Talvike Mändla: „Käed”.
Tuum, 2021. 68 lk.
Kui olen jõudnud Talvike Mändla kolmanda luulekogu „Käed” lugemisega poole peale, otsustan, et see raamat meeldib mulle. Justnimelt otsustan, sest tegelikult võiks alati leida mõne nõrgema stroofi, liiga lihtsa riimi, ebausutava emotsiooni või juba kümnete teiste poolt sisse tallatud mõttekäigu. Mitte et selliseid puudujääke Mändlal palju oleks, aga kui kriitikupilguga vaadata, leiab neid alati.
Minu otsustus tugineb eelkõige sellele, et Talvike Mändla on loodusluuletaja. (Kas nii kauni linnulise-puulise nimega inimene saaks üldse olla midagi muud, võib ka muidugi kohe küsida.) Ja sellel, et Talvike Mändla on armastusluuletaja. Ajal nagu praegu – kirjutan seda arvustust Ukraina sõja 38. päeval – on paljud inimesed emotsionaalselt halvatud. Mõelda loodusest ja armastusest on peaaegu kohatu. Samas on muidugi selge, et kui hoopis rohkem inimesi oleks mõelnud loodusest ja armastusest, nagu Talvike Mändla on seda teinud, siis sellist sõda meil polekski. Make love, not war, eks ole. Igihaljas, aga tõde. Kindlasti on see põhjus, miks üks luulekogu võiks meeldida.
Mida siis lugeja Mändla kogust leiab? Kõigepealt eneseotsinguid, milles on oluline koht loodusel. See ei tundu Mändla noorust arvestades imekspandav, sest kui Euroopa noortel on mõni ühendav idee, hoolimata sellest, kas on tegemist luuletajaga või mitte, siis on see loodushoid. Lähemal vaatlusel jääb keskkonnateema Mändla kogust aga kaugele, sest tema loodusluule lätted on vanemad – need on pärit XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest. Talvike Mändla loodusluulet eristab tollest varasemast aga tema ridade linlikkus. „Käed” on sellise inimese luule, kes tänu vältimatule linnakogemusele oskab näha ja kirjeldada looduses Teist – katsed loodusega samastuda ja ühte sulada on siin teadlik eesmärk, mitte orgaaniline elufakt.
Mändla ootab, et loodus teda puhastaks, lihviks, uhuks – mida iganes, peaasi, et loodus temaga midagi teeks, mitte vastupidi. Sellest annavad tunnistust fraasid, kus luuletuse minakõneleja on olnud loodusnähtuse meelevallas või sooviks seda: „Uha ja puhasta, / ära mind unusta, juulikuuvihm. / Võtan kummikud jalast, / et varbaid leotada sinu / igavese nooruse allikas. / Panen käed kokku ja joon / sinu igavese elu eliksiiri. / See maitseb nagu nafta. / Hammaste vahel on tolmuterad, / mitte kaugete aegade tarkusest kulunud liiv. / Vajun kokku.” (Lk 12.)
Reas, kus võrreldakse vihma maitset naftaga, avaldubki minu jaoks Mändla tänapäevasus. Aga mitte nafta mainimise faktis endas, vaid luulemina tõdemuse ajendis: kõik pole nii, nagu ma tahaksin, loodus, millele olen omistanud suutlikkuse, veab mind alt. Kas asi on selles, et ka loodust on alt veetud (inimkond on teda ruunanud), või selles, et loodus on olnud nii nõrk, et pole osutanud piisavat vastupanu oma rikkujatele, polegi oluline. See rahulolematus on lihtsalt väga tänapäevane, sest nii oskab küsida ja pettuda vaid moodne inimene. Võrrelduna näiteks Juhan Liiviga, kes kirjutas samuti looduselt leevendust paludes kunagi nii: „Tule, ma arstin su valu! Nii kõneles suine tuul pehmelt, / tasa ta meelitas, silitas, sõgedad sõlmed kõik avas, / hellalt ta musutas juukseid ja huuli ja silmi, / siidise käega ta sõlmis mu südame uuesti kokku. / Meelitas, silitas, otsis ja paitas ja palus, / kuni kõik kibeda meelest ja südamest viis.”[1] Liivi ja Mändla luuletuste vahel on umbes 125 aastat. Liivi luuletuse ilmumise ajal oli Euroopas musta kulda kaevandatud juba 50 aastat, aga läks aega, kuni selle järele hakkas maitsema isegi vihm.
Luulekogu edenedes hakkab tunduma, et loodus, millele Mändla viitab, polegi maine, vaid midagi, mis asub kusagil palju kõrgemal kui ka kõige kõrgemate puude ladvad, isegi kõrgemal vihmast ja tuulest. Või mida muud arvata sellistest ridadest nagu: „Võib-olla see tähendab, / viimaks on aeg tõusta lendu, / usaldada end piisavalt, et voolata, / hõljuda korraga kõrgel ja madalal, / siin ja sealpoolsuses, / mõlemad jalad maast võimatult kõrgemal.” (Lk 57.) Mändla spirituaalsuse suund on üles pilvede poole, taevasse. Maad ühes naftamaardlatega paistab ta soovivat jätta maha. „Aastaid olen ma kaevunud / Maa sügavusse, üska, / lootuses ja usus / leida tõde. // Aeg on pöörata silmad / kõrgemale, / kõrgemale taevastki, / õppida keeli, mida kõneleb / loodus, / mida teab taevas, / mida vaim.” (Lk 33.) Kogust leiab ühes tekstis ka otseseid viiteid kristlusele ning kas ei sarnane raamatukaanel kujutatud käte asend liialt Kristuse omaga mõnel altarimaalil, et olla juhuslik kujunduslik valik? Kuid see, kas luuletaja meel on Maaema juurest nihkumas taevase isa juurde, jääb vist küll iga lugeja enda otsustada. Võimalik, et luuletaja ei tea seda praegu veel isegi.
Nagu mainitud, on Mändla ka armastusluuletaja, ja võiks öelda, et ta on sellena isegi väga veetlev. Mändla tekstimina armastus teise inimese vastu on kehaline: näib, et ühtekuuluvuse eelduseks on füüsiline kontakt. Seda väljendavad Mändla kogus sõrmed, silmad, käed. Kord hellitatakse luulemina füüsiliselt, kord on Teise sõnades tuntavat soojust: tekstide emotsioon on ihulik ja temperatuur ilmselt kõrgem kui 36,6 kraadi. Teinekord on Mändla jällegi oma Teises kahtlevam, kuid ka oma kahtlustele saab ta kütet just (selle Teise) keha kaudu. Kahtlevate luuletuste ruumis valitseb külm: „Käed on külmad, kui läbi mu juuste / surud oma sõrmed, justkui soovides / kinni hoida, aga” (lk 49). Talvike Mändla tekstid on tihedad, sõna on sõnas kinni ja pausid nende vahel on pigem pisikesed ja ebaolulised. See on eelkõige luule, kus mõtet luuakse sõnade ja fraaside tähenduste kaudu, mitte ei lasta sõnadel endil oma jõu või ootamatusega toimida. Seetõttu väga erilist (sellist, mis lausa paberil plahvataks) sõnakasutust „Kätest” ei leia. Valged laigud paberil on lihtsalt sõnadest kasutamata ruum, millel pole iseseisvat tähendust. Sellega ei taha ma öelda, et sõnakasutus on suvaline, kindlasti mitte, õigete sõnade leidmisele on kahtlemata aega kulutatud, kuid selle raamatu mõte seisneb muus.
Mändla luule on sümpaatne oma otsingulises elujaatavuses ja enesekesksuses, mis ei riiva, vaid kutsub kaasa elama luulemina otsingutele. Mõnes luuletuses on veidi tudengilikkust, enese avastamist ja katsetamist, püüdu leida oma kohta teiste luuletajate seas. Ilmselt on Mändla vanuses, kus koolipõlves külge harjutatud komme vaadata kuulsatele autoritele alt üles on temas veel alles, sest miks muidu vaevuks ta neid natuke naeruvääristama. Ta kirjutab nii: „Ühe päeval, kui minust saab / kuulus luuletaja, / hakkan minagi / jutu sisse põimima kõiksugu / võõrsõnu ja filosoofide nimesid, / et ikka kõik aru saaksid, / kuivõrd haritud, / rafineeritud, sofistikeeritud / naisterahvas nende ees seisab.” (Lk 35.)
Marta-Liisa Talvet on Mändla eelmisest kogust „Ja midagi lindudest” (2019) kirjutanud, et „Mändla luuletajahääl on ühtaegu tugev ja õrn. Tema tämber ei ole ei noor ega toores, kuigi ta võib laulda valust, kärsitusest, hulljulgusest. Seda häält võiks ühiskondlikel teemadel rääkimiseks ehk rohkemgi kasutada. Suur osa luuletusi on looduslähedased, detaile kirjeldavad eskiisid, ent näen potentsiaali ka suuremateks üldistusteks, mis end siin-seal ilmutasid.”[2] Ka mulle meeldib, kui luuletajad kasutavad oma häält, et rääkida poliitikast, kuid praegu ma naudin Mändla „sõjaeelset luulet”, kus poliitikale viitab vaid üks küüditamisest rääkiv napp tekst. Sõjaajast tingituna lähevad mõtted paratamatult sellele: mida hakkavad Eesti luuletajad kirjutama pärast Mariupolit, pärast Irpini ja pärast Hostomeli, pärast Butšat? Hävitatud linnade ja tapetud tsiviilelanike nimekiri on väga pikk ja seda näha on valus. Seepärast ongi hea, et ajutiseks hingerahustuseks on meil ka rahuaja raamatud armastusest ja loodusest, nagu näiteks Talvike Mändla „Käed”.
[1] J. Liiv, Sinuga ja sinuta. Tallinn, 1989, lk 79.
[2] M-L. Talvet, Kitsail kiviseil tänavail roomab tõde – pisike salalik loom. „Värske Rõhk” 2020, nr 64, lk 113.
Lisa kommentaar