Persephone kirjutab emale kirja

Kõigepealt – põrgu ei olegi nii sügaval – 
juuksed jäävad puude juurtesse kinni 
& suudan eristada sammukrudinat,
tõrude langemispotse või kõlavat labidat
lükkamas lahti värsket hauda või võtmas
tulbisibulaid üles, et neid jagada.
Päeval & öösel saalivad jalutud või siis
liigsete jalgadega olendid põrgu vahet. 
Nägemine on uruelukail paraku nigel.
Ülailmauudisteks pole neist asja.
Väidavad, valgus olevat „vali” (kõnekujundid
tulevad helidest; kuulmine on neil terav).
 
Surnud on just nii nürid, nagu oodata ongi.
Arenevad kui uruloomadki – pimedaks jäädes.
Mõnikord võivad ka väljas käia – kuid üksnes öösel – 
oskavad öelda ainult, kas kuu ikka paistis. 
Nagu ööliblikad lasevad ennast petta
igast kutsuvast leegist – olgu see lamp või küünal.
Naasevad kohkunult & kõrbenult, lutsides sõrmi,
rõõmsad, et pori on jahe ja tihke ja pime.
Nad on totrad & tänulikud ega mäleta midagi.
Proovisin jutte vesta, kuid nad ei suuda kuulata.
Nuiavad nagu lapsed valesid üksikasju – 
Kui pikad küüned sel mehel olid? Kas naine kandis kingi?
Palju nad hommikust sõid? Mis asi on lumi?
Ja siis ei tee nad vastuseid märkamagi.
 
Mu mees, nende vadast villand, ei kuula, ei kõnele.
Ega siin tühjast-tähjast polegi midagi rääkida.
Ilm on alati sama. Miskit ei juhtu. 
(Kuigi teinekord tunnen, et puud kõiguvad paigal
justnagu lein, väänlevad varbad krampumas mulda.)
Süüa pole siin muud kui tooreid peete & naereid.
Juua pole siin muud kui mudas kurnatud vihma. 
Muidugi, nälga ja tööd ei tunta, olgu neid pealegi palju – 
(surnud sigivad justkui nartsissisibulad – 
seksi ja seemneta – üleni mulla all – 
kuid kõigist tõugudest kiiremalt. Kärbestest hullemad!)
 
Tunnen sust puudust ja mõtlen sinule tihti.
Ole hea, saada lilli, kipun neid unustama.
Kui rapsan neid juurtpidi alla, lähevad kroonlehed kaotsi 
ja neil on komposti hais. Ma püüan küll kirjeldada
nende värvi ja lõhna, kuid keegi siin mind ei usu.
Arvavad hoopis, et nad on sama mis seened.
Ent ükski koer pole nõnda ustav kui surnud,
kel pole naisi, lapsi ega ka elu,
ei selgeid, ei salamotiive hakkamaks vastu.
Pealegi on minu mees nii lahke, lahke isand,
ta ei taha meilt midagi, mitte-mitte midagi – 
talvest sügis, sügisest talv saab nii,
kui meil kestab jõudeoleku raske õppetund.
 
Ta ei mõista, miks ma kirjutan kirju.
Ütleb, et sa ei saa neid kunagi kätte. Tõsi –
lehejäänustest paber kleepub kokku, siis kõdub;
tindiks on ainult verd ja see läheb pruuniks kui lehed.
Ta leidis mu kirjapeidiku, sest ma panin need varju,
mõeldes, et ta saab kurjaks. Kuid miski ei vihasta teda.
Ta võttis pihku mu käed mu lõhutud sõrmedega,
kust lõigub tinti paberi õhuke nuga.
Ta ütleb, mu vaev on tühi, ja ta ei keela seda.
 
Inglise keelest ENE-REET SOOVIK

 
A. E. Stallings (snd 1968) on Ameerika luuletaja ning klassikaline filoloog. Ta on avaldanud viis luulekogu ja tõlkinud inglise keelde Lucretiuse „Asjade loomusest”, Hesiodose „Tööd ja päevad” ning koomilise eepose „Konnade ja hiirte sõda”. 2023. aastal valiti Stallings Oxfordi ülikooli luuleprofessoriks.
„Persephone kirjutab emale kirja” ilmus esmalt ajakirjas Poetry 1997. aastal ning seejärel autori debüütkogus „Arhailine naeratus” („Archaic Smile”, 1999).
 
E-R. S.