Inspira

Kaasaegne muusa, Inspira,
ilmutab end
kortsund ajalehel,
õõvkuhtuvais päevauudistes,
sinistes digiruutudes
igaühepeos,
mõtteheietes
igaühepeas,
porilompidesse
keksinud taevakildudes,
vareste nokas
linna paakunud jäätmepangas,
proseccoklaasidest
läbi kumavas valguses,
auto tagasivaatepeeglis, koos
nimetuks valduseks saanud linna
öhe kujutud ihadega,
tuimtühjades pilkudes
vastasistuja rongiistmel,
tuules lendlevas
kommipaberis,
kui seisad
oma sisemises
ilmameres,
varbad vees,
peos kajakasulg,
ja kirjutad oodi
Inspirale,
sulega lainesäbrule
mõtteis laulval liival.


Tõdemus

Jurist ei ole luuletaja,
vaid sõnakaalujast turist,
kes diletandi õhinaga
kui Pegasuse prokurist
välkväisab oma põhiajast
üht muusat
kõrge kunsti majast.


Lugemiselamus

Kui keset keskea halli miljonite varjundite riiki
ühtäkki kohtad habrast, haruldast
ja lumivalget
hingelinnu liiki,
kel laulus
esimese kire
tühjakspõlemata lõõm
on külmunud kristalliks.
Ta peletab su päevast
kõike kiivalt katva kaitsva halli
ja tema laulu
selge sõna
sõõm
su hinges
hetkeks helahtab
kui
esmakordse
armu
ahastuse-eelne
rõõm.