„Palju tervisi saadab Jürgenile onu Ott, kes juba on metsas! Tule kah, kui tahad! Tallinnas, jaanikuul 1986”, nii on rohelise pastakaga kirjutatud mu „Mine metsa” eksemplari tiitellehele. Olin sel hetkel kuuene, kohe seitsmene… Roheline pasta­kas ise oli juba imeasi. Imeasi oli ka see, et onu Ott nägi minu isa toona (ja ka hiljem) mõnikord palju tihedamini ja rohkem kui mina ise. Nad käisid koos „kalal” ja need käimised võisid venida päevadesse, nädalatesse. Vahel tundus, et kuudesse.

Hiljem nägin Otti igal pool mujal ja jõudsime ka koos „kala püüda” (päris kalal olen ma elus ühel korral käinud). Ta astus vahel Sirbi toimetusest läbi, nullindate hakul. Ajas sumedasti juttu. Ütles, et ma isaga ikka ära leppida katsuks ja temaga räägiks (oli aeg, kui me tõesti ei rääkinudki), muheles, et eks kõigil oli toona see viina- ja naistehäda. Viimasel korral, kui nägime, tõi ta posu luuletusi ühes, ega Sirp tihti ju luulet ilmuta(nud), aga vahel ikka… Oti omi ikka. Need jõudsid lehte kahjuks juba pääle ta lahkumist.

Ott Arder on minu jaoks siiski mütoloogiline olend, vanapaganlik-jõuluvana­lik kuju, võib-olla miskit säärast muretut ja vaba nagu Tolkieni tegelane Tom Bombadil. Kuidas ta säärase peiari-trolli rolli ühendas semu-selliliku lasteluule­taja lustiga, oligi omamoodi müstika. Mäletan, et Leelo Tungal ikka rääkis mõnikord, kuidas ta lasteüritustel silma pääl hoidis, et Otil miskit põues poleks, aga Arderile olid need lasteasjad vist sedavõrd tähtsad, et ta pidas end korralikult ülal ja rohkemgi veel. Tõsi, vanemana, tervisega… Mäletan ka toda puhku, mis tekitas temast pildi ühte masendavasse fs-i luuletusse, aga see oli ikkagi ainult üks puhk, kuigi andis ohust juba märku.

Muidugi seostub minu silmis Otiga teine legendaarne habemik, teine mütoloogiline olend, kellega sain õnneks palju rohkem ühes aega veeta. Leonhard Lapin võis teinegi kord Otti meenutada, rääkida täiesti üle võlli lugusid seiklustest, mis siiski tundusid üdini usutavad. Seda mäletan ometi mitmelt inimeselt kuulnuvat, kuidas Rein Rannap Oti Kassisaba-kodu aknale käis koputamas ja jalalt jalale tammudes akna all laulutekste ootas. Ja Ott lasi tal oodata, kui mõni jook pooleli või daamid külas või muud põnevat käsil, kirjutas siis teksti lõpuks ära ja sirutas pidulikult aknast välja: sähh! Või umbes nii ma seda ette kujutan nüüd… tollest mütoloogilisest, kadunud ajast ja maailmast. (Ja paljuski: jumal tänatud, et see aeg müütidesse vajus, eks!)

Aga säärast omamütoloogiat lõi Ott isegi, näiteks „Kohtumises Albertiga” (kogus „Tasakaalukeeled”) maalib ta elusaks Leonhardi alter ego Albert Trapeeži: „Üks neiu sõitis kord kupees, / ja aknal oli kardin ees. / Rong peatus seal, kus oli jaam, / tal oli kindel sõiduplaan. [—] Too mees siis kardinad veab eest, / kupee kuid pimedaks jääb seest. / Mees nööbib lahti neiu suu / ja tõmbab sellest välja kuu. // Kuu särab. Valge on kupees. / Kuid neid on üksi. / Läind on mees. / Üks piltpostkaart on neiu ees: / „Head ööd, mu neid! Albert Trapeež.” // On piltpostkaardil üksik palm / ja nukralt lõpeb laulusalm: // See neid on tänini kupees, / kus kardinad on akna ees. / Ta ohkab: „Kus küll on Trapeež?!” / ja varbad on tal silmavees.”

See on krutskilik ja riukaid täis maailm. Kas Ott Arderi luule jääb alles, jääb kestma? See ei ole tegelikult minu küsimus. Ma arvan, et see luule on kohal ja kestab. Tõsi, lastele on iga põlvkonna jaoks vaja mingit oma asjade, oma maailma luulet, teisalt ei kao ka sõnapõmmutamine ja mõttevõmmutamine kuskile. Tihti on Oti puhul tunne, et ega ta ei ütlegi endale sisimas, et nüüd kirjutan lastele, nüüd suurtele. Vanemaks saades ta vist loobus tollest eristusest üldse. Mõned ta poeesid tulevad kuskilt tumedast kohast, mustast huumorist (näiteks: „Jäi auto alla pisikene Külli, / ta nüüd on palatis, / me viime talle lilli. // See onu, kes ta alla ajas, / on omakorda / vangimajas”) või räägivad lastele väga tõsistel teemadel. Alati on kohal mõte, et loodus on kuidagi püha, osake meist, seda rüvetada ja reostada ei või, aga sellesse kaduma, sukelduma lausa peab.

„Koer poiss sõitis bussis jänest, / ei mulgustanud talongi” vajab tänapäeva lapsele pisut seletamist. Aga näiteks selline luuletus: „Mis tore asi on plank! Sellelt saab informatsiooni! / Kui juhtub olema kriiti, / ka ise võib vedada jooni. // Plank ütleb, kes parajasti / kellegi meelest on loll. / Seni on kõik veel hästi, / kui ise pole see loll” on täiesti ajatu. Ikka leiab ju mõne plangu või pinna või muu säherduse kommentaariumi. Ja „On kasvamas kuskil üks pisike puu” kõlab laulupidudel.

Jah, laulud: seesama minu vaimusilmas jalalt jalale tammuv Rein Rannap, kes muidu geeniusena bändikaaslasi kamandas, Oti akna all alandlikult laulutekste ootamas. „Eile nägin ma Eestimaad”, „Sa oled mul teine” ja „Inimene õpib kogu elu”. See tõdemus: „sureb aga ikka lollina”, see kummitab terve elu kaasa. Ja edasi „Tuukrilaul”, „Kassitapp”, kümned laulud…

Ja siis üks me aegade ilusam. „Lennelda priiks”. Kuidas nad Rihoga selle laulu tegid? See on ühtpidi ju ilmselge, ihkamise-igatsuse lugu, aga kui sõnu korraks vaadata, paras (argi)sürr!

„Viibib hommikune post, / kohvgi voodis ümber läeb, keegi on leo, / keset platsi uhke viit, / aga teine viidi siit, veider viit. / Kes küll teab, kus lõpeb ots, / mis küll peagi kaotab jõu, lennelda priiks. / Hinges tuuletu põud, / kõrvus kumisemas sound, või vaikus. / Kuigi tead, et ei iial lõpe piin, petad vahel siiski iseend / vilepilli teed siis õõnsast õnnepuust / vikerkaar – tõusmas suust. / Ennast näed ja teisi, / kuid näed, et jääb üks sein, vahepeale, / kõrgub hiigelvalgusfoor / punav silm vaid su pool, jah. / Ei lase rohelist, / vilguta kollastki, / kuigi sa võtmeid neid / ei puutu iialgi / mis peidus teisel pool, / peeglike seinapeal teab, kes on prii, / kes on prii, kes on prii.”

See võib olla jälle mu fantaasia või enda loodud konstrukt, aga ma tean, et Ott oli suur Juhan Viidingu fänn, suur austaja ja mingis mõttes õpilane. Sõber. Ja võib-olla sellepärast, suure aukartuse pärast, võttis ta ennast rohkem nagu laste- ja naljaluuletajat, et võib-olla ta tundis, et ta pole kunagi nii hää, nii võimas ses asjas nagu Viiding. Aga kui me loeme teda nüüd, takkajärgi, siis oli ikka küll: ta oli keeles kohutavalt loomulikult kohal, nii kergesti näivad puistuvat tema read, nii kogemata inimolemist riivates, viivuks.

Minu pääs, minu elus on tal veel üks veider omamoodi koht. Ta on justkui muinasjutus see tark vanake, keda kuskil teel kohtad ja kes sulle varjatult annab hüva nõu, aga sina muudkui marsid edasi ega oska ehk õigel ajal kuulata…