Musta riietatud mees ulatas mulle paberkotis kandilise heledast puidust urni, mille kaane peal oli väike rist. Võtsin paberkoti urniga vastu ega osanud seda järsku kuhugi panna. Mees pani käed kõhu peale ja küsis tasasel häälel:

– Kas ma saan teid kuidagi veel aidata?

– Ega vist.

Mees surus haigutust alla ja pühkis oma püksipõlvedelt mingeid nähtamatuid ebemeid. Võib-olla tuhka. Või tolmu. Ta ülikond polnudki nii laitmatu, nagu esialgu tundus, näis kuidagi kulunud. Või oli see lühikese talvepäeva tuhm valgus, mis puhta musta halliks määris.

Mantlitaskust leidsin roosa kilekotinutsaka, Kaubamaja osturalli kirjad peal. Raputasin koti kõva krabinaga käkrast lahti ja libistasin paberkotis urni roosasse kilekotti. Mees seisis samal kohal, vaatas aknast välja ja keerutas pöidlaid kõhu peal, üle ta näo lendas kerge vari. Ja järsku näis mulle, et ta irvitab mu üle. Hetk hiljem ei osanud ma ta ilmest siiski midagi välja lugeda – see oli treenitud, mitte­midagiütlev, igavlev-viisakas.

– Häid jõule.

– Häid jõule, vastas mees ja neelas järjekordset haigutust.

Sumasin läbi lume surnuaia värava poole. Tuul puhus mu kilekoti puhevile nagu suure roosa purje. Hommik oli olnud karge ja selge, korraks paistis isegi päike. Aga öösel oli jälle kõvasti lund sadanud, kõnniteed olid muidugi puhtaks lükkamata ja pehme lume all varitses hooletut astujat jää.

Ära vaata tagasi, ära vaata tagasi, ära… sosistasin endale. Mis lugu oligi sellega, et kui juba minema hakkad, siis selja taha ei tohi vaadata – näed midagi, mida mingil juhul ei tohiks näha, muutud soolasambaks –, ja sealsamas vaatasin kohe üle õla selja taha jäävat krematooriumit. Mulle tundus, et õhk maja kohal virvendas kuumusest ja levitas teravat liiliate, krüsanteemide ja kuuseokste lõhna.

Olin bussis ainuke sõitja. Istusin akna alla ja surusin oma totrat roosat kilekotti, mille värv lausa kisendas – see oli nii vale, kui veel olla sai –, tugevalt sülle, tundsin urni kõvasid külgi ja teravaid nurki, proovisin kotti väiksemaks kokku käkerdada, parem veel, kui saaks selle kandami täiesti olematuks teha. Liilialõhn oli mu mälusse kinni jäänud, tundsin seda bussis, nühkisin nina salvrätinutsakaga, seegi lõhnas liiliate järele.

Kas mulle ikka anti õige urn? Ma ju ei vaadanudki sinna paberkotti, võtsin vastu ja ei kontrollinud. Mõte, et sain vale urni, jäi pähe kinni. Seda, kas õige tuhk on sees, seda nagunii kuidagi kontrollida ei saa. Usaldust peab olema. Mida muud üle jääbki – tuleb usaldada.

Buss kihutas läbi lume, ei teinud ühtegi peatust, keegi ei tulnud peale ega läinud maha. Kas see buss üldse läheb kesklinna? Miks ta nii kiiresti sõidab? Buss sööstis aina edasi, kahel pool paistis akendest mustav pime detsembriõhtu ja miljonid lumehelbed lendasid koos minuga. Kerge paanika hakkas võimust võtma – see buss on kiirteel otse põrgusse…! Ma ei osanud muud teha kui vajutada punast stopp-nuppu ja vastuseks minu algavale paanikahoole öeldi pehme suriseva häälega:

– Järgmine peatus Kaubamaja.

 

*

Pidime emaga kokku saama Prantsuse restoranis Raekoja platsil. Tegelikult polnud mul vähimatki tahtmist emaga kohtuda.

Ma olin ise pakkunud, et lähen urni järele. Ja siis lähme sööma, soovis ema. Olgu, võtan ta sealt krematooriumist ära ja rahu majas, saab enne jõule maale ära viia, mina seda oma koju igatahes ei taha, ja sina, ema, ei pea sellele asjale omas kodus ka öömaja pakkuma kuni uue aastani, või jumal teab kui kaua. Ainuke variant oli urn võimalikult ruttu maale isale ära viia, las veedab jõulud siis koos oma mutiga või õigemini sellega, mis tema mutist järele oli jäänud.

Ema muudkui käis peale, et lähme ja lähme kuhugi välja sööma, kuhugi ilusasse kohvikusse või restorani, me pole nii ammu koos kuskil käinud… Milleks me peaks kuskil koos käima? Me nagunii näeme üksteist kogu aeg. On tal mulle midagi uut või huvitavat rääkida? Äkki näiteks mõni iidne perekonnasaladus, mida pärandatakse emalt ainult tütrele, poegi sellesse saladusse ei pühendata, ja kui see vereliin ükskord lõpeb, sureb ka saladus… Ja väga hea ongi, lõpebki see lolluse ja vaesuse jada minuga ära. Tundsin, kuidas tuju järsku halvaks pöördus. Pole tal mulle nagunii midagi uut ega huvitavat rääkida.

 

Restoran oli rõõmsat suminat ja rahvast täis. Riidehoid oli kitsas, ilma valveta, paksult jopesid, mantleid ja jakke täis, ja kogu usalduse juures inimkonna vastu – ma ei saa ju kilekotti siia jätta. Ema juba ootas ja vehkis käega. Ma ju näen sind küll, mis sa vehid! Aga enne lauda minekut läksin vetsu, pissihäda oli nagunii, ja mul oli vaja kontrollida, kas ikka anti õige urn. Kahtlus näris hinge, ma ei saa ometi rahulikult süüa, enne kui nimesildi-kontroll on tehtud. Panin kilekoti vetsupoti kaanele ja harutasin paberkoti ettevaatlikult servast lahti. Nimesilti ei paistnud ja ma pidin urni natuke kotist välja sikutama. Võtsin tillukesest ristist urni kaanel kinni ja tõmbasin õrnalt. Jah, oli küll õige nimi. Sinnani kõik klappis.

 

Istusime emaga akna lähedale lauda – läbi suurte põrandast laeni akende paistis valgetes tuledes kahar jõulupuu.

Tumepunased sametkardinad kuldsete narmaste ja tuttidega, brokaatlaudlina… Ja jälkroosa kilekoti kalli kandamiga panin kolmandale, punase sametiga kaetud tugitoolile meie vahele troonima.

– Palun, siin on su ämm! Eksämm, kui nüüd täpne olla!

Mul oli tekkinud järsku tahtmine tüli üles kiskuda. Aga enne sööme! Võib-olla täis kõhuga ei viitsigi enam tüli norida.

Lauda toodi tervitusnaps – viina ja suhkru peal seisnud rabajõhvikatest hõrk pitsitäis punaselt helklevat jooki. Mekutasin peent käsitöönapsi, see oli tõesti hea, vägagi hea. Ja kange. Hõrgutis valgus keele peal laiali, vajus korraks jalga­desse ja hakkas kohe pähe, kõht oli ju tühi. Vanasti tehti meilgi suvemarjadest jõulujooke – mustad sõstrad, punased sõstrad, kirsid, viin ja suhkur…

Siis serveeriti meile sooja kanafileesalatit, magustoiduks oli kavas tellida üks rammus kook ja kohv.

– Kuidas siis läheb? Kõik korras? Kas jõulutunne ka juba on? küsis ema.

– Korras jaa, mis siin ikka, tavaline elu, ei midagi erilist, pole nagu mingit tunnet…

Jõhvikanapsi esimene nõiduslik mõju hakkas küll kaduma, aga tuju läks soojast kõhutäiest paremaks. Vaatasin aknast paistvat valgetes tuledes säravat kuuske ja proovisin aru saada, kas on siis juba jõulutunne või ikka ei ole veel. Midagi nagu oleks natuke juba olnud… Aga ilmselt oli see korraks tekkinud soe pehme õnnis tunne ikkagi jõhvikajoogist.

– Vabandust, kas saaks selle tugitooli teise laudkonna juurde paluda, meil on kõik toolid otsas, täna on nii palju rahvast, küsis kena kelnerinoormees.

– Jajaa, muidugi, palun võtke!

Tõstsin kilekoti laua alla. Loomulikult ei pea meie kilekott sellel punasel samet­troonil laiutama, toolid on selleks loodud, et kellegi väsinud perse saaks pisutki puhata, ja mingid kilekotid neis sisalduvaga, näiteks jõulukingitustega kaubamajast või krematooriumist, võivad vabalt laua all ka olla, kuhu mujale neid pannagi.

– Isa helistas täna, küsis, et kas toome homme maale ära selle urni, ma arvasin, et võiks viia küll, siis on viidud.

– Siis ta saab ikka oma mutiga koos jõulude ajal olla, ütles ema.

 

– Ema, ma olen ammu tahtnud küsida, et miks sa üldse abiellusid temaga, kas kedagi paremat tõesti ei olnud?

– Sinu isaga või? Ma ei teagi. Pulmad oleks võinud vabalt ka ära jätta – mingit erilist armastust ju polnudki, pigem oli mul kahju sellest heleda peaga poisist, kes mul järel käis ja ennast ära tappa ähvardas, kui ma ta maha jätan. Kuidagi tüütu ja hale oli.

– Saatnud persse!

– Ma korra ikka saatsin ka, tegelikult isegi mitu korda. Muidugi mitte selliste sõnadega…

– Milliste sõnadega siis?

– Kes neid sõnu enam täpselt mäletab. Me korra olime juba avalduse sisse andnud ja siis peale natukest järelemõtlemist tagasi võtnud, ja siis mõne aja pärast avalduse uuesti sisse viinud.

– Et kahju hakkas siis. Halastusabielu. Või kuidas seda nimetadagi.

– Nojah, võib ju ka nii öelda, et halastus. Noh, mõtlesin, et mis seal ikka… abiellume siis pealegi. Ära ka nagu hakkas tüütama see nutmine ja ähvardamine ja sabas käimine. Eks neid teisi peigmehi oli ka. Oli üks paks agronoom, kes kosja tuli koos isamehe ja viinadega, nagu muiste, ja mul kušeti jala raksti katki istus, oli selline hästi suur ja raske mees… ta oleks mu lihtsalt laiaks litsunud. Jõukust oleks tal küll olnud. Siis oli see taksojuht, kes surma sai, käis autoga üle katuse… temast on küll kahju. Ta kutsus mind kord Musta mere äärde, et lähme seiklema!

– Miks sa ei läinud? Kartsid, et tuleb tee peal pissihäda või?

– Jah, see oli üks peamisi põhjusi jah. Tema aga läks sinna suure sooja mere äärde ikkagi, aga kellegi teisega, minemata igatahes temal ei jäänud.

– Ja jäigi Must meri sul nägemata, nüüd pole sellele enam lootustki.

– Mis tast ikka enam vahtida… Ja siis oli veel Jaanus, aga tema poleks linna elama tulnud ja mina poleks maale jäänud. Oli veel mingeid poisse, filolooge, aga…

– …aga lõpuks valisid ikka selle topski!

– Noh, mõtlesin, et olgu, abiellume siis pealegi, saan sellest painamisest vähemalt lahti. Ma olin ju nii rängalt pettunud oma esimeses armastuses, mul oli kõik pikka aega nagu täitsa ükskõik… See mu esimene suur armastus ütles mulle loo lõpetuseks, et ma olen piimakissell vahukoorega ja poogu ma ennast üles, sest ma olen nii loll, et valus kohe, ja hoian ülikoolis kohta kinni ja mida kõike veel.

– Nii ütleski või? Et poo ennast üles! Siga.

– Ära solva sigu. Siga on aus loom. Ta kirjutas tegelikult. Need kirjad on kuskil pööningul kõik alles.

– Kirjutas, nägi siis järelikult vaeva, et lausa kirja saatis – ostab margi, kirja­ümbriku, viib postkontorisse lausa… no vau! Tal oli siis kindel sõnum sulle edastada! Ma saaks veel aru, kui inimene niisama möliseb, ajab mingit sodi suust välja, ikka juhtub, et ütled rohkem, kui esialgu ehk plaanis… Otsime need kirjad üles! Tahaks täitsa näha. Kuule, te polnud ju mingid lapsed enam, noored küll, aga… Piimakissell oleks vist hea küll, kuigi ma pole kunagi söönud. Teeme ükskord! Aga ärme vahukoort paneme, paneme sügavkülmast vaarikaid.

– Jah, paneme vaarikaid, oli ema nõus ja jätkas:

– Terve tee registreerimisele oli mul mõte, et laseks jalga, jätaks pulmad ära. Tõsiselt täitsa. See oleks siis ikka päris jamps lugu olnud, täielik blamaaž ja teotus, milline häbistus… Aga asi oli liiga kaugele läinud ja pidin lõpuni minema. Ja eks tal oli häid omadusi ka.

– Isal või? No nimeta mõni!

– Tal on ilus nimi.

– Ilus nimi ei ole omadus, see ei loe.

– Laulis näiteks mulle, kui ma haige olin. Istus voodi ääre peal, silitas mu pead, hoidis kätt, ja laulis meremeeste laule:

Ahoi, ma vahva meremees, kes käinud kaugel linnades!
Kord Prantsusmaal prantslannaga ma võtsin vaevaks jannata,
šampanjerit jõin nagu vett, mu põlvel istus Mariett!
Kuid siiski üle kõikide mul armas Eesti neiuke…

 

Su isal oli ju ka unistus – saada meremeheks! Aga ta ei saanud merekooli sisse, öeldi, et silmadel on midagi viga.

– Kas siis ühtegi prillidega meremeest ei ole? Kõva laulumees on isa küll, kui laulma hakkab oma rahvalikke lorilaule, ausalt – ma võin ennast laua alla pikali naerda.

– Kui sa nüüd nii küsid, siis, no ma ei tea, äkki tõesti ei ole ühtegi prillidega meremeest… Prillid saavad kogu aeg märjaks ja siis ei näe üldse midagi. Võib küll olla nii.

– Minu arust pole isal muud kui nüüd vanemas eas lugemisprillid. Lugeda ta armastas küll ja niisama unistada kaugetest maadest ja eelmistest sajanditest, kuningatest ja minestavatest kaunitest daamidest. Polnud tal midagi viga. Võib-olla ta ei käinudki seal merekooli sisseastumiskatsetel. Ajas sulle niisama mingit valejuttu. Tal see valetamine oli kohe nagu veres. Mõnusam oli ikka sooja ahju kõrval seiklusjutte maalt ja merelt lugeda ja õlut libistada kui päriselt merd sõita, mõtle nüüd ise ka natuke… Katusetõrvaja, katlakütja, vetelpäästja – tal olid mõned huvitavad töökohad ka… Ta on nagu rohkem selline õrna hingega unistaja kui tegudemees olnud, romantik.

– Ta luges ikka maailmakirjandust, pakse romaane.

– Ma mäletan, et ma sain ta käest mitu korda raamatuga vastu pead. Mina tahtsin issiga mängida, aga issi tahtis lugeda. Millega ta virutaski? Balzaciga kindlasti… Mul ükskord jäi isegi nii keel hammaste vahele, maru valus oli!

– Jaa, võis küll Balzac olla, seda ta armastas, „Kurtisaanide hiilgus ja viletsus”. Või oli Stendhali „Punane ja must”. Või „Tulipunane kirjatäht”… selle autori nimi mitte meelde ei jää… Ükskord pani minu nähes sulle vastu pead nagu plaksti, ja ikka kõvasti. Siis sai mul küll süda täis! Lööb oma lapse peast lolliks raskete romaanidega. Kui me lahutasime, siis ma kohtunikule ütlesin ka seda.

Lõpuks leppisime kokku, et oleme mõlemad võrdselt süüdi, et teeme süü täpselt pooleks. Ega siis tol ajal see lahutamine niisama lihtne ka ei olnud, anti järele­mõtlemisaega veel terve aasta, aga järgmisel päeval võttis ta kapist kõik oma pluusid koos kõigi riidepuudega selga ja läks minema. Tal polnud kohvritki.

– Nii et kirjandushuviline oli ta ka, see on ju kahtlemata pluss!

– Nojah, ühesõnaga, merekooli ta sisse ei saanud, keskkool jäi lõpetamata, ei viitsinud enam õppida ja siis tahtis abielluda. Mu tulevane ämm, kui kuulis, et poiss tahab abielluda ja abiellubki, oli voodisse pikali visanud ja mitu tundi kõva häälega nutnud, siis oli lõpuks ennast üles ajanud ja nii-öelda leppinud tekkinud olu­korraga. Mis tal muud üle jäi? Aga mingi vimm jäi sisse, et äkki oleks keegi kuskil ikka parem olnud. Või kui mitte parem, ükskõik mis mõttes, siis vähemalt rikkam…

– Eks ema süda aimas halba ja kas ema süda valetas? Sa ise ulgusid ka, kui sinu poeg abiellus, ja kas valetas su süda? küsisin mina ja togisin jalaga kilekotti laua all ema poole.

– Isa rääkis, et tal mutt oli tahtnud haridusministrile kaebekirja teha, et kooli­õpetaja olla tema lapse ära võrgutanud.

– Rääkis või? Oli ka nii või? Ema näis hämmeldunud.

– Sa ei teadnudki? Jah, mutt oli nii püha viha täis olnud. Aga siis sai kuraas otsa, või oli vanamees naise mõistusele kutsunud või ei teadnud ta haridus­ministri aadressi. Pealegi, poisinaga oli ju täisealine, seaduse järgi võis abielluda ükskõik millise naisega tahes, kas või kaheksakümneaastasega! Ja koolist oli mitu aastat möödas ka juba.

– Ega ma tast nüüd nii palju ka vanem ei olnud. Tänapäeval pole see vanusevahe muidugi enam mingi teema, võib naine tükk maad ka vanem olla, aga tol ajal vaadati viltu küll. Keegi muidugi näkku ei tulnud midagi ütlema.

– Kuule, kes siis haridusminister üldse oli? Elsa Gretškina või?

– Ei, Gretškina oli hoopis hiljem. Ferdinand Eisen oli siis Eesti NSV haridusminister.

– Kujutad nüüd ette, kuidas seesama seltsimees Eisen saab kirja ühelt murest murtud emalt, ühelt lihtsalt maanaiselt, kelle süda tahab valust lõhkeda, kelle poeg tahab oma endise õpetajaga abielluda… Ei tea, mis ta vastanud oleks!?

– Ei tea. Midagi vast ei oleks vastanud. Ei kujuta ette küll. Minister oleks kõhutäie naerda saanud, kui see kiri üldse temani oleks jõudnud. Eisen oli tegelikult mõistlik mees… Aga kiri jäi ju lõpuks üldse kirjutamata.

– Ja võib-olla isa valetas, seda kirja kirjutamise plaani…

– Aga pulmad olid ilusad! Volgale olid valged lindid külge seotud ja pidulaud oli pikk… Kõik nagu pidi! Ilusad fotod ka.

– Kuigi mõlemad olete pulmapildi peal maru süngete nägudega. Ma olen vaadanud teiste tolleaegseid pulmapilte ka, kõik on nagu matuselised. Mõnel üksikul on küll nagu aimata mingit naeratuse- või õnnevinet suunurgas või silmades, aga üldiselt tundub, et naeratamine polnud siis moes. Nagu armastus oleks mingi häbiasi olnud. Pidulauapildid on muidugi juba hoopis teistmoodi, seal kõik õhetavad, vitsutavad süüa ja viskavad viina või mida siis joodigi – Belõi Aisti, ploominalivkat, kodus aetud õunaveini, heal juhul isegi šampust! Sovetskoje šampanskoje!

– Ega siis alguses oli kõik hästi, alguses on alati kõik hästi, ja siis nagu needus, kõik hakkas allamäge minema…

– Jälle sa hakkad selle needusejutuga peale. Sa ometi ei usu sellist jama!

Ma sain paugupealt vihaseks, meeleolu oli pöördumatult rikutud, kõik oli nagu millegi mõru ja torkivaga üle puistatud ja keerles kuskil kõhus koos söödud toiduga.

– No ma ei teagi, kui mõelda, et mis kõik juhtunud on…

– Mis siis on juhtunud? No muidugi, on jah juhtunud, pole just kõik hästi läinud, ja mingid asjad on lausa nii halvasti läinud, kui veel minna saab! Kõigil on elus midagi juhtunud.

– Mis sa siis nii vihaseks lähed, kui sa seda ei usu!

– Ma ei tea! Ei usu! Lihtsalt ajab vihale! Ja võib-olla usun ka! Võib-olla isa valetas, nagu ta palju asju valetas, ja sina uskusid, sest need olid nii lollid ja alatud valed, et ei teagi, kas võtta tõena või mitte. Ei taha mõeldagi, et nii vastikult võib valetada. Tahaks ju inimesest ikka head arvata. Ja lõpuks ei teagi, kas on õige või vale.

– Ma mäletan täpselt, kuidas ta peale lahutust mingi aeg tuli külla, lapsi vaatama või mind sõimama, ma ei teagi, kumb see olulisem talle oli, vist minu sõima­mine, siis ta ütles, et mutt olevat mind ja minu lapsi ära neednud. See kõlas äärmiselt vastikult ja algul ma ei tahtnud seda üldse uskuda. No ja siis ta rääkiski, et selleks, et needus kohale läheks, tuli õiget ilma passida, et tuul oleks linna poole, ja mutt koos oma õe Vilhega olid mingeid sõnu seal kõrgemal kohal poole mäe peal öelnud ja…

 

Ma kujutasin ette, kuidas need kaks seal künka otsas tuule käes kätega vehkisid ja sõnu tuulde lasid, hallid mantlihõlmad ja juuksed tuules lehvimas, Vilhel tumeda raamiga prillid viltu ees, näod mõlemal ühekorraga vihased ja pühalikud, kõva tuul puhus ja keerutas, ikka Tartu poole ja tagasi, tuuseldas ja painutas puid ja oli nii tugev, et isegi hein oli maadligi. Neil oli nii suur kiirus selle needmisega ühele poole saada, et isegi päris sobivat ilma ei jõudnud ära oodata – et tuul oleks puhunud rahulikult ja kindlalt ühele poole. Sellist asja ei saa niimoodi rabistades teha, sellist asja ei tohi üldse teha, sest sa ei või iial teada, millega end ise nii seod, annad sõrme… tead küll kellele. Ma ei tahtnud sellele needmise loole mõelda, aga ema tõi iga tüki aja tagant selle teemaks ja ei lasknud mul seda ära unustada.

– Ma ka ei tea, kuhu või kelle poole peaks sellisel juhul pöörduma… äkki mõne soolapuhujaga või kirikuõpetajaga rääkida… Mis sa piinad mind selle jamaga, ma tõesti ei jõua enam seda kuulata! vihastasin ma iga kord ja iga kord ema solvus ja mõnikord hakkas nutma ka. Ja siis mõne aja pärast tegi sellest jälle juttu.

 

– Vilhe? Vilhe oli ju üldse kirikuinimene, kas ta sellist asja oleks teinud? proovisin ma jõuetult teatud kahtlust avaldada, aga kui Vilhe nägu ja kuju mulle silme ette kerkisid, ei kahelnud ma enam sugugi, et see vana nõid võis tõesti midagi taolist korraldada. Ma olin teda oma elus ainult üks kord päriselt näinud.

– Mis siis, et kirikuinimene, see ei tähenda midagi. Või kirikuinimene, häh… seal on ka igasuguseid, ütles ema.

– Kas ei või olla, et tuul keerutas ja sõnad nende endi peale tagasi pillutas? Nagu bumerang või nagu vastu tuult sülitamine või kusemine.

– Kui nüüd nii mõelda, siis võib olla küll. Vilhe tütar läks ju peast segi, oli mingi jutt, või oli ta juba enne natuke imelik olnud, ei mäleta enam…

Ja kui ma küsisin, et miks lapsi needa, et need on ju sinu lapsed ka, siis jäi isa vait ja läks minema, hiljem ka ajas tagasi ja ütles, et ajas niisama jama, et oli purjus ja et ega ma ometi seda plära südamesse ei võtnud. Muidugi võtsin! Ja vähe sellest, jäin peaaegu uskuma ka. Ja siis ta tuleb ja ütleb, et polegi midagi sellist olnud. Ja pealegi ta ei olnud siis purjus, kui ta seda needmisjuttu rääkis, oli kuidagi õnnetu ja pahane. Pärast hakkas eitama ja tagasi ajama. Nüüd ei teagi, kas oli siis midagi sellist või ei.

– Aga seda ta ju valetas, et Jaanus on surnud, sina leinasid, nutsid ja olid kurb, pärast tuli välja, et pole Jaanusel häda miskit, elus ja terve. Kui lasta teisel uskuda, et talle oluline inimene on surnud, siis see on lihtsalt üks väga julm tegu. Ma mäletan seda Jaanust küll, käis kunagi sul külas, oli selline pikk ja sale mees, tõsine, ülikonnas ja puha. Kuidagi sümpaatne oli. Istus akna all tugitoolis, jalg üle põlve. Vat tema oleks sulle küll abikaasaks sobinud.

– Aga siis poleks sind olnud.

– Noh, mind ei oleks jah, ja mis siis, oleks keegi teine olnud.

Ema ei öelnud midagi ja mul polnud ka enam sel teemal midagi öelda.

 

– A seda tead, et mutt oli vähemalt kaks päeva surnud olnud, aga isa ei pannud tähelegi, ta ise rääkis, et oli sõbraga nädal aega tina pannud, ja postiljon siis avastas, kui pensioni tuli tooma. Too loll kutsus kiirabi ja veel politsei ka kohale. Ma ei tea küll miks… No kiirabist saan ma tegelikult aru. Aga politsei?

– Vast kaks päeva ikka ei olnud surnud, ehk oli ikka ühe päeva, aga ega täpselt ju ei tea ka.

– See vana šaakal, see postiljon noh, passis seal nii kaua, kui politsei tuli, tallas terve elamise märgi jälgi täis, ütles, et otsib asitõendeid, idioot sihuke, tahtis mingit teravamat elamust vist, mida siis küla peal rääkida, aga tühjagi – öeldi, et loomulik surm… Sa ema, oled ikka imelik inimene, ma ei saa tõesti aru, kuidas sa seda surnupesemist saad teha. Mitut sa pesnud oled?

– Nelja vist. Ega see on rohkem selline sümboolne pesemine, natuke pühid siit ja sealt…

– Kuidas see siis ongi, see surnupesemine?

– Mis seal ikka on – kapist leidsin ühe puhta käteräti ja seda niisutasin siis viinaga, pühkisin nägu ja käsi õrnalt. Tal olid ilusad puhtad riided aluspesuni seljas, ta nagu oli valmistunud surmaks.

– Sa oled tõesti imelik inimene, ema… Te ju üldse ei meeldinudki üksteisele, ja see on viisakalt öeldud, ja siis sa võtad kätte ja pesed teda viinaga.

– Mis seal nii imelikku siis on…

Ema jäi vait ja mul polnud ka enam ühtegi jututeemat, pea oli korraga mõtetest tühjaks jooksnud.

 

*

Pehme lumi oli kõnniteedel halliks pudruks tallatud, aga samm oli kuidagi kergem, jõulud ei tulnud enam meelde, tahtsin ainult ruttu koju jõuda.

See üks pits jõhvikanapsi ei saa ometi nii kaua mõjuda… Mõnus rammestus vajus peale, panin teleka mängima, heitsin diivanile pikali, vaatasin AK-d ja siis mingit Inglise krimkat, mis oli segane ja pikk, paljude tegelaste ja kõrval­liinidega, poole filmi peal jäin tukkuma. Ei saanudki teada, kes mõrvar oli.

Ärkasin selle peale, et ema helistas.

– Me unustasime! Kuidas me ometi unustasime! Ämma tuhk jäi kohvikusse laua alla! kõlas ema ähmis hääl telefonis. Ema hakkas nutma ja ma tundsin, kuidas kogu mu sisikond hetkega ehmatusest külmaks võdisevaks klimbiks muutus.

– Eksämma tuhk ikkagi. Ära ulu nüüd, ema, praegu ei saa midagi teha, kell on pool kaks öösel, hommikul kohe läheme sealt kohvikust läbi, saame kätte, kes seda ikka tahab. Ma loodan. Ära nüüd pabista.

– Äkki ei leiagi üles, mis me siis teeme?

– Ei tea. Vast ikka leiame. Siis oleks küll halvasti, kui päris kaotsi läheb… See ei oleks küll kohe üldse naljakas, mitte kuskilt otsast poleks naljakas.

 

*

– Tere, meil on selline mure, et unustasime oma kilekoti eile õhtul siia. Selline roosa kilekott.

Seisime nagu kaks sulavat lumememme leti ääres. Lund oli jälle tihedalt sadama hakanud ja nüüd see sulas meie mütsidel ja sallidel ning tilkus näole, riietele ja põrandale.

Pika tumeda patsiga tüdruk koogi- ja šokolaaditrühvlite leti taga naeratas meile kirsipunaseks värvitud huultega rõõmsalt. Selline kena, nii-öelda prantslanna tüüpi neiu. Tõesti väga ilus tüdruk! Võib-olla oli ta nimi Mariett. Oli küll seda nägu, et võiks vabalt olla.

– Ma lähen küsin kohe. Oodake natuke!

Tüdruk läks kiirel kergel sammul tagaruumi. Ootasime.

– Kas see?

Oli küll, minu roosa osturallikott! Vaatasin kotti, pruunikas paber krõbises vastu, katsusin, urni kõva sile külg jäi sõrmede alla, piilusin kotti, see oli pealt lahti, tilluke rist kaanel paistis. Ju nad siin kohvikus olid ka sisse vaadanud. Et mis varandus nüüd maha unustatud on. Ja säh sulle, hoopis mingi poleeritud-lakitud karbike, millega ei oska midagi peale hakata.

Tüdruk naeratas endiselt. Mingi vaevumärgatav vari liikus üle tüdruku näo ja mulle tundus, et ta irvitab meie üle.

Surusin kilekoti kõvasti kaenla alla, tundsin, kuidas süda tagus vastu krabisevat kilet, jäika paberit ja kõva puitu ja kuskil sealsamas oli minu ema eksämm ise, õigemini see, mis temast järele oli jäänud.

Jõulukuusk oli tume ja sorgus nagu suur vana must vares, suled ripakil. Tuul keerutas lund ja sasis kuuse latva, õõtsutas päevavalguses mustavaid jõulu­kaunistusi. Järsk tugev tuulehoog räsis ja kiskus puud, selle oksad laperdasid nagu suured mustad tiivad ja jõuluehete mustad traadid vehklesid üles-alla. Kuusk nagu tahtnuks õhku tõusta ja minema lennata, aga ei saanud kuidagi end lahti rebida, oli kõvasti maa külge kinni taotud.

 

*

Mulle ei meeldinud talvel autoga sõita, aga seekord polnud pääsu. Sest soov urnist lahti saada oli suurem kui hirm talviste teede ees. No tõesti, vahel sabistan nagu vanamutt, võta nüüd ennast kokku, teed on ju kõik puhtaks lükatud, loode­tavasti, ja isegi täitsa tutikad talverehvid said seekord autole alla.

Puud kahel pool teed olid lume all lookas, nagu talvemuinasjutt, vaade nagu piltpostkaart. Ema istus autosse tagaistmele ning hoidis terve tee kätt õrnalt ja hoolit­sevalt urnil, mis oli endiselt selles roosas kilekotis. Aeg-ajalt ta krabistas kilekotiga, sättis seda nii- ja naapidi, ajas käe kotti, sikutas urni kindlamalt turvavöö alla… Lumesadu oli ammu üle läinud, ilm täiesti muutunud, pärastlõunane talvepäike värvis autoakendest mööda kihutavad varjud lumel tumesiniseks ja lume pimestavvalgeks.

Isa tuli meile ukse peale vastu, uhiuus kantoss peas. Kantossiks nimetas isa mustast paksust riidest nõukaaegset töömehemütsi. Selline müts käis pehmenduseks näiteks kiivri alla ja mõjus nagu puhvaika pikendus. Mütsil olid tagumisel poolel valged paelad, mida sai siis vastavalt pea suurusele järele lasta või kokkupoole tõmmata. Väga nutikas mõte nii mütsi suurust reguleerida. Isal oli tagavaraks veel mitu tükki selliseid, ühe isegi kinkis kunagi mingis heldushoos mulle sünnipäevaks.

– No tere, vanakallis, ütles ta emale. Minust ja kiiskavroosast kilekotist ei teinud ta väljagi.

– Tule, ma annan sulle ühe musu, ää pelga, ega ma sulle midagi ei tee, mina pole ammu enam mingi mees… Minu noks oli must kui hundinui ja kukkus maha mullusui. Vot nii, vanakallis.

Isa naeris natuke ja laiutas justkui kahetsedes käsi, siis kummardas ema ees ja tahtis ema kätt suudelda. Ta polnud päris kaine, aga päris purjus ka nagu ei olnud. Ema tõmbas käe ära.

– Näe, meil on sulle siin kotis üks asi, see pole nüüd päris jõulukingitus, aga midagi sinnapoole, proovisin ennast nähtavaks teha.

– Oi kui ilus kilekott! rõõmustas isa.

– Selle jätame ka sulle. Saad midagi sisse panna, raamatukogus käia kas või. Sa ikka käid raamatukogus?

Isa võttis urni sülle, hüpitas seda natuke põlve peal nagu lapsukest ja pani siis tuhaurni teise samasuguse väljanägemisega urni kõrvale kapi otsa.

– Noh jah, vot siis niimoodi. Saidki jälle kokku.

Seejärel valas ta kahte pitsi viina ja pani need kapi otsa tuhaurnide juurde. Ühe oma emale ja teise oma isale. Lepituseks, nagu ta ise ütles. Pitsid olid ilusad, peene jalaga, filigraanne muster sisse lõigatud. Õhtuse punase päikese kuma vajus puude taha, viivuks paistis viinapitsidele soe punakas valgus, värvides haprad kristall­pitsid ja viina neis punakuldseks. Otsekui oleks ka sellel viinal rabajõhvikate ja suhkru peal tõmmata lastud nagu sel joogil seal peenes Prantsuse kohvikus või restoranis.

 

Isa proovis millegipärast palvetada ja põlvili lasta. Purjus siis ikka.

– Kuidas pöörduda, kas kallis jumal, armas jumal, ei, oo jumal? küsis ta minu käest, ise põlvili kapi ees, käed palveks koos. – Kuidas palvetatakse?

– Kust mina tean.

– Kuidas sa ei tea, ise oled ülikoolis käinud ja ei tea sellist asja! oli isa järsku pahane.

– Ega ma seal usuteadust ei õppinud. Kas üldse on vaja palvetada, võib-olla loetakse mingi lühike palve sellisel juhul, ma ei tea. Meieisapalve äkki kõlbab? See peaks igal elujuhtumil sobima. Ei? Hingepalve? Kuidas see käib? Eestpalve?

– Ehk võib kuidagi vabamas vormis ka pöörduda jumala poole, äkki see „kallis jumal” alustuseks täitsa sobib? pakkus ema.

– Oh jumal, lõi isa lõpuks käega, ajas ennast kohmakalt püsti ja korkis jõulu­porteri kõlava plõksatusega lahti. Märjuke oli tume, rammus ja vahutas jõudsalt.

– Mind paluks mitte matta surnuaeda, puistake tuhk järve laiali, ütles isa pühalikult ja võttis punnsuutäie porterit.

– Kuidas me sinna järve peale saame?

– Kui ei saa, visake siis niisama kõige täiega, kogu jõust, nagu tõukaks kuuli, see urn keset järve. Küll ta lõpuks ilusti põhja vajub.

– No sinnani on veel ehk natuke aega, arutame veel seda asja… mõni teine kord. Sa tahad meile kummalised kohustused peale panna.

– Ega mu mutt ei taha ka surnuaeda, vaid sinna kaevumaja juurde kaskede alla, koos oma vanamehekesega. Ja mina tahan järve. Kes sinna surnuaeda ikka tahab? Ma tõin teile väikese kuuse, päeval valges käisin, pimedas ei näe seal metsa all midagi. Pealambil on patareid täitsa tühjad.

– Kuule, isa, kas see on õige jutt, et vanaema oli kolm päeva surnud, enne kui see totakas postiljon ta avastas?

Isa nõksatas ja jäi mulle suu lahti otsa vahtima, käsi jõuluporteri pudeliga jäi poolel teel seisma. Ta lükkas kantossi kuklasse ja nühkis sõrmega otsaesist, see oli korraga higine.

– Oli või? Isa neelatas kuivalt, pani suu kinni ja pudeli lauale. Ma ei tea, äkki tõesti… Oli või? Äkki oligi, kordas ta omaette ja mingi kaeblik noot oli ta hääles.

– Kas piparkooki tahate? küsis ema ja tõstis laua all vedelevast roosast kile­kotist karbitäie piparkooke lauale, kõik ühtemoodi südamekujulised.

Isa võttiski kohe ühe piparkoogi. Kunas ema need piparkoogid sinna urni juurde kotti sokutas? Seda ta seal autos krabistaski selle kotiga… Asjaolu, et piparkoogid koos urniga ühes kilekotis olid reisinud, ei tekitanud minus erilist isu neid maitsta.

– Glasuuri polegi, ei varjanud isa oma pettumust.

– Head muredad, aga maitset ei ole küll mitte mingit, ütles isa, hammustas krõbinal piparkooki ja võttis kohe veel kolm piparkoogisüdant teise kätte, nagu kartes, et äkki jääb ilma.

Võtsime emaga ka kumbki piparkoogi või oleks õigem neid nimetada piparkoogilaadseks tooteks. Istusime kolmekesi diivani peal reas ja närisime piparkooke. Kas nüüd on juba natuke jõulutunnet? Piparkook ikka maitseb? Maitses nagu tuhk. Mitte et ma tuhka kunagi söönud oleks.

 

*

Järgmisel päeval isa helistas, nagu ta vahel ikka helistas.

– Halluuu, tead, need kaks kristallpitsi viinaga, need, mis ma kapi otsa panin, tead mis, hommikuks olid mõlemad tühjad! Piparkoogid olid ka ära söödud, ainult puru oli järel.

– Hiired vast panid nahka, arvasin mina.

– Viina ka või!? Ei tea, ma pole küll viimasel ajal ühtegi valgekõhtu ega töbisaba näinud ega kuulnud, kahtles isa ja jätkas mingi kummalise õhinaga:

– Ma proovisin piiblist hingepalvet otsida, aga ei leidnud. Lugesin hoopis siis Johannese ilmutuse raamatut natuke.

– Ah soo. Oli põnev?

– Mitte eriti, midagi ei saanud aru, kiri oli ka väga peenike, ei näinud hästi lugeda, ja lehed nii õhukesed, nagu pärgament, ei saanud õieti keeratagi, sõrmed ei võtnud. Seal oli Paabeli hoorast kirjutatud. See oli küll huvitav – purpuris ja erepunases ja kulla ja kalliskivide ja pärlitega ehitud hoor istus seitsme pea ja kümne sarvega helkjaspunase metsalise seljas ja…

– Okei… Et punases, nagu jõuluvana siis!

– Äkki hoopis see Paabeli hoor tuli ja sõi su präänikud ära?

Isa ei vastanud midagi.

Mu silme ette kerkis pilt, kuidas üleni leekivpunases Paabeli hoor isa hämarasse tarekesse astub, ta on nii suur, et pea on laes, ta võtab laualt karbi ja kallab piparkoogisüdamed korraga oma mustavasse kurku, viskab kaks pitsi viina peale, pöörab end aeglaselt ringi ja enne uksest välja astumist heidab moka­otsast üle õla: Häid jõule siis!

Metsaline ootab väljas värati juures, pruuskab ja kaabib jalgadega maad, hoor hüppab talle kaksiratsi selga ja kihutab üle valgete lumiste väljade kaugusesse. Ja hoora ehted, kuld ja kalliskivid, tilisevad ja kõlisevad ja helisevad nagu aisa­kellad. Isa aga magab ja ei teagi, kes tal just külas käis…

Isa oli telefonis ikka vait.

– Kuuled või? küsisin ma lõpuks.

– Kuulen küll. Mis ma selle lora peale ütlema peaks?

– Olgu. Siis jäävad ikka hiired süüdlasteks. Või pistsid sa ise nahka oma piparkoogid.

Tundsin, kuidas tuju vajus nullist allapoole ja mingi külm võbelus mind õlgadest raputas ja mööda seljavagu üles-alla roomas. Surm astub üle haua – on üks selline vana ütlus, kui ootamatu külmavärin raputab. Aga üle kelle haua surm astub?

– Isa, sa ära loe selliseid asju, pärast hakkad mõtlema ja ette kujutama ja… kartma.

– Ega ma ei loegi rohkem, pole nagu päris minu maitsele ka, lubas isa.

– Kuule, sa ise ikka võtsid need kaks viinaklähvi sealt kapi otsast pitsidest ära.

– Ei võtnud, ausalt ei võtnud mina! Imelik lugu.

– Imelik siis jah. Tõeline miraakel! Jõuluime!

 

Vaatasin väikest jõulukuuske. Ta oli tõesti tilluke, kuuselapsuke, oleks võinud metsa kasvama jääda, nüüd oli jala pealt maha võetud… Ei meeldi mulle need jõulupuud, kahju kuidagi, lõhn on küll hea…

Panin teleka mängima. Sealt tuli järjekordne Inglise krimka, mingist jõuluaja mõrvamüsteeriumist, pikk ja segane lugu, aga lõpuks saadi ikka mõrtsukas kätte, poleks ilmaski ära arvanud, kes see sunnik oli, kogu aeg otse nina all kõigil. Filmides saadakse alati tapja lõpuks kätte, kas või aastakümneid hiljem, aga saadakse. Alati.

Võtsin ühe kullakarvalise kuuseehte kätte, vaatasin oma peegeldust sellel, ehte ümar peegelpind venitas mu näo laiaks ja kõveraks, muutis selle groteskseks sädelevaks maskiks, lolliks lõustaks. Istusin nina vastu kuuseehet ja mõtlesin, et kas nüüd on jõulutunne. Natuke nagu oleks juba midagi olnud. Naeratasin enda peegeldusele jõulumunal, naeratus moondus laiaks irveks. Tundsin järsku teravat, mürgist liilialõhna, see segunes kuuselõhnaga ja pani mu pea ringi käima.

Noh, kas nüüd on jõulutunne? Kas on?

 

Meiu Münt „Crying game”