Ma sisenesin suurde hämarasse klubisaali, seal istuti laua ümber, küünlavalgel.

„Vasja, noh… aga ikkagi… ikkagi, Vassili,” sõnas Konstantin, vaadates vesipiipu, mida Erkki suitsetas tömbilt kägarasse vajunult (oli vist täiesti levist väljas).

Piibuvaasis liigutas suitsumollusk – valgeid, siniseid, asuurseid kombitsaid välja sirutades ja siis jälle tagasi tõmmates.

Vaikselt mängis muusika. Igal pool põlesid küünlad. Kaks pudelit punast veini olid peaaegu otsas ning kõikjal võis näha tühje klaase, ma olin justkui ballile hiljaks jäänud…

„Kas meil käisid külalised?”

Erkki rehmas mu poole käega.

„Ja ikka… gi…” pigistas Kostja vaevaliselt, puurides sisemise pilgu pausidesse nagu lahvandustesse jäälaamas. Ta ütles veel kolm korda „ikkagi” ja jäi siis vait, nägu kivistus, silmad klaasistusid, ta muutus iseenda vahakujuks. Nuku paokil suust voolas välja peenike suitsunire.

„Vassili, kuidas sa võid sihukest paska kirjutada?” lõpetas tema eest Erkki.

„Jah!” hüüatas Kostja. Ristanud käed kohmakalt rinnale, hiivas esimees puise jala läikivale põlvele ja vaatas Tomilinile otsa.

Mõistsin, et käib loll vaidlus Tomilini järjekordse kirjatüki üle. Parem sellesse mitte sekkuda – ja istusin piibu juurde, et aidata Erkkil neetud molluskit välja tirida.

„Ja mida ma siis kirjutasin?” kraaksatas Tomilin. „Sulatõtt! Mitte midagi muud kui tõtt! Vene kultuuri pole Eestis olemas – ja jumal tänatud! Te peate mulle tänulikud olema. Jah, jah… Mõned harvad loominguliste natuuride avaldu­mised ei moodusta nii laia mõistet nagu kultuur. Võtame näiteks inglise keeles kirjutavad India kirjanikud…”

Erkki segas vahele, Tomilin pistis kaagutama. Mina sikutasin keskendunult molluskit vaasist välja, kuumus pääses mus liikuma, kombitsad jooksid mööda keha laiali, pea täitus soojusega.

Tomilin hüüdis valjusti: „Te ei taha mind kuulata!”

Hüppas kušetilt püsti, nii et vedrud viunusid, vehkis meie poole kätega.

„Kas ma räägin teie või kellega? Te ju… Vaatan teid… Mul on teist kahju! Te ei jaga matsu! Olen siiatulekust peale teile korrutanud, aga nagu räägiks seinale! Ma leian, et täna on kõik – isegi „Sõda ja rahu” – Vene propaganda tööriist! Olete rohust juhmid, ei saa pihta. Antagu teile aga vene kultuuri, idioodid! Öelge aitäh, et on olemas selline inimene nagu mina, kes ma tulin ja teid sellest haigusest päästsin. Ei ole teil vene kultuuri, ei ole mitte, ja öelge mulle aitäh, sest sellest ei tule muud kui probleemid, valu, surm.”

Ta jooksis mööda saali ringi ja vuristas kiirkõnes, nagu oleks keegi pannud lindi topeltkiirusel käima:

„Issandjumalküllidioodidnahhui! Ohsamujumalkuradimakretiinidraisk!”

Ta peatus meie laua ees ja põrnitses meid jälle hullumeelsete silmadega. Tõstis mõlemad käed vaikides rinnale, kummardus ja lausus, pilk suunatud vesipiibu vaasi sisse, tasakesi, aga väga pinevalt:

„See on prügitsivilisatsioon!”

„Vasja, me saame aru,” sõnas Erkki hašišist roidunud inimese lepitaval toonil, „me saame sust suurepäraselt aru… Venemaal on praegu hull aeg… või veel, Vasja… sa oled sitta maitsnud…”

Tomilin ei lasknud tal lõpetada, ajas silmad suureks.

„Maitsnud?” Ta oli nördimuse kehastus. „Maitsnud ei ole õige sõna, kullakesed. Olen seda neelanud nii, et vähe pole! Jutt ei käi mitte mingisugusest aja­järgust, mis olevat alanud, hull aeg… hull aeg… Selles asi ongi, et see pole mingi praegune aeg… neetud päevad või mis… Ei, selline on kogu mu elu. Mina elan niimoodi kogu aeg. Ma tean, et mujal on omad mured, näen, teil siin ka prussa­kaid enam kui küllaga, oleksin teadnud, poleks reha peale astunud, kellega ei juhtuks, aga ega oma jalanartsud sellest magusamaks muutu. Egas ma ülbuse pärast ütle, et te ei mõista, millest ma räägin, vaid kuna te ei saa tõepoolest aru, kust ma tulen, kus elasin peaaegu viiskümmend aastat, välja arvatud need harvad õnnelikud aastad, mil ma kuskile sõitsin, viisarežiimi rikkudes kauemaks jäin ja nii edasi, see ei tule arvesse. Minul pole mitte kui midagi. Mul pole millegi juurde tagasi minna. Kõik kuulub neile, ma olen alati elanud riigis, mis kuulub teistmoodi konstrueeritud inimestele.”

Erkki lasi pea kurvalt norgu ja mõmises:

„Ei, sul on õigus, muidugi, anna andeks…”

„Vasja, keegi ei aja sind ära,” ütles Kostja valjusti. „Kui sa seda mõtled…”

„Kui tahate, kolin ise välja. Raha mul on. Muuseas, ma maksan teile…”

„Ei, ei,” rehmas Kostja väsinult, jõi vett. „Vasja, rohkem pole vaja maksta! Tahtsin juba ammu… Ela niisama. Saa aru, me tunneme sulle kaasa… Kuid sa ütlesid: teistmoodi konstrueeritud inimesed, kõik kuulub neile… Panna kõik samale pulgale – see on väga väär, kuna Venemaa on suur, seal elab palju häid inimesi… Mul on seal sõpru… Mulle isiklikult ei meeldi, kui kõik pannakse samale pulgale… See meenutab järjekorda koonduslaagrisse.”

„Aga see ju ongi koonduslaager!” hüüatas Tomilin ja läks jälle liikvele: jõnksu­tas küünarnukke, näris küüsi, traavis saalis ringi ja sügas ennast. „Sun-ni-töö-vang-la! Sõbrad, kui te veel ei saanud aru, kordan: Venemaa on vangla. Inimesed seal on elusate ahelate lülid. Inimesed ise ongi vangla, kongid ühes vangi­valvurite ja koerte ja hukkamiskomandode ja karistuste täideviijate ja muu saastaga – kõik see istub inimestes enestes, tsifiir, koodeks ja muud sellised sõnad roomavad neis nagu täid. Seda välja ei tõrju. Mitte kõik ei ole muidugi sellised, nagu sa õigesti ütlesid, kuid teised on samasugused vangid nagu mina! Me suhtleme vastastikku koputades. Juba ammust aega. Jeltsin oli tohutu joomane pettekujutlus, nagu hakkaks miski muutuma. Sittagi! Magav hiiglane keeras teisele küljele ja magab edasi, aga minusugused elavadki õudusunenäos! Kurat, kohe ma seletan, kes Venemaal valitseb… Nad ei saa sellestki aru, mis asi on autonoomne heliruum. Näiteks maal vanaema juures, kus ma veetsin lapsena väga palju aega ja käisin viimastel aastatel isa juures, Moskvast pagedes. Ta on vanaema majja kolinud, elab seal üksipäini, anahoreedina, karukolkas. Väsis pealinnast ära. Ma mõistan teda, kuid ega seal parem ole. Hommikust õhtuni lõugavad maja ümber koerad, naabrite penid, juba sellest ajast, kui veel vanaema elas, ja tänase päevani. Hauguvad samasuguse jäleda häälega nagu ka minu lapsepõlves. Seesama muusika, kui palju aastaid on möödas, nemad ikka lõugavad, lihtsalt müstika! Kujutage ette, kui mõnus seda kuulata on! Olen talle siit mitu korda helistanud, iga kord kuulen – koerad hauguvad, hauguvad, tema neid enam ei kuule, saad aru, isa ei kuule neid enam, mitte sellepärast, et oleks kurdiks jäänud, ei, ta pole kurt, ta on harjunud. Ma küsin: isa, kas sa sellest lõuga­misest ära ei väsi? Ah ei, ütleb, las hauguvad, kah mul asi, ma ei kuulegi. Ma ka räägin temaga niimoodi, nagu teeksin miiniväljal jänesehaake: püüan mitte astuda libedale teemale, ega ta siis pole ainult koertega ära harjunud, ta on hakanud nendega kaasa ulguma… Vaat nii, nõndamoodi…”

Tomilin istus, silmad pisarais, ta ei teeselnud, istus kušetil, jalad aga jätkasid kõndimist, istus sedasi ja sõelus jalgadega, no nagu laps. Võttis prillid eest, otsis välja lapikese, asus nühkima, jätkates kõnelemist:

„Oh, persse, ma ei jaksa rohkem keerutada ja mitte näha inimeste nürimeelsust, nende teravaid nuge, nende kihvu, ja veel olen ma väsinud pidevalt põrkamast pimealadele teiste teadvuses. Neil ei tule pähegi arvestada häältega, lõhnadega, inimese õigusega rahule, tümaka puudumisele marsas. Sellistest „pisiasjadest” nagu vaade aknast ja selle risustamine ma ei räägigi. Keskkonnast ja õigusliku, poliitilise seadusetuse teemadel olen ma juba kõik välja öelnud ja kirjutanud, tõin kaasa kohvritäie pabereid. Lugesite? Vaevalt! Vaevalt küll… Kui oleksite lugenud, siis ei vaidleks praegu minuga, saaksite aru… Ei, te seisate oma koolide eest. Aga sellest te aru saada ei taha, et nendest teie koolidest võivad nagu seeneniidistikust välja ronida igasugu ussikesed plakatitega „võime korrata”. Ei, palun ärge katkestage mind!”

Keegi ei kavatsenud teda katkestada, ma vaatasin igaüht: Kostja oli vines, Erkki unustas end kuulama, kuid Vasja meelest taheti teda katkestada, või ütles ta seda teatraalsuse mõttes, et ennast veel rohkem üles kütta.

„Ärge vaielge, laske mul rääkida, kui viisite mu nii kaugele, siis laske rääkida, las ma ütlen kõik välja ja pärast tehke, mis tahate, andke või lõuga.”

Keegi ei kavatsenud teda lüüa, me jätsime ka piibutamise katki, mollusk meie lambis läks järjest kahvatumaks, väiksemaks, Kostja võttis harva mahvi, rohkem kuulas, vajus ära. Minagi vajusin norgu. Isegi Erkki, kes enne oleks tahtnud jameleda, jäi samuti vakka. Oma sosinaga müstiliselt teisenenud Tomilin jätkas kušeti all taldadega sahistamist, sametlapikesega prilliklaaside nühkimist ja seletamist:

„Nii, millest ma siis… Ahaa! Just! Ju-ust! Venemaal olen ma elementaarsel olmetasandil represseeritud, represseeritakse kogu aeg. Iga minut! Inimesed seal ei aimagi, kuidas nad teist alandavad, nad ei märkagi, et oma eluviisiga, oma aju heitmete või käitumisega solvavad nad kedagi, nad ei mõtle selle peale, et nende kõrval on inimesi, keda solvab nende pätilik väljanägemine, nende välja­kutsuvad maneerid, nende naer, nende risune kõne, nende muusika, nende lõhnad. Ma ei seedinud selle pärast isegi Rõžõid… Boriss Rõžõid… Meil armastati teda, peeti peaaegu pühakuks, armastati tema „varga pisarat”… Mina aga ei kannatanud silmaotsaski – selle kaltsaka-läheduse pärast, selle tema värssidest õhkuva leha pärast… Mind on kogu aeg ahistatud, lihtsalt ahistati ega aimatudki. Mõne tühipalja sõnaga… Näideks židok. No päriselt, mis see sõna ka ära ei ole? Tühiasi. Aga minu jaoks on see otsekui nupp, mida aeg-ajalt vajutatakse. Mõnes keeles tavaline sõnakõlks, židok, mõne jaoks pole see midagi, köömes, mingi tühi-tähi, mina aga olen pooleldi juut, minul lõikab kõrva, aga keda see kotib? Sellest on ju täiesti poogen! See on täpe, komakoht, pole kõne väärtki, selli­seid nuppe on inimestel lugematu hulk, sada hilpu, tuhat haaki… Igaühes istub midagi teravat, kargab nagu kuradike välja, kohe saad aru: jälle see. Ja vaat seda närusust on igal pool, seda rämpsu, igal pool – teatrites, toimetuskolleegiu­mides, kauplustes, tanklates, kaubanduskeskustes – kõikjal, kõikjal, kuhu ka ei lähe, puutud kindlasti millegi sellisega kokku. See tuleneb sisemisest laokil­olekust, hingefiltrite nappusest, uljusest, hingelisest barbaarsusest ja tahumatusest. Nad võiksid kirjutada hulgaliselt kõikvõimalikke seletuskirju, pole midagi parata, juhtus nii, sõnakehvus, nõukogude kasvatus, lastekodu, sõjavägi, isa peksis jne. Ma olen väsinud neid õigustamast, saage ka minust aru: ma olen väsinud neile andestamast, ma ei ole Kristus, ilmselgelt. Ei suuda rohkem taluda. Nad tuiavad seal akna taga, need tiksuvad põrgumasinad. Nad kannavad põrgut iseendas, aga on’s mul seda tarvis – mõista ja andeks anda? Miks ma peaksin? Miks mina? Olen ma neile mingi demineerija või? Nad tiksusid mul iga minut – kas küsivad tikku või võtavad peenraha ära või sülitavad jalgadele sihvkakoori, noh?… mis?… Istun ja kuulen: teisel pool seina peksab tüüp oma naist ja pärast kepib. Lähed prügi välja viima ja trepikojas ootab sind raudselt mingi pask. Oled sellega justkui lapsest peale kokku puutunud, võiks juba ära harjuda, aga ei suuda, ei harju kuidagi ära. Ma ei viska isegi koni urnist mööda, aga elama pean trepikojas, kus koerad kusevad lifti. „Surnud maja”. Terve Venemaa on üks „Surnud maja”. Mitte kuskil pole võimalik üksi olla. Kõik privaatsuse piirid on rikutud. Minu jaoks on aga seda taluda eriti piinarikas, sest ma olen loomult erak, tundlik inimene, ning vanusega see ägeneb. Venemaa ei ole tundlike jaoks, ta on tundetute jaoks. Venemaa – see on hävituslik ebainimlik sotsiologiseerimine, ja pole midagi parata. Neetud maa, neetud! Konks on veel selles, et Venemaad pole millegi eest armastada, tema aga nõuab sult tema üle uhkuse tundmist, oh kuidas nõuab! Ja et tema eest ohverdataks elu, vaat mida Venemaa tahab. Tahaks küsida, mis hea pärast? Aga lihtsalt niisama – et sa sureksid ja oleksid selle üle õnnelik, nagu Nikolaša Rostov oli valmis tsaari eest elu andma. Mina aga ei taha… Aga kui…”

Ta muudkui rääkis ja rääkis, aina suurema etteheitega, Tomilin heitis meile ette seda, et Venemaad tundmata ei suuda me aru saada, millises mõnusas kasvu­hoones me elame, ega mõista seda hinnata. Tema meelest on venelaseks sündimine suur õnnetus ja parim, mida vanem oma vene lapse heaks teha võib, on panna ta eestikeelsesse lasteaeda ja hiljem eesti kooli, et ta lakkaks vähehaaval venelane olemast ning et omakorda tema lapsed ei oleks enam kindlasti venelased, ja see oleks suurim heategu, mida venelasest lapsevanem võib oma laste heaks teha – sedasi arvas Vasja Tomilin.

Ma tõmbasin mahvi, kuid vesipiipu vaasis ei vähenenud. Ma ei tundnud enam midagi. Tomilin ohkas, tal oli käes märkmik. Ma ei pannud tähele, millal ta selle välja võttis. Ta luges meile ette ühe luuletuse. Oma suht tahmas olekus leidsin selle olevat ootamatult jõulise, eks ta luges ka hästi – kuidagi tagasihoitult, esinemata, häälega vigurdamata, ei mingit moduleerimist ega hingeldamist, lihtsalt luges, nagu rääkinuks meiega. Tema hääl tungis minusse ja tegi ärevaks. Tajusin, et ma võin rallima minna, mul võib alata bad trip.

„No nüüd enam küll magama ei jää,” ütlesin ma ja Erkki puhkes naerma.

Piibutada polnud mõtet. Ka vaielda polnud mingit mõtet. Tundsin tuska selle pärast, et olin lasknud end vaidlusse kiskuda, sest mina ei tahtnud enam kelle­legi midagi seletada. Olin palju kordi tõotanud endale, et ei hakka kellegagi vaidlema, ja nüüd siis jälle…

Panin huuliku käest ja läksin ära.

Kivimurrus pole ühtegi viisakat kohvikut, ühtegi korralikku baari, ühtegi talutavat einelat… Igas restoranis on natuke kõmmutatud, kellelegi nuga antud, kedagi röövitud… Parem eemale hoida…

Ei tea – kas minna edasi või tagasi pangaautomaadi juurde? Proovida uuesti… Katkine paberraha on minust tugevam. Ta on mu halvanud! Kopp ees sellest paberist, neetud! Kõrini! Viiekas tõmbas tänavaruumi pooleks. Maja ja minu vahel on tuisust eesriie. Ma ei saa tagasi minna, sest arvel ei ole nii palju raha, et korteri eest maksta. Milline jõuetus!

Ma seisan nurgas, kohe pärast Optikat, mu selja taga keldris oli kunagi raamatupood. Siin on tavaliselt palju parte. Kuid täna on plats tühi. Ainult põõsad värisevad tuule käes ja neilt pudeneb lumepuru. Puhuti laternavalgusse sattudes lumi sätendab. Aga teisel pool teed (veidral kombel ei ole too tänavapool mitte sünge, vaid rõõmus, seal on palju valgust, elu) valmistuvad inimesed pühadeks, riputavad vanikuid üles, paigutavad vaateakendele päkapikke, süütavad jõulutulesid. Punapõskne mängujõuluvana sikutab ohje, põder tõstab kuulekalt oma kullatud kabjakesi. Päkapikud tantsivad. Regi õõtsub… jingle bells, jingle bells – määgivad päkapikud roosasid suid maigutades, tõstavad oma punastes labakutes käekesi, keerlevad taarumisi.

Lülitati välja. Jumal tänatud, saabus vaikus. Kahupäine müüja on rahul – vaate­aken töötab. Tema rõõmukas vitriin kustus, nüüd on päris pime. Lumepihu keerleb, katab tänavat. Ja nüüd enam polegi maju näha. Isegi tuled ei paista. Tee on kadunud. Lumi lendleb nii jalge all kui ka möödakäijate peade kohal. Tundub, nagu ujuksid nad mõõtmatutes linades. Müüja klõpsab lukku kaks korda, paneb valve peale. Tahab minema hakata, kuid viivitab, heidab pilgu minu poole… lööb kahtlema… Kogenud müüjamees, on müünud mänguasju, töötanud restoranis, me oleme ostnud talt mänguasju ja raamatuid. Pikka kasvu, laiade õlgadega. Vaatab veel kord… Noh, mida sa vaatad? Ma olen endalegi kahtlane. Saan suitsu osavalt põlema, leeki tuule eest peites. Müüja paneb ka suitsu ette. Hakka juba astuma!… Ja müüja lähebki ära… Ma jään üksi, minu ümber aga keerleb lumesadu ja hinges tõstab pead kibedus, lendab peale ärevus. Käsi krabistab taskus katkist rahapaberit. Raisk, küll käib pinda! Ei saa ära maksta… Milline rebestatus minu sees! Nagu see rahapaber, armetu viieeurone… poolest saadik katki rebenenud… kuidas ma ometi ei märganud… Ja mis nüüd? Kuhu minna? Sihukese koerailmaga… Pole nagu enam kuskile…

Inimesed sebivad, kiirustavad pungil täis toidukottidega. Ma ei kannata pühi silmaotsaski. Mäletan, kuidas ma vana-aastaõhtul (olin seitsmeaastane) riietusin musketäriks: seisan rõduukse tumeda klaasi ees, vaadates enda peegeldust. Peas on mul papist sombreero, mille ema on sulgedega ehtinud. Selleks, et sombreero sädeleks ja oleks rohkem musketärikaabu moodi, määrisime papist servale liimi ja puistasime peale katki läinud kuuseehte puru. Ah! Õlgadel erepunasest siidist keep, vöö vahel roheline plastmõõk, millele on hõbepaber ümber pandud. Hiilgav! Ma olin oma kostüümi üle uhke, olin pühaks valmis. Ootasin seda, ootasin – aga püha ei tulnud ega tulnud. Ja mind tabas hirmus aimus: aga kui see on tavaline öö? Aga kui mingit püha polegi? Lindudel, kassidel, puudel ei ole ju meie pühadest aimugi… Kust nad siis tulevad, need pühad? Mõte oli liiga raske ja kobakas, tiris mind pilkasusse, ma istusin pikalt oma pimedas toas, vaadates kuusel vilkuvaid tulukesi, murdes pead – mismoodi need sähvatused püha teevad? Keegi kodustest ei märganud mu meeleolu. Isa oli kuhugi läinud, ema ümises köögis midagi laulda. Läksin uuesti oma kostüümi imetlema. Astusin isa tuppa, panin ukse kinni, et ennast paremini näha. Vaadates läbi enda peegel­duse saabuva öö pimedusse, küsisin: mis edasi? Olen siin täies ehtes, olen musketär, mõõga ja kaabuga, mis edasi?… Kõik oli asjatu! Mu mõttetu kostüüm ei muuda midagi. Selle peale, et ma olen piduriided selga pannud, püha küll ei tule! Ja äng aheldas mu südame, ma oleksin tahtnud oma peegelduse mõõgaga puruks lüüa, hoidsin end vaevu tagasi. Olin pahane enda peale, ema peale – selle eest, et ta mu mänguga kaasa tuli! Püha ei ole, ütlesin ma oma teisikule tumedal klaasil. Taevasesse kalendrisse ei ole märgitud, et see öö on millegi poolest teistest parem. See öö on sama igav nagu kõik teisedki. Tuleb ilutulestik, ­tänavad ­täituvad joobnutega. Järgmisel aastal ma lähen kooli, kirjutan: 1979. Tulevad mündid ja margid, kaubad, millel on kirjas „1979”. Ja siis läheb ka see aasta mööda, tuleb järgmine ja nõnda edasi. Võib põletada pakitäie säraküünlaid, juua limonaadi, süüa igavat torti. Ma võtsin kaabu, keebi, vöö ära ega pannud enam kunagi mingeid peo­rõivaid selga.

Sarnaseid küsimusi esitas mulle poeg, kui me uusaastaööl jalutama läksime – tahtsin, et ta näeks inimesi, ilutulestikku, meie kivimurru tänavaid öösel. Kõndisime alleed mööda, meie kohal süttisid mitmevärvilise kuplina tuled, igast küljest kostis mürtsu ja naeru. Pole öö moodi, õigus? Püüdsin teda julgustada – ta oli ülimalt hämmeldunud. Kui palju on öösel inimesi! Keerasime ära vaiksele alleele, kus polnud kedagi, ja kõndisime tükk aega vaikides, kuulates lume rudinat jalge all. Ei olnud midagi pidulikku, midagi rõõmsat, isegi majade akendes ei plinkinud ühtegi tulukest. Siin oleks ilutulestiku kära võinud pidada ehitustööde müraks või kaubarongi rataste kolinaks. Ainult konfetid, pudelikorgid, hõbepaber helkis laternate all… kuid üldiselt oli sellel tänaval kõik nii nagu ikka. Siis küsis poeg järsku: aga mis pärast tuleb? Siin see on, mõtlesin ma. Tõepoolest, mis pärast tuleb? Vastasin: vaatame!… Hommikul läksime uuesti välja ja ta ütles: issi, vaata, kui palju prahti!…

Jaa, prahti oli palju…

Nähtamatud niidid lähevad katki ja enam kokku ei kasva. Mõtteid on palju, aga mõtlemiseks pole aega, kõik käib kiirustamisi, laperdades. Katked lendavad kosmosesse nagu prügi, kommipaberid, talongid, loteriipiletid. Kõige olulisemast, mis murdis minust välja viieteistaastaselt, ei lasknud öösiti magada, olen mitu korda mõelnud. Mitu minutit oma elust olen ma loovutanud igavikulisele? Kas igavik teab, mis on pangaautomaat, raha, rahvus, lipp?

Meie saatused, meie südamed… Kas meie südametes miilab surematuse kübe? Nende südametes, kes istuvad pinkidel, joovad odekat, pakkijate ja lihakehade rappijate südametes. Mis toimub Nadiri südames, kui ta, saanud mu Riistaruumist sae, kõnnib mööda koridori töötlemistsehhi poole? Mis toimub nende südametes, kes lähevad robustse maskiga põllule oma kümneeurost lasku püüdma? Selle müüja südames, kes ehtis oma vaateakna jõulusõimega, seadis päkapikud ritta, pani jõuluvana saanile istuma, ühendas juhtmed, kontrollis lambikesi ja pani ukse hoolikalt lukku – kas tema südames on surematuse säde või on ta surnud?

Seisan pimedas. Kus? Planeedil Maa. Turul, sa seisad pangaautomaadi lähedal, ootad, kuni kõik ära lähevad, et siis rahulikult proovida katkiseks osutunud viiekat veel kord sisse panna.

„Kulla naaber, andke andeks, et tülitan.”

Kepiga vanamees, majanaaber, me pole temaga kunagi rääkinud, ainult teretame. Mida ta tahab?

„Tere õhtust.”

„Tere-tere. Andke andeks, et tülitan. Te seisite sedasi mõttesse vajunult. Mul oleks üks imelik palve…”

„Mis juhtus?”

„Ei midagi erilist. Selline lugu, et…” Vanamees otsib sõnu, vajub kepi najale. „Piinlik teid tülitada. Aga hetkel pole kellegi teise poole pöörduda. Vaadake, ma tahaksin naisele üllatust teha. Ikkagi pühad tulemas…”

„Mhmh.”

„Õigemini juba tegin, tütar aitas, tellisime arvutist naise lemmikparfüümid, Chaneli ja Poisoni, Prantsusmaalt. Tütar tunneb seal ühte, kes müüb vanu lõhnaõlisid.”

„Jah, jah.”

„Noh, tütar ei ela meiega, ma oleksin muidu teda palunud, kõik on nii ebamugav… ja pole kellegi poole pöörduda, arvasin, et saan ise… Vaadake, pidin kõikide nende streikide pärast nii kaua ootama, täna aga sain numbri, pakk ei tulnud mitte postkontorisse, vaid uue postiga… Mis ta’nd oligi?… Mul on number… sinna kappi…”

„Te mõtlete Omnivat?”

„Jaa!”

„Ah, no ma näitan, kuidas see käib…”

„Ma juba tean, kuidas see käib,” ütles vanamees uhkelt (mida ta siis tahab?). „Omniva, see jah. Keeruline värk, aga ma sain pihta. Asi on palju totram, kui te arvate… Nuta või naera. Ma sisestasin need numbrid, laegas läks lahti, ainult et see asub kõige all! Täitsa vastu maad! No mis sa ära teed! Päris põhjas! Ma ei saa nii sügavale kummardada. Kujutlege vaid, kuidas nad ometi sedasi ehitavad, et vanainimene ei saa pakki ära võtta! Kardan, et kui ma sinna ronin, siis välja enam mitte.” Ja ta puhkes naerma. „Ei siis enam selga sirgu saa.”

„Lähme. Kus see on?”

„Siinsamas ümber nurga, ainult paar sammu minna. Oi, naabrimees, olge te tänatud. Vedas, et teid kohtasin. Vaatan – tuttav nägu…”

Kuni kõndisime, kordas ta kogu oma loo uuesti, peatudes pisut pikemalt Prantsusmaa streikidel… Jõudsime oranžide metallkappide juurde. Väga pime. Siin oli vaiksem. Tuult polnud. Lumi maas. Vanamees sisestas ettevaatlikult koodi, ma kuulsin klõpsu – ja tõesti, kapike avanes täitsa tema jalgade juures! Ta astus kõrvale…

„No näete! Vaat kus lugu, mina kätte ei saa! Ma proovisin ka kepiga… ei saa! Andke andeks, et sunnin teid sinna ronima.”

Ma laskusin põlvili (isegi mul oli ebamugav!). Pime. Tegin kapi lahti – suur teine! Minagi oleksin sinna vist ära mahtunud. Kujutasin hetkeks ette: vanamees pole mitte vanamees, vaid kuri nõid, meelitab inimese siia, lausub siis tema kohal loitsu ja muudab lolli palliks. Nüüd virutab mulle jalaga ja ma vihisen tunnelitesse, oh kurja… Aga kas mu elu ei ole siis selline? See ta just ongi!

„Noh? Kas on alles?” muretses ta. „Ma lõin jalaga kinni, ega pole ära varastatud?”

„Midagi ei näe.” Ma kobasin, kobasin… Vanamees nohises. „Ahaa, siin see on. Karbike. Olemas! Ei varastatud ära!”

„Noh, jumal tänatud.”

Ma võtsin karbi välja – väike ja käepärane.

„Võtke!”

„Aitäh teile, aitasite hädast välja! Nüüd on naisele kingitus olemas.”

„Öelge… Piinlik küsida…”

„Mis on?”

„Mul on viieeurone katki rebenenud, ei saa kuidagi automaadis sissemakset teha. Äkki vahetate terve vastu?”

Vene keelest VERONIKA EINBERG