Karl August Hindrey (15. VIII 1875 – 9. I 1947) 150. sünniaastapäeva eel tema käsikirju tuhlates pean tõdema, et uudislikku jagub tema pärandist avaldamiseks veel lugematuteks tähtpäevadeks. Hoogsa sulega kirjaniku ja ajakirjaniku, oma isikus sujuvalt boheemi ja aristokraati ühendanud kombekriitiku ja rahvuslase viimast eluetappi jäid aastakümneteks kajastama kuuldused ja legendid, nii nagu Hindrey ise oskas neid oma bravuurika käitumisega tekitada juba eluajal. Kahtlemata kuulub Karl August Hindrey (ajakirjandusliku nimemärgiga KAH või pseudonüümiga Hoia Ronk) nende kirjanike hulka, kelle puhul lugemist ja avastamisrõõmu pakub nii looming kui ka tema isiku kaudu avanev ajastu.
Esmajoones on siin kõneks muidugi KAH-i viimane päevik, mida kirjanik pidas oma elu lõpuaastail 1944–1947 võõra nime all Iru hooldekodus elades, järgides targu enesele kehtestatud konspiratsioonireegleid. Sest Nõukogude võim poleks Hindreyle andestanud tema vankumatut rahvuslust ja aktiivset venevastasust kahe sõja – Eesti Vabadussõja ja II maailmasõja – ajal, mistõttu teadaolevalt tundis KAH-i asukoha vastu huvi nii NKVD kui ka Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaat.
Fragmentaarse ja korrapäratult ilmuva krüptilise sisuga järjejutu sarnaselt on KAH-i viimane suurteos jõudnud lugejate ette tükati viisil, mis Toomas Haugi sõnul meenutab James Joyce’i „Ulyssese” teekonda eesti keelde. Kuid Hindrey puhul pole lõppu veel kaugeltki näha. Tema enese eluajal joonealustena ilmunud tekstid jõudsid lugejateni märksa järjekindlamalt, sealhulgas E. R. Burroughsit parodeerinud ning kambakesi kirjutatud Tarzani-lood Postimehes ja Päevalehes. Ent need olidki kirjutatud otse ilmuvasse lehte. Tema päevikuga on lugu teine. Kuid ka selline teadmatusse kirjutamine on kirjaniku jaoks enese distsiplineerimise vahend või meetod, lõputu sisemonoloog, et hoida kurjal ajal isolatsiooni sunnituna alal vaimuvärskust, meenutada paremaid päevi ja registreerida vahetult sõjajärgse hooldekodu trööstitut olmet. Kindel pidi olema aga ühes – et päevikulehed kurja silma alla sattumisel ei saaks kahjustada elus olevaid lähedasi ja sõpru, neid väheseid usaldusväärseid ühendusi hooldekodu ja suure maailma vahel, mis nagunii oli ahenenud okupeeritud riigi piiridesse. Sellest siis ka elavate nimetamine varjunimedega ja isegi võltsitud dateeringud. Pikemalt ja põhjalikult on sellest kirjutanud Rutt Hinrikus 1995. aasta augustikuu Loomingus ilmunud artiklis „Hindrey Irus” (lk 1102–1106). Samas Loomingu numbris algas ka Hindrey päeviku teekond avalikkuse ette (lk 1080–1101), mis jätkus Eesti Kirjandusmuuseumi allikapublikatsioonide sarjas Litteraria 1996. aastal ilmunud 8. vihuga „Iru päevik. Sügis 1946”, millele on lisatud Rutt Hinrikuse ja Krista Aru eessõnad ja kommentaarid. Rutt Hinrikuse pühendumist ja pikaaegset huvi Hindrey isiku ja loomingu vastu kinnitavad ka tema raamatus „Kahe vahel” (2016) ilmunud kokkuvõtlikud artiklid, samuti järelsõna „Üleaegne Karl August Hindrey” Eesti Päevalehe ja ajakirja Akadeemia Eesti mälu sarjas ilmunud memuaariköitele „Minu elukroonika. I–III. Murrang. Tõnissoni juures” (2010), mis kõik võiksid olla heaks sissejuhatuseks süvenemisel Hindrey isiksusse ja loomingusse. Kiusatus on leida Rutt Hinrikuse kiindumuse põhjus tema järgmises lauses: „Kindlasti on Hindrey kirglikus absoluutsusenõudes midagi tänapäeva jaoks väga arusaamatut ja seetõttu ahvatlevat.”[1]
KAH-i Iru päeviku kui „järjejutu” viimatine fragment ilmus äsja Keele ja Kirjanduse juulikuu numbris.
Järgnevalt on meie ees kaks teineteisega seotud allikapublikatsiooni. Esiteks fragment KAH-i päevikust, mille orginaal (rohkem kui 1500 mõlemalt poolt enamasti sinise pliiatsiga täis kirjutatud ja raskesti välja loetavat lehte) asub Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis (EKM EKLA, f 185, m 16–21). Osa teksti on ka saksa keeles. Hindrey käekirja dešifreerimise ja arvutisse sisestamisega on hakkama saanud Joel Ilja, kuid mõned lüngad ometi jäävad. Rõhutagem veel kord, et käsikirja autoripoolne dateering 1941 – 24. XII 1943 ei vasta tegelikkusele, sest märtsipommitamise aegu 1944 oli Hindrey veel Tartus, ja Irusse, kus kogu päevik on kirja pandud, asus kunagi oktoobris. Siinne fragment on valitud päevikumassiivi „keskosast” ja kirjapaneku aastaks võiks arvata 1945 või 1946, kui kirjanik oli uute oludega rohkem kohanenud. (Ehkki korraks tekib ka ebakõla, kui Hindrey mainib lootusrikkalt sõja loodetavat lõppu – vahest siis võõrvõimu ja sõdurite lahkumist – silmas pidades, et sõda ei lõpe enne, kui Eesti on taas vaba.) Valiku kaalutluseks on olnud nii parasjagu ümbritseva olme kirjeldus kui ka helgemaid mälestusi pakkunud minevikupildikesed, olgu siis lapsepõlvest või hilisemast vaimuelust, inimestest (Lui Olesk, Jaan Tõnisson, Karl Menning, Harry von Pistohlkors), kellest mõnda on Hindrey isikupärase mõnuga karikeerinud oma raamatus „Kaasaegsed” (1920). Varjunimede all figureerivatest isikutest on tuvastatav Olli Olesk (Päivä), Malle on Hindrey abikaasa Matilde Amalie Hindrey (1890–1958), kes samal ajal teadaolevalt asus Nõmmel pikaaegse tuttava Salme Rootalu (1901–1985) juures ja ilmselt sai abikaasat Irus paaril korral ka külastada. Põllu peaks olema talu Iru lähedal, kust Hindrey sai tubakat. Lapsepõlvemeenutustes esinevad hõlpsamini tuvastatavad vend Woldemar August (Woldy, 1878–1928) ja Onkel Dunkel on arvatavasti Hindrey õemees Hermann Krug (1839–1907). „Sepp-onkel” – sellist pealkirja kannab memuaarse koega novell (Looming 1933, nr 6), kuid tõenäoliselt ei ole tegemist sugulasega. Ükskõik, kui kahetsusväärseid „kastreerimisi” või „amputeerimisi” lapsepõlves ka ei toimetatud, oli selle meenutamine igatahes turvaline.
Hindrey teadmatusse kadumisest alates septembrist 1944 arutles pagulasajakirjanduses aastate jooksul Voldemar Kures, vahendades kinnitamata teateid ja kuuldusi siit ja sealt. Veel 1955. aastal pakkus ta ajakirjanduses välja viimase versiooni, nagu oleksid Hindrey ja Uku Masing koos alustanud paadiga teed Rootsi, aga tormisel merel hukkunud.[2] Ja veel 1959. aastal ei pidanud ta usutavaks kodumaalt pojale külla saabunud kunstnik Jaan Koorti lese Mari Koorti teadet Hindrey elust Iru vanadekodus võõra nime all.[3] Hindrey saatusest teadiski kodumaal vaid kitsas usaldusväärsete inimeste ring ning teises publikatsioonis kõneleb meile otse ja ilustamata Hindrey viimaste eluaastate kõige vahetum tunnistaja Olli, sünnipärase täisnimega Olga-Desideria Olesk (1906–1988).
Hindrey-Oleskite seose kohta selgituseks järgmist. Peeter Oleski vanaisa Lui Olesk (algselt täieliku nimega Amandus Louis Bernhard, 1876–1932) oli alates ühisest koolivendlusest Treffneri gümnaasiumis kuni oma viimaste eluaastateni kirjaniku lähim sõber. Sama kinnitab ka Hindrey: „Kõige armsamaks koolivennaks oli tol ajal mulle Lui Olesk, väga õrnatundeline ja ilmatu sõbralik ja häätahtlik poiss hääde kommetega.”[4] Mõttekaaslust tunnistavaid repliike leiame nii Hindrey mälestustest kui ka tema sõnakarikatuuride raamatust „Minu kaasaegsed”. Selles on oluline koht ka Lui abikaasal Minni Kurs-Oleskil (1879–1940), kes olnud Hindrey sagedane vestluskaaslane ja avaliku elu tegelase ning mitmekeelse lugemiskogemusega meeste ja naiste võrdõiguslasena ka „välismaise raadio” eest, nagu teab Peeter Olesk, sealsamas lisades: „Hindreydel polnud lapsi, küll hoolitsesid nad Oleskite nelja tütre eest nagu vanad perekonnasõbrad, kes nad olidki.”[5] Vanemate siitilmast varajase lahkumise järel jäi kontakti Hindreyga kõige enam alles hoidma Oleskite neljast tütrest vanim, Peeter Oleski tädi, eluaeg üksikuna elanud Olga-Desideria Olesk. Olli elas Tartus Lille mäel, kuni 1941. aasta pommitamise käigus maja pihta sai ja korter hävis. Seejärel kolis ta Tallinna ja elas hiljem kuni surmani aadressil Luise 11–1. Aga 1944. aastal elasid õed Olga ja Juta-Pia mõlemad Luise tänava majas naabertubades ning võõra majutamine olnuks seal mõeldamatu. Olli säilitas samas korteris ka kogu Hindreysse puutuvat arhiivimaterjali, kuni loovutas selle Rutt Hinrikuse ja tollases käsikirjade osakonnas töötanud Ene Mihkelsoni kaudu Eesti Kirjandusmuuseumile.
1973. aastal vastu võetud käsikiri pealkirjaga „KAH Irus” asub kultuuriloolises arhiivis (EKM EKLA, f 185, m 26:4), säiliku ümbris on täidetud Rutt Hinrikuse käekirjaga ja see oli kuni aastani 2000 suletud materjal. Kuigi juunis 2025 täidan ma arhivaali kasutamislehe esimesena, on seda varem lugenud vähemalt Hinrikus ja muidugi ka Mart Laar, sest mõlemad on seda ulatuslikult kasutanud ja tsiteerinud.[6] Üldjoontes oli perepärimuse kaudu Hindrey saatusega hästi kursis ka Peeter Olesk, kes vahendas Mart Laarile oma teadmisi kirjades, mis nüüd on avaldatud Oleski artiklikogus „Inimestest ja raamatutest”. Kuid Peeter ei viita Olli mälestustele kordagi, vahest polnud ta neid lugenudki, pealegi ei suhelnud ta oma tädiga alates 1971. aastast.[7]
Kuhu ja kuidas Hindreyd 1944. aasta septembris oma põgenemisteekonnal Haapsalus või Rohuküla sadamas välja jõudsid, jääb pärimustes mõnevõrra lahtiseks. Ent silme ette kerkib liigutav-kurb kujutluspilt sellest, kuidas 69-aastane meeldejääva figuuri ja alati uhke hoiakuga vanahärra lükkab või veab tolmusel teel käru, millel pakkide-pampude vahel külitab ka tema amputeeritud jalaga abikaasa. Eemale vaenuvägedest, päikseloojangu suunas ja lähemale vabadusele, milleni kunagi ei jõutud. Vabadus jäi alles vaid siseilma, jäi lõpututesse monoloogidesse, päevikusse ja südamesse.
Nagu päevikulehed, nii on ka muud käsikirjakatked ja Hindrey päevikus mainitud muinasjutud, sealhulgas Peeter Oleski emale Maja-Helmi Oleskile (1909–2000) pühendatud „Jonnipulk ja Kiusupunn”,[8] leidnud oma koha Eesti Kultuuriloolises Arhiivis.
[1] R. Hinrikus, Üleaegne Karl August Hindrey. Rmt: K. A. Hindrey, Minu elukroonika. I–III. Murrang. Tõnissoni juures. Tallinn, 2010, lk 771.
[2] V. Kures, Seitsme lukuga suletud raamat. IV kd. Tartu, 2008, lk 312.
[3] V. Kures, Seitsme lukuga suletud raamat. V kd. Tartu, 2009, lk 292.
[4] K. A. Hindrey, Minu elukroonika. I–III. Murrang. Tõnissoni juures, lk 251.
[5] P. Olesk, Iga looja on mõistatus. Karl August Hindrey pärandist. Rmt: P. Olesk, Inimestest ja raamatutest. Koost. J. Kronberg ja S. Olesk. Tartu, 2025, lk 433.
[6] Vt M. Laar, Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar. Tallinn, 2021, lk 228–239.
[7] P. Olesk, Kirjad Mart Laarile. Rmt: P. Olesk, Inimestest ja raamatutest, lk 444.
[8] P. Olesk, Inimestest ja raamatutest, lk 445.
Lisa kommentaar