Madis Kõivu jaoks oli eriline aeg taeva õhtune värvumine loojangukollaseks. Lihtsustav oleks öelda, et ta kartis seda. Ei, kuid mingil viisil ohtlikuna ta seda aega tajus. Üks uks kuhugi, kuhu ta nägema ulatuda oleks tahtnud, aga ei tahtnud ka, seisis tema tundes sellel ajal poikvel. See oli tähendustele liiga lähedal olemise hetk, samas ta teadis, et asjade tõeline mõte jääb ikkagi lõpuni tabamata. Ometi ta väga soovis seda.

Seesugune taotlus kumab läbi ka kõigest muust. Kõik näis olevat kuidagi kaudselt samale sihile allutatud. Ta kuulus inimeste hulka, kes ei saanud olla, täpsustamata iga hetk oma seisundit, eeskätt hingelist, ka oma asupaika ruumis ja muljet, mis see ruum talle jätab. Ka muljet inimestest, keda ta kohtab. Ta soovis kogu aeg näha asjade taha. Nende põhja ja põhjast läbi, sügavamalegi. Teda tegi rahutuks, et nii palju sellest, mida võiks tajuda ja mõista, jääb ometigi peidetuks. Miks?

Ta oli veendunud nende sügavamate tähenduste olemasolus.

Kirjanikuna tegutsemise „ametlikust” algusest peale, ehk ajast, kui ta omaenese nime all hakkas trükisõnas ilmuma, olgugi et oli kirjutanud juba kaua, rõhutas ta alati, et füüsikas nagu viiulimängus ei ole mingit moraalset õigust kaasa rääkida, kui juba kas või lühikest aega enam ei ole harjutatud. Töötanud teadurina Füüsika Instituudis aastani 1991, asetub selle eluetapi lõpp üsna täpselt kohakuti ajaga, kus ridamisi hakkab tulema eesti lavadele tema aastaid lavastajat oodanud näidendite kongeniaalseid tõlgendusi ja algab epohh, mille kohta nüüd tagantjärele võib öelda, et eesti teater pärast Kõivu ei ole enam kunagi see, mis ta oli enne Kõivu.

Läbi elu oli ta maalinud ja väikest osa piltidest olen ma ka näinud. Kuidagi iseenesest oskas ta ümber käia värvidega. Tema lihtsa kompositsiooniga ja ehk lapselikudki maalid olid värvidelt ometi täiskasvanulikud. Nad olid imeilusad. „[—] mina aga olen alati äganud maailma värvide intensiivsuse ja varjundite vohava laviini all,” on ta kirjutanud.^[1]

Nagu ta ise on tunnistanud, ei rahuldanud teda kunagi tema senine jõudmine asjade ja nähtuste olemuseni. Ta otsekui tundis alati, et tema selja taha, üle tema õla pilguga pimedust puurima on kogunenud väga palju pinevil, küsivaid silmi, mis sellest, et nood küsijad ju teavad, et vastus tema, Madis Kõivu jaoks peab olema midagi muud kui vastus iga küsija jaoks eraldi. Kuid see ei eksitanud teda. Kui pole muud, siis vaigistab tungi ka teise küsija, paljude teiste selliste tajumine ümbritsevas eksistentsiaalses pimeduses. Umbes nii, nagu tajutakse öösel puid metsas, neid nägemata.

Näidendis „Tagasitulek isa juurde” toimub õngitsemine ja poja vee äärest koju kutsumine pimeduses, lavavalgusega on esile tõstetud ainult need kaks inimest, nemadki on kaks küsijat, kelle pilgud pole suunatud mitte teineteisele, vaid üheskoos kuhugi ette, läbi tumeda veepinna, mille kohal sillakesel nad, isa ja poeg, kahekesi seisavad ja jälgivad õngekorki. Konksukest, mis peab nendeni tooma midagi nähtava pinna alt või tagant. Kas aga toob? Nad ei usugi seda. Aga ei saa ka olla lootmata. Kuigi võiks selle asemel hoopis vaadata teineteisele silma. Kuni on veel silmi.

Ka Mati Unt olevat enne oma lahkumist küsinud otsekui ehmatusse ärganu: „Aga mis siis, kui tuleb ära minna enne, kui üldse hakkabki millestki aru saama?!”

Vahel mõtlen ma, kas Madis Kõiv mõnikord tundis ennast mõnele algtõele lähemal olevat kui mõni teine kord. Inimese osadus eluga on ju erinev olemasolu erinevail hetkedel. Meie võimekus on pigem lainetena voogav nähtus, mitte konstant. See oleneb kellegi käsitamatu suvast. Aga siis oleks ju Madis Kõiv pidanud mõnikord olema rõõmsam, vähem pinevil ja vähem küsija, kui ta oli. Kas seda juhtus kunagi? Ma ei oska sellele vastata, ei tundnud nii palju. Tema rahutus oli kuidagi sametine. Ja hoiatav. Pealegi, kõik mu enese otsesed muljed temast on üsna aegunud, kuuluvad mu Tartu-aastatesse, mis lõppevad 1980. aastate keskel.

Kõivu enese termin oli TUHATKUNSTNIK.

Õieti mõtles ta selle välja ja tarvitas Heino Kiige kohta ühes artiklis, mille saatis Loomingule, aga veel rohkem, tundus meile toimetuses, sobis see talle enesele.

Mitte silmas pidades tema maalimist. Kaalu kvantfüüsikuna. Filosoofinimbust.

Mitte silmas pidades ka keeleannet. Tal oli eriline kiindumus ja tundlikkus oma kasvukoha keele, võru keele suhtes, aga ka paikkondlike keelevarjundite suhtes üldse: „[—] tunnen sümpaatiat iga Eestimaa nurga keele või ka ainult intonatsiooni ja aktsendi vastu kõneleja kirjakeeles.”^[2] Õppinud oli ta mitmeid, näiteks ka kreeka ja hiina keelt. Tundus, et ta ei võistelnud ühelgi alal kellegagi, nagu tõeline kunstnik ei võistlegi. Ja näis, et ta ei tundnud eriti ka loomingulist kriisi. Kui toimetusest helistasime, kas on Loomingule midagi pakkuda, tal alati oli. Ja mida rohkem oli autoril parajasti heitlemist tervisega, seda pikemad ta lood, mis parajasti sule all, välja kukkusid. Kord ootasime artiklikest ja kui siis autor lõpuks helistas, oli põhjendus loo poolesaja leheküljelisele mahule: „Tervis nii halb, ei saanud lühemalt kuidagi.”

Ilukirjanduslike käsikirjade varud tundusid põhjatud. Ta ei jätnud meid kunagi tühjade kätega, oli nagu ettevaatlik taluperenaine, kel soolapekk tünnis täpipealt jagudeks viilutatud, et uue tapuni jätkuks. Sealt ta siis ulatas. Viimase viilaka veel kolm kuud enne surma, ja see oli 25 aastat tagasi kirjutatud. Oktoobris 2014, kui Kõiv Tartus mulda sängitati, novell Loomingus ka ilmus.

Tagantjärele tundub selle kättesaamise lugu enam kui müstiline.

Helistasime. Kõivu hääl oli nõrk, kõlatu. Ei, mitte midagi ei ole anda. Kirjatöödega on lõpp.

Ja siis äkki vali naerupahvak: „Siin sahtlinurgas üks vana asi seisab kakskümmend viis aastat. Selle võin saata!”

Jutu pealkiri oli „Doktorite sügis”.

Viimistlemine ja lõpuni hoole kandmine oma käsikirjade eest ei kuulunud kuidagi tema laadi juurde. „Tehke sellega, mis tahate!” oli tavaline saatelause. Ja ikka peaaegu alati juhatas ta meid – parem kui üldse lugemata! – paberikorvi juurde. Viimast meil kunagi tarvis ei tulnud.

Kord ammu, kui ajakirjale saabunud peatükis teosest „Kalad ja raamatud” lõikude asetust – enese arvates – lugejale parema ülevaate andmise huvides päris tublisti ümber seadsin, teades, et ajakirjas on niisugune asi siiski aktsepteeritav, oli peatoimetaja Andres Langemets päris hämmelduses. Kes aga põrmugi imestust ei avaldanud, oli autor. Kas peatüki see „struktuur” ka hiljem raamatusse jõudis, ei ole meeles olnud vaadata.

Kunagi ei olnud tal kaastööle vastuse saamisega kiire, ei olnud nii, et kui ei vaja teie, kulub ehk ära mõnele teisele toimetusele. Tuhatkunstnik ei kibele, tema võimalustel puudub mõõt.

Ainus, mis teda tusaseks muutis, oli sõnakooslus „ei ole päriselt arusaadav üks koht”, oma mitteküllaldast osasaamist mõnest tema tekstikohast tuli väljendada kuidagi teiste sõnadega. Aga selle õppisime ära.

Kui kolleeg Toomas Haugiga meenutama hakkasime, kas oleme Madis Kõivu kunagi Loomingu toimetuses kohanud, osutus, et mitte. Läbini kunstiline kuju! Ja ometi – kõige lähem abiline, kandev pind, oh, mis! – otse küllusesarv. Nii ajakirja esimeses kui ka teises pooles. Kõik need aastakümned.

Tuhatkunstniku lõplik lahkumine. Mõistetamatuks jääv nagu ka elu. Täidetud tähendustest ja nende alustest ja tagustest. Kas ja mil määral nähtavaist – ehk saame teada, kui peaks kunagi loodama sõnumiühendus sinnapoole ja tagasi.

---

^[1] M. Kõiv, Luhta-minek. Koost. A. Pilv. Tartu, 2005, lk 401.

^[2] M. Kõiv, Luhta-minek, lk 321.