Väärika institutsiooni — Prantsuse Akadeemia — niisama väärikas romaani­auhind anti tänavu välja juba sajandat korda. Kolmandat korda auhinna ajaloos läks preemia jagamisele kahe autori vahel: lõppvoorus said võrdselt 11 häält alžeerlane Boualem Sansal ja tuneeslane Hédi Kaddour. Eestist vaadates hakkab silma, et mõlemad võitjad on päritolult justkui välismaalased (Kaddour küll elab ja töötab juba aastaid Prantsusmaal), kuid õigupoolest ei ole prantsuse kirjanduses riigipiire kunagi ülemäära tähtsaks peetud. Väga head kirjanikku tahetakse ju ikka omaks pidada, seepärast kehtib vähemasti tõeliselt suurte nimede puhul põhimõte: prantsuse kirjandus on see, mida tehakse prantsuse keeles.

Võitjate peamiseks ühisjooneks on Magribi päritolu ja tõik, et omal kombel räägivad mõlemad võiduromaanid tolle piirkonna ajaloost.

Boualem Sansali otseselt Orwellile viitav „2084” on düstoopia, mille tegevus toimub Abistani-nimelises riigis, mida valitsevad jumal Yölahit kummardavad religioossed fundamentalistid. Tegemist on varjamatu islamikriitikaga, mida Sansal on kartmatult viljelnud juba vähemalt viimased viisteist aastat. Romaanis kirjeldab ta varjamatu sarkasmiga mehhanisme, mille abil usust on tehtud poliitilise domineerimise tööriist, ning näitab ilmekalt, kui lühike on tee islamiäärmuslusest totalitarismini. Kuuldavasti ongi raamatu tugevaimaks küljeks ennekõike aktuaalse teema söakas käsitlemine. Mis kirjanduslikesse aspektidesse puutub, siis on romaanile ette heidetud liigset õpetlikkust, mille all kannatavad nii lugu kui karakterid.

Hédi Kaddouri romaan „Kaalukad” (Les Prépondérants) kirjeldab „õndsat koloniaalajastut” Marokoga sarnanevas 1920. aastate Prantsuse protektoraadis. Loo käivitab moodsa elu „sissetung” romaani peamisse tegevuspaika, Nahbèsi väikelinna saabub Hollywoodi võttegrupp. Tegelaste palett on ääretult kirju — nende seas on nii koloniseerijaid kui ka koloniseeritavaid, kusjuures heale kirjandusele iseloomulikult on mõlema seltskonna puhul esindatud palju erinevaid vaatepunkte (ehkki näiteks prantslastest koosneva „Kaalukate ringi” liikmeid näib ühendavat kõrk suhtumine koloniseeritavatesse, ei iseloomusta selline hoiak tervet prantsuse kogukonda). Ajakirja „Nouvel Observateur” kirjandusrubriigis on „Kaalukaid” nimetatud peaaegu täiuslikuks ajalooliseks romaaniks, kuid samas on oluline rõhutada, et tegu pole pelgalt ajalookirjeldusega — raamatus aimub saja aasta taguste sündmuste taustal selgesti ka praeguse, XXI sajandi globaliseerunud maailma kaost.

Prantsuse Akadeemiat kaldutakse sageli pidama paksu tolmukorra alla mattunud tagurlaste viimseks puhkepaigaks enne surematuse teele asumist (akadeemia liikmeid nimetataksegi muide „surematuteks”), kui aga selle sisulisse töösse süüvida, selgub, et nagu eelarvamused ikka, on seegi suhtumine põhjendamatu: mis saaks praegu olla aktuaalsem kui teemad, mida käsitlevad mõlemad 2015. aasta võiduromaanid?