Schuld an der Ahr oli väikese kohaliku rongi nõudepeatus, kus mu lapse­lapsed kogemata või koerusest kellanupule vajutasid, nii et rong seisma jäi, kuigi kedagi ei tulnud peale ja keegi ei läinud maha. Peale meie polnudki teisi reisijaid ja reisi­saatja ilmus otse minu ette noomima, miks me rongi asja ees, teist taga peatasime. Muidugi oli see pahategu, tegelikult oleks tulnud trahvi maksta, aga nii kaugele asi siiski ei läinud, vabandusest ja kahetsusest piisas. Reisisaatja, vanemas keskeas mees, ilmetu, kuid mitte antipaatse näoga, igati keskmine nii kasvult kui ka kaalult, võttis meie juures istet, sest eks tal olnud tühjas rongis igav. Väljas pimenes, meie maskis näod peegeldusid rongiaknalt vastu, polnudki vaja juttu ajades üksteisele otsa vaadata, piisas, kui heitsime aeg-ajalt pilgu peegel­pildile – nii tundus mugavam ja vestlus läks vabamalt. Mees jutustas, et ta on pärit just sellest väikesest armsast Schuldist, linnakesest, mida kaunistab ja ilmestab maaliline Ahri jõgi. Sellel kiirevoolulisel jõel on mõnus kanuu- ja kajaki­sõite teha. Võib-olla tunduvad pisilinnad, mille­taolisi siin kandis olevat palju, kõrvaltvaatajale elamiseks igavad ja üksluised, aga vähemalt tema meelest see pole nii. Kui sul on oma kenake maja ja aed, jah, maja ees pisike iluaed rooside, pojengide ja daaliatega, kui su maja seinal, soojal edelapoolsel küljel kasvavad viinamarjad, magusad mustad viinamarjad, tagaaias kirsi- ja ploomipuud ja sääl on ka mõned juurviljapeenrad. Ning kui kevaditi vallutab kogu ümbruse lillede imeline lõhn, mis tuleb akende all õitsvatest leedripõõsastest. Siis on see paradiis. Igav ei ole. „Pealegi tegelen ma fillumeeniaga, juba poisikesest peale, mul on päris aukartustäratav kogu, see võtab aega ja ruumi, naine ikka naerab, et peame vist perega kuuri kolima, muidu ei mahu me enam majja ära.”

Mul polnud aimugi, mida teeb inimene, kui ta tegeleb fillumeeniaga, aga ma olin pikast loksumisest selles imelikus minirongis väsinud ega viitsinud täpsustama hakata. Enne seda olime veel kolistanud mööda Mainzi, Gutenbergi linna. Lisaks pidev kurnav maski kandmine, ei saa värsket õhku, ja pinge, kui sul on kaasas näljased lapsed, aga kõik söögikohad on kinni, võid ainult tänavakaubitsejalt kuivanud pitsatükke ja magusat limonaadi osta, et siis seda mõnel pingil, kui vabu juhtub olema, pigem aga aia najal või kõnnitee serval istudes, sest vaba pinki pole, koos teiste samasuguste hädalistega alla kugistada, mõistmata, miks nõnda on ohutum ja hügieenilisem kui restoranis hajutatult süües. Mainzis oli meil vedanud, ronisime Gutenbergi muuseumi ees olevale hiigeltoolile ja sääl sõimegi oma einet.

Rong peatus, seekord ei vajutanud me kellanuppu, vaid jaamas seisid uued reisijad, väikest kasvu naine kahe lapsega, pisem neist vankris. Fillumeenia harrastaja Schuldist vabandas, tõusis ja läks neid vagunisse aitama, mina aga krahmasin mobla, et uurida, millega mees peale oma reisisaatja töö siis ikkagi tegeleb. Tuletikutopse ja nende silte kogub! Ei tea, kas ta kollektsioonis on ka ENSV tikukarbid, mida mäletasin oma noorestpõlvest, nendel kujutati kassi, kellele parajasti nuiahoop pähe antakse, nii et kiisu nägu on surutud laiaks ja lahti vajunud suust paistavad hambad, mis ei jää alla hai omadele. Selle hirmu­äratava musta-puna-kollase pildi juures aga oli kiri: „Hävitage hulkuvaid kasse!” Millised ajad! Vahest veel keegi peale minu mäletab neid tikutoose? Võib-olla hakkas keegi selle üleskutse peale kasse nuiaga taga ajama? Kaugemast minevikust, päris lapsepõlvest, on mulle fillumeenia maailmast meelde jäänud üleskutse tappa triibulisi koloraado mardikaid. Oleksin tahtnud nendest mõrtsuksiltidest reisisaatjaga rääkida, muide, ta ütles oma nime olevat Hugo, aga Hugo tegeles nii andunult väikese naisterahva ja tema lapsukestega, et mul polnud südant teda hulkuvate kasside pärast eksitada. Ja nii me jutule ei saanudki. Lõpp-peatuses lehvitas ja naeratas Hugo meile ja hüüdis, et kui me järgmine kord jälle Schuldis nupule vajutame, siis tulgu me julgesti maha, astugu jaamast jõe poole, Hugo maja on otse jõe ääres, Ahri oru nõlval, ainuke erkkollane maja sääl kandis.

Sättisime juba minekule mööda pimedat perrooni, kui Hugo meid hõikas. „Madame!” hüüdis ta ja me mõlemad väikese naisega, kes murelikult veel titekäru kallal kohmitses, vaatasime tagasi. Hugo viipas, tõttas siis meie juurde ja küsis, kas elame rongijaamast kaugel. Väike naine naeratas ja vastas aktsendiga saksa keeles, et nad elavad jaamast mõnisada meetrit, pidas vajalikuks lisada, et nad on grusiinid ja isa peaks neile vastu tulema. Meil aga oli koduni vähemalt poole tunni tee. „Mul on siin auto, ma pean ju täna veel Schuldi tagasi jõudma, aga ma võin teid enne koju viia.” Ja minu vastust ära ootamata haaras ta mu seljakoti, mida ma polnud veel jõudnud õlale sättida, ning hakkas pikkade sammudega jaama parkla poole astuma. Teel arvas Hugo, et ma olen õnnelik inimene, sest mul on toredad lapselapsed. Temal endal olevat kaks tütart ja väike poeg Egon. „Ma abiellusin hilja, aga tänu taevale abiellusin ja sain niiviisi teada, kui tore asi on perekond, milline kingitus on lapsed. Ma isegi ei aimanud, et maailmas on nii suurt armastust.” „Nõnda suurt armastust,” kordas ta, „see teeb õnnelikuks, lausa nõrgaks. Kui te veel kunagi siia kanti satute, tulge kindlasti külla!” Ja ootamatult pistis Hugo mulle pihku nimekaardi. „Ma pole edev,” seletas ta, „lasin selle nimekaardi trükkida, et oleks lihtsam teiste kogujatega kontakte luua.” Viisakusest heitsin pilgu nimekaardile, sellel oli ainult eesnimi Hugo, tiitel „fillumenist” ja mobiiltelefoni number.

Kui me küla lähistele jõudsime, ehmatasid meid õhus tiirutav helikopter ja üles lastud droon. Olin väsinud, meie lennuk oli saabunud alles öösel – enne välja­lendu oli tekkinud mingi tehniline tõrge ja masinat tuli vahetada. Aga juba varahommikul pakkisime kiiresti oma asjad autosse ja asusime teele – suvise kodukülani oli ligi 300 kilomeetrit. Kogu tee võitlesin roolis unega, paar korda pidasin kinni, et natuke tukkuda, kohvitermos oli ammu tühjaks saanud. Sirutasin jalgu. Oli ilus karge suvehommik, jahedus ajas mu kiiresti tagasi autosse. Lapsed magasid tagaistmel, see tegi veel unisemaks, aga ma ei raatsinud neid ärkvel hoida, ka nemad olid pikast reisist väsinud. Helikopteri jõuramine muidu vaikses maakohas ärritas, aga ajas une ära. Midagi pidi olema juhtunud, mida muidu teeb siin meie kolkaküla kohal see tehnika.

Meie külas, nagu vist kõigis külades, tuleb heade kõrval ette ka kurje inimesi. Näiteks mõned nendest, kes siia pidama on jäänud. Päris selliseid, kes poleks proovinudki siit minema saada, tegelikult polegi. Igaüks on mingil ajal katsunud välja pääseda, aga nagu varesepojad, kes kajakate järel asja ees, teist taga järsku mere poole lendavad ja siis tiibade laperdades kuskile ranna äärde potsatavad, nii on nemadki varsti kodukülla tagasi maandunud. Pärast seda on nad hakanud uskuma, et ongi tahtnud küla paikseteks põliselanikeks jääda, et on küla patrioodid ja seetõttu igati privilegeeritud, ja hakanud põlgama neid, kes väljastpoolt sellesse külla on tulnud, kas elama või suvitama. Kõik, mida nood uustulnukad teevad, äratab vanades olijates kadedust, väärib halvakspanu ja hukkamõistu, kui aga kellelgi uutest halvasti läheb, ei püüagi põlised oma kahju­rõõmu ja rahulolu varjata. Põlatud võõra ilmumisel külaplatsile vaibub vestlus, põliselanikud tõmbuvad eemale, keeravad tulijale selja ja vaikivad mornilt. Nende kõige austavam tiitel ongi põliselanik, mida nad uhkusega kannavad ja alatasa rõhutavad, ja kuigi peaaegu mitte ükski neist ei ole selles külas sündinud – aga kes seda enam mäletab –, on nad ju siin olnud aegade algusest peale, sest ajad algavad ja lõppevad nendega. Pidev tüngis olek on nende nägudele igaveseks vajutanud virilhapu grimassi, mis maheneb ainult siis, kui nad on joonud parajas koguses alkoholi. Mõnikord, kahjuks mitte alati, vabastab joomine neid pidevast pinges olekust, närivast kadedusest, valmidusest kellelegi midagi torgata, sõnadega virutada – oskus, mida ekslikult peetakse kuulsaks kohalikuks huumorimeeleks. Enamasti aga joomine hoopis teravdab nende kurja keelt.

Küla vahel oli aru saada, et midagi on lahti, õhus tundus rõõmsat ärevust. Külaplatsil, kuhu rahvas vahel jutustama kogunes, jätsin auto seisma, et pärida, mis juhtus. Imekombel ei jäädudki selle peale mornilt vait, vastupidi, naised hüüdsid rõõmsalt: „Lembe-Leonora on juba paar päeva kadunud!” – „Mis mõttes kadunud?” – „Noh, läks üks öösse kella kolme ajal minema, jope seljas, kuigi ilmad on siin juba mitu nädalat hirmus palavad.” – „Noh, kui öösel läks, siis oli vast jahe,” kohmasin. – „Mobla olla kodus, seda polla kaasa võtnud. Pangakaart olla kaasas.” „Ega tal pole kaardi peal vist sentigi,” hüüdis keegi parastavalt. „Jah, kust tal see raha, puha Manrico rahade pääl…” – „Ja Rita?” küsisin, taibates küll kohe, et seda poleks ma pärida tohtinud. Keegi ei vastanud. Rita seisis teiste hulgas, raskete joontega päevitunud näol tuim ilme, lokitud soengus pea uhkelt püsti, ja teeskles, nagu poleks ta mu küsimust kuulnud.

Kui olime kuu aja eest ära sõitnud, oli armukolmnurk Rita, Lembe-Leonora ja viimase abikaasa Manrico vahel täies hoos. Mõned aastad tagasi lesestunud Rita, auväärne põliselanik, kes tegelikult oli siia külla sattunud abiellumise kaudu, paistis pärast mehe surma hädas olevat raskemate majapidamistöödega ja palus appi oma kadunud mehe hea sõbra Manrico. Manrico läks muidugi Ritale appi, aitas mootorsaega puid teha ja pärast riita laduda, tõi traktoriga sõnnikut ja laotas ka – Rita kasvatas kartulit, juurvilja ja lilli, aed tahtis väetamist, sõnnik kulus ikka ära. Või mis aitas, Manrico tegi kõik tööd nahinal ise ära ja pärast istusid nad Ritaga koos veiniklaasi taga. Või jõi Manrico õlut ja Rita magusat likööri. Sõnnikusena ei tahtnud Manrico ära minna – nad elasid Lembe-Leonoraga küla teises otsas. Rita küttis sauna, otsis kapist välja oma kadunud mehe puhta pesu… Pärast sauna tõmbas Manrico värske pesu selga, jõi Ritaga, kes teda armunult vahtis – Manrico oli kena mees –, veel mõned pitsid viina ja tunde hiljem, õhtu pimenedes sõitis kodu poole, tuju hea ja parajad sakid sees. Lembe-Leonorale see muidugi ei meeldinud ning ta näägutas ja noris Manrico kallal nii kaua, kuni mees vihaselt naisele peale käratas ja ähvardavalt käe tõstis. Ilmselt polnud Lembe-Leonora midagi kuulnud meeste testosteroonist, mida ta oma näägutamise ja rahulolematusega alla kiskus ja mille vähemalt kunstlikku kergitamist Rita oma meelituste ja viinapitsidega toetas. Eesti meeste, eriti vananevate meeste – aga kogu see kolmnurk oli üle 60 – suuremaid hädasid on madal testosteroon ja kõrge kolesterool, peaks aga olema vastupidi. Kuigi, kuskohas ta ikka nii väga vastupidi on, isegi Sitsiilias, kus süüakse tervislikult, juuakse veini, mitte õlut ja viina, searasva ja hapukoore asemel kasutatakse oliiviõli, kuulsin soigumist, et kolesterool olla kõrge. Testosteroonist ei räägitud, sellest kas ei teatud või häbeneti jutuks võtta.

Jah, asi läks hulluks juba enne meie ärasõitu. Ühel päeval tuli Lembe-Leonora minu juurde. Eks ta olnud selles külas paaria, sest ta polnud mingi põliselanik, vaid Manrico leidis ta kuskilt hoopis kaugelt, koguni teisest maakonnast, ja põlised vihkasid Lembe-Leonorat ausalt ja südamest. Seda enam, et neil Manricoga polnud lapsi, küll aga Lembe-Leonoral esimesest abielust. Niisiis tuli Lembe-Leonora ühel päeval minu juurde, väike lapselaps beebi­kandmise kotiga kõhul, ja kurtis, et Manrico petab teda, nuttis ja mul oli temast südamest kahju. Aga mis sain mina teha? Mina olin niisamuti põlualune nagu Lembe-Leonoragi ja ükskõik missugune kõige räigemgi kuulujutt minu jubedatest tegudest oli sama usaldusväärne ja magus nagu Lembe-Leonora kohta käiv klatš. Nii räägiti mulle, et Lembe-Leonora olla varas, aga mida ja kust ta oli varastanud, seda ei täpsustatud, öeldi lihtsalt salapäraselt, et Lembe-Leonoral olla pikad näpud, on juba ammu, et see on üldiselt teada ja hoidku ma oma vara tema eest. Mida minust räägiti, seda võin vaid aimata. Isegi kui see oleks mind erutanud, ei olnud kasulik erutuda. Ja ma ei erutunudki.

Nüüd seisis õnnetu Lembe-Leonora mu aiaväravas, pikk, sale, paksud, kunagi blondid juuksed olid vananedes valgeks läinud, hõbevalgeks, mitte ­halliks, ja hõljusid ta kahvatu näo ümber. Ta oli kena, see Lembe-Leonora. Polnud võrreldavgi tumepruuniks päevitanud Ritaga, kes ju samuti polnud paks, aga ta mehelik, tugevate joontega nägu polnud õrn, pigem rohmakas. Energiline ja edev Rita võis küll olla kirglik voodikaaslane ja ilmselt oligi, kindlasti elavam kui pikkade liikmetega, aeglaselt graatsiline Lembe-Leonora, aga vaadata vahekorra ajal Ritale otsa… Või kust mina tean, ma pole ju mees. Kindlasti mahenesid Rita tugevad näojooned lembehetkel, muutusid meeldivaks, naiselikuks, see oli ehk huvitavamgi kui pidevalt ühetaoliselt kena näoke.

Selline kolmnurk jäi siis minust külla maha, kui ma kohvri pakkisin, lapse­lapsed kaasa võtsin ja kuuks ajaks Saksamaale sõitsin, Reinimaale, mis on suvel nii kaunis, et ei suuda „jutus jutustada ega kirjas kirjeldada”. Moseli orust olin unistanud sellest ajast peale, kui koolipõlves sattusin lugema Jorge Sempruni romaani „Suur reis”. Mainz, Trier ja üle kõige muidugi Koblenz, tõeline saksluse sümbol, Deutsches Eck, kus Mosel ja Rein – Mutter Mosel ja Vater Rhein – kokku saavad ja ühinevad. Nagu Koit ja Hämarik, veel mõjuvam, sest nad jäävadki ühte, voolates laia ja võimsa Reinina edasi mööda muistsete teutoonide suursugust maad. Saksa jõgede ja keisri auks on sinna püstitatud hiiglaslik inetu ausammas – Wilhelm I ratsamonument.

Ja nüüd oli siis Lembe-Leonora kadunud, Rüüteli enda otsijamehed olid välja tulnud, kammiti metsa ja mereäärt, kaasati koerad ja parim tehnika. Lembe-Leonorast ei olnud jälgegi. Manrico istus samal ajal oma saunas, mille ta mõne aasta eest, siis kui Rita mees veel elas, tolle abiga oli ehitanud, selleks, et Lembe-Leonorale rõõmu teha – naine armastas väga puhtust. Saun oli uus ja mõnus. Isegi veevärk oli sees, nii et pärast leili võtmist võis külma duši alla hüpata ja talvel muidugi lumehange, kui seda juhtus olema. Paks haavapuust saunalava oli käe all nagu elav, ka kõige kuumemas leilis võis seda patsutada otsekui armast naiseihu. Saun lõhnas ikka veel vaigust ja värskusest. Siin konutas nüüd Manrico, rüüpas viina, lõikas osavõtmatute liigutustega ribadeks soolast kuivatatud kala ja tundis, et ei tunne midagi. Mitte midagi. Polnudki jõudu tunda või mõelda. Mis saab, kui Lembe-Leonorat ei leitagi? Mis saab siis, kui ta leitakse surnuna? Ükskõik. Kõik oli ükskõik. Kui midagi oleks tahtnud, siis seda, et veini­klaasi oma kaunilt maniküüritud küüntega sõrmede vahel hoidev Rita oleks teise käega Manrico juukseid sasinud, nagu tal kombeks oli, aga kas polnud selline soov niisuguses olukorras patt?

Enam-vähem samal ajal hakkasid tulema teated Saksamaa lääneosast, säält, kus voolasid ema Mosel ja isa Rein, säält, kus veeretas vett üks nende tütardest, kaunis Ahr, sääl juhtunud katastroofist. Mure Lembe-Leonora pärast taandus mure ees Hugo ja tema pere pärast. Mis on saanud nende erkkollasest majakesest Ahri kaldal, aiast lõhnavate leedrite, pojengide ja daaliatega, viinamarja­dest kollase maja soojal edelaküljel, kirssidest ja ploomidest tagaaias? Mis on saanud Hugo väärtuslikust tikutooside kogust? Ja muidugi, mis on saanud Hugost endast, tema naisest ja lastest, pisipoeg Egonist? Kui suhteline on kõik – siin otsivad suured hulgad kalli tehnikaga ühte inimest, võib-olla oma elu ise lõpetada otsustanud õnnetut naist, sääl aga ei suuda tehnika ja väljaõppinud päästjad aidata sadu hättajäänuid.

Kuskil metsa all, mõne vana vareme või mahajäetud kiviaia varjus lamab võib-olla praegu Lembe-Leonora, üle tema suletud silmade jalutavad kärbsed, ta paksudesse juustesse takerduvad mesilased, metskitsed ja põdrad käivad teda arglikult nuhutamas ja rebased purevad, ise kartlikult ringi vahtides, ta saledaid valgeid käsivarsi. Ja metssead… Oh ei! Ning tuhandete kilomeetrite kaugusel Lembe-Leonorast kannab metsik halastamatu vetekeeris edasi seda, mis on jäänud järele Hugo erkkollasest majast – eks näidati ju veevoolus purunenud maju õhtustes uudistes –, ja tikutoosietikettide kollektsioonist, mille ehteks on musta-puna-kollasega silt, mis kutsub üles hävitama hulkuvaid kasse. Must-punane-kollane – saksa värvid. Lembe-Leonorale ei saa helistada, sest sooviga igaveseks kaduda, mitte anda järele pääsemise ahvatlusele, jättis ta oma mobla koju. Hugole ei taha helistada, sest ei taha teada, et seda inimest, kelle süda oli tulvil õnnestavat armastust, ja neid, kellele see armastus suunatud oli, ei ole võib-olla enam elavate kirjas.

Jah, õnnetu Lembe-Leonoraga oli asi ilmselt ühel pool, ehkki teda ei leitud. „Kevadel sulavad kõik laibad välja,” kommenteeriti külas. Aga oli ju alles suvi! Miks peaks siis nii kaua ootama, kuni tuleb sügis, talv ja kevad ja lume­sulamine… Miks peab Lembe-Leonora nii kaua ootama?

Kui ta sulabki ükskord välja, eks siis tule ta identifitseerida. Tema valgest ihust ja hõbedastest lokkidest pole kevadeks ilmselt enam midagi järel. Ometi on Lembe-Leonora kindlasti kuskil siinsamas lähedal. Võib-olla ühel ööl ilmub ta kummitusena akna taha, surub oma näo vastu klaasi, paneb käedki näo kõrvale varjuks, et paremini sisse vaadata? Igal õhtul, juba videviku ajal, tõmbasin sellele mõeldes rulood alla, kuigi oleksin tahtnud näha, kuidas õues hämarus tasapisi pimeduseks üle läheb.

Aga Hugo? Kas mul, tegelikult võõral inimesel, on üldse õigust Hugo ja ta pere saatuse vastu huvi tunda? Kas see ei mõju liialdatud uudishimu, teeseldud kaastundena? Kõhklesin, kuid viimaks helistasin Hugo antud numbril. Vastas ilmselt naisehääl, öeldes selgelt ja lühidalt midagi, mis kõlas nagu „Dii!”. Vabandasin, et olen ilmselt numbriga eksinud, ning katkestasin kõne. Aga ei raatsinud seda asja ikkagi nii jätta, võtsin südame rindu ja valisin uuesti, jälgisin täpselt numbrit Hugo nimekaardil, kuigi nii olin ju teinud ka esimesel korral. Kui nüüd vastas seesama naisehääl, vastas jälle lihtsalt „Dii”, siis ütlesin, et lootsin sellel numbril saada ühendust Hugoga. „Hugoga? Hugo kes?” – „Lihtsalt Hugo, teist nime ma kahjuks ei tea.” – „Kes te sellele Hugole olete? Näen, et teil on välismaa number.” – „Oh, ma olen kõigest üks fillumeenia harrastaja,” kogelesin. – „Ah soo,” venitas too naine selle peale. Tundus, et fillumeenia harrastaja ütles talle sama vähe nagu omal ajal mullegi. Järelikult ei saanud see naisterahvas olla Hugole väga lähedane inimene. Sellest hoolimata pärisin: „Kas teie olete Hugo abikaasa?” – „Ei, mis te nüüd, mina ei ole kellegi abikaasa, mina olen Katariina Suur.” Nii vastaski, saksa keeles – ich bin Katharina Die Grosse. „Ja mina olen Pippin der Kleine!” vastasin. – „Oh, ärge solvuge, mina olen küll päriselt Katharina Die Grosse,” naeris naine telefonis. „Grosse – see on meie perekonnanimi, mu naljahammastest vanemad andsid mulle eesnimeks Katharina Die, Die suure tähega. See on teine eesnimi. Mind hüütaksegi Dieks.” Selle peale ei osanud ma muud kosta kui: „Ah soo!” – „Aga Hugot ma ei tunne, selles asjas ei tasu mulle enam helistada,” jätkas Die. – „Mis asjas?” – „Noh, Hugo asjas.” „Aga kuidas te seletate, et nimekaardil, mille Hugo mulle andis, on teie telefoni­number?” – „Miks ma peaksin seda seletama? See on teie ja Hugo probleem. Minu number on minu number!” Ja ta luges mulle ette oma telefoninumbri, mis oli täpselt sama mis Hugo nimekaardil. „Imelik. Ma muretsen Hugo pärast, ta on Schuld an der Ahrist.” – „Oo, mul on kahju,” venitas Die. „Siis muidugi.” – „Kas arvate, et…?” – „Ma ei tea midagi arvata, sääl sai inimesi surma, maju hävis. Te võiksite Rahvusvahelisest Punasest Ristist pärida.” Ja ta lõpetas kõne.

Rahvusvahelisest Punasest Ristist? Ema sõbrannal, tädi Liisil oli olnud poeg Evald. Evald Lindemägi (sündinud Lindeberg). Ta oli sõja ajal, varsti pärast kooli lõpetamist lennuväe abiteenistuses teeninud ja koos oma kaaslastega Eestist lahkunud. Tädi Liisi ei teadnud temast midagi, raskelt ning lõplikult kinni langenud raudse kardina (nagu teatrite tulekindel rauast eesriie, teate küll) tagant ei tunginud meieni ainsatki valguskiirt. Ema ja tädi Liisi rääkisid siis ikka, et peaks Rahvusvaheliselt Punaselt Ristilt küsima, minu jaoks seda nimetust otsekui personifitseerides. Et üle läbipääsmatult kinniste piiride on miski, on keegi rahvusvaheline, kes ehk suudaks tädi Liisit poja otsimisel aidata. Nad vist kirjutasidki kuhugi, aga vastust ei tulnud. Igatahes suri tädi Liisi 1952. aastal, ilma et oleks oma Evaldist midagi kuulda saanud. Temast jäi kuskile Tallinn-Väikese jaama kanti maha korter, kuhu ta oli hankinud meesterõivaid ja kuivaineid juhuks, kui ta poja leiab ja koju tagasi saab. Kellele tädi Liisi kodu kõige selle varandusega sai, ma ei tea. Aga mu ema otsis ka pärast Liisi surma vapralt edasi ja sai lõpuks teada, ilmselt just tänu Rahvusvahelisele Punasele Ristile, et Evald oli surnud 1949. aastal Inglismaal, kus ta kaevanduses töötas. Miks kaevanduses, kui Evald oli just lõpetanud Westholmi, oskas keeli ja tundis kombeid? Tema eestiaegseid kooliraamatuid oli veel alles, ühe kinkis tädi Liisi mullegi. Kirjanduse õpik, huvitavaid lugusid täis. Lugesin säält Juhan Jaigi juttu „Kiigepuu ja Hundipukk”. Kuigi meil oli kodus palju raamatuid, Jaiki seal ei olnud, mu tallinlastest vanemad ilmselt ei tundud Võrumaa juttude ja nende autori vastu huvi, mulle aga avanes selle jutu vahendusel täiesti uus maailm ja ma vaatasin nüüd hoopis teise pilguga ka vana raamitud Eesti kaarti meie köögi seinal. Salapärane Võrumaa oli sääl peaaegu tumepruun, samas kui meie madal Tallinna ümbrus igavalt roheline.

Hugo pärast ma Punast Risti ei tülitanud, pealegi ei teadnud ma ju tema perekonnanime. Nii ma ei teagi, mis temast, ta perekonnast ja nende kollasest majast sai või miks Hugo mulle vale telefoninumbriga nimekaardi andis.

Ja Lembe-Leonora? Teda pole ikka veel leitud. „Küll ta kevadel leitakse,” korrutas külajoodik Rein, „kevadel sulavad kõik laibad välja.” Miskipärast ma kahtlustan, et Rein on Lembe-Leonora juba üles leidnud.