Tauno Vahter: „Elevandi üksildus”.
Tänapäev, 2024. 287 lk.

Pean tunnistama, et teose esmalugemisel valdas mind mõningane kimbatus, mis püsis nii lausa 180. leheküljeni. See polnud nagu Vahteri „Hea venelasega”, mis oli algusest peale väga hea, aga lisaks näitas juba esimesest leheküljest, mis ta on, millega täpselt tegu. Vahteri debüütromaan „Madis Jeffersoni 11 põgenemist”, ehkki keelelis-stilistiliselt pisut konarlik, sisaldas aga algusest peale kummalist ja lahedat hoogu (mille tingis mh vahterlikult veider päriselu tasand), mis püsiski lõpuni välja.

„Elevandi üksilduse” tingliku esimese poole põhjal aga veel liialt veenvaid järeldusi teha ei saa, nõnda kartsin, et lõpuks saangi öelda teose kohta vaid seda, et eks ta üks lobe juturaamat ole. Õnneks selgus, et tasandeid on veel, aga minu jaoks oli nende avanemiseks tarvis 180. lehekülje tasa­kaalukalt väljendatud dramaatilisi sündmusi – nähtavasti saab siit järeldada sedagi, et mu lugemiskogemus erines kardinaalselt vähemasti Sandra Jõgeva omast, kes sama sündmust raamatus hindas nõnda: „Kerge­kaaluline sotsiaalne satiir, pealiskaudselt edasi antud tegelased ja lamedad dialoogid teevad raamatu lugemisest vähemalt minu jaoks kahjuks tüütu kohustuse kohe, kui Aliide on romaanis otseses ja kaudses mõttes areenilt lahkunud.”^[1] Minu jaoks muutus tegevustik aga seejärel just nimelt arvestatavalt avatumaks – kahe sirgjoonelise liini vaheldamise asemel sai autor nüüd esile tuua nende erinevaid ja mitmeti oota­matuid ühenduskohti, mis muutis teose lõpuks tunduvalt dünaamilisemaks.

Aga tagasi algusesse. „Elevandi üksilduse” tegevus toimub niisiis kahel ­ajalisel teljel. Esimene neist algab 1930-ndate Kadrina teemajas, esmakohtumine selle peategelasega on esitatud nõnda: „Lävel seisis naine, pikkuselt üsna tavaline, kuid oma laiuses ei paistnud ta piitade tagant tervenisti väljagi, tuli uksest läbi aeglaselt ja külg ees.” (Lk 27.) Teine liin paigutub tänapäeva, kus lugejale näidatakse Eesti üht rikkamat meest Ralf Vessenbergi, kes valmistub kõigi muude tegemiste kõrvalt soetama endale isiklikku elevanti.

Kui esimese liini peategelase Aliide tegelaskuju ajaloolise prototüübi Alviine Pedriksi toob autor nimeliselt välja raamatu tänusõnades (lk 231), siis Ralf Vessenbergi puhul võime prototüüpi ainult aimata, aga ega neid ei peagi olema täpipealt üks.^[2] Igal juhul jääb esmalt närima asjaolu, et neid kaht liini paistab siduvat peaasjalikult sensatsioonihimu, mis tõeliselt groteskselt avaldub transpordi küsimuses – „väga paksu naise” Aliide ja fiktsionaalse tänapäevase uusrikka (pealtnäha) totrate kapriiside rahuldamiseks soetatud elevandi transpordi küsimused tuuakse meie ette enam-vähem paralleelselt. Küll solgutatakse Aliidet loomavaguniga Kadrinast Tartusse haiglasse, hiljem veoautoga esimesse tsirkusesse – sest nimelt tsirkusetolaks taandumine on tema saatus –, jne. Kuna viimane asjaolu on nähtavasti ajalooline, siis ei saa selle kirjeldamises käesoleva romaani autorit süüdistada, aga kui näeme selle kõrval Vessenbergi samavõrd naeruvääristavalt kujutatud kapriisi enda isikliku elevandi järele, keda on tarvis treile­riga (salaja) Horvaatiast Eestisse toimetada, siis sellest ilmselgest paralleelist me autorit välja jätma ei pea.

Ehkki siit (ja teatavais kohtades ka Aliide kirjeldustest) võib leida ka (implitsiitse) autori keelelist lustimist, peitub asja tuum arvatavasti pigem mujal. Ilmselt on see raamat kõige rohkem meediakriitika ja jutustab sellest, kuidas üksikisik kollase ajakirjandusega vastakuti satub, ja jällegi tasub siin kaht liini vaadelda kõrvu. Vahter on ka ise „OP-is” öelnud: „Aga samas, kui vaadata 1920-ndate ja 1930-ndate kollaste ajakirjade uudiste pealkirju, siis ma arvan, et enamik lehti ei saaks endale nii jõhkraid pealkirju lubada. Selles suhtes ei ole maailm rohkem hukas, kui ta varem oli.”^[3] Tõepoolest, kui Aliide peab (nagu pidi Alviine Pedriks) pärast intervjuud väljaandele Esmaspäev lugema lehest pealkirja „Naine, kes kaalub 20 puuda!”, mille all on laiendus „Korralikult süüa – muust ta selles maailmas enam ei hooli! Vormitu, määratu laia kehaga naine!” (lk 109), siis Ralf Vessenbergi on tema parema käe Martin Fuksi pilgu läbi kirjeldatud rõhutatult distantseerituna – inimesena, keda raha ja võim kaitseb ajakirjanduse eest, mehena, kes ei pea meediaga suhtlemist enamasti üleüldse vajalikuks. Niisiis pole tegemist mitte üksnes ajalooliselt erineva olukorraga, enamgi veel ilmneb siin küsimus võimust ja privileegist (nii et kui Vahter ütles „OP-is”, et teda huvitavad eelkõige tavalise inimese erakordsed kogemused, siis teoses on see minu meelest õige vaid osaliselt).

Kahest peategelasest n-ö vahterlikum on muidugi Aliide – päriseluliste juurtega „tavaline inimene”, kes satub olude sunnil nii otseses kui ka kaudses mõttes tsirkusetolaks, seejuures ei saa aga kindlasti öelda, et tänapäeval selliseid inimesi ei ole ja et kollane ajakirjandus neid ära ei kasuta. Jah, pealkirja ei kirjutata enam „Vormitu, määratu laia kehaga naine”, aga seda sellepärast, et (sotsio)keelelised konventsioonid muutuvad ajas, meedia ise ei ole aga inimeste vastu kuidagi peene­tundelisem. Jõhkrus ei ole väiksem, ta peitub lihtsalt mujal. (Niisamuti pole tänapäeval kombeks kõnelda ka „värdjatest”, nagu teeb seda teoses n-ö negatiivne tegelane Richard Kurese: „Millise kivi all on peidus minu värdjad, kus on minu tuldpurskavad lohed ja kõrge büstiga görlid?”, lk 126.) Meedia (ja selle kriitika) on aga juba olemuslikult seotud tarbija ­sensatsiooninäljaga ja küsimus, kumb on siin suurem süüdlane, ei puutugi praegu niivõrd asjasse, eks nad vastastikku ju üksteist toidagi. Ehkki pealkirjad olid 30-ndatel nähtavasti tõesti „jõhkramad”, siis romaanis kerkib küsimus aja­kirjaniku südame­tunnistusest (küll põgusalt ja kohati spekulatiivselt, aga siiski) just selles aja­järgus. Ralf Vessenbergi loo puhul osutub seevastu olulisemaks ajakirjanik Angela Telliskivi mure oma tõsiselt­võetavuse pärast, mis on detailsemalt (ning seejuures vägagi veenvalt) kirja pandud.

Mis kaht peategelast aga enim ühendab, on see, et kumbagi ei presenteerita meile vahetult. Aliide liin on tervenisti jutustatud kolmandas isikus, aga ka meedia või teiste tegelaste abil, enamasti ei kuule me tema enda häält. Meenub teinegi ajalooliste juurtega ootamatu naistegelane viimase aja eesti kirjandusest – Rein Raua „Päikesekirja” Lily Ojamaa (prototüübiks Eestist pärit „jõunaine” Anette Busch) –, samuti rõhutatult passiivne tegelane, kel aga sellegi­poolest on oma arvestatav agentsus. Kui Vahteri Aliide agentsus on lugeja eest üsnagi peidetud, siis Vessenbergi puhul on see pigem spekulatiivne, mida võimaldab tegevusliini väljendamine läbinisti teise (inimliku, „hallimast halli”) tegelase Martin Fuksi kaudu. See, mida Vessenberg tegelikult mõtleb ja tunneb, päriselt ei selgu, ka Fuks spekuleerib ega teegi ei lugejate ega teiste tegelaste ees nägu, et ta päriselt seda teab. Nõnda juhtubki, et võib-olla kõige olulisem selgub alles teose viimasel lehe­küljel, kui Martin Fuks on areenilt lahkunud.

Kui mõnel teiselgi lugejal tekkis aga seni teadaolevalt adresseerimata küsimus, kas Tauno Vahterile meeldivad rohkem loomad või inimesed, siis „Elevandi üksilduse” põhjal võib arvata, et loomad (ja pole parata, isiklikel põhjustel kaldun seda hindama). Vähemasti kaastunnet paistab autoril siin loomadele rohkem jaguvat kui inimestele – iseäranis soovitan kõigil loomasõpradel lehekülg 164 täismahus vahele jätta, sest just siin avaldub enim see, mis inimesed nii jõledaks teeb. Aga eks see va ajalugu olegi kole. Ehk mõjuvaimaid (ja ka nunnumaid) lootuskiiri kerkib Vahteri romaani aga lõpuks võimalikust vastusest küsimusele, kas (ja kui, siis mismoodi) leiavad loom ja inimene väljapääsu üksildusest.

 

^[1] S. Jõgeva, Tauno Vahteri uus romaan muutub tüütuks kohe, kui 327kilone Aliide on areenilt kadunud. Eesti Ekspress 6. X 2024.

^[2] Asjakohaseid spekulatsioone leidub aga näiteks siin: V. Kiisler, Saladuslik suurärimees ostis endale elevandi. Eesti Päevaleht 2. X 2024.

^[3] Tauno Vahter: mind paeluvad tavaliste inimeste erakordsed kogemused. ERR 27. IX 2024.