Olga Ravn (snd 1986) on üks mainekamaid tänapäeva taani kirjanikke. Ravn debüteeris luuletajana 2012. aastal ja nüüdseks on tema sulest ilmunud kaheksa teost, nende seas romaanid „Töötajad” („De ansatte”, 2018), „Minu töö” („Mit arbejde”, 2020) ja „Vahalaps” („Voksbarnet”, 2023). „Töötajad” ja „Vahalaps” nomineeriti mainekale rahvusvahelisele Bookeri auhinnale vastavalt 2021. ja 2026. aastal. Granta tänavuses kevadnumbris ilmus Ravni värskeim lühijutt „Ülempreestrinna” („The High Priestess”). Ravni romaane on tõlgitud muu hulgas inglise, saksa, prantsuse, norra ja soome keelde. Kahjuks pole teda veel eesti keelde tõlgitud.

Olga Ravn on lapsest peale tundnud huvi nõiakunsti ja kõige mõistatusliku vastu.^[1] Tema esimene romaan „Celestine” (2015) on gooti õuduslugu, kus noor internaatkooli õpetajanna sõbruneb kooli kummituse Celestine’iga – XVI sajandil hoonesse sissemüüritud noore naise vaimuga, kes koolimajas rahutult ringi uitab. Ravni teine proosateos „Töötajad” on teadusulme mõjutustega lühiromaan, mis koosneb tähtedevahelise kosmoselaeva Six Thousand Ship meeskonnaliikmete tunnistustest ja märkmetest. Nende tunnistused on lühikesed, anonüümsed ega ole esitatud kronoloogilises järjekorras, vaid näiliselt juhuslikult ning alati ei ole selge, kes räägib. Laeva meeskonda kuuluvad nii inimesed kui ka humanoidid ning „tööliste” peamine eesmärk on hoolitseda ühelt asustamata planeedilt pärit imelike objektide^[2] eest, millesse nad kiinduvad. Ravni kõige uuem romaan „Vahalaps” räägib XVII sajandi nõiajahist Taanis. Mitmekihiline ajalooline romaan põhineb arhiiviallikatel ja räägib loo nõiduses süüdi mõistetud Christenze Krukowist ja tema kaasteelistest.^[3] Romaan on aistinguline, kehaline ja läbi tunnetatud – Louisiana Channelile antud intervjuus rääkis Ravn, kuidas ta „Vahalast” kirjutades kehastus ise nõiaks ja keetis rahvaluule arhiivist leitud vanade retseptide järgi oma köögis nõiarohte, enne kui nendest kirjutama hakkas.^[4] Ka oma imeliselt imelikus Substacki blogis jagab Ravn oma jälgijatele vanu nõiaretsepte, näiteks kuidas pääsukeste abil kõiki uksi avada või teisi ennast armastama panna.^[5]

Seejuures on nõiakunsti ajalooga tegelemine osa Ravni feministlikust praktikast.^[6] Tema romaanid tõstavad esile hooletöö väärtuslikkust, kritiseerivad neoliberalistlik-individualistlikku produktiivsuskultust, mis muudab inimese pelgalt instrumentaalseks objektiks, röövides temalt inimlikkuse ja agentsuse. Tema looming on mitmehäälne ja tugevalt intertekstuaalne, suhestudes nii ajalooliste allikate ja levinud mõttemudelite kui ka üksikute kunsti- ja kirjandusteostega. Ravn tõstab oma loomingus esile kogukondlikkust, mitmed tema tekstid on sündinud koostöös teiste loovisikutega. Ravn otsib ühelt poolt dialoogi ja ühisosa, teisalt kritiseerib, nihestab ja kirjutab ümber ühiskonnas levinud kultuurinarratiive. Näiteks romaan „Vahalaps” sai alguse Taani rahvusteatri palvest luua autentsetel arhiivimaterjalidel põhinev näidend Taani nõiaprotsessidest. Seda kirjutama hakates avastas Ravn, et ametlikes kohtudokumentides puuduvad süüdimõistetud naiste tunnistused. Ta süvenes seetõttu ka folkloori- ja rahvaluulearhiividesse, et anda hääl neile, kellelt ajalookirjutus oli selle röövinud. Oma üllatuseks leidis ta eest terve paralleelmaailma: rikkaliku materjali, mis koosnes lauludest, loitsudest ja mitmesugustest praktilistest juhistest ja retseptidest.

Ka Ravni kolmas romaan „Minu töö” on tugevalt intertekstuaalne ning dialoogiline, suhestudes muu hulgas nii Mary Shelley „Frankensteini” kui Charlotte Perkins Gilmani „Kollase tapeediga”. „Minu töö” püüab sõnastada emaks saamise kogemust loovisiku pilgu läbi ja arutleb kirjutamise võimalikkuse üle, olles samal ajal ema. Romaan otsib vastust küsimusele, kuidas muudab emaduskogemus romaani vormi ja selle poeetikat? Mis juhtub luulega sünnitava naise sees ja kas luuletamine on emana üldse lubatud? Omaeluloolise taustaga romaanis puruneb loo jutustaja minaperspektiiv, pihustudes mitme tegelase vahel ning minajutustajale tekib teisik. Naise agentsuse kadu ja kultuuris levinud narratiivide mõju üksikisikule antakse romaanis edasi läbi perspektiivide paljususe, mis räägivad naise asemel, temast üle või tema eest.^[7]

Ravni stiil on keerukas ning tema romaanid on hoolikalt läbi komponeeritud mitmekihilised mõistatused. Need ei ava end kohe, vaid järk-järgult ning võib-olla alles teisel või kolmandal lugemisel. Seejuures ei ole keerukas vorm kunagi eesmärk omaette, vaid oluline osa Ravni katsest sõnastada seni sõnastamatut, näiteks nihestatud ajataju, valu või vaikust. Ravni järgi peitub keeles terve maailm ja maailmavaade ning just läbi erinevate keele- ja vormivõtete tõstatab ta olulisi teemasid nagu hääleõigus, agentsus ja aeg. Ravni otsinguline stiil nihutab ja nihestab seega ka romaani vormi, seades küsimuse alla mitte ainult selle, mida räägitakse ja kes seda teeb, vaid ka kuidas seda teha.

Olga Ravni mitmekülgne looming uurib naise vaatepunkti kaudu üldist inimkogemust^[8] ja meie suhet mateeriaga. Tema loomingut läbib terviklik, maagiline maailmatunnetus, kus mateeria ärkab ellu ning ka näiliselt elututele objektidele antakse hääl – pannes kõnelema kas või ilma suuta vahanuku.

---

^[1] Anahit Behrooz, Olga Ravn: „I’m very mistrustful of writers who don’t read”. Intervjuu Olga Ravniga. Southback Centre 3. X 2025.

^[2] Need „objektid” on osalt inspireeritud taani kunstniku Lea Guldditte Hestelundi posthumanistlikul näitusel „Consumed Future Spewed Up as Present” eksponeeritud rippuvatest marmorskulptuuridest. Hestelund palus Ravnil midagi näituse jaoks kirjutada ja sellest kasvas hiljem välja „Töötajad”.

^[3] Christenze Krukow oli väidetavalt ainus aadlisoost naine Taani ajaloos, kes mõisteti süüdi nõiakunstis, ta hukati 1621. aastal pea maharaiumise teel.

^[4] Writer Olga Ravn: Occult Work and Maternal Gothic. YouTube 19. XII 2024.

^[5] olgaravn.substack.com.

^[6] Muu hulgas asutas ta koos Johanne Lykke Holmiga feministliku kirjutamiskooli ja performance-grupi Hekseskolen (Nõiakool), mis tegutses aastatel 2015–2019.

^[7] Selle katkendlik, žanriülene ja kollaažilik vorm võimaldab erinevaid lugemisviise ja üks neist lähtub näiteks „traumakirjutuse” mõistest. Vt Marianne Lind, Poetics of Trauma in Olga Ravn’s My Work: Towards Matricentric Writing. Interlitteraria 2025, kd 30, nr 2, lk 352–370.

^[8] Kuigi ideaalis tegeleb kogu kirjandus üldise inimkogemusega, siis paraku on tänapäeval endiselt levinud seisukoht, et meeskirjanik annab ennekõike edasi inimkogemust, aga naiskirjanik kõigepealt naiskogemust ja alles siis võib-olla inimkogemust. Dagmar Lamp on kirjutanud hiljuti: „[K]üll pole autor piisavalt ilus, küll pole ta piisavalt noor, küll on tegemist „naiskirjandusega”, mis on justkui mingi eraldi žanr, seevastu kui „meeskirjandus” on miski sooülene, tõsine, tõsiseltvõetav.” Vt Dagmar Lamp, Mis vaevab naiskirjaniku südant a. D. (ATH) 2026 ehk Kus on fuuga? Sirp 21. VIII 2026.