Kirjanike liit on mulle ikka olnud oluline.

Juba oma olemuselt – kui eesti keelt, eesti kultuuri ja rahvast hoidev ja väärtustav loominguline ühendus. Kirjanike liit on üle elanud paremaid ja halvemaid päevi. Mina puutusin temaga kokku siis, kui kõige halvem näis möödas olevat ja kui selle kilbi all andis juba midagi paremuse poole nihutada.

Ehkki unistasin kirjanikuks saamisest juba siis, kui olin vaevalt lugema õppinud, polnud mul 1954. aasta suvel Siberist naasnuna vähimatki lootust oma unistust teostada.

Olin juba Siberis üht-teist kirjutanud, aga mu elutark ning ikka veel poststalinistlikes ohuärevustes elav vennanaine pidas algaja värsse ja satiire nii ohtlikeks, et põletas mu kaustiku ära.

Ma eriti ei uskunud loosungit, et kirjanik on kompartei esimene abiline, sest nägin, et mõnigi julges avaldada jutukesi ja luuletusi, mis ei koogutanud võimude ees, ehkki need ei sisaldanud ka midagi vastalist. Meie põlvkonna tubli toimetaja Lembe Hiedel ütles, et iga eesti keeles ilmunud kirjutis on venevastane tegu. Ja küllap see kehtis ka niisuguste tekstide kohta.

Hruštšovi „sula” algas juba 1950-ndate lõpuaastatel ja see avaldus ka kirjanduses, kujutavas kunstis, muusikas, kõikjal, kus kombati lubatavuse piire.

Polütehnilises instituudis õppimise ajal kirjutasin oma lookesi avaldamisele lootmata, aga ometi see juhtus. Mu esimesed proosapalad ilmusid aastal 1960 ja sellest alates puutusin kokku ka kirjanike liiduga. Esialgu küll Noorte Autorite Koondise ehk NAK-i kaudu. Meie kooskäimised toimusid toonastes kirjanike liidu ruumides Toompeal Kohtu tänaval, kus ideoloogiline kohtupidamine kirjanduse üle oli juba pisut nõrgenenud. Tõsi, ka minu lugude arutamise ajal tõusis „Pikri” toimetaja Harri Lehiste kord püsti, toetas rusikad lauale ning hüüatas: „Kes ei ole meie poolt, on meie vastu!” Keegi mind otse kaitsma ei tõtanud, aga vähemalt Enn Vetemaa ja Teet Kallas itsitasid tagareas. Kui tõsiselt ütleja ise oma sõnu võttis, kes teab, aga ideoloogiarinde võitlejate peades niisugused loosungid veel kumisesid.

Ometi oli meie NAK-i seltskond tore. Pärast koosolekut tulime tavaliselt Toompealt alla ning läksime Kuku klubisse. Raha kellelgi ei olnud, tellisime kamba peale pudeli mineraalvett ja oli väga lõbus.

Igatahes olid noore autori aastad juba otsapidi kirjanike liidu aeg. Tartu NAK oli igati vägevam kui Tallinna oma, aga meiltki lisandus kirjanike liitu mitmeid tegijaid. Tõsi, mõned meie agarad liikmed päriskirjandusse ei jäänud.

Kuna ma töötasin sel ajal insenerina Maardu keemiakombinaadis ja hiljem Tallinna mõõduriistade tehases, siis kajastasid mitmed mu jutud tööliskeskkonda ja see läks kirjandusfüüreritele hästi peale. Mu lugude pilkelisusele vaadati läbi sõrmede ning mind kutsuti liidu liikmeks juba siis, kui mul oli üks jutukogu ilmunud ja teine alles ootas kirjastuses järge. See sündis aastal 1965, mil 60-ndate kuulsusrikas põlvkond oli end juba täies väes ilmutanud.

Õige varsti sain valitud kirjanike liidu juhatusse. Valitavate nimekiri oli eelmisel juhatusel küll valmis ning see esitati koosolijatele. Kuid ka saalist tohtis esitada kandidaate, mingil määral mängiti juba demokraatiat. Et „omad” juhatusse alles jääksid, selleks paisutati valitavate arv suuremaks ning hääletusele läksid ka kohapeal esitatud kandidaadid, valdavalt noorkirjanikud. Nii sattusin juhatusse minagi ning püsisin üsna kaua ikka ja jälle valitute hulgas. Mäletatavasti oli „Loomingu Raamatukogu” toimetaja Lembe Hiedel see, kes meid õpetas, et valimissedelitel tuleb maha tõmmata kõik nimed peale nende, kes olid esitatud meie enda mõttekaaslaste seast. See oli demokraatia võttestiku üks tarkusi ja nii jäid ka mitmed nomenklatuuri pakutud isikud juhatusest välja.

Eelnevast võiks järeldada, nagu olnuks senise, nõukogulikku truudust vandunud põlvkonna ja meie, 60-ndate leebete mässajate vahel äge vastasseis. Ei, seda mitte. Leppimatud ideelised kamandajad nagu Endel Sõgel või Max Laosson olid kirjanike liidust eemaldunud ja nende kurja häält enam ei kuulatud. Uued juhid nagu Paul Kuusberg või Lembit Remmelgas pidid meile küll tribüünilt sõnu peale lugema, aga tegelikult nad soosisid meid üsnagi. Et meietaoliste kaitsmine ideoloogilise surve eest toimus vaikselt ja varjatult, siis me enamasti seda ei teadnud, mõnigi kord aga aimasime.

Ka mina sain seda vahel tunda. Näiteks kaebas Saranski ülikooli rektor julgeolekusse, et ma olin mordvalastest tudengite ees esinenud nõukogudevastaste avaldustega ja naerutanud neid lubamatu pilaga. Mind kutsuti lähetuselt tagasi, aga midagi enamat ei järgnenud. Tõenäoliselt oli kirjanike liit asja silunud.

Aastal 1976 pääsesin onu kutsega Kanadasse ning seiklesin kolm nädalat transiitreisijana USA-s. Koju saabudes pidin oma reisist andma aru partei keskkomitee ideoloogiaosakonna juhataja asetäitjale Ants Saarele: kus olin käinud ja kellega kohtunud. Sama osakonna juhataja Olav Utt aga ei lasknud mul lihtsameelse haritlase kombel seletamist alustadagi, vaid ütles, et transiit ja kogu lugu.

Need on kaks näidet kirjanike liidu ja ideoloogiasektori juhtide kaitsest paha poisi heaks. Paaril korral kutsusid ka Kuusberg või Remmelgas mind vaibale, et formaalselt täita minu korralekutsumise käsku.

Igal aastal toimus kirjanike liidus aastakoosolek, kus esimees andis ülevaate liidu tegevusest ning olulisematest ilmunud teostest. Viimasena võttis sõna partei keskkomitee ideoloogiajuht, kes mainis ka ideoloogiliselt ebaõigetel seisukohtadel olevate „vastaliste” nimesid. Nimetatuid oli ikka neli. Mingi nõukoguliku kirjutamata reegli kohaselt oli viie või üle selle nimetamine juba teade grupiviisilisest vastuhakust ning see heitnuks varju ka kohalikele võimuritele, kes ei suuda oma rebelle ohjata. Kõnealuses nelikus õnnestus ka minul alati sees olla. Pahade nimekirja sagedased tegelased olid Jaan Kaplinski ja Paul-Eerik Rummo ning hiljem muidugi Hando Runnel.

Usun, et nagu minule, nii oli ka kõigile teistele sellesse nelikusse kuulumine auasjaks.

Kirjanike liidu suhtelise vaikuse aastatel, 70-ndate lõpul olin häiritud, et liidus kirjanduslikke üritusi peaaegu ei toimunud. Seepärast korraldasin seal omal käel n-ö kirjandusliku köögi üritusi, kuhu valdav enamik kutsutud kirjanikke tulid meelsasti rääkima oma loomemeetodist.

Mitmel aastal olin kirjanike liidu klubi Pegasus (mis asutati 1985 ja tegutses samanimelises kohvikus) president. Ajal, kui vabanemisprotsess endast juba märku andis, toimus meil igal kolmapäeval huvitavaid kohtumisi. Abikaasa Tiina oli nende sündmuste korraldaja, minu päralt oli sissejuhatav sõnavõtt ja lõpus esinejate tänamine. Nagu ikka tegid naised tööd ja mehed lehvisid.

Eraldi märkimist väärivad vähemalt kaks üritust. Ühel korral olid esinejateks miilitsate jälitatud punkarid. Teisel korral astusid üles vastloodud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed. Autod julgeolekumeestega seisid kohviku akende all ning küllap oli mõni mees saaliski.

Laulva revolutsiooni kõige põnevamatel aastatel olin ma kirjanike liidu aseesimees – iga päev kohal istuv asjaline, kes tegelikult juhtis liidu tegutsemist. Oli ajakirja „Looming” ja kirjanike liidu poliitiline kõrgaeg. Mingil määral toimis liit nagu varivalitsus.

Seesuguse „varivalitsuse” kogemusi olin saanud juba pisut varem arhitekt Ignar Fjuki initsiatiivil loodud kultuurinõukogu tegevuse ajal. Olin selle loomeliitusid ühendava kogu üks asutajaliikmeid ning esindasin seal meie liitu koos mitme teise kirjanikuga. Mitut puhku pöörduti kultuurinõukogu liikmete poole kurtmiste ja ettepanekutega, mis leidsid vähemasti arutamist, harvem küll tegelikke lahendusi.

Nii tuldi ka kirjanike liitu mõne mure ja ettepanekuga. Üks sellistest muretsejatest oli Enn Siim, kes oli hästi kursis poolsalajaste käärimistega uute fosforiidimaardlate rajamise asjus, mida Moskvast peale suruti ja mis tähendanuks uue migratsioonikolde tekkimist Virumaale, Toolsesse.

Olin probleemiga tuttav juba mitu aastat varem, kui geoloog ja kirjanik Kalle Suuroja esitas mulle küsimuse, mida teha, et sinna planeeritavasse tööstusesse tuleksid tööle eestlased. See oli teadagi tühi lootus. Kohtusin toona ka teiste geoloogidega ning nende mure oli ühine. Hilisemates debattides tembeldati geoloogid süüdlaseks, kuigi just nemad olid esimestena häirekella löönud. Selline nähtus on üks ajaloo paradoksidest.

Mäeinsenerina ja Maardu keemiakombinaadis fosforiidikarjääri meistrina ja rikastusvabriku juhatajana töötanud inimesena olin hästi kursis fosforiidijahu mõttetu tootmisega. Võtsin kirjanike liidu aastakoosolekul tuliselt sõna põlevkivi arutu raiskamise ja fosforiidi tootmise mõttetuse ja kahjulikkuse kohta. Saal reageeris ülielavalt, liidu juhatus ja kogu koosolek tuli asjaga kaasa. Koostati avalik pöördumine, mis ilmus ajalehes „Sirp ja Vasar” ning sai probleemi avalikustajaks. Sellele järgneski nn fosforiidisõda, milles ka kirjanikel oli oluline osa.

Kui mitmed varasemad protestiaktsioonid eesti keele ja eestikeelse hariduse kaitseks olid kirjanikele olulised ja endastmõistetavad, siis fosforiidisõda oli midagi uut ning sai meie laulva revolutsiooni üheks osaks.

Eesti taasiseseisvumise järel minetas kirjanike liit suurel määral oma ühiskondlik-poliitilise rolli ning keskendus n-ö ametiühingulisele tegevusele. Küllap see oli omamoodi paratamatu. Ka kutseühingu probleemid olid kirjanikele olulised. Vabadusvõitluse eufooriat selles muidugi enam ei olnud ning mitmed ühiskondlikult aktiivsed liikmed taandusid liidu tegevusest, mõned nendest ei tulnud enam kohale isegi aastakoosolekutele.

Mina päriselt distantseeruda ei tahtnud, sest nagu öeldud, oli kirjanike liit mulle oluline. Olin mitmes sõnavõtus kriitiline, küllap ka pisut ülekohtuselt, liidus maad võtnud ühiskondliku vaikuse suhtes. Arvasin, et liit pidanuks säilitama oma ühiskondliku rolli ja mõju. Selle vaibumine minu meelest paratamatu ei olnud. Ka vabanenud Eestis oli piisavalt probleeme, millele kirjanikud võinuksid üheskoos reageerida.

Hiljem on kirjanike liidu kirjanduslik ja vaimne elu, samuti osavõtt ühiskondlikest probleemidest järk-järgult taastunud. Vahepealsetel aastatel aga tundus huvi rahaliste ja sotsiaalsete garantiide vastu liidu juhtidele ainuoluline olevat.

Nii töötab aeg ja pole mõtet viriseda, et meie nõndanimetatud kuulsusrikas põlvkond jäi asjade otsustamisest kõrvale.

Eks meiegi põlvkond olnud kriitiline nende suhtes, kes kirjutasid poeeme Stalinile ja ohkisid klassivõitluse teemal. Aga liigset vastasseisu, nagu eespool mainitud, siiski ei olnud.

Kuigi näiteks Juhan Smuuli esimeheks oleku ajal sunniti liitu enda ridadest välja heitma üht selle alusepanijat Friedebert Tuglast, pole minul küll teada ainsatki juhtu, kus Smuul oleks omal algatusel liiga teinud mõnele kirjaniku liidu liikmele – kui selleks polnud otsest korraldust.

Mingit antagonistlikku vastuolu pole ka meie põlvkonna kirjanike ja uute põlvkondade kirjanike vahel. Selleks pole olnud ka mingit nähtavat põhjust.

Kirjanike liit toimib, taas on hulgi huvitavaid kirjandusüritusi, poliitika on saanud ajakirjanike ja erakondade asjaks. Nii on see kapitalistlikus ühiskonnas juurdunud.

Üks toonaste suhteliste vaikuseaastate ilmekas näide oli aastakoosolek, mil esimees loetles oma kõnes üles iga üksiku liidu liikme mis tahes osavõtu läänemaailma kirjandusüritustest, kuid jättis mainimata küllalt suure eesti kirjanike seltskonna osavõtul toimunud Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni kongressi. Kui küsisin, miks nii, vastas ta, et see olevat Valtoni eraasi. Kuigi formaalselt olid kõik soome-ugri regioonide kirjanike liidud selle assotsiatsiooni liikmed. Ja see „eraasi” võinuks olla juba siis ka meie kirjanike liidu asi.

1989. aastal oli Marimaal toimunud soome-ugri kirjanike suurkokkutulek, aastal 1993 sai see Egeris ka juriidiliselt registreeritud Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioonina (AFUL nii inglis- kui ka venekeelse lühendina). Selle organisatsiooni tegevus on olnud otsekui meie vabadusvõitluse jätkuks koos soome-ugri rahvaste aastakongresside ja muude ühisliikumistega. Need kokkutulekud on toetanud meie hõimurahvaste varjatud vastupanu vene kolonisatsioonile.

Olin neliteist aastat selle assotsiatsiooni president. Kirjanike liidu juhtide algsest leigusest hoolimata tulid paljud eesti kirjanikud kõnesoleva liikumisega kaasa. Eriti aktiivsed olid võru kirjanikud, kes olid oma hõimurahvaste kirjanike vastu huvi ilmutanud juba enne nimetatud assotsiatsiooni loomist. Iga kahe aasta tagant toimuvatest AFUL-i kongressidest on eesti nooremad kirjanikud meelsasti osa võtnud. Jan Kaus kirjanike liidu esimehena võttis osa Petroskois toimunud kongressist, Tiit Aleksejev pidas Tartus toimunud kongressil ühe põhiettekannetest.

Kui ma asutasin soome-ugri kirjanduste fondi, mille toel saavad noored soome-ugri keeltes kirjutavad autorid välja anda oma teoseid – teatavasti saab Venemaal seda teha vaid sponsorite toetusel, eriti kui jutt on algajatest kirjanikest –, panustasid väga paljud eesti kirjanikud sellesse fondi kas või väikese summa. Seni oleme saanud toetada 17 soome-ugri kirjaniku teose väljaandmist autori emakeeles. Võib öelda, et ka eesti kirjanikud on osalenud oma hõimlaste noore emakeelse kirjanduse väljaandmisel. Mis tahes halvemas olukorras olevate kaaslaste toetamine on ikka ja alati ka moraalne toetus iseendale.

Ehkki ma pole enam kuigi aktiivne igapäevases kirjanduselus, on kirjanike liit mulle jätkuvasti oluline ning ma soovin meie liidule kestvust ja rikast vaimuelu veel paljudeks, paljudeks aastateks.