Kirjanik loeb kõiki sõnu, mida näeb. Võib-olla ei pane ta seda tähelegi, aga sõnad on kogu aeg tema ligi. Ometi olen ma ise nii mitmes luuletuses kirjutanud oma hirmust, et sõnad ei tule mu juurde ja ükskord kaovad nad päriselt ära. Aga muidugi on see vaid „puhas alpus”, nagu ühes üheksakümnendate alguse vaese aja kokaraamatus kirjutati supilt vahu riisumise kohta. Ükskord tulevad nad ikkagi, sest sõnadega on kord juba nii, et nad ei jaksa kuigi kaua jõe ääres külmal kivil istuda ja niisama vette vahtida. Kirjanik saab samal ajal enda värskelt trükist tulnud raamatu kätte, vaatab seda, avab juhuslikult leheküljelt, leiab komavea, vannub mahlakalt ja lubab, et ei loe ega kirjuta enam kunagi…
Mul on tunne, et kirjanik loeb umbes samamoodi, nagu kunstnik vaatab maailma. Tajub kompositsiooni, värve, lõhnu, nurki ja nurgataguseid ning vormib siis neist õrnõhulise lagunema kippuva mõtteskulptuuri. Olgu need tema enda sõnad (mis tuleb ka paratamatult ikka üle lugeda) või kuskilt mujalt loetud sõnad, mis muutuvad kujutluspildiks. Kirjanik loeb tänaval reklaamplakateid ja juurdleb pärast veel kaua koeraga pargis lonkides, et kas „üürile anda kaubandus-, lao- ja büroopinnad” võiks kõlada lugedes „üürile anda kaubandusbüroopinnad” või „üürile anda büroolaopinnad”. Kirjanik paneb kodus uue raamatu riiulisse ja mõtleb, kas kõrvuti sattunud teoste pealkirjad hakkavad teineteist mõjutama. Isegi kui panna kõik ühe kirjaniku raamatud ühte kohta kokku, on oht, et poole riiuli pealt tuleb edasi minna teisega. Kas asetada Urmas Vadi „Ega see kirjutamine sul lage puhtaks tee!” kõrvale Otfried Preussleri „Krabat” või laduda nende vahele tõkkeks Indrek Hargla „Kriminaalse raamatukogu” sarja väljaanded „Heade mõrvade linn” ja „Trimmerdaja surm” ning loota, et lugu „Mõrv Mänguasjamuuseumis” ei hakka öösel mõjutama näidendi „Kus sa oled, Juhan Liiv?” tegelasi?
*
Väikese inimesena kasvasin üles raamatulõhnases kodus. Mu ema oli töötanud mõnda aega ülikooli peahoone vastas tegutsenud trükikojas ja see ei tähendanud mitte pelgalt lugusid stiilis „ma nägin peahoone põlengut, kahju, et see teiselt poolt algas, muidu oleksime varem avastanud”. Koht mõjutas kogu peret ka aastaid pärast seda, kui ema töölt lahkus – eelkõige sel moel, et meie majja ilmus tema sõbrannade kaudu ühte, teist ja kolmandat lugemisvara, mis veel poelettidele polnud jõudnud. Imelikul moel on neist raamatuist mu mällu süüvinud vaid „Punane raamat” ja seegi ilmselt ainult seetõttu, et armastasin joonistades tolles olnud linnu- ja loomapilte eeskujuks võtta. Või siis seetõttu, et selle kaanel oli kollaste õitega lill, mida ikka ja jälle üritasin sama ilusana paberile püüda. Või siis seetõttu, et raamat oli kummalise, teistest riiulis olevatest paksudest raamatutest erineva formaadiga ega sobinud mitte millegagi kokku.
Küllap umbes samast ajast, kaheksakümnendate algusaastaist on pärit ka minu raamatulugemise kombed: kipun neid kaane järgi hindama, mis sageli tähendab, et hea, kuid välimuselt mitteköitva raamatu lugemine võib ebamäärase esteetilise lugemistõrke tõttu aina kaugemasse ja kaugemasse tulevikku lükkuda. Ses mõttes on raamatud, mille kaaned on aja jooksul kaduma läinud, õnnega koos – ma saan need kohe avada ega oska kahtlustadagi, et võib-olla polegi nad ilusad. Näiteks raamat „Kuidas panna nööpe. Lugusid väikestele poistele ja tüdrukutele” oli meie kodus ilma kaanteta ja ka ilma paari esimese leheta. Kuidas see sai juhtuda, ei oska öelda, aga et autoriks on Tiia Toomet, sain teada alles kaks aastakümmet hiljem. Väikeste poiste põlvede pesemise õpetus saatis mind aga mu teadmatusest hoolimata püsivalt.
Lapsele kohaselt vaimustas mind väiksena asjade kordamine, sealhulgas ka meeldivate raamatute üha uuesti lugemine. Oli raamatuid, mida mul enda koduses riiulis ei olnud ja mida käisin kooli raamatukogust ikka ja jälle laenamas. Täiskasvanuna on raske hinnata, kas Anne-Catherine Vestly „Vanaema ja kaheksa last metsas” paelus mind seetõttu, et selles esines taks nimega Suitsutoru, või seetõttu, et üksiku lapsena tundus kaheksa last mulle nagu muinasjutt „Saja rahva lugudest”. Võtsin lugemiseks ikka ja jälle Dagmar Normeti „Une-Mati rannakülas”, Mira Lobe „Vanaema õunapuu otsas” ja Astrid Lindgreni „Pipi Pikksuka”. Lisaks sisule lugesin lapsena peaaegu alati ülima hoolikusega läbi ka selle lehekülje, kus oli kirjas trükikoda, tiraaž ja ilmumisaasta. Sageli mõtlesin kurbusega, et nii palju häid raamatuid on välja antud, ilma et oleksin nendega poes kohtunud, ja nüüd on need vaid teiste inimeste kodudes ja raamatukogudes.
Õnneks oli siiski ka neid raamatuid, millest kodus tuge otsida. Olen arutu arv kordi lugenud James Krüssi „Minu vaarisa ja mina ehk Suur ja väike Boy”, mille kohta võib praegu kasutatud raamatute lehelt lugeda, et „raamat sisaldab ka ohtralt illustratsioone ja omapäraseid värsse”. Lapsena ei tundunud need mulle kuidagi omapärasemad kui mõne teise raamatu värsid, need lihtsalt meeldisid mulle väga. Võib-olla ei teadnud ma sõna „omapärane” täpset tähendust. Küll aga leidsin, et see raamat on ilus. Usun, et see on raamat, millest olen kõige rohkem lauseid suure inimese ellu kaasa võtnud, ja ma ei väsi mõtlemast koopaorav Maksikesele, kes õppis tänu sellele, et ta talvel ei maganud.
*
Nii väikese kui ka suure inimese elus oli ja on mu peas painav mõte, et raamat peab olema ilus. Muidugi ei saa seda ainult minu peas eksisteerivat ilunormi mitte mingil adekvaatsel moel hinnata, ei lisatud fooliokulla, kaante tugevuse ega köite järgi. Näiteks oli omal ajal meie koduses polüesterlakist läikivas raamatukapis Gabriel García Márquezi „Sada aastat üksildust”, mida ma kangesti lugeda tahtsin, aga ei saanud, sest kaanekujundus ei meeldinud mulle. Käisin kuude kaupa raamatuselga piieldes nagu kass ümber palava pudru, kiskusin raamatu riiulist välja, võtsin kätte, ohkasin, sirvisin, panin jälle tagasi. Ikka kole. Kuni taipasin talle lugemise ajaks nahksed kaaned ümber panna. Ilusaks muutus selle raamatu kaanekujundus minu silmis alles täiskasvanueas, kui pikad kunstikooli aastad olid mu maitset ja arusaamu vorminud, venitanud ja rullinud.
Peaaegu sarnane lugu oli Lewis Carrolli raamatuga „Alice imedemaal” – selle lugemiseks tuli seitsmekümnendate esteetikat esindavad kilejasläikivad kaaned ära võtta ja lugeda paljast triibulist raamatut. Kooliraamatukogu raamatutega seda teha ei saanud – neil olid kilekaaned sageli kõvasti pappkaante külge teibitud. Ma ei ole siiani sada protsenti kindel, et olen Vive Tolli selle konkreetse raamatu illustratsioonidega südames rahu teinud. Mõnevõrra on aidanud ehmatusel tuhmuda hilisem John Tennieli illustratsioonidega originaalversiooni lugemine ja Chris Riddelli piltidega kohtumine.
Möödunud suvel kingiti mulle Quan Barry „Kui mind enam ei ole, otsi idast” ja mu vaim kobas esmakohtumisel nahksete kaante järele. Kui see kõrvale jätta, oli see kõige ilusam ja poeetilisem raamat, mille ma sel suvel ette võtsin. Lugesin telgis suure vahtrapuu all, lugesin üksi olles ja rahvamassi sees, lugesin suvise šašlõkilõhna sisse mattununa, lugesin mõttes lugemist ette kujutades, raamat tegelikult rahulikult tagurpidi süles, sest soovisin, et lugu veel ära ei lõppeks.
Üks minu põhilisi pausi tegemise põhjusi lugemise ajal on mõte: „Kuidas ta ometi niimoodi suudab kirjutada!?” Mõte on pea alati seotud sellega, et hing jääb kinni. Mitte pelgalt kõnekujundina, vaid füüsilise probleemina, mis sunnib rinnale kloppima, vett jooma ja suu kaudu välja hingama. Mäletan, et minu esimene kohtumine Olga Tokarczuki maailmaga oli raamatu „Päeva maja, öö maja” kaudu. Olin teda just festivalil kuulamas käinud, tema sõgedat Poola metsades ja mägedes uitavat aru imetlenud ja loomulikult sai kohtumisele järgneda vaid lugemismaraton. Lugesin „Päeva maja, öö maja” köögilaua taga nii pikalt, et istumise alla jäänud jalg hakkas ära surema. Kui proovisin tõusta, komistasin (muidugi täiesti ootuspäraselt) ja ajasin tassitäie külmaks läinud kohvi ümber. Püüdsin sügavalt ja rahulikult hingata ja umbes pooleteise toimiva jala toel kraanikausini liibata. Meenutasin Éva Janikovszkyt ja vandusin, et hoiatus „Kui istud kaua liikumatult tooli peal, surevad jalad ära” mulle varem ei meenunud. Hiljem õppisin hingetuks jäämise korral raamatut käest panema. „Ära loe edasi, tee midagi muud,” ütlen ma endale sellisel puhul. Ja sirutan viie minuti pärast käe uuesti raamatu poole.
Sedasorti hingetuks lugemine tuletab meelde mu õrna ja erakordset lühikest kokkupuudet maadlemisega. Pidin nädalase trenniskäigu järel minema Eesti meistrivõistlustele ja eelmisel õhtul kaaludes selgus, et olen oma kaalukategooria jaoks liiga paks. Panin treeneri näpunäidete kohaselt selga fliispusa, sulejope, mütsi ja käpikud ning jooksin sisestaadionil higi voolates nii kaua, kuni kaal näitas, et saan kõige kribumate hulgas võistelda. See oli üks väheseid kordi mu elus, mil lugesin hea raamatu asemel kaalu pealt numbreid ja pidasin aru, kas poleks kõige targem hoopis metsa joosta ja mitte iial tagasi tulla. Pole vist vaja lisada, et sportlast minust ei saanud.
Minu kõige kummalisem ja pikema mõjuga lugemiselamus on olnud Sakari Pälsi „Selge sott, ütles Vallesmanni Arvo”. Komavaba teksti kaelamurdev massiiv sundis mind juba esimese kümmekonna lehekülje järel väikest uinakut tegema. Sama juhtus järgmisel korral, kui olin otsustanud vapralt jätkata. Lõpuks muutusime mina ja pea viissada lehekülge paks loodusime koduses majapidamises omamoodi meemiks – iga kord, kui mõnele kaaskondlasele seda teost mainisin, vaatasin vilksti lugemist ootavate raamatute riiuli poole ja pelgalt raamatuselga nähes haigutasin kogu südamest. Kaalusin aastaid selle lugemise järel, kas mul jätkuks jaksu võtta raamat uuesti ette ja varustada see tagantjärele kõigi vajalike komadega, et seda veel kord lugeda, aga lõpuks siiski loobusin ja mõtlen praegu õrna heldimusega tagasi kõigile neile magusatele uinakutele, mida Pälsi kirjapandu kogemata kombel oli põhjustanud.
*
Ma pole kindel, kas kirjanik loeb rohkem kui teiste elualade esindajad. Raamatut kätte võttes on ta ju ikka lugeja. Lugeja oma innukuse ja umbusklikkuse, eelduste ja ootustega. Lapsepõlvest kaasa võetud kirjakohtade, episoodide ja lemmiktegelastega. Teadmisega, et kõrvitsa kohvrisse mahutamiseks tuleb talle mitu korda otsa prantsatada,[1] et kujutluse eest tuleb hoolitseda ning Ariel on ilusam nimi kui Pääkkönen või Juntunen.[2] Teadmisega, et lehmi ei peeta üldiselt mõttetarkadeks, aga nende silmades on vaikus, lombid, kus peegelduvad õrnad tunded.[3] Teadmisega, et maailmas on nii palju raamatuid, mida sa iial läbi ei jõua lugeda, aga ka terve hulk neid, mis on jätnud sinusse jälje.
[1] Asta Kass, Pahupidi puhkus. Tallinn: Eesti Raamat, 1983.
[2] Kaarina Helakisa, Vähemalt miljon sinist kassi. Tlk Sirje Ruutsoo. Tallinn: Eesti Raamat, 1983.
[3] Hannu Mäkelä, Hobune, kes kaotas prillid ära. Tlk Piret Saluri. Tallinn: Eesti Raamat, 1983.
Lisa kommentaar