Mati Sirkel alustas oma unustamatut memuaari kirjanike liidu pöördeaastatest asjakohaste isiklike dokumentide esitlemisega,[1] ja üritan minagi oma mälestuskillus tema järgi joonduda. Mul on pikki aastaid valge raamaturiiuli serval seisnud punane pilet, mille kaanel Lenini näopildi all on kuldne kiri „Sojuz pissatelei SSSR”. Sealt selgub, et olen Liitu vastu võetud 13. novembril 1985, liikmepileti aga kätte saanud 31. detsembril 1985 ning seda oma allkirjaga kinnitanud. Pileti põhiosa on esmalt vene- ja pöördel eestikeelne, kusjuures äratab tähelepanu, et eesti keeles nimetatakse dokumenti sõnaga „liikmekaart” (19796 – number peegeldab ilmselt üleliidulist arvestust), mis pole vist kunagi laiemas käibes olnud. Aga Eesti kirjanike liidu kohta pole piletil ainsatki sõna, kui välja arvata eestikeelsele osale löödud sinine kahvatuvõitu, vaevalt loetav kakskeelne tempel: Eesti NSV Kirjanike Liit. Kui koguda Eesti tollase allutatuse ja iseseisvusetuse tunnistusi, siis selle dokumendi väline külg sobib kollektsiooni hästi.
Olen toda „liikmekaarti”, mis tühistus hiljemalt 1991. aastal 20. augusti sümboolset kuupäeva kandva Eesti Kirjanike Liidu väliselt samamõõdulise, aga soliidselt halli liikmetunnistuse väljastamisega, alles hoidnud mitte lihtsalt nostalgiast, vaid pigem ühe veidravõitu sündmuse meenutusena – õieti ainsa sündmuse minu elus, kus liidu liikmepilet on mänginud olulist rolli, kui mitte muu, siis vähemalt tülikast olukorrast ärapäästjana.
Lähenegem sellele sündmusele veidi kaugema kaarega. Asusin „Loomingusse” tööle 1983. aasta augustis. Ühiskonnas tegi ainupartei võim oma viimaseid pingutusi, toimetuses valitses aga jumalikult vabameelne õhkkond. Kogu tollane toimetus, kui peatoimetaja ja tema asetäitja välja arvata, koosnes parteitutest literaatidest. Ja loovatest vaimudest niikuinii. Niisuguse toimetuse komplekteerimist nondel nürimeelse surve aastatel tuleb kindlasti pidada peatoimetaja Kalle Kure saavutuseks. Ideoloogiavalvureid selline olukord tõenäoliselt ei rahuldanud. Ja teiselt poolt vajasid ka nn rahvusmeelsed parteilased oma ridadesse järelkasvu. Seepärast polnud midagi imestada, kui mullegi meenutati võimalust parteisse astuda. Muude argumentide kõrval vihjati, et ilma parteita võin eluks ajaks jääda osakonnatoimetajaks, sellest juba kõrgemale ei tõuse, parteiga koos võib aga loota edutamist ning kasvatada kirjanduselus oma mõjujõudu.
Pean tunnistama: olin selleks ajaks aru saanud, et kõige suurem mõjujõud – kui sellist sõna tarvitada – ajakirja ning kaudsemalt kirjanduselu teemaregistrite kujundamisel ongi osakonnatoimetajal. Selle positsiooni pakutud mänguvõimalused meeldisid mulle ülimalt ja nõnda võisin kerge südamega lahketest pakkumistest ära öelda. Ometi – natuke painajalikud need pealekäimised olid, ja ei võinud teada, mis veel ees seisab. Kui siis millalgi 1985. aastal kirjanike liidu juhtkonna esindaja tegi ettepaneku kirjutada liitu astumise avaldus (see toimus veidi salapärase vestluse käigus Pegasuse kohvikus), siis muutusin algul ettevaatlikuks. Minu „kirjanduslik pagas” oli üsnagi õhuke, kutsumine mõjus ennetähtaegsena ja ma pelgasin, et selle žesti n-ö tasakaalustamiseks võidakse taas proovida noore mehe parteisse astumise valmidust. Aga ilmselt olin ma oma umbusus liiale läinud – ei juhtunud midagi sellist! Kõlama jäi argument: noori ja ärksaid on vaja. Oli meeldiv tajuda teatavat solidaarsustunnet, seda, et vanemad inimesed sind vargsi usaldavad ja võib-olla seostavad sinuga isegi mingeid lootusi. Kui liikmeks pühitsemise päev kätte jõudis, siis selgus, et nõukogude režiimis harrastatud ideoloogiline tasakaalumäng oli seekord käinud teistmoodi. Minuga samal päeva said liikmekaardi kätte Rein Raud ja Ivan Papulovski. Viimati mainitud kirjamees, õigeusklik tšekistikirjanduse esindaja, ilmselgelt „tasakaalustaski” kahte ülejäänut: Rein Raud oli juba tookord noore (keele)geeniuse staatuses ja minu osaks jäi esindada ärgast noort.
Kodus nihutasin punase pileti siiski silma alt ära, tundes väikest piinlikkust elevuse pärast, mida kõnesolev ese oli tahtmatult tekitanud.
Aga 1986. aasta suvel, kui sõitsin Saaremaale oma õpetaja ja sõbra Mart Mägra juurde puhkeretkele, pistsin leninlikud kaaned millegipärast ometi taskusse. Pass pidi niikuinii kaasas olema, lisaks veel mingi paber, n-ö luba, mis põhjendas piiritsooni sõitmise vajadust, võib-olla mõtlesin alateadlikult, et ega küll küllale liiga tee. Läbida tuli ju Vene piirivalve kontroll.
Oli viimane täisnõukogude aasta. Suvi oli kaunis, idülliline, eriti Saaremaa lõunaranniku laidudel ja rannasoppides, aga see ei leevendanud tõsiasja, et kui olime Mardiga jala- ja kalarännakud lõpetanud ning teel tagasi mandrile Kuivastus tõkke taga peatusime ja sõdurid bussis dokumente kontrollima hakkasid, siis oli minul mingil paberil mingi tempel puudu. Või oli koguni too paber, s.t luba kadunud. Kord oli aga selline, et kui jäid piiritsooni kauemaks kui kolm päeva, siis tuli ennast külanõukogus või kus „sisse registreerida” ja lahkudes „välja registreerida” ja miskisugusel paberil pidid olema vastavaid toiminguid kinnitavad templid ja allkirjad. Miks see mul tegemata oli, ei suuda enam meenutada, aga tegemata see oli ja sõduri jutt oli lühike: mind tõsteti Mardi naabrusest aknaaluselt istmelt maha ja hetk hiljem leidsin ennast sealtsamast bussi kõrvalt telliskividest laotud korrapidajapunktist, kus liikus mundrikandjaid ja lauakese taga istus veidi kõrgemate pagunitega Ülemus. Ta tutvus kiiresti minu „asjaga”, võttis mult millegipärast passi ära (see üksi ilma loata ei aidanud niikuinii midagi) ja käskis seejärel kuhugi nurka istuda. Õhus lehvis ähvardus, et tuleb kordonisse viia või midagi sinnapoole, igal juhul näis täitsa kindel olevat, et buss sõidab mandrile ilma minuta. Kontrollpunkti uks oli lahti, sealt paistis praamile sõitma valmistuv buss ja selle aknast Mardi kindlameelne siluett – minu jaoks järsku ülepääsmatus kauguses. Hiljem Mart rääkis, et oli juba siis hakanud mõtlema, kellele Virtsu jõudes helistama peaks, et mind välja aidata. Ega tal muidugi kellelegi selles asjas helistada ei olnud. Siis küsiti minule viidates, et miks see siin istub. Ülemus laiutas käsi: mida teha, u nevo net dokumenta! Ja sel hetkel lõi nagu hele välk mu meeltesse: meenus taskusse pistetud liikmepilet! Tõmbasin selle välja ja panin Ülemuse ette lauale. Jest dokument, ütlesin. Tema vaatas tähelepanelikult Lenini perfektset profiili ja suuri tähti CCCP ja küsis: Tõ što, žurnalist? – Da-daa, vastasin: iz žurnala tvortšestvo.
Potšemu srazu ne skazal, ütles Ülemus kerge etteheitega, aga juba täiesti muutunud hääletoonil. Midagi ütles veel, käratas järsult kuhugi tahapoole mingisse pimedasse nurka, käskis mulle passi tagasi anda, sähvas ukse all seisvale sõdurile pust graždanin idjot na avtobus, tõusis oma lauakese tagant püsti ja patsutas käelabaga mulle nagu lepituseks omamehelikult selga: eh, tõi!
Jõudsin viimasel hetkel juba tuure üles võtvale bussile ja rääkisin Mardile terve tee, et ei tea, keda tänada selle eest, et mul tuli kodus mõte võtta kaasa kirjanike liidu pilet. Liikmekaart! Mis jumalik ettenägelikkus selles küll avaldus! Mart arvas, et piirivalvurid olid segamini ajanud kirjanike ja ajakirjanike liidu, sest kirjanikke Vene tšinovnikud üldiselt kahtlustavad, ajakirjanikke aga austavad. Aga ma ei lasknud ennast tema skepsisest häirida. Igal juhul oli tõsi see, et liikmekaardi väljailmumine ei päästnud ebamugavast olukorrast mitte ainult mind, vaid oli tõenäoliselt kergenduseks ka piirivalvurite Ülemusele, kes oli minu näol endale tüli kaela saanud. Olime tegelikult korraga ummikusse jõudnud: mina mingisuguseid mõttetuid korraldusi täitmata jättes ja tema neid püüdlikult järgides. Kirjanike liidu tunnistäht aitas meid mõlemaid. Sõrmitsesin oma liikmekaarti ja silmitsesin peaaegu hellalt tema kuldseid kirju.
Imelik mõelda, et ainult mõni aasta hiljem seisime Mardiga selsamal sadamakail ja vaatasime, kuidas Vene sõjaväeautode kolonn ennast vargsi praamile asutas – et Eestist loodetavasti igaveseks lahkuda. Sündis lõpmata palju suuremaid imesid, kui see väike kirjanike liidu liikmepilet tookord Kuivastus suutis korda saata. Aga ei tohi ka seda sündmust alahinnata: oma aja kontekstis see ju nii väga väike ime ei olnudki ja lõppude lõpuks lahenes kõik hästi, peaaegu et võidukalt.
Hiljem, sattudes pealt nägema või kaasa elama mõnd umbset võimukonflikti, puntrasse jooksnud suhteid või bürokraatlikku tuimust, olen vahel kujutlenud, et võiks jälle taskus olla üks päästev maagiline ese, mille saaks õigel hetkel välja tõmmata ja lauale asetada ning valesse rööpasse jooksnud olukord laheneks nagu nõiaväel.
Muidugi tuleb endale aru anda, et on sügavalt väär võrrelda võõrvõimu esindajatega sündinud konflikti nende olukordadega, mis tulevad ette oma riigis. Fantaseerimiskalduvusega seda ei vabanda. Kuigi, jah, ka oma riigi poliitilises leksikas on käibel mõiste, mis on võõrvõimule kõlaliselt küllaltki – ja tundub, et lausa ehmatavalt – sarnane, nimelt: võõrandunud võim. Niisugusest nähtusest on ikka vahel räägitud ja siis kurdetakse selle üle, ükskõik, mida see oma kõikvõimalikes esinemiskujudes igal üksikul korral ka ei tähendaks. Aga kui sellist häbematut võõr-sõna manöövrit endale ometi lubada, siis annab see kujutlusmängule juba täiesti legitiimsed võimalused. Õieti ei ole nüüd meelekujudel enam üldse mingeid piire, nii et ma võin tollase Ülemuse kujutleda ka Eesti Vabariigis ükskõik kuhu ja missuguseks ülemuseks tahes, olgu või kultuuriministriks, astuda tema kabinetti ja lüüa oma kirjanike liidu pileti lauale samamoodi nagu tookord Kuivastus. Ja tema vaatab seda ja küsib: Või što? Žurnalist? Mina noogutan – Iz žurnala tvortšestvo! – ja tema ütleb: Potšemu srazu ne skazal? Ja mina pisut häbenen oma kohmetust ja tema jätkab: Znaju, što u vas stoletije žurnala ne za gorami, i eto prekrasno, no po staromu uže nelzja, nada gonorarõ povõssit i objom žurnala rasširit.[2] Ja mina ei jõua veel kosta ii-d ega aa-d, kui tema juba sama hooga mulle käelabaga seljale lööb ja sõnadega eh, tõi mind oma kabinetist ja – jumal tänatud! – ka minu pöörasest kujutlusest välja põrutab.
[1] Vt: M. Sirkel, Ajad olid segased, kuid selginesid siiski. Eesti Kirjanike Liit 100. „Looming” 2022, nr 4, lk 496–510.
[2] Tean, et teil on ajakirja sajas aastapäev tulemas, ja see on tore, aga vanaviisi enam edasi ei saa, vaja on tõsta honorare ja ajakirja mahtu suurendada. (Vn.)
Lisa kommentaar