Märgotuisi õnnõst põimukuust rehekuuni 2020

TRIINU
Õnnõga kuun ku
arvu saat minkas om aig
naarda vai ikkõ.

LEILA
bussi pääl
aig vinüs ku näomaski kumm
iho ikk soolast silmävett
noq süä naaratas
õnn om tasakaal

TRIINU
Tsirgu jo laulva
õnn nõsõs kuun pääväga
päiv om õnnõ täüs.

LEILA
Õnn sirotas varbit
lämmäh sängüh
nuhutas kohvihõngu
ni hummoguhall
jääs akna taadõ.

TRIINU
Õnnõs om vaia
õnnõ ütte sõpra ja
hää hõnguga tsäid.

LEILA
paar sõnna
varra hummogu
tiidmine
et kiäki hoit sinno
varahummogunõ
õnn

TRIINU
Seod suvvõ ei tulõ inämb.
Tulõ-i seod suvvõ.
Tuu nõsõs ja puhk puiõ päält lehti.
Latsõ rühkvä kooli poolõ, nõnaksõ sinitse.

(Viivi Luige ja Artur Adsoni abiga)

LEILA
Sõnno olõ-iq vaija.
Ku kavva ei olõ kohviguhõ saanu! 

TRIINU
rõõm väikeisist asjust
suurõ jääse nägemäldä
väikeisist müüdä ku kaet

LEILA
üsätäüs
kuiomislämmit mõssu
massina trumlist
nigu lämmi kallistus
külmäl
kündlekuupääväl

LEILA
taivah om täüskuu
imeillos keväjäilm
ja tüüstress jääse lännü nädälihe

TRIINU
Ma istu rongin.
Rong sais, päiv paistus, lumi helkäs.
Sõs nakkas maapind aknõ takan liikma
ni võtt rutulidsõlt huugu.
Puu’ tormasõ rongi aknõ takast müüdä,
puhma’ rututasõ ummi päävätegemiisi mano,
hainakõrrõ tuiskasõ nailõ perrä.
Näil om kipõ, nä kae-i hääle ei kuralõ,
pilk ütsilde, õkva, ladvaossa’ veidü kumarilde
rühkvä pedäjä’, kõo’, kuusõ’, haava’, lepä’, sekkä mõni tamm
näoga vasta häöngüt, kolmas silm
luutusrikkalt sälä takan tagasi kaeman
vasta umalõ tulõvigulõ.
Rong sais, päiv paistus, lumi helkäs.
Õks viil.

LEILA
Täämbä hummogu om süküs akna takah.
Väläh om külmemb ni terve üü om sadanu.
Halliq pilvõq
ikva väläh vihma
akna takah uulits hall
tarõh om lämmi
kohvihõng
värski saia võiuga.
Olku väläh, miä om
umah kotoh om hää.

TRIINU
Mere veeren om
mu välämaa kon kõik om
tõistõ ku koton
meri härgütäs
liikma mu rõiva hiussõ
ja mõttõ pää seen.

(Øyvindi luulõt lukõn)

LEILA
vesi juusk jää all
tsirises tassakõisi
piätümaldaq
noq ku kaas ütskõrd sulas
sis saa tormada