näiteks aevastavat rebast või detsembris õitsevat ülast. Või pasknääride repertuaari! Muidu sellised tühja krääksujad, natuke tüütudki, kogu oma ilusa välja­nägemise kohta – kuni ühel kevadel… Nende laulus oli kuulda kiivitajat, kuldnokki-­rästaid, kuskilt kumas läbi isegi konnade krooksumist, puude kriuksumist ja okste murdumist! Istusin kivil ja kõik oli järsku läbipaistev – kuulasin kinnisilmi, aga nägin metsa. Sedasorti holograafilisus pole ilmselt päriselt ettekujutuse vili, ju on ka linnulaul üks isevärki vulin, mis oma sünni- ja voolu­sängi peegeldab. Selline tunne on metsas tihti: et kõik kumab kõigest läbi ja jalutad omamoodi peegelsaalis. Seisad sügava sälkoru serval ja kuulad oma huike kaja, sinu enda vari üle magesõstra oksal rippuvate veetilkade, milles sa kümnekordistud.

Ühel kenal juunikuu päeval märkasin, et oja on kuidagi õige kevadise moega, pahises nagu suurvee aegu. Kõndisin huvi pärast ülesvoolu ja… Tamm oli järele andnud! Risuvalli taga mustendas mudaväli, selles mõned üksikud puu­kontsud – täpselt nagu mõni ilmasõjaaegne lahingutanner. Ojja astudes sagisid kummikute ümber kalamaimud ja paar kaani: seisvasse vette tekkinud öko­süsteem ujus meeleheitlikult vastuvoolu – tagasi kohta, mida enam olemaski polnud… Mis valusalt tuttav tunne. Kui vähe on vaja, et hoolega ehitatu korraga põrmustuks – pais, mis püsis aastaid, oli ühe hetkega tühjaks voolanud. Sinna kolinud konnakoelmute kooriproovides kükitamine; ringi ujuvate kobraste ja saarmaste vahtimine; talviti tammil pikutamine ja oksarisu alla jääva vulina kuulamine – ka kõigel sellel oli järsku punn eest tõmmatud. Veidraks lohu­tuseks see, et veesilma varju vajunu oli korraga jälle näha: ununema hakanud oja­looked – ikka natuke teises kohas, kui talvel jääkaanel jalutades ette kujutasin –, tuhandeks päevaks vee alla kadunud sillake, ilvese küüneterituskivi…

Kogu see lirtsuv songermaa, mis rabas igal sammul säärikust ja kust võis teokarpe korjata, haljendas juba sügise lõpuks. Kunagine rohelus oli mudase vee all kogu aeg alles, lumivalge juure sees, ja ootas oma aega.