Väliselt ei erine ma teistest millegi poolest, mõtleb Johannes peeglisse vaadates. Silmad, kulmud, nina, suu, hambad… Ei, midagi on siiski teistmoodi. Silmadega on midagi teistmoodi. Need vaatavad kusagilt eemalt, justkui istuksid selles näos juhuslikult. Nina on väljakutsuvalt püsti ja kulmud selle kohal meenutavad traataeda. Jah, ja silmad kaevikutes on ehmunud jalaväelased. Oleks ma ometi natukenegi ükskõiksem selliste detailide vastu… Ent kui oled joonistanud ennast palju aastaid, siis märkad ebakõla. Ma märkasin võõrust! Millal see minusse siis sugenes? Millal? Mu mälu ja mõtlemisvõime on pärsitud, vaevalt ma suudan kunagi seda endale seletada. Teised on minus põhjalikult tuhninud. Nad on minus kõik pahupidi pööranud. Inimesed, kes ei ole peene tajuga, tõenäoliselt ei märka seda puudust, kuid nemadki haistavad, vaatavad terasemalt, viivad pilgu teisale ja vaatavad tahtmatult uuesti. Neile anna vaid voli, lase vaid hinge sisse tulla – ning sulle tehakse täielik uuenduskuur. Ei tunne ise ka ennast ära. Kõik oma ebameeldivused võlgnen ma just nimelt oma erinevuse teravale tajumisele. Kaks kätt, kaks jalga, kaalikas. Oleks siis kõik nii lihtne! Oleks nagu selline, aga mitte päris. Igal nahalapikesel, igalt poolt erinev.

Peas moodustuvad ja lagunevad laiali mustrid, mis on õigupoolest üks ja seesama lõputu liikuv muster. Teatav liikumine. Jõud. Heli. Vibratsioon. Sõna. Ma ei suuda oma mälu juhtida – selle varastasid ära inimesed, kes on ehitanud selle neile kuuluva maailma. Selliseid ebardeid nagu mina seal ei vajata. Otse loomulikult ei ole nende maailmas ebarditele kohta. Nad võiksid meid sünni hetkel hävitada. Tahavad juurutada sundeutanaasiat. Küll need raisad juba leiavad mooduse… Projekt on töös, võid kindel olla, Johannes! Sinu poole hiilib juba ilge sitapea torukesega. Torkab su kehasse peenikese nõela. Sa ei märkagi, kui juba voolab torukest mööda surmatoov aine. Hüvasti, Johannes! Nende maailm vajab ainult töösipelgaid, kuulekaid kontoriroboteid. Sina mõtled liiga palju ja võtad kõike liiga südamesse. Tead, oleks parem, kui sul polekski südant. Nende maailmas on ainult kaht liiki olendeid: juhid ja juhitavad. On alles endale primitiivse maailma välja mõelnud. Kas pluss või miinus. See-eest on neil lihtne, väga lihtne.

Johannes heidab põrandale ja vaatab lakke. Kõik toimub siin ja praegu. Kõigepealt joonistus, seejärel märk. Kõigepealt hõige, seejärel sõna. Palju, palju sõnu… palju märke, joonistusi, fotosid, kujundeid peas, mis tulevad, nõuavad, ei anna asu, nad seisavad su kohal, pruugib vaid silmad sulgeda… Johannes näeb: nad vaatavad, nende näod muutuvad – igas olendis on tuhandeid nägusid ja nende kohal on lõpmatus…

Näiteks see album – siin nad on, meie haavade pühad ülesvõtted… see elav ja soe… koguda nad kokku… talletada… kriimustused, paigad, õmblused, sinikad… haav Felicia kintsul, palju fotosid, minu puus, siin on Sammy pahkluu, Moira lõikas kätte… oo, millised pildistused!.. Armid, armid – korralikud õmblused, kehvasti kokku kasvanud, ripendavate niitidega nagu mingid ogadega roomikud… F-i kukkumise kuupäev. Ta kukkus trepil. Kaotas teadvuse. Temaga juhtub. Eriti päevade ajal. Naine olla on paha. Temal on. Ta oli teel pööningule. Siia. Kus Johannes asub. Jah, ta kuulis, kuidas keegi trepist üles tuli – astmed kriuksusid, siis järsku kolin, karje, nuukse. F. kaotas teadvuse ja lendas trepist alla. Tõmbas vasaku reie lõhki. Kuidas ta karjus… Me kõik tormasime tema juurde: Johannes, Moira ja tema vennaraas Sammy. Sammy võttis esimesena mobla ja hakkas pildistama.

„Issake, arvasime, et sa kukkusid surnuks!..”

Felicia ei talu verd. Sammy pildistas, et talle näidata.

„Küll sa oled leidlik!..”

Mismoodi ta vaimupuudega on? Inimene pisteti idiootide ühiselamusse. Moira röövis ta ära, nad arvasid seal, et ta on Taanis, Moira tegi neile suli: hostelisse, kuhu Sammy oli sisse kirjutatud, kolis sisse vaene kunstnik, see etendas idiooti, teeskles, et on Sammy, maksis Moirale natuke. Ta sai ka venna eest toetust, me elasime sellest rahast ja Moira honoraridest, ta klõpsis pilte subkultuursetele ajakirjadele ja saitidele, mis ujusklesid riigi toetusrahadel, müütas venna joonistusi ja meisterdusi, need läksid päris kenasti.

„Me hoolitseme tema eest hästi, kas pole?” kordab Moira iga päev. „Sammyl on kõige lahedam elu!..”

Kõik kiidavad takka: „Jah, Moira, muidugi. Sammy elab hästi.” Moira poeb ka vennale külje alla:

„Sammy, sa oled ju rahul?.. Ah? Ütle, oled sa rahul?”

„Jah, olen,” vastab ta.

„Sulle meeldib siin, on ju? Siin on hea, jah? Suur maja, kõrged laed, palju valgust, aknad… meri… nagu Islandil, ah?”

„Jah, nagu Islandil,” kinnitab Sammy naeratades, tal ei ole millestki puudus, nende käsutuses on kaks avarat tuba, suured aknad, kõrged laed, neljameetrine sein, seal ripuvad tema tööd, maalid ja pildid, mida me ohjeldamatult kiidame, ja tõepoolest, midagi tema töödes ju on. Need pildid varjavad praod ja värvi koorumise kenasti ära. Kris alustas remonti ja jättis pooleli, asusime temaga hoogsalt tööle, kuid jõud sai otsa. Muide, ei olnud ka raha materjalideks, sest raha sai otsa just siis, kui meil kadus jaks. Ta helistas vennale. Too ei vastanud pikalt kõnedele ega kirjadele. Kris sõitis ema juurde. Too eelistab samuti silmast silma suhelda, tuli ise meie juurde. Parem, kui poleks tulnud. Hapu nägu: otsustasin ise kaeda, nooh, mis te olete siin kokku keeranud?.. Oh!.. Käis pahasena ringi ja vaatas kõike viltuse suuga. Kõigepealt vaatas mind, vedas näo põlglikult krimpsu ega öelnud midagi. Sa tead, mida ma sellest arvan, ütles ta ja pühkis välja. Jah, mõtlesin ma, sellest… minust… Kris läks tema järel. Mul hakkas Krisist kahju. Ta järgnes kuulekalt emale. Vajus kühmu ja kõneles loiult, hoides käsi jope taskutes. Ema seisis tema skulptuuri juures, vaatas muigamisi ja ei kostnud midagi. See naine ei võtaks iial oma poega tööle. Kuna see ju ei suuda ega oska ja parem, kui ei võtaks iial midagi ette. Ema puuris tal ajudesse, Kris aga võbistas külmakartlikult õlgu. Mul oli ja on ainult üks sõber. Kristofer. Kogu minu armetu elu jooksul. Me oleme temaga tülitsenud ja leppinud. Ta on mind võtnud sellisena, nagu ma olen. Väärakas. Ma tean, I am a freak. Ja tema leppis sellega. Ei mingit juttu. Me oleme sõbrad. Ainuüksi see teeb mind õnnelikuks. Kuid inimene tahab alati rohkemat. Mina tahan, et Kris oleks õnnelik. Tema aga sõitis Hispaaniasse vennalt raha manguma. Niisugused on tingimused, ütles ta, ja ma mõtlesin: ta suruti maha ja nüüd pressitakse, pressitakse seni, kuni on lömastatud. Ei öelnud midagi. Eks ta saab ka ilma minuta aru. Kuidas ta ei tahtnud sõita! Me kukkusime isegi veits jooma.

Sammy pildid ripuvad seal, kus vaja. Igal pool on pahtli jälgi, telliskivide vuugikohad, rebitud tapeeditükkide servad keerduvad ilusti. Sammy joonistas ja meie riputasime üles. Tema plätserdused teevad Pollockile pika puuga ära. Autism on parim, mida kunstile annab välja mõelda, iga kunstnik ja kirjanik peaks natukenegi autist olema. Värvid, ämbrikesed, potsikud, pintslid – kõike seda varastan ma lastekaupade osakondadest, pole probleemi, laste pintsleid näpata on lihtsamast lihtsam, lõppude lõpuks joonistab ta ka sulgedega, mida ma talle pööningult korjan, minu juures käivad tuvid. Ma meelitan neid õunasüdametega, saiapudiga. Ma räägin nendega. Kuid ei peta ennast. Ma tean, et nad ei mõista mu ebatäiuslikke helisid. Imelik, et nad mind ei pelga. Tuvid tekitavad pisut mustust, ma koristan. Nad laulavad mulle oma laule, ma kuulan, jätavad mulle oma sulgi. Ma laman selili ja vaatan, kuidas sulg tillukese puuriterana keereldes laskub katuselt minu kambrisse.

Sammy on aastaid voolinud savi, mida me üheskoos mere äärest kaevame, siitsamast lähedalt. Mugav. Sammy on selle tõigaga rahul: meri – see on ilu! Ütleb, et me oleme nagu Islandil. Ei tea, Sammy, ma pole käinud. Kahju, ütleb. Aga kas tahaksid? Mina? Muidugi tahaksin. Kes siis ei tahaks Islandile minna! Need lihtsad sõnad teevad ta nii rõõmsaks – ja mina olen ka rõõmus, tema tantsib ja mina liigun, viibutan käsi ja naeran, tema on õnnelik ja mina olen vist natuke õnnelik, kuid mitte nii nagu tema, mina niimoodi ei oska…

Me elame mere ääres, värske õhk, avarus, talle meeldib. Palju etem kui konutada üksinda tsementkarbis või idiootide majas.

Jah. Johannes teab. Johannes on olnud hullaris, elanud Betonkas – pooleli jäänud trammidepoos. Parem siin, sõbra juures pööningul. Härrased poliitikud ja riigikogu liikmed, kas teie olete Betonkas käinud? Ei ole käinud, aga asjata. Soovitan külastada, teete väikese ekskursiooni, hingate sealset õhku. Proovige seal ööbida – korra, mis see teile maksab?

Sammy ja Moira on ka igal pool elanud, autos maganud, nad on kogu Euroopa läbi sõitnud, kämpingutesse sisse murdnud, Prantsusmaal maganud rannas liiva sisse kaevunult: kõigepealt matad oma magamiskoti liiva sisse, seejärel poed sellesse…

Moira ütles, et Sammy on pool elu veetnud idiootide seltsis – ta peab harjuma normaalsete inimestega elama.

Niimoodi arvab Moira ja sellepärast elab Sammy meiega. Toitu on vähe – paastume. See teeb head, leiab Moira. Läheb külmaks – kütame ahju ja kaminat, tubades on alati jahe, ma toon metsast oksi. Mõnikord ei ole päikest kolm päeva, merelt puhub tuul ja tibutab, istud nagu pilve sees, õhus heljuvad veepiisad, isegi majas läheb rõskeks, siis me põletame küünlaid ja magame kõik ühes toas, kolde ümber nagu eskimod. Sammyle ilgelt meeldib sihuke elu.

Kris on ära sõitnud. Maja on peaaegu maha jäetud, ei ole teda kellelegi tarvis. Maja tunneb, kui temasse sülitatakse, ja hakkab siis märatsema: rohkem tuuletõmbusi, rohkem igasugust müra. Mina võiksin niimoodi elada, kuskil täiesti tühjas majas, mille juurde ei tule mitte keegi, sest mitte keegi ei näe teda… Kuid inimesed on ikka veel olemas, ma kuulen neid, nad käratsevad akna taga, koputavad uksele, meist sõidavad autod mööda, kõrvalmajades pauguvad luugid ja uksed, kostavad hääled… Ma näen oma aknast lipuvarrast lipuga, järelikult on mingisugune püha. Mul kama, kuid seal on inimesed, kelle jaoks püha on oluline. Lipp on oluline. Need on patrioodid. Neid on maailmas palju. Ükskõik mis riigis. Ilmtingimata. Inimesed ja riigid on kord juba niimoodi seatud. Normaalsed kained terved inimesed. Nad mõtlevad kainelt. Johannes mõtleb samuti kainelt: mida kauem ta Kristoferi majas elab, toitub iga päev ja joob puhast vett, seda kainemalt ta mõtleb. Kuid ta ei suuda iial nende inimestega sammu pidada. Inimestega, kes sõidavad autodega. Kannavad kalleid rõivaid. Kaugelenägelikkuse ja mõttekainuse poolest ei suuda ta iial nendega võistelda. Ta ei hakka kunagi neist aru saama. Nad on arvamusel, et ei toimu mingit ülemaailmset soojenemist. Nad teavad: it’s a hoax, pettus puha, aga nemad ei lase end haneks püüda. Neil on kõik kontrolli all: nafta ja gaas ja masinad – kõik keskkonnale ohutud tsivilisatsiooni hüved. On inimesi, kelle meelest inimene on looduse kroon, nad asetavad inimesed teistest elusolenditest kõrgemale. Need inimesed vaatavad meid kahtlustavalt nagu äbarikke, kes tuleks vahistada. Vuntsidega mees nuusib kiskjalikult, luusib öösiti laternaga ringi, näitab akendesse tuld, vaatab sisse. Milleks ta seda teeb? Me ei tea. Mitte keegi ei hakka lihtsalt niisama ringi luusima ja akendesse tuld näitama. Midagi siin on, mingid varjatud motiivid…

„Nii, andke siia,” palus F. ja Sammy andis talle mobiili. F. vandus vene keeles.

„Tuleb kiirabi kutsuda,” ütles naljakas tüdruk.

Felicia keeldus. Ei tahtnud, et Kris teada saaks, sest ta hakkaks ennast süüdistama, kuna see on tema trepp, kust F. alla kukkus, sest Kris ei viinud remonti lõpule, jne.

„Õmbleme ise kinni.”

„Lolliks läksid või?” küsis Moira. „Kes see siis õmbleb?”

„Johannes.”

Ma hakkasin hingeldama, justkui minusse oleks heroiini süstitud, läksin ähmi, kuid moepärast keeldusin. Ta on Yrsaga, las Yrsa siis õmblebki. See on ju rohkem kui seks. See on ühendumise tipp!

„Ei,” käis F. peale, „sa pead… oled kohustatud…”

Käed värisesid erutusest. Võtta see kuradi lukk maha. Chastity lock segas nüüd. Erutus nõudis väljalaskmist. Tõusin ja hakkasin minema.

„Kuhu?”

„Enda poole… plaastri ja sidemete järele…”

Päästsin end kammitsast: tuleb palju muljeid, teadsin ma, tuleb nii palju muljeid, et pole patt ennast koormast vabastada… Ta ei saa minuga, selline suursugune daam ja mina… mitte keegi ei saa enam minuga, ma tegin kõik, et mitte keegi ei tunneks minu vastu midagi muud kui tülgastust, ma pugin valet toitu, ma joon palju õlut, ma ei hoolitse enda eest, ma ei pese ennast piisavalt tihti, ma kannan määrdunud riideid, mul on vistrikud ja armid, ma olen eemaletõukav, minu vastu ei saa tunda midagi muud peale vastikuse, dålig klima – see olen mina. Ent niiviisi – nõela, niidi ja valu kaudu – võime üheks saada.

„Jah,” sõnas ta, „sina kindlasti tead, kuidas õmmelda…”

Tal oli õigus. Johannes teab. Panin haavale ajutise sideme. Loomakliinik, kätgut 35 euro eest, kvaliteetne, terve karbitäis kõikideks elujuhtumiteks, lõppematu varu, lõigu palju tahad!

„Nõel ka, palun…”

„Suur loom?” Ükskõikne umbes viiekümnene naine.

„Jah, suure koera jaoks…” (Seda ütlen ma endamisi: suur koer.)

Rohkem küsimusi ei tulnud. Ei küsinud isegi tõugu. Viskas raha kassasse, virutas nõelakarbi letile. Noh, nii on isegi parem – mühaklik naine.

Lidokaiini järele pidin sõitma Kalamajja. Kunagise laevahambaarsti juurde. Ta elas Volta pargi vastas suures viiekorruselises majas. Johannes helistas pikalt venelasest laevahambaarsti raudukse kella. Täitsa kurdiks jäänud! Koputas. Teeb lahti. Kollaka jumega vanamees. Juba üle seitsmekümne, aga ikka puurib ja uuristab, paneb plomme, väga odavalt. Inimene peab ju millegagi tegelema! Eluaegne hobi. Ega enam palju pole jäänud. Kolm televiisorit: Eurosport, Vene kanal ja film videomakist – pealtlaetav JVC, vintage!

„Palun,” kutsub mind hambaarstitooli istuma.

„Ei, mul oleks tarvis…”

„Mida? Viiskümmend eurot plomm!”

„Ei, mul…”

„Viiskümmend!”

„Mul oleks tarvis seda…”

„Mida???”

„Lidokaiini.”

Süst mõjus üllatavalt hästi. Felicia ei tundnud valu.

„Kas sa tõesti ei tunne mitte midagi?” küsis imelik tüdruk, vajutades nahale haava ümber. Johannes palus teda mitte puutuda.

„Ei, üldse mitte midagi.”

Johannes torkas pettumusega temasse nõela, sikutas, tõmbas haava kokku – ja oli natuke kahju teda niisama tühja torkida, näppida, tal nagu oleks minust täiesti ükskõik. Tegi tihedad õmblused, lootes, et lõpuks hakkab ta kas või midagi… Ei, mitte kui midagi. Kahju, Felicia ei vaadanud mu tööd. Mind nagu poleks olemaski. Johannes pildistas õmblusi ja näitas talle.

„Ilus,” ütles vaid.

F. neelas tabletid alla ja jäi magama; ta nägi unes Kopenhaagenit, nägi lahtikäivaid sildu, paate, kanaleid, vee helklemist, tuvid tõusid lendu – tema ripsmed võpatasid, ta naeratas; ta jalutas Kuningliku Raamatukogu aias, ta müüs Strøgetil klaasist poekeses lilli, ta sõitis praamiga Helsingborgi, tagaajajate eest põgenedes, päike ja kajakad olid alati temaga ning tuul, karge ja meeletu…

Me elasime terve nädala kolmekümne euroga. Yrsa sõitis ka minema. Jäi kauaks ära. Miss F-ile on vaja vitamiine. Meri uriseb teist nädalat. Tuul pillutab lehti ja vahutükke! Nii halva ilmaga ei suuda Johannes ennast õue ajada. Küll varsti selgineb ja siis koristab ta hoovi ja trepiümbruse ära, tuul on palju prahti kokku kandnud. Ega erasektori majade juurest prügikonteineritest pole lihtne pudeleid korjata. Igal pool on silmad ja videovalve, liikumisandurid, peaaegu kõigil on koerad. Kristofer rääkis: siin istume vagusi – ei soeta endale vaenlasi. Nad ise muutuvad ketikoerteks, meie ei tee midagi, istume, ja meid vihatakse. Piisab lihtsalt olemasolust!

Johannes hiilib võnkuva rämpsu hunnikuna, tal on õlgadel hulk rõivatükke, mille peal kannab veel kilemantlit. Korjas kokku, viis ära. Ikkagi vähe. Mõistatasime, mis võis Yrsat Rootsis kinni hoida. Me ei teadnud, mis Moirat Taanis kinni hoidis. See oli päris raske nädal. Me nälgisime ega osanud Sammyle tegevust leida. Keegi pidi tema kõrval olema ja keegi pidi miss F-i kõrval olema, ta muudkui minestas, Johannes püüdis teda kinni. F. oli sellistel hetkedel taevas, üheksandas pilves, kerge. Johannes hoidis F-i kätel ja nägi: ta ei ole siin. Vaatas F-i kahvatut nägu, tema laugude värelemist. Hoidis teda, habrast, lummatult, vaatas tema punaseid juukseid, vaatas tema huuli… Sammy tuli tuppa ja küsis sosinal:

„Kas ta jälle?”

„Jah,” rääkis Johannes, „jälle…”

Sammy pani sõrme suule ja ütles „tsss!”. Ja niimoodi ootasidki, millal miss F. teadvusele tuleb. Nad etendasid iga kord ühte ja sama stseeni ning see meeldis Johannesele. Meeldis teda kätel hoida. Nagu tummstseenis. Sammy on paigale tardunud, sõrm huulil. F. tuleb teadvusele ja kogu maailm ärkab ellu: meri kohiseb, kajakad kisavad, maanteel sõidavad autod… F. avas silmad ja ütles vaevu kuuldavalt:

„Aitäh… ma lamaks veel sedasi, tohib?”

„Jah, muidugi.”

„Noh, kuidas sul on?” küsis Sammy.

„Aitäh,” vastas Felicia nõrga häälega. „Juba parem, kuid kõik ikka veel natuke ujub ja keerleb.”

„Kas meie ka?”

„Muidugi, Sammy,” vastas F. naeratades. „Nii teie kui kogu maailm – kõik ujub.”

„Kuhu?” küsis Sammy.

„Islandile,” ütles ta. Mispeale Sammy pistis kätega vehkima ja tantsu vihtuma:

„Hurraa! Me läheme Islandile! Me läheme Islandile!”

Johannes ei oska alati öelda, millises ajalõigus teda tabatakse. Mõnikord juhtub, et ta ei tule endale mitu päeva meelde. Ootamatult tabada ei olegi nii lihtne. Ükskord tardus ta peegli ette, mis seisis juuksuri vaateaknal, nägi mustanahalist inimest. Tema nägu oli tahmast must. Ta langeb näljast apaatiasse. Pööning on otsekui kamakas merevaiku, milles ta askeldab, pikkamisi hangudes.

Vene keelest VERONIKA EINBERG