Kristjan Haljak: „Warszawa Centralna”.
Kaksikhammas, 2021. 64 lk.

Ajaloo suursündmustel on võime inimene lahti raputada tajutavast ja harjumuspärasest maailmast ja paisata ta kaosesse, kus mõned asjad näivad tähendust kaotavat ja teised jällegi ei ole enam tavapärase sõnavaraga kirjeldatavad. Kristjan Haljaku värskeim luulekogu „Warszawa Centralna” on kogumik, mida on hea lugeda ajal, mil näib peaaegu võõristav tarbida harjumuslikku või igapäevast meelelahutust. Teisalt on see ka paras proovikivi, sest tegu ei ole lihtsa lugemisega – lugeja paisatakse ilma igasuguse hoiatuseta viidete, metafooride, ajaloo, unenägude ja müütide rägastikku, kus kiusatus tõlkida ja tõlgendada võib vedada üha sügavamale sohu. Samas on vajadus aru saada loomupärane, mistõttu võib teose lugemine olla esiti frustreeriv ja isegi ängistav, sest kohati tuleb aktiivselt vastu võidelda soovile igat allteksti või nimeviidet analüüsima hakata.

Haljak ei ole jäänud kindlaks ainult ühele stiilile, vaid miksib eri stiile kokku, mistõttu oleks väär kõiki tekste ühte patta panna. Lugeja kistakse keerisesse, kus talle antakse lühikesi hingetõmbepause, et ta seejärel uuesti vee alla tõmmata. Pääsetee leidmiseks tuleb lõpetada rabelemine ja lasta end kaasa tõmmata – lõpuks jääb vesi rahulikuks, pähe sugeneb selgus, ja sa ujud välja. Kogumikus leidub üksikuid tekste, mis paistavad järsult silma mõtteselguse ja kohati isegi argisusega ning moodustavad purdeid ja sildu, kus korra end koguda, olukorrale kõrgemalt pilk peale visata, et seejärel uuesti sukelduda.

Paljuski kindlasti Bretonilt eeskuju saanud automaatkirjutamine on omamoodi oksüümoron, sest ühelt poolt eeldab see n-ö torust tulistamist ja teksti mitte toime­tamist (viimase osas on eri koolkonnad erimeelsusel), teisalt aga peab tekst olema särav, eriline, tekitama ainulaadseid seoseid ja emotsioone, paistma silma. Vabavoolukirjanduse üks eesmärke on lasta alateadvusel kõneleda, mis tahes meetodeid selleni jõudmiseks ka ei kasutataks (sürrealistid kasutasid nii paastumist, narkootilisi aineid kui ka kirjutamist une ja ärkveloleku vahepealses seisundis). Tehnikas endas ei ole pealtnäha midagi erilist, me kõik võime „suvalisi” sõnu või mõtteid ritta seada, selleks võib isegi erinevaid algoritme kasutada (nt on olemas Twitteri-kasutaja Magic Realism Bot, mis loob iga nelja tunni tagant uusi teksti­katkeid). Paljud meist jookseksid aga valge ekraani ees kokku või koostaksid tekstimassiivi, millest on raske leida midagi erilisemat kui Rimi poenimekiri. Robot võib kätkeda endas kõiki inim­loodud tekste, kuid teadvuse puudumine sünnitab vaid surnud väljundi. Mis ei tähenda, et see ei võiks teatud koguses siiski põnev või lihtsalt eksperimendina huvitav olla. Vabavoolukirjanduse teeb köitvaks autori enda sisemaailm, tema mälupildid, see, millisel ainulaadsel moel ta seostab end ümbritseva keskkonnaga ning millest ta und näeb – tema „kõikjane camera obscura” (lk 21).

Haljaku luulekogu läbivaks võtteks on lühikestele tekstikatkenditele mahukate joonealuste allmärkuste lisamine. Need märkused ei ole aga selgitused ega anna lugejale juhiseid, tihti ei näi need isegi otseselt sama narratiivi järgivat, vaid arendavad mõnda kujundit või mõtet edasi täiesti ettenägematul viisil või lausa vastanduvad luule­tustele. Kui luuletuses on rida: „ma ei viitsi oma aega kulutada kellegi peale, kes tuleb ja hakkab mulle mingeid rolle mängima”, siis joone all öeldakse: „mängi minuga ma ei viitsi oma päevi kulutada kellegi peale kes on nii sünge” (lk 48). Allmärkused on esitatud proosavormis ja neis põimuvad argine ja ebamaine – see meenutab maagi­list realismi. Siin on Hegel, kes annab luba pissipausideks, hiiglasliku peegliga kiikuv mees agulis, päikse käes läikiv inimesesuurune kilpnääre Kassaris jne. Leidub ka allmärkusi, kus autor on dialoogis korraga nii iseenda kui ka lugejaga: „Mida sa palud keeles, millest keegi aru ei saa, mida sa otsid nendest silpidest, toonidest”, ja samas on teksti all tõdemus: „Ma kirjutan, sest ma ei oska teistmoodi.” (Lk 46.)

Selleks, et lugejal saaks tekkida trans­tsendentne kogemus, peab ta esmalt tajuma midagi tuttavlikku, alles seejärel saab ta minna ilmaruumist välja, edasi. Luuletus võib kanda pealkirja „Klaasiste kontorihoonete siseõuedes” ning koosneda täiesti eklektiliselt kokku sobitatud lõikudest, lausetest ning karjatustest, ent ometigi tekitada lugejale pildi Berliini ööklubist, kus „kahe takti vahel biit on majakas” ning „silmad on kaks ketast” (lk 12–13). Olgugi et luuletuses ei ole otseselt klubi mainitud, olgugi et tekst on hüplik, unenäolik ja krüptiline. Selleks, et kujundikeel hakkaks seoseid looma ja tähendusvälja kasvatama, on vaja ühiseid kogemusi või keskkondi, ja ka siis ei ole muidugi välistatud, et räägime teineteisest mööda. Just kujundikeel on see, mis eraldab teksti juhuslikkusest ja korrapäratusest, sest see, kui „inimesed on roostes ja kriiksuvad” või „kopsukoel on hirm strontsiumi ees, savil soojade sõrmede” (lk 12), mõjub ühtviisi värskelt ja samas ka teravalt ja tabavalt. Harjumatud sõnakooslused moodustavad toimivaid kujundeid, kus ei ole puudu ka loogikast (kopsukude kindlasti peakski strontsiumi ees hirmu tundma).

Üheks kindlaks temaatikaks luule­kogus on töölisklass ning Ida-Euroopa, kus naissugu on esindatud sageli korduvate kujundite (suur/paks töölisema, kangelasema) kaudu, toonid on hallid ja pinnad betoonist, keskkond on tehas või agul. Naise keha on andnud Haljakule ainest väga paljude erinevate seksuaalse alatooniga kujundite loomiseks, näiteks häbeme labürint, ajaloo tupesuu, haljas rinnanibu, abaluud kui gooti portaalid, ning korduvaks tegelaseks on Kreeka mütoloogiast tuttav Elektra. Kreeka mütoloogiast on esindatud veel ka Gaia ja Minos, samuti mainitakse mitmel pool filosoof Herakleitost. Teisi Haljaku meelisautoreid on samuti mitmes kohas mainitud, eriliselt tuleb esile muidugi Breton, kelle teoseid Haljak ka tõlkinud on.

Lisaks eelkirjeldatud tekstidele esineb kogumikus ka luuletusi, mis meenutavad väikseid sisekõnesid või päeviku­katkendeid ning mõjuvad ülejäänud tooni ja stiili arvestades ootamatult. Need tekstid on sageli süngevõitu, ironiseerivad ning musta huumoriga vürtsitatud, mõned neist, nagu „spiidiga on nüüd lõpp” (lk 29), mõjuvad lausa toorena. See on samas igati värskendav ja tervitatav, et ilma erilise eelneva häälestuseta jõuad tekstini, kus räägitakse narkootikumidest või ravimitest, e-sigareti tõmbamisest, laual lebavatest raamatutest või (üks mu lemmikuid) sellest, kuidas on „külm kui kõnnin võsas türa peos ja otsin kuhu kusta” (lk 49). Autor ei muutu sealjuures imalaks ega klišeelikuks ja seda peaasjalikult tänu tervislikule enese­irooniale ning vahedatele kujunditele.

Mõnele meeldib lugeda kogumikke samamoodi, nagu neile meeldib tumedat šokolaadi süüa – väikeste ampsukestena, aeglaselt ja pikkamööda, lastes hõrgutisel keelel sulada. Isiklikult pooldan alati seda lähenemist, et kui juba, siis kogu tahvel korraga, ja samamoodi ühe ropsuga sai loetud ka „Warszawa Centralna”. See andis võimaluse hoomata esialgu kogu tervikut ja seejärel lugeda tekste juba süvitsi, ning tundus, et mida rohkem ma üle lugesin, seda rohkem tekkis eri tähendusvälju ja emotsioone, justkui oleksid tekstid end vahepeal ümber seadnud. Lahterdada kogumikku sürrealismi või hoopis­tükkis hüpermodernismi alla tundub liialt sildistav, sest raamid on need, millest „Warszawa Centralna” pigem väljuda ihkab.