Heneliis Notton: „Tähed Agnesele”.
Värske Raamat, nr 37. Kultuurileht, 2025. 143 lk.
Minu teooriakirjanduse lemmikžanr on käsikirjaline konspekt. Selle kirjutamine on kunst, mis areneb välja pika ja järjekindla praktiseerimise tulemusena. Esimesed konspektid on tihtilugu kas liialt väljajättelised, koosnedes tähenduseta märksõnadest, või siis transkriptsioonid, milles on palehigis kirja pandud iga sõna, sest hirm tähendusest ilma jääda on nii suur. Hea konspekt on avantüür, sest see sünteesib ja kujundab autoriteetset ja sageli ebaisikulist teadmist inimesekujuliseks. Ja kuigi konspekte kirjutatakse üldjuhul iseendale, peitub siin ehk põhjus, miks neid üksteiselt laenatakse – neist saab kätte info, mille on filtreerinud keegi, kelle elukogemus on lugejale märksa lähedasem kui autoriteedi oma. Tema kaudu muutub teooria isiklikuks – see on kirja pandud käsitsi, tekstipaigutus on ebatraditsiooniline, nagu ka sõnavalik ja lausestus, stiilist rääkimata. Konspekt võib sisaldada joonistusi, ääremärkusi, nalju ning kirja- ja sisuvigu. Konspekt on žanr, mis lepitab teooriat ja elu,[1] autoriteeti ja võhikut, raamatukoguvaikust ja tänavamüra, ning sellisena aitab ta mul aru saada, mida tähendab akadeemiline mõiste „autoteooria”, mille puhul on mul raske vältida kujutluspilti autokooli teooriaeksamist.
Heneliis Nottoni värsket raamatut „Tähed Agnesele” on Silvia Urgas võrrelnud märkmikuga.[2] See märkmik on parimas mõttes konspektuaalne. Nii ütleb ka autor ise: „[S]ee on ka rohkem konspekt kui kontsept – ma ei huvitu otseselt küsimustest ja vastustest. Huvitun küsimustest ja küsimustest ning järgmistest küsimustest, mille nad ühiselt moodustavad. Huvitun vastuste vastuste vastustest kui ahelreaktsioonist.” (Lk 8.) Ka konspektile on sageli omane küsimuste ja vastuste mittelineaarsus – konspekt koosnekski justkui vastustest, kuid vahel on see ääristatud kirjutaja omapoolsete küsimustega. Küsimused on eelnevate vastuste edasiarendused, neile vastamine pole konspekti kontekstis oluline. Sarnast struktuuri võib märgata ka raamatus „Tähed Agnesele” – see on konspekt kontseptsioonidest, mis ei pretendeeri ise uue kontseptsiooni loomisele. Teoreetilised tekstid, mida autor tsiteerib ja vabalt üksteise otsa paigutab, neid sageli ka dialoogi asetades, mõjuvad kui vastused ja „vastuste vastused”. Autori enda tekstid nende vahel väljendavad nii mõnelgi juhul kui just mitte küsimust, siis kahtlust: „Ma ei tea, kas peaksin kirjutama millestki, milles ma ise ka täielikult kindel pole. Ma ei tea, kuhu asetada poolikud mõtted, usk selgusetusse, lootus teadmatuse osas. Iga korraga hakkan üha enam kahtlema.” (Lk 113.) Ja ometi on viimane tsitaat ka kommentaar sellele, mida autor teeb: ta esitab poolikuid mõtteid või poolikuna näivaid lugusid, mis oma killustatuses pealtnäha ühtset tervikut ei moodusta. Ta püüab seda selgusetust tervitada, kaotamata samas lootust, lootust millelegi, mida ta ise ei tea.
Enamik Nottoni tekstilõikudest räägib kas kirjutamisest, lugemisest, narratiivist või (füüsilisest) liikumisest ühest kohast teise. Lisaks on raamatus temaatiline vahepala unenägudest, mällu sööbib ka kirjeldus vestlusest vanaemaga, kus autor palub viimasel õpetada, kuidas teeseenega ümber käia. Vanaema jõuab seda tehes välja Ida-Saksamaa sukkpüksteni ning teatab viimaks, et tegelikult saab teeseene kohta vajaliku info kätte ka internetist (lk 66–67). Nii unenäokirjeldused kui ka ekskurss vanaema mõtterännakutesse kõnelevad muu hulgas sellest, kuidas narratiivsus[3] ei ole meile ilmtingimata loomuomane, vaid pigem midagi, millesse oma loomust asetame. See pole isegi loomulik või looduslik: „Kuni lume tulekuni pole miski lineaarne ning ka siis tuleb ikka ja jälle endale meelde tuletada, et esimene lumi sulab alati.” (Lk 70.) Narratiivsuse kõrval on ka narratiivitus[4] miski, mis meid ühendab, ka ekslemine on inimlik. „Tähed Agnesele” ei ole võitlus narratiivi või selge loo vastu, pigem võib siin näha, kuidas (meie) lugu ise räägib narratiivitusest ehk teisisõnu – lootusest. Raamatut võib isegi võtta narratiivi otsinguna,[5] mida tehakse navigatsioonivahendeid (teadlikult) kasutamata. See on püüd peegeldada üht elukogemust sellisena, nagu ta on, mitte sellisena, nagu seda peegeldada tavatsetakse. See on püüd jõuda oma kodulinnas õigesse kohta Google Mapsi kasutamata.
Lühikesed lõigud, millest „Tähed Agnesele” koosneb, meenutavad neid õnnetuid tekstijuppe, mis üldjuhul sidususe nimel välja kärbitakse. Tapetud kullakeste (kill your darlings) meetodist on raamatus ka juttu. Iseenesest on äärmiselt intrigeeriv, kui levinud on meetod, mille järgi tuleks tekstidest välja võtta autorile kõige olulisemad osad. Põhjus on ühelt poolt selge, nende osade armsus varjutab sageli nende funktsioonitust, üleliigsust, sageli ka eneseimetluslikku iseloomu. Teisalt on see aga masohhistlik praktika – eemaldada oma loomingust see, mis on sulle kallis. Võib-olla tõstatab tapetud kullakeste meetod hoopis küsimuse, mida me endale kalliks peame ja mida soovime endast teistele näidata. Jäägu see küsimus konspektile omaselt retooriliseks, „Tähed Agnesele” äratab igatahes kullakesed ellu ning tehes seda teadlikult, annab autor neile eneseteadvuse.
Raamat mõjub oma kollaažilikkuses ja eklektilisuses väga (enese)teadlikult, mis väljendub tugevas kooskõlas Nottoni kirjutatu ja teoreetikute tsitaatide vahel. Huvitav vastuolu tekib minu meelest siis, kui tekstide vahele satub sürrealistlik lugu tegelasest nimega Hir, mille autor kirjutas väidetavalt kümneaastaselt. Kuigi lugu ei järgi põhjuslikku narratiivi, erineb see muust raamatust, mõjudes üllatavalt klassikalise, isegi vanamoodsana. Jutukese narratiivset loogikat on lõhutud justkui programmiliselt, olemata aga ise ilmselt mingisugusest programmist teadlik, ja see mõjub siiralt. Samasuguse efekti saavutab Notton oma üsnagi klassikalise stiiliga. Nottoni raamatu puhul on välja toodud Z-põlvkonna kollektiivset nostalgiat,[6] ning nostalgiahõngulisena mõjus see ka minule – näiteks „põlluhiired odraväljal” (lk 10) on kujund, mida oleks võinud kasutada ka Leida Kibuvits sada aastat tagasi. Nii nagu Hiri seiklustegi puhul, mõjub selline stilistika ootamatult siirana, sest hoolimata oma näilisest sobimatusest raamatus valitseva diskursusega, on see seal ometi oma koha leidnud.
Siiras kohtumine lugejaga või laiemalt teise inimesega on kindlasti üks selle teose eesmärke. Raamatu kollektiivsuse püüdu väljendab juba selle kaas, kuhu on lisatud ka kujundaja ja illustraatori nimed ning mitte lihtsalt niisama, vaid määrsõnaga „koos”. Tegemist on rõhutatult koosloomega, tekst on kontaktis illustratsioonidega ning kaasab oma tüpograafiliste eripäradega ka lugejat. Lisaks on lugeja jaoks jäetud raamatusse kleepsuleht ja vaba ruumi kritseldamiseks. Intervjuus Saara Liis Jõerannale ütleb Notton, et peab kooskirjutamiseks ka seda, kui lugeja raamatusse märkmeid teeb.[7] Taolist ühisloomet iseloomustab lõpetamatus, vormistamatus, tekst täieneb koos iga vastuvõtjaga aina enam ja enam.
Notton katsubki justkui puhtandit vältida – raamatu fragmentaarsus kannab seda püüdlust vormiliselt. Ja ka sisulise poole pealt on tekstis kirjeldatud toimetamisprotsessi, mis loob mulje, nagu toimetataks seda edasi otse lugeja silme all. Nii tekib võluv vastuolu, sest raamat kui objekt on halastamatult konservatiivne ning ükskõik, millist sisu see ka ei kannaks, algab ja lõppeb see ometi kaantega, isegi siis, kui tagakaanel on kirjas vastupidine: „[M]e ei alga ega lõppe kaantega. Väita, et viimases mustandis on midagi lõplikku, on läbinisti petlik, sest viimane sõna pole mitte kunagi autoril.” Kuid viimane mustand on paratamatult ka puhtand. Sellest saab kaanetatud tervik ja meie loomus, mis võib-olla tõesti lähtub me viisist sünni ja surma teljel liikuda (lk 86), näeb seda kui teekonda punktist A punkti B. Ka raamatut „Tähed Agnesele” võib näha kui teekonna- ja kujunemislugu, autoteooriat ja -fiktsiooni, armastuslugu.
Nii nagu konspekt, on ka „Tähed Agnesele” oma teooriarohkest sisust hoolimata väga intiimne lugemine. Isiklikuna mõjuvate tekstilõikude kõrval (rääkimata enda telefoninumbri jagamisest) kannab seda minu jaoks eelkõige pealkiri – „Tähed Agnesele”. Samasugune pealkiri on raamatus ära toodud e-kirjal, milles autor saatis kujundaja Agnes Isabelle Veevole faili käsitsi kirjutatud tähtedest, mida on siis kujunduses ka kasutatud. Lisaks kirjutab Notton käekirja olemuslikust seosest kirjutajaga, mis trükitud tekstide puhul ei avaldu. Me puutume üksteise käekirjaga aina vähem kokku, mistõttu mõjub oma tähtede saatmine kellelegi teisele eriti intiimselt. Eriliseks, isegi äraspidiseks teeb akti veel see, et Nottoni saadetis ei sisaldanud tähtedega kirjutatud sõnumit, tähed ise olidki sõnum. Tähtede saatmine on justkui ülima usalduse märk, sest selles avalduv loovutamine on niivõrd fundamentaalne – ei loovutata mitte oma mõtteid, loovutatakse oma tähestik.
Raamatus ongi loovutamine või kinkimine žestina läbivalt kohal. „Tähed Agnesele” on konspekt, mis lugejale kingitakse, ning sellisena on see korraga lõpetamata ja lõpetatud, fragmentaarne ja terviklik, värske ja nostalgiline. Heneliis Notton tervitab vastuolu – ta vormistab ja toimetab samal ajal, avaldab ja võtab ühtlasi avaldamiseks hoogu. Tal on tähed, teadlikkus ja konspekt. Siit saab ainult segasemaks minna. Sest iga järgnev kirja pandud sõna hakkab ühtlasi märgistama kõiki neid tähti, mida selleks kasutatud ei ole. Ning iga järgnev raamat kõiki neid mõtteid ja teooriaid, mis sinna sisse ei mahtunud. Iga tervik saab konspektiga võrreldes olema aina puudulikum, vaesem, aina sobimatum meid ümbritseva virvarriga, nagu tervikud ikka. Teisisõnu – aina siiram?
[1] Vt Raili Marling, Autoteooria võimalused teooria ja omaeluloolisuse vahel. Keel ja Kirjandus 2017, nr 8–9, lk 684–700.
[2] Silvia Urgas, Kas raamat saab olla dialoog? Sirp 13. II 2026.
[3] Pean siin silmas narratiivsust kitsamas tähenduses: „Narratiiv on ajalisel ja põhjuslikul teel tähenduslikult ühendatud sündmuste seeria semiootiline esitus.” Susan Onega, José Angel García Landa, Narratology: An Introduction. London, New York: Longman, 1996, lk 3.
[4] Narratiivituse all pean silmas vastandit eelmainitud kitsale narratiivi definitsioonile.
[5] Seda eriti, kui võtta arvesse narratiivi laiemat definitsiooni: „Narratiivi võib käsitleda kui viisi, kuidas sobitada uut teadmist olemasolevaga.” David Herman, Scripts, Sequences, and Stories: Elements of a Postclassical Narratology. PMLA 1997, kd 112, nr 5, lk 1058.
[6] Karmen-Eliise Märtens, Lugu, mis ei saa kunagi valmis. Postimees 7. II. 2026.
[7] Heneliis Notton, Saara Liis Jõerand, Sädemed kivide kokkulöömisest. Looming 2026, nr 2, lk 248.
Lisa kommentaar