Veronika Kivisilla: „Helsingi helistikud”.
Hunt, 2021. 70 lk.

Kui Veronika Kivisilla „Helsingi helistikud” lahti võtta, ei saagi esmapilgul justkui aru, mille poolest see kogu eriline võiks olla – tegemist on proosaluuletustega, mis teinekord meenutavad pigem päevikumärkmeid. Või kallimale mõeldud armastuskirju, mis on valminud pargipingil või rõdul istudes, kirjutatud hingetõmbepauside ajal praeguse „katkuaja” kiuste. Või just nimelt selle tõttu, sest epideemia lahutab ka armastajad. Keerdus tippudega sõnajalalehed, mis ilutsevad kaunilt kujundatud metsarohelisel kaanel ning palistavad läbivalt sisukujundustki, tekitavad samuti küsimuse: mida nad sümboliseerivad?

Siis aga hakkavad Kivisilla helistikud lahti rulluma. Ja ka sõnajalalehed poetama eoseid või õisi. Avaneb elujaatav ja naeruküllane maailm, kus tunnetatakse loodust lustlikult, sügavuti ja suure empaatia­võimega, sealhulgas ka iseennast. Terves raamatus võib aimata sõnajalaõisi, ja seda õit mitte ei otsita, vaid see on juba üles leitud. Pole siis ime, et vahel ei suuda luule­mina uskuda, kas teine inimene või see uus avanenud reaalsus on ikka päris, või on see pigem unenägu.

Jääb mulje, et minategelane on üle pika aja õide puhkenud, elule avanenud ning jooksebki nüüd, koroonaaja kiuste, sõnajala­õied silmis, Helsingi ja Tallinna vahet mööda lõppematut jaaniööd: „Oleksin nagu leiutanud uue jooksustiili, jooksnud võidu lehtede ja laevade ja oma hingega.” (Lk 10.) Seistakse teise ukse taga ja tahetakse tuppa: „.. tuvid ja tihased ja putukad. Kipuvad kangesti tuppa. Mina saan neist muidugi aru, sest minagi olen su ukse ja akna taga ja tahan tuppa.” (Lk 9.) Ja kuigi ettevõetud teekonnal aeg-ajalt muretsetakse sellepärast, kas tuleval kevadel veel kokku saadakse, nutetakse voodil „käed-jalad laiali, nagu meritäht” (lk 20) või kardetakse, et kõik kaunis möödub liiga ruttu – teinekord võib rõõmgi rõhuda ja roosid närtsida –, saadab minategelast siiski intuitiivne teadmine, et mäng jääb kestma ja kokku jäädaksegi. „Ei kustu jäädavalt armsamad väävlid, / ei tühjene täitmatult tikutoos ükski. / Ja leek ikka hingab, sosistab, kerkib.” (Lk 63.) Mäest üles rügava vanadaami sõnades peegeldub ka luulemina optimism: „Nii see elu meil läheb muudkui ülesmäge!” (Lk 69.) Inimene, kes on pisut juba aastaid näinud, ei karda enam vastu võtta lööke ega ande, mida elu võib pakkuda. Küpsus on teinud hinge tahedaks ja katsumused ei kõrveta. „Pole justkui enam ühtki lahtist hingehaava, millele sool võiks haiget teha.” (Lk 11.)

Luulekogu saadabki mäng, milles vahelduvad mažoorne ja minoorne helistik. Igatsemine üle Soome lahe, vaheldumisi tormijooksuga Helsingisse, mänglev armastus taktis „aeglane-kiire-kiire”. Koos olles toksitakse teineteise kinga­ninasid, treppidel tuiklevad Sibeliuse „Valse triste’i” taktid armastajatega kaasa ning teine­teisele kirjutadeski tuksuvad neis „raadio hommikuprogrammi kirgaste pidulike trompetikäikude tulised sööstud .. täiesti sünkroonis” (lk 20). Tormlevaid armumänge tasakaalustavad aeglased mõtisklused. Mängitakse tikkudega ja hellitlevalt teineteisega („mis meil paberist, kui mina olen ju Sinu ja Sina minu lõuend”, lk 29), mängitakse kujunditega. Vahel on naine emotsionaalne nagu maavärin või kauba­rong. Või siis jonnakas nagu Karlsson katuselt, vahel tahaks naine söösta nagu veelind või Nils Holgersson hane seljas üle mere. Leebe eneseiroonia tuleb kahtlemata luuletajale kasuks.

Lindudel on luulekogus kandev roll. Õieti loodusel üleüldiselt. Raamatu esimeses kolmandikus on inimesed kui linnud, teises kolmandikus kui taimed või koguni muld ning viimases osas kui maastikud või näiteks tikud: „Murdumisuudised, lahkumis­teated. / Inimesi praksatab katki kui tikke.” (Lk 62.) Veronika Kivisilla vaatleb ja kirjeldab loodust empaatiliselt ja südamlikult – linnud ja taimed on tema jaoks olulised toetumispunktid ja samastumisobjektid. Ta märkab rõdul, kuidas tihane hakkab oma laulust kohe-kohe plahvatama, ristib üleaedsete nurmkanad õdedeks Brontë’deks, näeb käbituulekellasid kuuselatvades ning kevadisest loodusest aimub talle, kuidas „vana õunapuu jääb vaatama järele, / vaigused pisarad krobelisil põsil” (lk 37). Koos armastatuga ollakse nagu kaks putukat, kui „kaks kosest üles saanud hullu kala” (lk 30) või laanepüüd, isegi leemurid. Ja koos „nokeldakse” (lk 22). Helsingi helistikud ongi kõik need putukad ja linnud, kes armastajaid saadavad, vahel ka taimed: „Ole minuga ohakas, ole või nõges.” (Lk 41.)

Aga Helsingi helistikud on ka need­samad raamatu kaanelgi kujutatud sõnajalad, kõik need inimlikud tabamata tundmused, mida armumine kaasa toob. Luulemina tunnistab, et „sõnajalgu nagu saladusi rullub lahti. Ja puhkeb ega pudene sugugi veel.” (Lk 47.) Ühel hetkel astubki ta „kevade kiirteelt” kõrvale ning märkab, et „kord avatud koda ei sulgugi enam” (lk 47). Taevas on avar ja avatud. Seepärast üritab ta olla kohal, haarata õnnest ja armust niipalju kui saab, jätta seda kõike meelde. Nõnda ongi luulekogu kandvaks tooniks rõõm teineteisest, elus olemisest, loodusest, märkamistest. Otsustatakse naerda ja aina suudelda, tervisemurede ja maailmamurede kiuste: „saamegi naerda korraks kõige, kõige üle, mis torgib ja laperdab, ja lihtsalt loota, et me selle suure pidu ja pillerkaari ja suudlemise ja naeru peale elu torkivasse põõsasse ei kuku” (lk 27).

Ent armastaja ei unusta end – linnuks või taimeks, roosiõielehesuiseks suudlejaks –, vaid teinekord tajub ta maailma vägagi eredalt ja ehedalt. Pargipingil istudes vaadeldakse empaatiliselt ka inimesi („iga pargipink on rahupeatus / ja tormakate teede kiiruspiirang”, lk 68). Poesabades täheldatakse muhedaid vanapapisid, kelle telefon laulab kevadeti ja sügiseti nagu kägu, samuti tuntakse tütarlapse­likku rõõmu sellest, et vanale naisele saab küpsetamise tarvis mune kinkida, ning emalikku hoolt rannas jalutava anoreksia­haige tüdruku suhtes. Küpses eas naise hilisõitseng pole pelgalt meeltesegadus. Koos armsamaga keedetakse vahel rahulikult ja asiselt moosi, mõtiskletakse, hingatakse ja lauldakse armastust mitmes keeles välja.

Armunud inimene võib olla nagu ööbik, satakieli. Veronika Kivisilla, kes kirjeldab armastust oskuslikult, lopsakat loodusest ammutatud kujundipagasit kasutades, seda kahtlemata ka on. Muheda sümpaatia ja empaatiaga oskab ta kujutada nii loodust, teisi inimesi kui ka iseenda meeleseisundeid. Ainult ühes luuletuses, leheküljel 9, jäi häirima sedastus „Debora Vaarandi teadis, millest ta kirjutas oma kauneimas luuletuses” – muidugi Debora teadis, selles pole mingit kahtlust.

Kivisilla „Helsingi helistikud” on valdavalt mažoorsed. Ta mängib rõõmu ja täringutega, trotsib aega, aastaid ja kaduvust: „Mõnikord mõtlen, et see, kes mängu­reegleid välja mõtleb, on puha mõtlematu. Aga ma mängin. / Ja kaotadagi oskan mõnda, kuid mitte vist aega.” (Lk 17.) Seda luulekogu kannab kindel usk ja lootus, jah-sõna elule, kus „ükski me hüvastijätt pole päriseks” (lk 70). Paras annus humoorikat ja värvikirevat rõõmusüsti on garanteeritud ka lugejale.