Juta Kivimäe: „Suur tuba”.
Varrak, 2021. 272 lk.

Kusagilt on meelde jäänud lugu, kuidas Jüri Krjukov kohtunud filmivõtetel ühe vene korüfeega – vist oli Smoktunovski – ja tutvustanud talle end eesti näitlejana, kes mängib põhiliselt „kasse, juute ja kommuniste”. Juta Kivimäe esikromaani „Suur tuba” tegelaste- ja teemaderingi võiks võtta kokku samasuguse vormeliga.

Alustades neljakäpalistest. Romaani peategelase Mintsi suhe kassidesse on – nagu väikese tüdruku puhul võikski eeldada – poolehoidev ja lausa ihalev. Samas pole välistatud, et autoril on Mintsi kassi-obsessiooni kirjeldamise eesmärgiks anda lugejale teada, et Mintsi on läbinisti linna­laps; ta ei ole „maarahva tõugu”, ta ei hakka eakana pisarat veeretades laulma „Mäest alla, mööda kopli veere / Ma paljajalu paterdi…” Maal suhtutakse kassidesse ülimalt pragmaatiliselt, ei omistata sellele loomale mingit müstikat ega seletamatuid võimeid. Püüdku hiiri ning olgu rahul sellega, kui pererahvas teda vahetevahel lüpsipiimavahuga kostitab. Maal pole paljudele kassidele nimegi antud. Linnas seevastu on nendesse loomadesse suhtumine väga lugupidav.

Isegi Mintsi vanavanemate naabri, ühiskorteri elanike hulgas ülimalt respekteeritud härra Põlluaasa suhtes õhutatakse kahtlust, et ta võiks olla libakass. Tema toast võib öötundidel kuulda „kummalisi põntsuvaid ja krabistavaid helisid, nagu hüppaks kellegi raske kogu pehmelt kusagilt kõrgemalt põrandale ja roniks siis kribinal-krabinal taas kuhugi ülespoole” (lk 19). Elukat ennast pole keegi kunagi näinud, küll aga on tunda härra Põlluaasa toast tulevat kassikuse lõhna. Tegemist on mingi saladusega, mis ei lahene ka siis, kui uneskõndimise kombega (või siiski poolteadvuslikus olekus?) laps satub ühel ööl härra Põlluaasa tuppa ning näeb seal õmblus­tööga lisaelatist teeniva mehe töölaual istumas hiigelsuurt kassi, kes ei hooli lapse ettepanekust mängida, vaid hüppab talle hoopis turja ning lööb hambad kuklasse. Olukorra lahendab lapse vanaema Bobe (jidišikeelne tähistus sõnale „vanaema”), kes peletab kummitusliku looma lapse kallalt ning toibutab siis ehmunud (kuid mitte traumeeritud) Mintsit vaarika­varreteega. Hommikul on kõik korras, lapse kaelale pole öisest kallaletungist jäänud ühtegi jälge ning ka edasises läbikäimises ei tumesta õudsevõitu episood Mintsi ja härra Põlluaasa läbikäimist kuidagi. Lugeja ei saagi lõpuni aru, kas tegemist oli reaalse episoodiga või pelgalt lapse hirmuunenäoga.

Lugu ei muuda arusaadavamaks ka teadmine, et Mintsi emapoolses sugu­võsas on varemgi ilmutuslikke unenägusid nähtud. Vanaema Bobel on see võime, ja see oli ka tema vanaemal Malkel. Kuna võimet antakse edasi üle põlve, siis Mintsi on Grassmannide perekonnas järgmine, keda külastavad ilmutuslikud unenäod (lk 61).

Kassidele omistatakse siin- ja sealpoolsuse vahel pendeldamise võimet. Seega on seletamatute omadustega Mintsi seotus nende loomadega loogiline ja vist isegi välti­matu parameeter. Iseloomulikul moel on Mintsi elus olnud kohutav periood, kui laps jäi kingitud kassipojast raskesse nahahaigusesse, mis pani juuksed välja langema ning tõi aasta jagu piinu Tartu nakkushaiglas. Selle aitas üle elada vanaema Bobe, kes hakkas ennastohverdavalt lapselapse eest hoolitsema.

Kassid saadavad Mintsit romaani tegevustiku ajal pidevalt (selget kronoloogiat pole, aga tundub, et see on umbes kuuendast üheksanda eluaastani) nii Karlovas, Võnnu maakonnahaiglas kui ka Nõmmel. Tallinnas sõbruneb Mintsi Kassimooriks nimetatud kummalise vanamutiga, kelle olemusest saame teada sama palju, õigemini sama vähe, nagu härra Põlluaasastki. Kassimoor, tuntud ka kui Sašenka, näikse olevat kunagine Peterburi priimabaleriin (baleriine, olgu lisatud, kohtame Kivimäe romaanis sama palju kui kasse), kelle kohutav mõrv Nõmme rahulike mändide all jääb romaani lõpu poole sama seletamatuks nagu hiiglasliku kassi ilmumine härra Põlluaasa tuppa romaani alguses.

Aga see pole kaugeltki kõik. Tundub, et ka Mintsi ema on kass. Külm ja kohati julm naine, kes võib raevuhoogu sattudes lüüa last ükskõik kuhu ja ükskõik millega. Sellises olekus kardab teda ka võõrasisa Ago, muidu kohkumatu mees. „Mamma hääletoon muutus siis kurjaks ja kole vali hääl tuli nagu kusagilt sügavalt rinnust. Ta võis kaua aega järjest igasuguseid halbu asju karjuda, küüru tõmbunud ilusas kleidis kogu ja muidu nii kaunis nägu tundmatuseni muutunud ja mõlemad käed rusikasse surutud.” (Lk 239.)

Laps ei tea, miks ema on niisugune. Ei peagi teadma. Autor võiks pakkuda tegelase käitumise kohta mingi seletuse, ent Kivimäe ei tee seda. Võib-olla on Mintsi ema, lapse suus läbivalt „mammaks” tituleeritud (vaid ühes kohas antakse teada, et naise nimi on Sonja), kaotanud närvid sõja ajal Nõukogude tagalas nälgides? Võib-olla on tema loomus juba sünnipäraselt niisugune? Veel üks turtsakas kass. Sama ohtlik nagu see isend, kes nakatas Mintsi lubiraigi.

Saladused on kirjanduslikus tekstis kahtlemata teretulnud. Saladuslikkuse kontseptsiooni sobitub ka minu teksti alguses toodud Krjukovi paradigma järgmine komponent – juudid.

Mida teab keskmine eesti lugeja sellest rahvast? Suurt midagi. Tegelikult piirdub enamik n-ö teadmistest mõne järjekordse vandenõuteooria või keskaegse legendiga. Ka väike Mintsi puutub taolise ignorantsusega kokku. Olles jutustanud mängukaaslasele Liinale enne Tartu vanavanematele külla sõitmist, kuidas Bobe küpsetab ahjus õhukesi matsaleibu, peab ta järgmisel hommikul kuulama aiavõrgu vahelt Liina sosinahäälset hoiatust „olgu ta seal Tartus ikka väga ettevaatlik, sest juudid panevad vahel matsataignasse väikeste laste verd” (lk 240).

Kivimäe romaani on kiidetud muu hulgas selle pärast, et seal on kirjeldatud eelmise sajandi 1950. aastate olustikku etnograafilise täpsusega. Tahan seda kiitust laiendada etnoloogia valdkonda. Juutide ja eestlaste omavahelist läbi­käimist kujutab Kivimäe neutraalsena, kerge võnkumise või isegi pigem võbelemisena negatiivse ja positiivse pooluse vahel. Räigelt antisemiitlikke episoode Kivimäe vaieldamatult autobiograafiliste sugemetega romaanis ei esine. Autor näikse kinnitavat üldist seisukohta, et eestlastele on antisemiitlus olemuslikult võõras. (Samas pole Mintsi kannatuste rada veel alanud, sest romaani aines kujutab eelkooliealise lapse elu. Kool, see on tõeline horror. Eriti kui sa oled punapea ning sinu ema neiupõlvenimi on Grassmann. Peaks Kivimäe esikteosele lisanduma veel üks autobiograafiliste sugemetega romaan, nüüd teisme­lisepõlvest, siis…)

Tegelikult on ka „Suures toas” hingekriipivaid väiteid. Kirjeldus juutide küüditamisest Saksa okupatsiooni ajal: „.. nendel tundidel, kui seda rongi valvasid sakslased, õnnestus juudi laste klassikaaslastel sinna vett ja toidukraami toimetada, sest emad arvasid, et ega sakslased siis ometi lastele midagi halba ei tee. Aga kui valves olid eesti Omakaitse mehed, siis ei tohtinud keegi rongile ligineda.” (Lk 84–85.) Muidugi lisab Kivimäe kui õige eestlane eelnevale lõigule selgituse juurde: „Küllap kartsid need valvurid ise ka uut Saksa korda.”

Pange see kokku pealtnäha süütu episoodiga, kus heatahtlik ja hooliv plikatirts Liina soovitab oma parimal sõbral olla Tartus juudi vanaemaga ettevaatlik. Nõiamooriga, kes neelab väikeste laste verd. See pole enam maagiline realism nagu kassid ja unesnägemine, see on lihtsalt realism, autori elukogemusele tuginev, päriselt juhtunud asi. Seda tühja koha peale välja ei mõtle.

Kivimäe vähestruktureeritud ning kindla sündmustikuta romaani tõeliseks trumbiks, mis tõi talle lõpuks ka romaani­võistluse esikoha, ongi Eestis elavate juutide maailma avamine. Kirjanduse üheks funktsiooniks on anda lugejale võimalus elada teiste inimeste elu, minna tundmatutesse kohtadesse, piiluda võõraste inimeste hingedesse ja perekondade tagakambritesse. Romaani esimesel leheküljel esitletud Bobeks ja Zeideks nimetatud vanad Grassmannid naelutavad lugeja tähelepanu esimesest hetkest.

Kivimäe romaani puhul on oluline asjaolu, et me näeme just nimelt eesti juute. Esimesel leheküljel figureeriv härra Põlluaas annab lugejale silmapilkselt orientiiri, et Bobe ja Zeide (jidiši keeles „vanaisa”) pole kusagil Bukoviinas, Galiitsias või Riias elav vanapaar. Nad on ikkagi meie kaasmaalased, ja sellega on kõik eeldused lugeja paelumiseks loodud. Me ei pea pettuma – kohe hakkabki pärleid tulema nagu varrukast.

„Tuli välja, et juutide elu on mitu korda keerulisem kui mittejuutidel, kel pole Jumalaga senimaani ühtegi korralikku lepingut tehtud. Aga juutidel on leping olemas ja kui oled kord tubli juut, võib Jumala peale igal juhul loota. Muidugi, kui sa ise ikka oma lepingut kohusetundlikult täitnud oled. Ja neid seadusi olevat seal lepingus lausa mitusada. Aga kui sa ei ole juut, siis on seadusi täitmiseks tunduvalt vähem ..” (lk 10).

Mintsi enda rahvusliku kuuluvusega on lood keerulised. „See oli ohtlik teema, aga Mintsi oli juba varem mõnel korral mammalt küsinud, et kes tema siis on. Mamma oli öelnud, et Mintsi on juut, ka mamma on juut ja samuti mamma vanemad, vanad Grassmannid. Et juudid on vana kultuurrahvas ja eestlased on noor rahvas, kes alles eelmisel sajandil kirjatarkust hakkas õppima. Aga papa ei olnud juut. Papa ema oli Vilniuse poolakas.” (Lk 236.)

Ei pea üllatuma, et laps tunneb end eestlaste hulgas natuke võõrana. Talle jõuab pärale, et Bobelt ja Zeidelt kuuldud lugusid on targem mitte edasi rääkida. „Ta mõistis kuidagi vaistlikult, et kauge ja kõigest tuntust hoopis erinev maailm nendes lugudes muudaks ka tema, Mintsi, ta sõpradele võõraks ja kummaliseks. Aga Mintsi tahtis sõpradega mängides olla nagu teised.” (Lk 61.)

Romaani muudab paeluvaks eelkõige see, et väike Mintsi peab suurte inimeste maailmaga kohanedes põrkuma erinevate ilmavaadetega. Nagu eespool mainitud – juutide mõttemaailm on eestlasele üpris tundmatu ja autor oskab seda ära kasutada. Mihhail Žvanetski seletas Odessa päritolu kirjanike rohkust sellega, et Odessas tuleb aken lahti teha ja lihtsalt kirja panna, mida tänaval või hoovis räägitakse. Ilmselt on tegu sarnase fenomeniga: kui sinu vanavanemateks on Bobe ja Zeide, juutide mitme tuhande aastase tarkuse hoidjad, siis lihtsalt pane kõik kirja ning lugeja neelab seda suu ammuli.

Lõpuks kommunistidest. Otseselt esineb romaanis vaid üks taoline tegelane, keda laps nimetabki „onu Juunikommunistiks”. Ja ta ei ole siga. Ka selles avaldub Kivimäe romaani ebaortodoksne loomus: korralikus „eestimeelses” jutustuses peaks kommunist olema ju kirjeldatud viisil, mis tekitab samasuguseid tundeid, nagu need tabasid laialt käibiva legendi kohaselt ­Hermann Göringit, kui ta kuulis sõna „kultuur”. Aga ei, mitte Kivimäel.

„Selle kõhnavõitu ja väga vaikse mehe ema oli olnud Grassmannide koduabiline sõjaeelses väga ilusas elus Rakveres, aga see onu ise oli kogu selle ilusa aja vangis istunud.” (Lk 35.) Pangem tähele: aeg oli ilus (nagu helesinised mäed Andrus Kivirähki tegelase Ivan Orava meenutustes), aga mõned olid sellel ilusal ajal – siin aimub väikese lapse hämming – mingil põhjusel vangis.

Grassmannid saatsid vangile vahel toidu­pakke ning hoolitsesid tema ema eest. Tänutäheks aitas Juunikommunist nõukogude võimu saabudes Grassmannide tütred ülikooli, kuhu neil „klassivaenlaste” tütardena (väike jalatsivabrik sõjaeelses Rakveres!) poleks olnud võimalik astuda. Tüdrukud õppisid arsti­teaduskonnas umbes samal ajal, kui Nõukogude impeeriumis algas ilmselgelt antisemiitlike joontega kampaania kodumaatute kosmopoliitide paljastamiseks, millele lisandus hüsteeria „arstikitlites mõrtsukate” jahtimisel. Ka need kippusid olema juudi päritolu. Juunikommunisti abi nende takistuste, stalinismi ajastul eksistentsiaalsete takistuste ületamisel on võimatu üle hinnata.

Tundub, et ka kõik ülejäänud kommunistid, kes romaanis esinevad, ehkki nad ei ole sedasi määratletud (aga kes need kõrgetel kohtadel olevad korpusepoisid ikka olid? ohvitseripaguneid kandev Mintsi isa pidi juba oma positsiooni tõttu olema kommunist, see oli sine qua non tol ajastul), on suht normaalsed tüübid. Ent kommunistliku režiimi loodud hirmuõhkkond seisab neist kuidagi eraldi.

Alateadliku hirmu atmosfäär painab paljudes peatükkides. Mintsi tädi Haia peigmees Harald on olnud soomepoiss ja laps teab juba väga hästi, et mõned mehed olid „vales sõjaväes”. See viis nad metsa, viis vangi ja kes sealt välja pääsesid, need elasid väga-väga vaikselt. Harald on suutnud minevikku varjata, mistõttu ta pääses ülikooli õppima, saab lausa Moskvas aspirantuuriski end täiendada. Haia teab oma peigmehe elulugu, mistõttu käsib tal isegi soome keele oskust hoolega varjata (lk 51).

Ja siis see juhtubki: Elvas, Verevi järve kaldal, kuhu Harald on Mintsi kaasa võtnud, näeb laps mingit ebameeldivat meest, õllepudeliga vehkivat joodikut, Haraldi juurde astumas ning „liiga valjul häälel” hüüdmas: „Marskin rüüpü, Harald!”, ja kui kõnetatu ei taha teda tundagi, siis käib peale, et Harald on ju ometigi „vana konekivääri mees”, kes pidas Emajõe luhal viimaste hulgas vastu (lk 155–156).

Laps ei saa toimuvast aru, kuid tajub ängi ja lähenevat õnnetust. Päev on iga­tahes rikutud. Aga asi ei lõpe siiski nii, nagu võiks karta. Harald, „vana kuuli­pildur”, kes hoidis viimaste hulgas 1944. aastal Emajõe rinnet, lahendab olukorra sõjaaja seaduste järgi. Järgmisel päeval leitakse järvest uppunud mees. Keegi joodik on madalas vees lämbunud. See pole ainus peale­kaebaja, kes Kivimäe romaanis otsa leiab.

Metsavendlust ning Sinimägede kaevi­kuid romaanis ei ole. Kuid see, mida me romaani lehekülgedelt loeme, pole ka abitu resignatsiooni kirjeldus. Inimesed püüavad nõukogude võimuga toime tulla – mõni kommunistlikke ametnikke ära ostes, nagu härra Põlluaas; aga mõni neid ka kõrvaldades, nagu Mintsi kasuvanaema Marie vennad, kes uputavad neid Siberisse saatnud funktsionääri linaleoauku. Kummaline on seda öelda, aga need kohad tekitavad helget meeleolu.

Kokkuvõtvalt: Juta Kivimäe on meile kinkinud järjekordse mäluromaani, biograafilise meenutuse kadunud maailmast. „Suur tuba” on mõistagi metafoor. Kogu teksti läbiv kõnekujund, mis ühendab nii juudi kui ka eesti soost tegelasi. Mintsi saab Nõmmel elavalt tädi Juulilt õpetust, et „peab ehitama omale salajase nähtamatu toa, kuhu võib kokku koguda kõik ilusad mõtted, head mälestused ja ka kõik kallid inimesed ja asjad” (lk 72). Raskel hetkel saab sinna tuppa varjule minna, nagu terane laps tädi Juulit jälgides taipab. Ent hea tuba on Mintsi elus olemas ka täiesti reaalsel kujul – Tartus Pargi tänavas, seal, kus elavad vanavanemad Bobe ja Zeide.