põhjamaa lapsed

     põhjamaa me võime olla lapsed,kuid saame ükskord kellelegi lõunaks. me valmime kui kõrges ladvas õunad, kuni meile hakkab aja hammas. ja ma ei tea, kas ikka lillesidepüsivam on haavasidemest. aeg on mööduv, aga kindel pide. ma usaldan ja haaran pidemest.  lumekargelt küll ei jää me põueõnn või valu, ilu ega õud. me jookseme ta eest ja kätte õue,kuni meis veel tuikab elujõud. ja kui kord tuleb minetada seegi,siis me ei sõida tasa üle silla,vaid sõuame nii tormaakalt kui saab —  kindel see, et ära me ei pleegi:me võime pigem põhja kõrbeda.  mu isamaa on armuline võib juhtuda, et heidan kord su rüppeunele. kuid seni pikutanma lihtsalt sinu murukamaralja teen su külma merre mõne hüppe. kuid nähes kõike seda vodevilli,sa põrmugi — ma tean — ei pahanda:sa eelistad tast õitsetada lilli.     selle maa keel meie — liivlased, alliksaarlased,punapõsised valgeklaarlased,köhalased ja nohulased,pidevahädaohulased,okkalised, mägised, raudsed,rabavad, metsikud, tammelaudsed. jää-ääri, töö-ööd ja ennast täis, meie pärisorjus on päris — ta on meil raamatuis, suudes ja päis.kes ta kord juba sündides päris,sõnas ja lihas ta köit mööda käis. küllap selline saatus, kui tabab, ühele rahvale õnne ei too — kui me ainult, ka kaelani rabas,ei oskaks öelda nii lihtsalt: ah soo.   tasane maa * oleme sündinud tasasel maal,aga meis maa pole tasa.ei merigi luba küsi,vaid möirgab meis maaga kaasa. ja kui ka on tasane maa,siis meie vaiki ei püsi.  * oleme sündinud tasasel maal,kuid täna ei triigi me riiki.loos on konarustelgi kaal — jäägu ta nendest triiki. meile meeldib me tasane maaja see pole mõistagi patt.kuid tähtis on mitte tehatemast maad lamedat.

 


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Ülikooliaeg 1965–1970

Ülikooliaastad olid minu jaoks eriline aeg. See oli nooruse tippaeg, vabadus enne argipäeva kohustusteringi astumist. Aeg, mil tahtsid veel kõigest teada saada ja uskusid, et see on ka võimalik. Kui…

Vanaulme kurioosumite kabinet

1
Kirjandusantoloogia mõte on tihti anda ülevaade mingist olemasolevast ja kirjanduses üldiselt teada tekstikorpusest, aga sedasorti antoloogia võib muutuda ka ise kirjandusloo aktiivseks osaliseks, mingi suuna või põlvkondliku kirjandusvoolu sünnitajaks, defineerijaks.…

Millest me kõneleme

„Kui kõneleme kunstniku vastutusest, siis kõneleme kohustusest süveneda, jõuda läbi argipäevase ja pindmise sügavusteni, mis polegi ehk märgatavad. Kunstnik avab pealispinna, ja tema järjekindluses, kohustuses kannatada, taluda pinget, mis askeldusisse…
Looming