On ju imelik, et ma mäletan üliselgelt seda saepurusegust lund, mis mu jalge all krudises, kui seisin Nõmme turu kalaleti ääres ja isa mulle teatas, et ma surin Colombias.

Me olin seal, räimeostusabas, täiesti juhuslikult ta selja taha sattunud ning kui ma talle tere ütlesin, pööras ta ümber ja kohmas mulle ootamatult lähedalt otsa vahtides midagi tervituselaadset, ning siis, pärast pika hingetõmbe sarnast vaikimist, ta selle ühe lühikese lause kuuldavale tõigi.

„Sa surid Colombias.”

Rohkem me ei rääkinud, mul ei olnud aega midagi küsidagi, sest tema oli jõudnud müüja ette, ning ega ma osanudki midagi välja mõelda, sest mida sa ikka sellise vapustava teate peale ütled.

Mu isa sai oma kalad, mühkas head aega ja kiirustas minema, öeldes, et oli oma auto valesti parkinud ega taha trahvi saada, ning minu taga seisja nügis mind selga, küsides, kas ma ostan või jäängi tumma mängima… Hiljem, kui ma juba perroonil rongi ootasin, siis muidugi kuhjusid mul peas lausa küsimuste hunnikud, aga ka raev, sest isa lõi alati, kui me vahel harva kohtusime, mul jalad alt, virutas nagu sepahaamriga, nii et pole ka ime, et ma ei taibanudki kohe sealsamas kalaleti ääres küsida – ei, nõuda –, et miks ja kuidas see minu suremine seal kaugel maal siis õigupoolest toimus.

Aga surnud ma olin. Isa arvates.

Räimed said just minu nina alt otsa, isa oli võtnud viimased kaks kilo ja ehkki letile ritta laotud ahvenad lõhnasid juba kergelt roiskumise järele, ostsin nad ikkagi ära ja sokutasin alles hiljem, teel raudteejaama, pritsumaja nurga taha prügikasti, lootuses, et kassid nad nahka panevad, sest kasse, küll halle, küll kollasetriibulisi, oli sel varakevadisel päeval isegi Nõmme kohta liikvel lausa tavatult palju.

Perroonil märja kaltsuna näkku puhuvas tuules seistes surises minus aga juba selline enesehaletsuslik viha, et rongi tulemas nähes astusin ma perrooni lörtsisegusele servale ning alles mu sõrmedest uhkav kalahais sundis mind vuhiseva hooga lähenevast rongininast eemale põrkuma.

„Isegi ennast tappa pole võimalik, kui oled juba isa teada surnud,” urisesin ma rongis selle kevade viimasest lumelörtsist märga nägu kuivatades ning aknaklaasilt oma hägust peegelpilti uurides. Seal ma olin, täitsa mina ise, ja ikkagi, enam ei olnud. Midagi oli mu näoga seal kalaleti ääres juhtunud, midagi pöördumatut, sest silmad, mis mind uurisid, ei meenutanud mulle seda, mida olin harjunud nägema, ega ka seda, mida mu isa oli näinud. Selge oli see, et midagi oli teda üllatanud. Aga ikkagi… Isegi tema puhul oli see kõik imelik.

Paar kuud aga pidasin ikkagi vastu. Juunis, ühel lämbel suvealguse päeval sammusin tänaval, mis viis mu endisesse kodumajja. Tee polnud pikk, aga tundus jala all nagu petlik mädasoo, sest kõik seal karjus valjult ja selgelt mulle vastu: kuhu sa tükid, mida sa siit otsid! See koht pole enam sinu oma, ei see kommi- ega saiapood ega see kelgumägi ega jalkaplats ega su kunagised ronimispuud. Sa oled siin võõras, endale ja teistele. Tuttavates aianurkades kobrutasid õitseda need kõige tavalisemad sinakaslillad sirelid, nende aroom segunes sooja liivatolmu ja männivaigulõhnaga. Tänav oli peaaegu tühi, liikvel oli ainult üks vanamemm. Kallemammaks kutsutud naabritädi koperdas mulle vastu ning kohkus mu hommikutervitusest, mind ära tundmata. Koerad naaberaedades olid uued, tundmatud, ja saatsid mind raevukalt haukudes aiaääri pidi kuni tuttava väravani, nii et ma hakkasin juba muretsema, kas ma enam üldse niisama lihtsalt majja sisse pääsengi. Pontus aga oli veel elus ning kui hakkasin väravat avama, tõmbus ta raudhall koon hambaid paljastades ähvardavalt kipra, kuid siis hakkas kohev saba kiirelt õõtsuma ning kurgust kostev urin muutus selleks sügavkumedaks haugatuseks, millega ta mind alati oli tervitanud, ja nii me sammusimegi majaukseni.

Kogukas, pika kurva hobusenäoga majapidajanna, kes mulle ukse avas, käratas Pontusele, kes minuga koos majja üritas trügida, nagu kassile: „Kõtt, kao minema, vana elukas!”, astus aga siis veidi kõrvale ja lasi mind endast mööda.

„Ma just lõpetasin koristamise… Üks sisse-välja traavimine päevad läbi,” hoiatas ta, heites pilgu mu lahtistes sandaalides jalgadele. Olin hommikul oma varvastega vaeva näinud, küüned läikisid nüüd veripunastena ning mu jala ümber rippus väikeste südametega kett, mille olin paar päeva tagasi ühest Balti jaama putkast ostnud. Ma püüdsin alati isale vapustavat muljet avaldada, ehkki teadsin ju küll, et see mulje on hoopis karjuvalt vastupidine. Siiski olin ööseks lokirullid pähe jätnud ja hommikul, jubeda kahupeana ka peomeigi näkku mäkerdanud, mis lõppes sellega, et ma pea otsustavalt kraani alla pistsin. Tunnet, et kõik on valesti, ma siiski maha nühkida ei suutnud.

„No siin sa lõpuks oledki…” tervitas kohvikruusiga kööki suunduv isa mind nii, nagu käiks ma seal iga päev, ja küsis: „Hommikusöök söödud?”

„Jah,” valetasin ma, mõeldes ise, et kas köök on ka ümber ehitatud või on seal veel alles köögilaud, kuhu olin noaga kunstipäraseid sisselõikeid teinud ja selle eest hommikumantli vööga nahatäie saanud. Nüüdki oli isal seljas peaaegu samasugune pikk mustatriibuline hõlst, mille vöö üht otsa pidi peaaegu põrandani ulatus.

„Kõik teised on ära, tüdrukud laagris, Magda Rakveres ema vaatamas. Mina sõidan ka homme minema, aga sul oli vist mingit asja… Lähme kaptenisillale,” kutsus isa selja taha vaatamata mind endaga kaasa.

Ja nii ma astusingi isa paljaid kollakaid jalakandu vahtides trepist üles ning palusin siis, et kas me ei võiks rääkida hoopis väljas, rõdul, kust avanes üle männilatvade vaade kauguses aimuvale merele ning vanalinna tornidele, kuid isa istus oma laua taha ning näis, peoga üle korralikult rühmitatud paberite libistades, juba oma asjadesse süvenevat. Nagu ikka, oli ta laud korralikkuse musternäidis, igal esemel – pliiatsil, pastakal, noal, kustukummil, pudelisse aetud laeval – paistis olevat oma kindel, millimeetri täpsusega määratud koht. Kõik oli nagu siis, kui ma veel tema laua all mänge mängisin, ning see tegi mulle küsimuse esitamise lihtsamaks:

„Miks ma surnud olen? Ja miks Colombias?”

„See tuli kogemata. Üllatusest,” puhises isa, nagu polekski tegu kõige kategoorilisema väitega. „Ju ma oleksin pidanud selgitama, et sul oli Colombias täpne koopia…”

„Üllatusin ikka mina,” püüdsin ma võimalikult neutraalset tooni tabada.

„Te olite äravahetamiseni sarnased. See oli päris rabav…”

Isa uuris nüüd puhmas kulmude alt põrnitsedes mu nägu.

„Kellega!?” ma peaaegu juba kriiskasin.

„Sa ei teagi… No muidugi… Meil on seal sugulased. Minu onu, ema vanema venna Hugo järeltulijad… Ma käisin seal eelmisel aastal. Läksin turismireisiga ja sain siis ka nendega kokku… Sina neid ei tea, aga Hugo oli kaugsõidukapten, sõitis Lõuna-Ameerika ja Jaapani vahet ja lõpuks jäigi elama Colombiasse. Ega minagi teda mäletanud, olin päris laps, kui ta juba merele läks.”

„Aga kuidas see vanaonu minu suremisse puutub? Miks mina…?”

„Tema lapselaps Maya läks Medellínis lennukile, aga Bogotásse pärale ei jõudnudki. Lennuk kukkus alla ja põles tuhaks. Sina oled selle tüdruku täpne koopia, või siis tema sinu, võta, kuidas ise tahad.”

„Ma ei taha midagi!”

„Te olete isegi samal päeval sündinud ja ma tean seda sellepärast, et sattusin nende juurde just selle tüdruku, Maya Isabeu sünnipäeval. Kõik, kogu vanaonu perekond, olid sinna kokku tulnud. Mul on sellest isegi kusagil pilt olemas.”

Isa kobas veidi aega sahtlis, tõmbas siis välja kollase kausta, mille vahelt ilmus nähtavale foto, kus see Maya-nimeline sugulane, teiste ees kirjul vaibal istudes poolkülitsi juuksepahmaka alt kaamerasse vaatab. Tüdruku nägu vibaliku kaela kohal oli pettumust valmistavalt inetu, seda ei päästnud isegi imestusest kõrgele kerkinud kulmude alt vaatavad pärani silmad, nii et pilti uurides ei uskunud ma sellel sugulasel endaga mitte mingit sarnasust olevat.

„Nii et sinu arvates olen ma… niisugune?” küsisin ma. Lähemalt uurides näis fotol oleva tüdruku naeratus nagu viltu kiskuvat, selles oli midagi pilkavat, just nagu oleks ta ette teadnud, et teda kord põhjalikult uuritakse.

Kuid isa vastas vastuvaidlematu lõplikkusega, et tegelikult oli see Maya mu kaksikolend ja et tallegi tundus see väga imelik, et selline asi võimalik on ja et ma lihtsalt ei näe end sellisena, nagu ma olen. Et keegi ei näe, ei tunne ennast ära, sest peeglist vaatab meile vastu vaid see nägu, mida me sealt näha loodame. Foto, millel nüüd täpsemalt uurides seisis teiste keskel ka mu lõvilakaga isa, oli tehtud Cartagenas, selles rannikulinnas, kus vanaonu oma perekonna kodu oli loonud. Ehkki ma juba lootsin, et saan pildi endale, pani isa selle sujuva käeliigutusega kirjutuslaua sahtlisse tagasi ning keeras selle veel lukkugi.

Sellest hetkest peale hakkasingi ma ette kujutama selle teise elu, aga mitte ta surma, sest surnud olin, isa väite kohaselt, ju hoopis mina.

Kaksikolend Maya elas edasi, aga tundis end selles oma uues elus, oma vanaisast laevakapteni kunagisel külmpimedal kodumaal, üha enam äraeksinuna. Hommikuti roostelaikudes kraani kohal rippuvast peeglist vastu vaatava näoga harjumiseks läks mul nüüd alati vähemalt minut ning õhtuti bussiga kodu poole loksudes, kui nägin selle peegeldust aknal, võttis see veelgi kauem aega. Nägu oli võõras ja ehkki meik seda olukorda veidi kergendas, trügis see teine ikkagi segajana kõikidesse mu suhetesse, pannes mind kahtlema nii endas kui ka selles, et ma kellelegi päriselt sellisena meeldida võiks.

„Kas ta on täitsa napakas?” mõtlesin ma mõnd eriti kirglikku armuavaldust kuulates, sest Maya ilmus mu unedesse, tehes vastuvaidlematult selgeks, et ta pole rahul, veelgi enam – et ta suisa põlgab mind sellisena, nagu ma olen.

Hiljem, kui ma juba Rasmusega oma kodu ehitasin ja lapsi sain ja tööl käisin, taandus Maya vahepeal peaaegu olematusesse. Siis aga tulid need Colombia uned pikapeale ikkagi tagasi. Keset talve hakkas mind vaevama kummaline, ekvatoriaalne kuumus, mis mu ööajus äraspidist, aga samas väga selget unetegelikkust moodustas. Unedes kogunesid kokku kõik kujuteldavad olendid, kellega mul ju mingit pistmist polnud, ja moodustasid nüüd korraga mu öise perekonna, kusjuures mu kaptenist vanaonu muutus mingiks uduseks, jumalasarnaseks kujuks, Borgesena pimedaks, silmituks olendiks, kelle poole ma viimases hädas alati pöördusin.

Kui siis viimaks selgus, et see öine higistamine ja palavus ei olnudki seotud Lõuna-Ameerika ekvatoriaalse kuumusega, vaid – arsti arvates – hoopis eriti varakult alanud menopausieelse kehalise reaktsiooniga, rahunesin veidi maha ning isegi mu uned muutusid talutavamaks, ehkki iga uudis, mis Colombiat, õigupoolest kogu seda mandrit puudutas, läheb mulle siiski hoopis teisel viisil korda kui teistele.

Rasmus ei saa mitte kuidagi aru, miks näiteks Pablo Escobari ninasarvikud, kes Colombias meeletult paljunedes vabalt ringi jooksevad, mind nii ärevaks teevad, just nagu trambiks see loomakari müdinal läbi meie tagahoovi. Või siis Pulgakommi hüüdnime kandev paks ja karvane Diego Montoya, kes koos emaga end mingis talus varjas. Mis tähtsust tal ja teistel temasugustel minu elus sai olla? Kuid kõik need uudised kandusid koos Aureliano Buendiade ja Borgese kummitusliku, mõõgaarmiga mehega minu öödesse, nii nagu ka see, et sellessamas, minu meelest jubedas linnas, Mayale surma toonud lennu algpunktis, Medellínis, toimub maailma ehk kõige suurem, poeetide kõige ihaldusväärsem luulefestival Festival Internacional de Poesía de Medellín.

Öösiti, unetuna mööda maja ringi rännates ning öösärgis rõdule kuupaistes helendavasse lumehange astudes oleksin ma lootuses kunagi sinna pääseda juba peaaegu luuletamagi hakanud. Kuid tegelikult on selliste öiste rännakute tulemus ikka vaid kõrvetav kurguvalu.