Need kel pole ükstapuha

kaigub kõrvus kõrvalteede
tumetuttav tümin
aga üle heinamaade
heljub ürgne ümin

tungib läbi tulemüüri
läbi tumma tuha
ja sul pole ja sul pole
enam ükstapuha

vaateaknad valutavad
raevuvad reklaamid
nähes kuidas hinge ümbert
lagunevad raamid

ürgne ümin lähemale
liugleb üle luha
ja sul pole ja sul pole
enam ükstapuha

     need kel pole ükstapuha
     need kel pole ükstapuha
     nende samme saame kuulda
     neil ei sulge suud
     need kel pole ükstapuha
     need kel pole ükstapuha
     inimlaantes ongi kõige
     kõrgemad need puud

kurb kui olnust ohu piiril
teevad kokkuvõtteid
need kel pole olnud iial
mingeid põhimõtteid

aga ehk veel mõni ütleb
tal ei saagi savi
enam ükski võim või vägi
haigeks meid ei ravi

laiub üle lagendike
lookleb üle luha
ürgne ümin ja sul pole
enam ükstapuha


Ootamatult

ootamatult
astus mu ajju
keset ööd
üks juhuslik salm

muidugi ei viitsinud
tühja pärast tõusta ja kirja klõbistada

ikka ju juhtub
kah mul asi

hoopis ootamatu oli hommikul
kui pärast kohustuslikku kohvi
ja kolme sigaretti
tuli ta tagasi
ja ära enam ei läinud

asusin arvuti taha
panin kirja ja jälle ootamatult
minult midagi küsimata
jalutas ta järel
terve tekst


Pakane

hingan aknal õueõhku
plangul pragab pakane
ootan peagi tuleb külla
tüdruk lumelakane

istub rõõmsalt rahulikult
ahju ette pingile
tulevalgel mõned tunnid
teineteisel kingime

pilgud peatuma meil jäävad
hõõguvaile sütele
ja ei tea kas ammu öeldu
üldse üle ütleme

suhteseier meilgi liikund
mitmendale ringile
kuid ta tuleb istub ikka
ahju ette pingile

adub armsat ahjusooja
peitu pageb pakane
täna taipab talvgi – teda
kartma küll ei hakka me


Kahekesi

kõnelevad kahekesi
kalmistul kaks risti
tajuvad nad teineteise
tundeid küllalt hästi

kõrvuti on kogemata
oldud juba kaua
puude juured ühendanud
allpool ammu hauad

ristidel jääb teineteisest
napilt meeter puudu
kuid nad teavad päris kokku
kunagi ei puutu

kallistused kaaslaseni
kannab kõrge rohi
aga rohkem lähemale
liikuda ei tohi

tuul kui tõlgib nende jutu
omavahelise
nende kahe risti vahel
seisad sina ise

ühte põimuda ei jõua
ristid mitte eales
paned ühe käe siis ühe
teise teise peale

nii nad saavad läbi sinu
vallatleda viivu
kuni lahkud lehvitades
liblikana tiibu