I
Kolm korda elus olen olnud õnnelik. Õnnelik ainsas elus, mida tasub elada – kirjanduses. Esimene oli lapsepõlves. Lebasin koduaias murul, kapsavanni pealt võetud õhukesel puhtaks raputatud tekil, mis ainsana mulle sobis. Olin juba sündides arenenud esteetilise maitsega, pealegi tuli tekil peale minu eblaka poisikesekeha kandmise taluda veel lisaülesannet – lugemist. Minu kõrval oli suveks välja värske õhu kätte toodud kaktus, sama suur kui mina, aga vanem, üleni hall habemik. Kuid vanus oli petlik, peatselt, päikesepaistel tekkisid jämeda varre külge rohelised võrsed. Ta seisis seal seni, kui jälle külmaks läks ja isa pidi ta käte vahel tuppa tagasi tassima. Käes olid isal paksud puldankindad, aga alati olid käed okkaid täis ja isa kirus kaktust. Mind ta nii kunagi ei kirunud. Aga ma olin kaktus kindlasti, minu okkad on sügavamal. Minu käes oli raamat. Raamat oli õhuke, pisut kolletanud lehtedega. See raamat oli mul jäänud vanaisast. Vanaisa enam ei olnud. Ta oli maha lastud. Raamatut maha lasta ei saa. Ma ei võtnud raamatut selle pärast. Ma ei tundnud elu. Võtsin raamatu, kuna ta ei näinud välja nagu tavaline raamat. Ta oli teistsugune, väike, õhuke, väärikas. Ja vana, vanem isegi kui mu vanaisa, keda ma kunagi polnud näinud. Pilte olin näinud, alasti mees koduaias, parem käsi sirutumas lehtede vahele, aga puu polnud õunapuu ja ma ei tea, mida ta sealt võtta tahtis. Raamat on alati vana, ka siis, kui on uus, värskelt ostetud seiklusjutt või reisikiri. Raamatut lahti tehes tabab mind külm hirmulaine: äkki saan pärast lugemist aru kõigest, millest ma seni pole aru saanud – punasest ja mustast ja vanaisa surmast –, aga seda ma ju ei taha, ei taha aru saada ei kõigest ega rohuliblestki, mille olin oma kapsalõhnalise teki ja kehaga surnuks muljunud. Nihutasin tekki nii, et see ka tunni pärast jääks varju. Päike ei liikunud taevas mitte idast läände, vaid vasakult paremale, ronis ägisedes üle sealauda ja prügikasti ja jäi siis keset päeva flokside taha sobivat hetke passima, et mind muruplatsil magama uinutada. Umbes tunniga saan raamatu loetud. Lehekülgi oli seal küll vähe, aga kuna ta oli vana, siis oletasin, et on ka raske, sama raske kui luule. Olin oma lühikesel eluteel – 5+ – jõudnud mõningatega tutvust teha – Under, Alver (viimast pidasin prantslaseks ja hääldasin pika e-ga ja olin pettunud, kui lähemal vaatlusel selgus, et eesnime lõpus polegi y, vaid i) – ja visanud nad ahju, teades, et saan selle eest karistada, emalt pisarad, vanaemalt sügava ohke, ainult vanavanaema ei ütleks vahest midagi, sest tema tutvus kirjatähega on minu omast veel puudulikum. Mulle jäi arusaamatuks, miks ridu täis ei kirjutata, oli see ju selge paberiraiskamine ja seda ajal, kui isegi võid ei tohtinud saia peale panna nii palju, kui tahtsid, ehkki või oli väga hea. Minu lukku tükib tulevik – lukku, panen su lukku, sa ei tohi teada saada, mis juhtub, mis saab edasi.
Raamat, mille lugemisega kohe algust teen – valgete õitega floksibaldahhiini jahe hingus kaitsmas mind päikese pistete eest –, on sündinud samal ajal kui mu ema – 1924. Tollal ma isegi ei teadnud, mis aastal mu ema on sündinud, ja isegi seda ma siis veel ei teadnud, et ma oma ema armastan. Lugesin raamatu ühe jutiga läbi ja kohe tuli tahtmine kedagi kallistada. Vaatasin ringi, puud ja põõsad jäid kaugele. Selleks, et neid kallistada, valikuliselt mingit üht, punast sõstart, rabarbrit või antoonovkat, tuli ületada vahemaa, panna jalga sandaalid, minna ja tulla, minna lootusrikkalt, tulla aga ehk pettunultki, sest ei saanud ju kindel olla, et puudel, marjadel ja lilledel minu jaoks õitsemise ja kasvamise kõrval mahti on. Kahmasin kaktusel ümbert kinni.
Lugemine[1] lõppes veriselt. Kuid õnnelikult. Vaatasin uhkusega käsivartelt alla voolavaid peenikesi vereniresid, sekka ka üksikuid torkeid, punkte pruunil poisikesenahal, põlenud pärgamendil või papüürusel. Ning lasin ennast tohterdada kohale jooksnud emal, kellel oli ühes käes marlirull, teises sahvrist süldi kõrvalt kaasa haaratud poolik viinapudel haavade puhastamiseks, ja vanaemal, kes oma lillevaasisuuruse ning ka -sarnase näo, lotendavate põskede ning „varesele valu” sõnadega sai hakkama samaga, mis ema viina ja pindega. Kust nad küll teadsid, mis minuga juhtunud oli, polnud ma ju häältki teinud? Kas nemad tulid tulevikust, ajast, mida veel polnud?
Ma ei tea, kes mu õnnest nii kähku teada andis? Äkki sipelgad, kes siinsamas murumätaste vahel teki all luurasid, oodates hetke, kui ma neid tähele ei pane, raamatust ehk enam tagasi ei tulegi, küll oleks see vast pidupäev loomakeste jaoks, kes kallistamiseks olid siiski liiga tillukesed ja nobedad, ehkki raamat ka neid emmata käskis.
Olen õnnelik veel siiski, kui ema ja vanaema toel mind kõige vanema ema, Mamma (kes on vanaema ema) voodi ette kantakse ja näidatakse, et olen terve või kui mitte päris, siis igal juhul tohterdatud ja heade sõnade siidvoodrisse mässitud. Mamma on alati haiglane, oli juba siis, kui mind veel polnud, ja tal on komme iga asja peale, mida pole juhtunud, öelda „jumal tänatud”: jumal tänatud, et täna vihma ei saja ja et hommikused keedumunad pole liiga vedelad ja et isa purjus pole (haruharva, kui seda juhtub) ja et… minuga pole midagi juhtunud. Mida, seda ei tea.
Mamma ei tea, et olen olnud õnnelik. Kuidas ta seda ütleks, kui teaks? Kui ta kirjutada oskaks, võiks ta hirmu tunda, et olen mitte surnud, raamatusse läinud, vaid ellu ärganud ja kallistanud kaktust, nagu oleks see Beatrice. Aga ta ei oska, ainult minu nime, vahel ühe o-ga, enamasti siiski õigelt, kahega, aga kui valimiskast koju tuuakse, siis teeb ta sedeli peale risti ja sellest piisab, et meid maha ei lastaks või pokri ei pandaks, nagu see juhtus vanaisaga, käsi (aga ma näen ka tema katmata kannikaid) võtmas õuna, aga nii, et õuna polnud, oli raamist väljas – paradiisis on vaid saatanad, sõrm püssitriklil. Mammal on must raamat. Raamat on piibel. Ta loeb. Lugemine loeb, kirjutamine mitte. Vähem. Piiblis on auk. Auk on õunasuurune.
Ühel ööl vajub kaktus lössi. Ema helistas mulle, ütles, et olla ohanud, aga mitte oohh, nagu Mamma, nagu Memm (ja varsti ka ema ise), vaid hoopis ohhohoo. Ma ei tea, mida jõudis öelda püssitoru ees seisev vanaisa. Vist mitte midagi.
II
Ma ei tea, mida teha raamatuga, teise raamatuga, mis tegi mu õnnelikuks. Ma ei suuda välja mõelda lugu (aga esimeses ju suutsin), mis ühendaks raamatu ja elu. Minu kõrval rohul siples mu poeg, ta polnud just äsja sündinud, aga ma tunnen, et kui tahan raamatust lähtuvat, päiksena minu poole tunglevat, läbi õunapuu okste voogavat õnnetunnet uuesti esile manada, siis pean ütlema, et olen just äsja saanud isaks. Ma ei suuda välja mõelda veenvat lugu sellest, et olen abiellunud, astunud ellu, uude ellu, mille kohta ma midagi ei tea, võtnud riske, mille kohta olen nõrutanud teadmisi vaid raamatutest, itaalia ja prantsuse filmidest. Katsu ikka, ütlen endale ja kandun seejuures aega, mida ma ei sooviks, aga pean, kui tahan elada edasi aega, mis on mu oma tiiva alla võtnud – pahatahtliku, arvan, kuna ei suuda midagi teha raamatuga, mis tegi mu õnnelikuks, teist korda, ja raamat on ka uus ja tunne on ka teine, kuid ikka veel sama õnne piires. Elan nüüd Pärnus. Aga ma olen siin võõras. Vahest vaid kaktus aitaks. Aga kaktus on surnud. Torgiksin end jälle verele. Raamat on mul küll käepärast, aga ma ei taha teda uuesti avada, tundmaks, et õnn, mida võisin tunda kodus, siin ei kordu.
Mis on õnn? Õnn, mis tuleb raamatust, on loomu poolest aeglane. Ta algab kuskilt, koopast, kus pole varje, roomab sealt välja ja jõuab sinuni. Riputab end sinu kaela, ripub seal nagu sall, mille su isa unustab kaela panemata, külmetub ja sureb kopsupõletikku; sa pead ta kiiresti kaela ümbert raputama, enne kui temast saab punane joon. Jah, need on vaid tühipaljad sõnad, mis aga kohe tähendama hakkavad, kui nad kirja paned – kui julged –, ja tõmbavad su kaasa, kuni tekib paus, ja siis võib juhtuda, et oled tagasi seal, kust algasid, alguses, allikas. Ehk siis raamatus, erakordses, kolmekordses (kolmas veel tuleb).
Ja siis kutsutakse sööma – heledalt, valgelt. Hüüe on sama valge kui laudlina. Ja puhas. Meenub mu enda kodu ja vanaema, kes iga kahvli iga haru vahelt käterätiga läbi tõmbas ja kuidas ajapikku see komme kadus.
Ka ma ise olen pikkamööda uppunud uutesse kommetesse, teistesse käitumismallidesse kui siis, kui olin laps ja unistasin päevast, mil ma ei pea minema tuppa sööma, vaid võin kaktuse kõrval peesitada, mitte logeleda, nagu tundusin just ütlevat (ja kas midagi muutub, kui lisan l-i: pleesitan?), ja lugeda, lugeda, lugeda. Kui Lenin õppis ja õppis ja õppis, ja seda mulle koolis õpetatakse, siis mina loen ja loen ja loen, aga midagi ei õpi; ei saa targemaks ega lähe lollemaks. Aga mu kombed muutuvad, peavad muutuma, kui tahan, et mul oleks endal laps; oma lapse, mõtlen, teen sellise, et ta nii palju ei loeks, loeks parasjagu, ma pean teada saama, kui palju on palju – lehekülgede arv, norm, mille ületamine toob kaasa hävingu. Ja ma seisaks siis piitsaga kõrval, näol mesimagus naeratus, ja jälgiks iga rida, mis mu poeg raamatust nagu piimakannust endasse nõrutab; sähvakas käib, raamat kukub käest – nii, tänaseks aitab! Ja ma sunniks iga liigse sõõmu suust tagasi, kehast välja, kakahunnikuks kaktuse kõrvale!
Uued kombed tähendavad, et olen abielus. Ja abielus ei saa enam lugeda, lugeda nii, nagu ise tahaksid, pead silma peal hoidma lapsel, kes sinu kõrval murule laotatud tekil rahumeeli porgandit närib, ja sa pead nii lugema, et ühe silmaga loed, teisega aga jälgid, kas laps – poeg, jumal tänatud! – mitte juba näost sinine pole, sest porgand on talle kurku kinni jäänud ja sa pead raamatust kiiresti välja saama, et poeg jalgupidi üles tõsta ja talle käega, kust äsja raamat on kukkunud, vastu selga lööma, ja nägema, kuis surm heitunult jalga laseb, väratist välja tänavale, kus ohvrid juba ootamas.
Uued kombed tähendavad, et mul on kõrgem haridus ja ma juba tean, tean tõelisi tõdesid, taevaseid ja maiseid, neid on mulle õpetanud ülikool, kus mäletamist mööda oli hea olla, aga tarkuse templist ei jäänud mulle meelde mitte auditooriumid, sambad ja koridorid, kõik uhked, kõrgid, üleolevalt õlgu kehitavad, tõrjuvad, õudusjutuna ehmatavad, vaid hoopis tualett, alati käepärast, ka siis, kui olid temast kaugel, anatoomikumis või isegi raeplatsis. Tualeti uks oli paremat kätt kiiksuga klaasukse taga, sealt edasi pääses peahoone õue, ja õuel, külghoone seinas olid uued uksed ja aknad, aga sinna ei tahtnud minna, igal juhul mitte enne, kui olid lahti teinud idamaise Tu A Leti ukse, tundnud vinget kloorilõhna, pilgutanud kuserennini jõudmata silmi, teinud pähe „hädanäo”, puhuks, kui seal viibis veel keegi. Keegi, kes võis sinu ebatavalist käitumist tähele panna, märgata, meelde jätta. Toda viimast, meelde jätmist, kellegi mulle võõra ajurakkudes elamist, kartsin ma suisa paaniliselt ning pidin seetõttu nii mõnigi kord igas mõeldavas mõttes – ja neid on rohkem kui kaks – kannatama.
Uued kombed tähendavad, et ema ja isa tahavad, et ma kodulinnast lahkuksin. Kiirustada pole vaja, aega on, aasta pikk, aga kui kool läbi, on parem minna. Ema kardab, et kui ma jään, lastakse mind maha. Nagu lasti vanaisa. Ja ma ei tea siis, mida mõelda, kui kuul mulle koljusse augu raiub. Ema ei tea, et ta kardab. Mina tean. Tean, et kui jään, ei juhtu midagi; isegi pruut ei muuda midagi, ka tema on ei midagi, mitte midagi ei juhtu, kui mul on pruut ja ta mu maha jätab või mina tema, vahet pole, on ainult see, mida pole – eimiski, eimidagi.
Ja ma tean, et kuigi mu armsad vanemad on mind ära saates elus – ema aknal, isa uksel –, on nad surnud. On surnud ka siis, kui nad mind Tartusse vaatama tulevad või kirju kirjutavad. Need on surnute kirjad, need on mul alles, ootavad vaatamist, ilmumist, ilmutamist. Ja kui nad päriselt surevad ja ma nad maha matan, on mul kergem, sest nad on mind õpetanud surmaga leppima. Lahkuma. Ka ise (loodetavasti).
Uued kombed – armastus, laps – saavad vanaks, kolletuvad nagu vanade fotode ääred. Ma ei tea, kas olen õnnelik. Kui ütlen, et olen, ja nii ju ka on – aed on suur, suurem kui paradiis, mis oli mu naise koduaiaga võrreldes tilluke –, siis pean, püüdmaks ajahetke, tundi ja minutit, lisama – raamatu! Raamat teeb mu õnnelikuks. Ja mitte vaimselt, vaid füüsiliselt. Vaimselt oleks siis, kui seisaksin majaesisel terrassil, pilk eikuskil, silmad muremuretud nagu murelikobarad, ja ei taha tuppa tulla, sest mind on haaranud loomepalang ja ma ei võta midagi suu sisse, enne kui musse on tunginud järjekordne valus torge, mis peagi vormub reaks. Õnneks seda pole, kõik kulgeb tasa ja targu, joon naabriga uusaastaööl ühest ja samast pudelist lonksu viina ja saan aru, et olen enam-vähem oma. Kui vaid jõuaks terve tänava, nii vaikse, nii tunnelina kulgeva (suur tamm paarsada meetrit eemal kooldub üle tee, nagu poti kohale kummardunud pasandava hiiglase kõht), nii õdusa, õuede kaupa õnne peitva läbi käia! Aga ka aastakümnetepikkust kadedust ja keelekandmist peitva.
Tuppa lähen tantsiskledes. Toas taltun – kombed peavad jääma, neid ei tohi kaotada isegi mitte inspiratsioonileegis põlev kirjanik. Minu puhul langevad ära kõik ohutegurid – süttimine, põlemine, kirjutamine. Välja arvatud üks, lugemine! Lugemine teeb mu imelikuks. Oleks nagu haige, aga ei ole ka.
Mu naine näeb selle kohe ära. Tunneb ära hääletoonist, on valmis tooma kraadiklaasi või andma suhkruvett. Ämm ja äi, neist paistab läbi aknast voogav valgus. Ja jälle tunnen ma ennast tänaval, mis on tunnel, ja ma seisan ja ootan, millal rongi rattad must üle sõidavad. Miks keegi ei saa aru, et jalge all on rööpad ja valgus tuleb raudruuna otsmikust? Tunneli lõpus on surm. Isegi mitte must. Värvitu, mõttetu.
Jumal tänatud, et sa viimasest lausest kaugemale pole jõudnud, sosistab mulle kõrva kadunud Mamma. Jumal tänatud, et su abielu pole lõhki läinud. Jumal tänatud, et sa pole isa pojale, keda sul pole, on see, kes on – päästjast päästetud. Elus, terve. Jumal tänatud, et ükski jook pole poolik, ükski toit liiga hea. Jumal tänatud, et sa seda ei ütle, mida sa nüüd ütled (ja mis ei kuulu sulle):
„Ja mida ma siis otsin? Mispärast ma piinlen? Miks? Milleks? Vastust ei ole.”[2]
III
Mis juhtub, kui sust sõidavad üle rongi rattad? Mitte midagi, sa ei sure. Elad edasi, seljal (kui olid kõhuli) kaks triipu. Või rinnal (kui julgesid vaadata üles).
Postuleeritud postuumsus annab – kingib – mulle võimaluse konstrueerida absoluutne olevik. Mitte midagi pole olnud enne ega pärast. On ainult On. On: tänane päev: 14. Kuu: 11. Aasta: 2021. Tund: 21. Sekund: 41. Hetk, mis kestab igavesti. Viivu viivitus. Järgmine täht, mille kirjutan, ei tohiks olla loetav, sest aega pole. Aga on. Sest ma mitte ei kirjuta, vaid loen: piimkirjas piimmetsa vilus:
[1] Dante Alighieri, Uus elu. Tõlkinud J. Semper. Tartu, 1924.
[2] V. Astafjev, Hiidkala. Tõlkinud V. Krimm. Tallinn, 1983, lk 381.
Lisa kommentaar