Õpetaja on ennekõike aednik. [—]
Maa on leiva, puu taeva jaoks. Puu on looduse psalm.
Puust ei ole aias mingit kasu, puu elu on puhas kiituselaul.
Marina Tsvetajeva, „Seeder”
Vürst Volkonski raamatust „Kodumaa”

Tavaline neljapäev

Kuid suislepp õitseb nagu kõik viljapuud. Kogu aed õitseb, kusagil pole ühtegi ehteta, ükskõikset puud.

Mats Traat nõjatus toolileenile. Kõik. „Pommeri aed” oli valmis. Ta sirutas ennast, vaatas tükk aega aknast välja, lükkas siis kirjutusmasina kelgu hooga paremale ja toksis käsikirja lõppu veel kaks rida:

19. juuni 1971 – 24. veebr. 1972

Tallinn–Kureküla.

24. veebruar 1972 oli Eesti NSV-s tavaline neljapäev, pilves selgimistega sademeteta ilm. Hommikul esines kohati udu ja teedel kiilasjääd. Õhutemperatuur oli null kuni pluss kolm, Tallinnas null kuni pluss üks. Räästad tilkusid, kõnniteed olid täis paksu lumeputru. Vanaema oli mulle selga pannud musta jänesenahast kasuka, tõmmanud selle hõlmad kirju vööga kokku ja sidunud läkiläki paelad lõua alt kinni. Jalas olid mul valged karupüksid ja mustad vildist saapad. Sumpasin lumes ja veeretasin lumepalli. Upitasin selle kuidagimoodi teistele otsa. Lumememm oli valmis. Istusin kelgule ja lutsutasin läbimärga villast labakinnast. Nägin silmanurgast, kuidas eemalt lähenes kaks suurt poissi. Ma ei tundnud neid, meie majas nad ei elanud. Sõna lausumata läksid poisid lumememme juurde, lükkasid selle pikali ja tagusid jalgadega sodiks. Üks poistest võttis maast lund ja toppis mulle krae vahele. Kõhus võttis õõnsaks, hakkasin nutma ja proovisin lükata kelku kiiresti enda ees trepikoja poole.

„Oota, mis su nimi on?” küsis üks poistest.

„Jaanus.”

„Äh, öelnud kohe, et sa pole venelane!”

Olime Mustamäel elanud mõne aasta, kui meie maja lähedale ehitati esimene suur üheksakorruseline maja. Seda kutsuti meremeeste majaks ja sinna kolisid elama peamiselt venelased. Sellest ajast peale algasid õues eesti ja vene laste vahel tülid, kaklused, lume- ja kivisõjad. „Ruki verh! Streljat budu!” olid esimesed venekeelsed sõnad, mida me vene poistelt õppisime.

Toas pani vanaema märjad kindad ja karupüksid radiaatori peale kuivama. Suurtest poistest ei rääkinud ma sõnagi. Võtsin Eno Raua raamatu „Konn ja ekskavaator” ja hakkasin veerima. See oli esimene kirjatähtedega raamat, mida ma lugesin. Ema ja õde olid läinud kino Kosmosesse vaatama „Helisevat muusikat”. Mind kinno veel kaasa ei võetud. Mu vanem õde käis Mustamäel Eesti kõige suurema kooli esimeses klassis.

Uus Tallinna 32. keskkool avati 1. septembril 1971. Võib-olla ka sellel päeval kirjutas Mats Traat „Pommeri aeda”. Sügisel kinnitati õe sinise koolivormipluusi külge punane viisnurk, mille keskel oli Lenini lapsepõlveportree. Kõikidest Eesti lastest said oktoobrilapsed, neile pandi punane viisnurk rinda ja neid valmistati ette astuma üleliidulisse V. I. Lenini nimelisse pioneeriorganisatsiooni. Vene keelt hakati õpetama teises klassis. „Rahva Hääles” ilmusid artiklid õpilaste ideelis-poliitilisest kasvatusest koolis.

Määrused

Sada aastat varem katsus vana õpetaja Jaan Pommer kasvatada Jaagusilla vallakoolis talumeeste lastest inimesi ja õpetada neile õigekirja. Juba kolmkümmend seitse aastat oli ta käed kaevul puhtaks pesnud ja tundi läinud, taibanud juba noore aatelise koolmeistrina alateadlikult, et „ainult puhaste kätega saab õpetada ilusat, soravat ja korralikku õigekirja. Liiati veel emakeele õigekirja”.^[1]

Nii algab Mats Traadi romaan „Pommeri aed”. Oli üheksateistkümnenda aastasaja lõppkümnend, tsaar Aleksander III viimased valitsemisaastad. Venestamisaeg oli kestnud juba üle kümne aasta ja teinud lõpu emakeelsele algharidusele. Vana Pommer oli suutnud oma käed hoida puhtad, et need ei jätaks noortesse hingedesse plekke, mis sealt enam maha ei tule. Kui paljud õpetajad läksid 1972. aastal puhaste kätega tundi, et õpetada lastele emakeele õigekirja? Nõukogude okupatsioon oli pärast sõda kestnud Eestis ligi kolmkümmend aastat. Kuus aastat oli jäänud NSV Liidu Ministrite Nõukogu salajase määruseni „Abinõude kohta vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides” (13. oktoobrist 1978). Õige kiri oli kirillitsas. Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee büroos keerati käised üles, sülitati pihku ja asuti tööle. Võeti vastu ürituste plaan NLKP KK otsuse „Vene keele edasise omandamise ja õpetamise täiustamisest kõikides vabariikides” täitmise asjus. Selle esimene punkt tuli täita juba 1979. aasta neljandaks kvartaliks: „Välja töötada ja läbi viia abinõud järkjärguliseks üleminekuks vene keele õpetamisele eelkooliealistes lasteasutustes. Avada eksperimentaalsed grupid ja arutada nende töö tulemusi kolleegiumis eesrindliku kogemuse levitamise eesmärgil.”^[2]

Määruse täitmist vene keelele üleminekuks Baltikumis hakati järgima ka vana Pommeri ajal, mil kõik Jaagusilla koolimaja kellad näitasid alles tsaariaega. (P, 6.) Venestuse kõrgpunkt saabus Aleksander III võimu all (1881–1894). Juba tema isa Aleksander II oli välja andnud määruse, millega kinnitas saksa keele asemel asjaajamiskeeleks vene keele. Aleksander III ajal algas venestamine just selle määruse laiendamisega. Aastal 1885 allutati Balti kubermangude rahvakoolid ja seminarid Venemaa Rahvahariduse Ministeeriumile. Vallakoolides algas üleminek vene õppekeelele alates kolmandast talvest. Kohalikud omavalitsused, vallad ja linnavalitsused viidi üle vene keele kasutamisele. Paljud eestlastest vallakirjutajad ja rahvakooliõpetajad said ametist priiks just puuduliku vene keele oskuse tõttu.^[3]

Suur Ookean

Jaan Pommerist olid need ähvardavad kõuepilved seni veel mööda ujunud. Ta oli vali mees, sihvakas ja sirge seljaga, valge kaelaräti ja kõrgete põsenukkidega, kes tahtis oma õpilastele sõna, kepi ja hea tahte abil avada imelise värava maale, kus ainult nemad on peremehed, ehkki kõik voolab lõpuks Suurde Ookeani, mis säras päikesekiirtes vastu klassitoa seinal rippuvalt poolkerade kaardilt. „Suur Ookean on kõikjal, ja Jaagusilla koolimaja on vaid imepisike saareke neljakümne kahe lapse, piibliloo, rehkenduse ja petroolilampidega.” (P, 12.) Jah, sõna, kepp ja hea tahe oli vana Pommeri lihtne ja arusaadav pedagoogika, millega oma õpilased inimesteks kasvatada, jagada neile armu ja hirmu, viiulipoogen ühes ja peenike pillirookepp teises käes. Nii mõnigi kord tantsis see pillirookepp kellegi kesapõllul, jagas ihunuhtlust, sest õiglus tuli jalule seada ja siis laulma hakata. „Enne õiglus, alles siis laul – niisugune on tema põhimõte. Aga millele on Pommer ise oma elu rajanud? Kes nendest ühe-kaheteistkümneaastastest lastest oskab või julgeb seda temalt küsida? Nad ei julge ega oska. Ei nüüd ega ka tulevikus. Isegi mitte siis, kui neil endil on niisama vanad lapsed nagu nemad praegu. Siis nad julgevad, kuid ei oska, ja see on veel hullem. Ja kust nad teavad, milline peab see õiglasest õiglasem koolmeister olema? Ja mis on õiglus, mis on tõde? Nad ei küsi ja Pommer ei oskaks vastata, kui nad seda teeksid. Kui juba Jeesus Kristus ei osanud Pilatusele midagi mõistlikku vastata, mis peab siis vastama koolmeister Pommer, kes pole ometi mingi lunastaja.” (P, 9.)

Jaan Pommer toimetas kevadel Jaagusilla kooliaias ja lupjas õunapuid. Talle tegi rohkem muret vana suislepp, see kidur ja viril puu, mis ei saanud kuidagi eluvaimu sisse, kui kõik see, mis toimus Suures Ookeanis. Igal õhtul ja hommikul käis ta salaja, naise nägemata, õunapuud vaatamas, lootes näha mingit märki. Kuid puu oli justkui unustanud kevade, oli õiteta, osa oksigi raagus. Märk jäi ilmumata ja see tegi Pommeri kurvaks. (P, 53.) Niiviisi vana suislepa pärast südant valutades ja õunapuid lubjates ei pannud ta miskiks teisi märke ja lainetusi, mida Suur Ookean isegi siin, Jaagusilla teeklaasis, tekitas. „Pommer pintseldab prillide välkudes, mõnuga; ta on oma pärisosas, ei nurise ega kavatse mässama hakata. Mis maksakski mäss aias puude vahel, sinise taeva all?” (P, 23.)

Pojast Karlist, kes õppis Tartus seminaris, lootis Pommer oma elutöö jätkajat, kui see ükskord Jaagusillale koha peale tuleks. Ent Karl oli näinud juba rohkem ilma kui tema vana isa, kelle selg kaitses poega veel nüüdki nagu siis, kui ta oli veel poisike. Karl nägi neid ohtusid, mis tema isamaad varitsesid, ohud ähvardasid uksest ja aknast. Koju käima tulles rääkis ta nendest ka isale.

„Üks õpetaja rääkis meile, et viiekümne aasta pärast kannavad kõik eestlased särki pükste peal, uhavad nurmel tööd tehes vene tantsu ja laulavad „Dubinuškat”. [—] Õpetaja rääkis, et eesti keelel pole mingit tulevikku, see on väikese metsasuguharu keelemurre, mis mõnekümne aastaga iseenesest ära hääbub,” seletab Karl.

„Mis see meile, maainimestele, korda läheb, mis keeles need paberid kuskil linnakantselei kapis on.”

„Küll ta läheb. Mujalpool on juba hulk koolmeistreid viletsa riigikeeleoskuse pärast lahti lastud.”

Pommer lööb jalaga mullakamaka teelt ära, see laguneb tükkideks. „Mina ju oskan vene keelt, õppisin Mitrovaanovi juures ehitustöödel…” (P, 49.)

Vene keele viletsa oskuse pärast kohalt lahti laskmisest rohkem kartis Pommer vana kaelakukkuvat koolimaja. See oli nii pude ja pehkinud, et kreisipolitsei ülem, kes käis mõne aasta eest kooli seisukorda järele vaatamas, tõmbas mõõga tupest ja torkas koolimaja seinast läbi. „Vass ist tass, main härr?” oli politseiülem küsinud. (P, 35.)

Kas Jaan Pommer ei märganud veel ohtu, mis koos uue keisri tulekuga oli mõne aastaga üle Eestimaa laiali laotunud? Üks valitseja läks, teine tuli, aga kellad Jaagusilla koolimajas näitasid ikka ühtviisi tsaariaega. Kas vana koolmeister ei märganud, millist suurvene šovinistlikku poliitikat hakati ajama Aleksander III valitsusajal? „Aeg, millest ma kirjutan – kaheksakümnendad aastad –, oli selge ja vägivallale allumatu mõtlemisega inimesele raske,” kirjutas vürst Sergei Mihhailovitš Volkonski oma mälestustes. „Vene rahva äravalitus teiste rahvaste suhtes, rahvuslik suurelisus, rahvusliku objektiivsuse kaotamine ja selle asendamine natsionalistliku subjektiivsusega, usuliste ja rahvuslike põhimõtete segiajamine ja sellest tulenev poliitilise jälitamise õigustamine usuasjades, järk-järgult esiletõstetav idee „rahvast” mitte kui üldisest riigiks ühendatud massist, vaid kui kultuurist puutumata üksusest, mis kannab endas erilisi andeid ja sisendab hoidma sedasama puutumatust, ja lõppude lõpuks – püha idee „rahvast jumalakandjast” ja mingi vaimse kultuurituse vaimne kultus. Just kõike seda kavandati vähehaaval, just kõik see määras tollal suhtumise ühiskondlikku ja riiklikku elukorraldusse; kõigest sellest olid läbi imbunud ametlikud pedagoogilised teooriad, üritused ja isegi toonane seadusandlus.”^[4]

Jaagusilla koolmeistril oli oma kooliaed ja maa harida. Ta teadis, et see ei tasu raisatud vaeva, siin tuli lakkamatult võidelda karuohakate ja Rakvere raibetega, kuid see maa oli talle tööga omaseks saanud, vaevaga hingele võidetud ja teist niisugust maalappi polnud tal enam kuskil mujal selle päikese all. Ja teistesse päikestesse Jaan Pommer ei uskunud. Oli üks päike ja üks elu. (P, 48.)

Kõik kordus aastast aastasse, kõik käis päikese järgi ja aed tahtis igal hetkel harimist: vanad oksad põletamist, õunapuud lupjamist, peenrad rohimist, saak koristamist, noored hinged äratamist. Ka ajalugu kordus kogu oma ilus ja inetuses nagu künd, külv ja saagikoristus. Ja isegi kurjus, mis hoidis varju ja vahetas maske, tegutses sellesama päikese all ja kõndis Pommeri kõrval, tema samme oli selgesti kuulda, kuid vana kooliõpetaja ei tundnud teda kohe ära, ehkki oli „alati kõigest väest kurjuse vastu sõdinud ja ehitanud headust nagu kõige harilikumat rege”. (P, 144.) Jaagusilla koolmeister, kes õpetas lastele õigekirja, piiblilugu, rehkendust, maateadust, ei osanud ennustada tulevikku. Jaan Pommer polnud prohvet. Nii ei võinudki ta teada seda, mida teadis kirjanik Mats Traat kaheksakümmend aastat hiljem, et kogu tema maa ja rahva venestamine Aleksander III ajal oli alles süütu algus, et Venemaalt hakkasid uuel sajandil tulema metsikud hordid ja tooma siia tuld ja hävingut. Kas Pommeri vanad silmad nägid ja seletasid veel seda aega, kui punane terror ähvardas uputada verre kogu Eesti? Aga koolipoisid hakkasid tol korral Venemaale vapralt vastu ja siis läksid ka nende isad Vabadussõtta võitlema, sest neile oli õpetatud, et „kurjuse vastu tuleb sõdida”. Kas Pommeri vanad kõrvad kuulsid veel Leninist, sellest inimnäo võtnud saatanast, kelle inglilokkidega pruntpõskne lapsepõlveportree punase viisnurga keskel „ehtis” tulevikus aastakümneid tuhandete eesti laste koolipluuse ja pintsakuid? Vaevalt küll, et vana Pommer kõike seda veel nägi ja kuulis, ja ega kirjanik sellest ei kirjutanud. Aga millest siis ikkagi Mats Traat kirjutas tuhande üheksasaja seitsmekümnendate aastate alguses?

Suislepp

Kolmkümmend seitse aastat oli Jaan Pommer Jaagusilla koolimajas lapsi õpetanud. Nüüd oli ta vana ja väsinud. Ta toimetas varakevadises aias ja hoolitses õunapuude eest. Puud olid Pommerile olnud alati tähtsad, puude lõhn oli talle eluaeg meeldinud. Pommerile tundus, et puud panevad kõike tähele. „Puudel on oma saladused nagu inimestel ja nendest ei maksa kellelegi rääkida.” (P, 21.) Ent erilist peamurdmist valmistas Pommerile ikka toosama sammaldunud tüvega suislepp. Pommer oli temaga rohkem vaeva näinud kui ühegi teise puuga. Ta oli valmis juba õunapuud maha võtma, vestma temast rehapulki, kuid andis talle siiski veel paar aastat pikendust, ja suislepp hakkas äkki silmanähtavalt kosuma, kasvatas võra ja kandis vilja, et siis aastate möödudes jälle põdema hakata. Puu tegi talle südamevalu. „Surnud puu haljaste hulgas pole just rõõmus vaatepilt. Veel enam, see on otsekui mingi pahaendeline märk.” (P, 22.) Milline märk?

Samal ajal, kui Pommer kevadises aias koos naisega askeldas, tuikus Vehmre kõrtsist välja joobnud mees – vallavanem Kraavmeister. Pommer ei sallinud purjus inimesi, ehkki Kraavmeister oli tema endine õpilane ja tema noorem poeg Juku õppis nüüdki Jaagusilla koolis. Pommeril läks Kraavmeistriga sõnasõjaks. Vallavanem omakorda ei kannatanud seda jäika ja ranget koolmeistrit, kes karistas ülekohtuselt tema lihast last ja „kelle väsimatul õhutusel ja tagantsuskimisel kutsuti lõpuks kokku valla täiskogu, kes saatis Riiga kubernerihärrale palvekirja, et Vehmre kõrts, see hukatuse ja põhjamineku paik, kinni pandaks”. (P, 18.)

Äraandmine

Ent Kraavmeistril oli valmis plaan, kuidas Pommerile kätte maksta (eks tähenda ju Kraavmeister otsesõnu augukaevajat). Uued ajad ja uus keiser olid teinud ka vana paindumatu koolmeistri haavatavaks. Ja kui Pommer läks valla volikogu ette aru andma sellest, mis ta kooli peale oli kulutanud, ja teatas väärikalt vuntsi keerates, et selle aasta palgast pole ta ise veel kopikatki näinud, siis muigas Kraavmeister vaevumärgatavalt, sest tal oli taskus üks üsna iseäralik paber. „Millal on see head tähendanud, kui vallavanemal on põuetaskus niisugune paber, mida ta igaühele ei näita ja mille olemasolust igaüks ei peagi teadma? Jumalakartlikkusest ja keisritruudusest, osalt ka haavatud eneseuhkusest läheb õpilane õpetaja vastu. Ent veel pole aeg selleks küps, tuleb oodata.” (P, 36.)

Mis paberit peitis Kraavmeister sügaval põuetaskus? Kas aimas Pommer, seistes volikogu ees, kellest enamik olid olnud tema õpilased, et üks nende hulgast annab ta ära? Pommer oli küll aastast aastasse õpetanud lastele piiblilugu, õpetanud neid ihust ja hingest kurjuse vastu sõdima ja ehitanud headust, aga liiga väikeseks oli ta pidanud Jaagusilla kooliaeda ja vana sammaldunud suisleppa, et näha neis paradiisiaeda ning hea ja kurja tundmise puud. Kes oli ometi tema, vana Pommer!

Mats Traat on kujutanud Pommeri äraandmist kui äraspidist evangeeliumi, Ketsemani aia paroodiat. Vallavanem Kraavmeister oli kutsunud volikogu liikmed Vehmre kõrtsi saksakambrisse ja tegi neile lahkesti välja. Kõrtsi oli kutsutud ka vana soldat Hendrik Ilves, kes mõistis riigikeelt. Kraavmeister pidas volikoguhärradele kõne: „„Mehed! Me viibime viimaseid kordi armsakssaanud paigas. [—] Vehmre kõrts pannakse kinni. [—] Ma küsin, kes oli see mees, kes seda tegi? Kes see oli, kelle pärast meie armas saksakamber kinni pannakse?” Mehed vahivad teda kirjude riigi- ja ülemusetruude silmadega.” (P, 43.)

Süüdi oli mõistagi Pommer. Aga et kange koolmeistri peale ei hakanud ussi- ega püssirohi, siis võis temale mõjuda ainult paber. Tuli saata kaebekiri inspektorihärrale. Kõrtsimees nihutas viinariistu eemale, tähtsale paberile ei tohtinud jääda ühtegi plekki ja Hendrik Ilves hakkas Kraavmeistri sepitsetud kirja riigikeelde ümber panema. Selle kõige kaalukam punkt puudutas riigikeelt: „Kuna tema, Jaan Pommer, oskab väga viletsasti riigikeelt ja puudub tal ka hariduse tunnistus, kus oleks selgel sõnal tõendatud, et Pommer on koolis vene keelt õppinud, siis seisab riigikeele õpetus vallakoolis kehval järjel ja koolmeister, kes ei oska õieti välja rääkida susisevaid vene tähti, ajab ühteilma segi paljud sõnad, sünnitades laste hulgas segadust, kusjuures seetõttu paljud sõnad ja mõisted, nagu näituseks „žuk žužžit” saavad eestlase kõrvus koguni ropu, viisakuseta tähenduse, mis ei tule riigikeele tähtsusest arusaamisele mitte kasuks…” (P, 45.)

Õpilane kukutas õpetajat. Mehed kirjutasid kaebekirjale alla, jõid oma riistad tilgatuks ja loopisid Kraavmeistrit õhku: „Hipp, hipp, hurraa!” (P, 46.)

Kraavmeister teadis, millised võisid olla sellise kaebekirja tagajärjed. Ta oli valmis Pommeri elutöö hävitama. Veel teisegi kirja sepitsesid nad valmis, kui Tartusse inspektorihärrale saadetud palvekirjast polnud tükil ajal midagi kuulda. Nüüd saadeti kaebekiri otse Riiga, Liivimaa rahvakoolide direktorile. Süüdistused olid samad mis ennegi, ainult valet oli veelgi juurde lisatud, väideti, et Pommerit olla nähtud kõva auru all. (P, 58.) Kurjus ahvatles inimesi üksteise vastu. Hirm, viha, kättemaks ja kadedus kannustasid ligimest reetma, teda üles andma, tema peale valetama. Omaenese väike heaolu seati kõrgemale aususest ja ligimesearmastusest. Vene võim ei surunud eestlastele peale ainult võõrast keelt ja eluviisi, vaid laostas inimeste hinge, tampis maha eneseväärikuse, hävitas aususe, lämmatas südametunnistuse. Ja polnud vahet, kas Mats Traat rääkis XIX sajandi lõpu venestamisest või oma romaani kirjutamise hetkest, Brežnevi ajast, mil hingamisruumi jäi üha vähemaks ja hapnik hakkas eestlaste jaoks otsa saama. Inimesel oli üha raskem ennast salgamata elada, jääda ausaks enda ja teiste vastu, armastada ja tunda rõõmu, sest kurjus sai sind alati kätte. Just nii mõtles vana Pommer talvepimeduses naisega linnast tulles ja reega kodu poole sõites, mööda teed, kus varitsesid kahtlased mehed. „Jajah, kurjuse eest pole pääsu, see varitseb sind kõikjal ja kõiges, muudab su elu kurjaks unenäoks ja une rahutuks vähkremiseks, kurjus tungib su südamesse justkui niituss ja seda ei saa sealt välja. [—] Harva tuleb elus päev, millal sa nendega kokku ei puutu, ja sellepärast ongi niisugused päevad lausa õnnistus.” (P, 136.)

Ristilöömine

Järgmisel päeval pärast hommikupalvust naelutas Pommer õpilaste abiga linnast toodud uut tahvlit koolimajaks kohendatud Parksepa vana pehkinud talutare seinale.

Tahvel on parajas kõrguses.

Siis asub koolmeister Parksepa Aadu kirvega sepanaelu seina sisse taguma. Kõmm ja kõmm! Kõmm ja kõmm! tooneseppade tiksumisse, ammumöödunud aega!

Kõmm ja kõmm!

„Vaadake, lapsed, just samasuguste naeltega löödi meie Õnnistegija ristipuu külge kinni,” seletab Pommer. „Ja need naelad löödi käe- ja jalalabadest läbi.”

„See võis hirmus valus olla,” võbistab Runthali Eedi õlgu.

„Kes sellest hoolis! Kurjad inimesed ei hooli kunagi teistest, sellepärast nad kurjad ongi,” sõnab koolmeister kirvesilmahoopide vahele.

„Miks nad tema ristipuule lõid?” küsib väike Hilda hirmunud näoga.

„Sellepärast, et ta oli õiglane mees ja et Juudas, tema õpilane, ta suuandmisega ära andis.” (P, 138.)

Pommeri ristilöömisega läks esialgu veel aega. Riigimasin töötas tasa ja targu, kuni Jurjevist tuli rahvakoolide inspektori kiri, milles soovitati Jaagusilla koolmeistrile Jaan Pommerile koht jüripäevast üles ütelda. Kraavmeistri asemel vahepeal vallavanemaks valitud Jakob Patsmannil oli küllalt peamurdmist, kas seda asja annaks veel kuidagi parandada. Kirjutaja Johan Hõrak andis nõu ajada kurat peltsebuliga välja. Nii saadeti selle sama volikogu poolt uus riigikeelne palvekiri teele, seekord Pommeri kaitseks, ja Jurjevist saabus rahvakoolide inspektor Jaagusillale asjasse selgust saama. „Tema, kohtumõistja, katsub Pommeri lapsi ja kirjutab üles kõik, mis siin näeb ja kuuleb. Ja tema suu kaudu räägib õiglus – kutsutute ja seatute õiglus. Jajaa, aga kas ei õppinud ka Kraavmeister Pommeri juhatuse all rehkendust ja piiblilugu? Just tema suust kuulis ta inimesearmastusest, aga ikka andis ta Vehmre kõrtsi saksakambris silma pilgutamata oma õpetaja ära…” (P, 159.)

Nüüd pidi rahvakoolide inspektor olema see Pilatus, kellelt oodati otsust vana koolmeistri kohta, kelle süüd või vastalist meelt ta ei näinud, nagu palvekirjades seisis. Inspektor oli kui kahe kuhja vahel: ühel pool kaebekirjad ja rahvahariduse ministeeriumi eeskiri kõrvaldada koolmeistri kohalt inimene, kes küllaldaselt ei oska riigikeelt, ja teisel pool see, mida ta nägi ja kuulis Jaagusilla koolitoas. „Mis ta peab tegema selle tõsise mehega, kes tema kõrval hobust ajab? Lapsed ei oska paremini ega halvemini kui mujal, kõik on täpipealt niisama nagu kõikides tema piirkonna koolides – läbi riigikeele kostab ikka emakeel, riigikeelset õpetust võetakse nagu sundust, mis ta muidugi ka on. Kas näituseks tema, venelane, hakkaks vabatahtlikult rääkima saksa või hiina keeles? Endastmõistagi mitte. Kuid väikerahvastega on teine lugu…” (P, 160.)

Rahvakoolide inspektori otsust andis kaua oodata, aga vanal Pommeril oli hulga suurem südamevalu. Poeg Karl, kellest Pommer lootis endale järeltulijat Jaagusillale, põdes tiisikust. Ema ja isa proovisid ära kõik tarkused ja maarohud, mis kurjast rinnahaigusest aitaks jagu saada. Ühel soojal päikesepaistelisel jürikuu päeval läks Pommer palumetsast siugu otsima. See tuli kinni püüda, ära kuivatada, uhmriga pulbriks tampida ja siis haigele märkamatult koos munapudruga sisse sööta. Siug, ting, lookleja… „Ja koolmeister juurdleb tingude elu üle. Mis elu see on, kui sind õige nimega nimetadagi ei või, ikka ainult ting või lookleja. Eluaeg ela võõra nime all, põgene ja peida ennast, ja seda kõike ainuüksi sellepärast, et su esiema avatles Eevat hea ja kurja tundmise puust sööma, viies nii inimesesoo patu ja hukatuse sisse. Mis elu see on! Oma õigest nimest ja rahvusest lahti, otsekui kadakasaks või pajuvenelane. [—] Aga oleks hull küll, kui lookleja poleks omal ajal Eevale toda hea ja kurja puud kätte juhatanud. Inimesesugu hulbiks tänaseni teadmatuses ja paneks ühte patta nii hea kui kurja. Mis mõtet oleks siis elul, kuidas saaks siis õiglane olla, kui puudub mõõdupuu!” (P, 180.)

Mõni päev enne jüripäeva tuli otsus. Jaan Pommer oli koolmeistriametist lahti ja Jaagusilla koolimaa anti tema kätte rendile, jüripäevast jüripäevani. „Kolmkümmend kaheksa aastat oli ta seal peremees, aga täna saab rentnikuks, see vana, selgete prilliklaasidega mees, elupõline rahvavalgustaja.” (P, 184.)

Pommer oli koolist prii. Nüüd jäi talle ainult poeg. Uue hooga hakkas ta poega ravima. Märgid näitasid küll, et tema ise kutsutakse ära, aga hoopis Karl oli vaikselt hääbumas. Atra kevadkünniks seades vajusid Pommeri käed rippu. „Milleks ta teeb ja püüab, kui juured on purustatud?” (P, 188.) Kust sai poeg selle hirmsa rinnahaiguse? Ja äkki haaras vana koolmeistrit viha, sest korraga ta teadis. „Isamaa on süüdi! Niikaua kui poiss ajas ikka mõistlikku juttu ja tegi mõistlikku asja, polnud tal midagi häda, aga niipea kui linnas seminaris kuulis isamaast, läks tervis kohe lörri. Isamaa asjade ajamine viis enneaegu hauda Jakobsoni, Koidula ja Veske. Isamaast on hea lugeda lehest või raamatust, aga niipea kui sa talle sõrme annad, haarab ta terve käpa ja tagantotsa su enda kah. Ja mis on Karl isamaalt vastu saanud? Südamevalu ja kuiva köha, mis paneb ta sängiveerel paukuma ja võppuma. Ja mis on isamaal sellest, et üks noor, peaaegu valmis koolmeister rinnatõppe kolletab? Mitte kõige vähematki!” (P, 188–189.)

Kevad edenes, muld hakkas käärima ja kobrutama, elumahlad läksid liikvele. Pommer kündis ja äestas nagu igal kevadel. Ja siis hakkas kooliaed jälle õitsema. Pommerile meenus eelmine kevad, raagus suislepp ja paha eelaimus, imelik hirm, mis pani südame kloppima. Pidi harjuma mõttega, et poeg kustub ja aed õitseb. Ta ei julgenud õunaaeda lähemalt vaatama minna, aga uudishimu ei andnud asu ja ühel õhtul ei suutnud Pommer kiusatusele vastu panna ning ta astus aeda.

Põksuva südamega kõnnib ta marjapõõsaste, ploomipuude ja murelipuude vahel, selg sirge kui laud, käed kaevul puhtaks pestud, ja tõmbab läbematult kopsu ärkava mulla lõhna.

Ta läheb aia keskele, pilk maas, veri kõrvus kohisemas.

Siis tõstab ta äkki otsustavalt silmad, valmis kõigeks.

Kuid suislepp õitseb nagu kõik viljapuud. Kogu aed õitseb, kusagil pole ühtegi ehteta, ükskõikset puud. (P, 193.)

*

Mats Traat astus tänavale. Kerge tuulehoog tõi kusagilt näkku sahmaka piisku. Räästad tilkusid, lumi sulas, majahoidja oli puistanud kõnniteele paksult liiva. Eemal pargis mustendasid pärnad ja kastanid. Õhus oli tunda kevadet, aga Traat teadis, et see oli petlik. Talv kestis veel pikalt. Märtsis teeb veel kõva pakast ja lund oli nii palju, et võis püsida mõnes kohas jüripäevani. Mööda teed sörkis hallikarva, pisut puudlit meenutav krants ja tõstis majanurgas jalga. Vastasmaja ees veeretas väike poiss kõigest väest suurt lumepalli. Esimese korruse aken lükati lahti ja ninna hoovas korraga kalasupilehka. Õige küll, oli ju neljapäev. Mats Traat kohendas salli, tõmbas krae üles ja astus edasi.

---

^[1] M. Traat, Pommeri aed. Tallinn, 1973, lk 5. Edaspidi viide tekstis.

^[2] S. Kiin, R. Ruutsoo, A. Tarand, 40 kirja lugu. Tallinn, 1990, lk 171.

^[3] I. Talve, Eesti kultuurilugu. Tartu, 2004, lk 407–408, 381.

^[4] S. M. Volkonski, Kodumaa. Tõlkinud P. Volkonski. Tallinn, 2013, lk 94.