Raamat läks nagu lupsti, ei saanud arugi, kuidas ta ihu külge klammerdus ja kuuehõlma nagu väike laps ruudulise lapiteki endale peale tõmbas ning veidi aja pärast ühtlaselt hingates uinus. Katrin sai aru, et kui ta nüüd tahaks raamatu endast välja rebida ja riiulisse tagasi panna, põhjustaks see liigset tähele­panu, rääkimata sellest, et see oli võimatu. Tema kõrval seisis terava nina ja terase pilguga mees, kelle käsi lühikesest kehast laealuse riiuli suunas välja sirutudes kiiresti pikaks venis, jättes pika ninaga teise, astmepinki jalge alla sättiva lugeja. Katrin otsustas raamatupoest väljuda. Näpatud raamatul oli nimi, aga seda ei saanud ta teada. Väljas oli soe, aga Katrin tundis selgroos judinaid. Tal oli külm. Külm oli ta kodu. Ta oli nüüd see, kes ta olla tahtis – väiksemat sorti kurjategija. Varas – raamatuvaras. Ta oli selle üle rõõmus. Rõõmu kahandas vaid üks asjaolu. Talle tundus, et ta pole ainus. Kõik vastutulijad paistsid varastena. Pruunid ja sinised silmad olid täis väikesi täppe, musti punkte. Need olid raamatud, mis inimhinge pugenult end riiulitelt lahti olid rebinud. Nii tahtsid nad surra – hingepeeglis.

Katrin tahtis selle tõe proovile panna. Ta lootis elama panna vähemalt ühe surma otsiva, samas ka trotsiva raamatu – muldvana mehe, kelle juures ta aeg-ajalt külas käis. Mees oli vanem kui muld. Pigem kõrbeliiv, käed maadligi ripakil nagu närtsinud kaktusel, silmad nagu kõrbesisalikul, kelle nahk imab niiskust otse õhust. Iga kord, kui mees aknast välja vaatas, olid ta kitsad pilusilmad ise värvi. Katrin istus mehe ees vanas aukliku vineerpõhja ja seljatoega tugitoolis. Juba esimesel kohtumisel oli mees talle öelnud, et tugitoolis olid sugupõlvede kaupa istunud kõik vanad naised, tema sugulased, tädid ja vanatädid, vanaema ja vaarema. Ainult ema polnud jõudnud vanaks saada ega saanud toolil istuda. Sa pead tunda saama sooja, viie ja poole tagumiku sooja, käskis mees. Kelle oma on pool, tahtis Katrin küsida, kuid tundis, et tool teda hammustab. Põhjavineeri ja tooli äärise vahele oli tekkinud pragu, mis istudes alla vajus ja kannikast kinni hakkas. Kas tunned, küsis mees? – Jah, vastas valukarjet alla suruv Katrin. Ta oli nüüd vana. Iga korraga sai ta vanemaks. Kui ta mehest vanemaks saab, võtab ta mehe sülle, teeb lahti silmad ja avab südame.

Mees oli raamat. Iga kord pajatas ta iseendast. Ka Katrin oli jutukas, temagi tahtis rääkida – iseendast ja oma lastest. Nende sõnad segunesid. Nad rääkisid korraga. Mees oli siiski taktitundelisem, sorkas oma sõnad osavalt Katrini jutu sisse. Iga kord tundis Katrin lahkudes, nagu oleks ta mingi ohjeldamatu latatara. Jutupaunik. Pioneerijuht. Tal oli piinlik. Nagu lugejal, keda häbi raamatu juurde tagasi tulema sunnib. Kuidas lunastada lugemata või hooletult, vaid silmadega loetud lehekülgi?

Lahkudes rebis Katrin mehest lehekülje. Seal oli kõik tagurpidi. Vasak oli parem, parem vasak. Hea oli halb, halb hea. All ülal, ülal all.

Õhtul lasi Katrin ennast oma igluhütis peegli ette kummargile. Peegel jäi selja taha. Käes hoidis ta viimast lehekülge mehest. Täis kirjutatud lehekülg peeglis oli jalge vahelt loetav.

Kõik, mis oli olnud vasak, oli nüüd parem. Kõik, mis oli olnud halb, oli nüüd hea. Kõik, mis oli olnud all, oli nüüd ülal.

Loetav oli ka Katrini tökatmusta tukaga kahvatu eskimonägu.

Ja tagumik, kust tool oli tüki võtnud.