„Eks rahateenimine ole elu üks tahk,” sõnas Allan ja nõjatus sigarit pahvides tugitoolis tagasi, „kuid ma ei peatuks enda puhul ainult sellel. Raha tuleb ja raha läheb, aga mees jääb!” Pilk pruunidest silmadest rändas aknale ja selle taga laiuvatele aasadele. Allan osutas sigari otsaga välja. „Näete sauna taga metsatukka? Seal elab mul isiklik tähnikhirv. Ma tõmbasin elektrikarjuse ümber tuka: kui kuuskümmend viis saan, lasen talle noole silmade vahele.”

Ümmarguse laua ääres istuvad mehed kummardasid ette ja vaatasid välja. Nad olid vanad klassivennad, kõik kuuekümne kahe aastased, ja korraks tekkis mulje, et aeg on tagasi liikunud ning poisid silmitsevad akna tagant mööduvat ilusat tüdrukut.

„Seda vasakpoolset või?” küsis Riho.

„Ei, vasak tukk läheb puiduks,” ütles Allan. „Tähnikhirv elab parempoolses.”

Üle aastakümnete kohtunud mehed viibisid Allani kahekorruselises härrastemajas, mis asus linnast lühikese autosõidu kaugusel ja mille juurde tõi tammeallee. Hoone helesinist fassaadi ilmestasid maast kuni roostevärvi katuse servani ulatuvad saledad valged sambad, aknad olid luukidega ning laia peaukse kohal paiknes rõdu. Siseruumidel olid kõrged dekooriga laed, kus rippusid klaaskõlinatega lühtrid, seinu kaunistasid õlimaalid, mööbel oli kogukas ja suurilmalik, põrandatel paksud vaibad. Majas liikus ringi valge põllega teenija ning kõigest jäi mulje, et siin võiks vajaduse korral võõrustada kas või suurriikide presidente.

Lounge, nagu Allan nimetas tuba, kus mehed istusid, oli vähemalt kaheksakümneruutmeetrine. Üht seina katsid raamatukapid, mille klaasuste tagant paistsid paksude teatmeteoste seljad, teistel leidus maale ja esemeid, mis tekitasid muuseumis viibimise tunde: relvi, loomapäid ja -sarvi, muu hulgas ka miski punane, mis meenutas kujult piilupart Donaldi nokka. Tõstetud mõõgaga raudrüütli kõrval oli kamin, kuhu mahtus inimene sisse astuma. Lounge’i mööbel oli Chesterfieldi stiilis: massiivne, kõverate jalgadega, tumepunase nahkpolstriga, mida kattis ilunööpide võrgustik. Laual olid konjakiklaasid ja -pudel, tassid ja tuhatoos, ruumis hõljus kohvi ja sigarisuitsu lõhn ning kusagilt kostis vaikne klaverimuusika.

Maja peremehe tool oli teistest suurem ning selle taga seinal rippus maal Allani perest: valgetes õhulistes riietes inimesed helerohelisel aasal; üks laps Allani õlal, teine käe otsas, kõrval imekaunis abikaasa. Allan oli keskmist kasvu, tugeva ja sportliku kehaga mees, kelle silmad põlesid intensiivselt ning kelle kandiline lõug ja hall juuksepahmakas, iga liigutus ja pilk jutustasid raugematust elujõust. Allan oli elumees, kelles mõni nägi tööandjat või ülemust, mõni liidrit, mõni alati tegutsemisvalmis kamraadi; kuid leidus ka neid, kes suhtusid mehesse kui mõttetusse kaabakasse ja liiklushuligaani. Kõik, sealhulgas kaunis abikaasa, teadsid, et Allan petab naist igal võimalikul juhul, kuid sellest ei räägitud. Allan oskas elada ja asju ajada: suurfirma omaniku alluvad, sõbrad ja pere olid erinevatel põhjustel huvitatud elu rahulikust kulust. Sel päeval oli Allanil seljas kallis süsimust särk, mille kraeserval jooksis kitsas veripunane joon, jalas hallid püksid ja läikivad kingad.

Mehed olid vestelnud umbes tunni jagu. Esmalt meenutati kooliaega, õpetajaid ja klassikaaslasi, kellest nii mõnigi oli juba surnud. Seejärel räägiti saunaehitusest ning peatuti pikemalt libisemiskindlate põrandaplaatide ja eesruumi laudiste teemal. Et konjak pudelis vähenes, oli süüdi Riho, kes seda aeg-ajalt endale juurde kallas, ise samal ajal naeratades ja Allani poole vaadates. Riho ja Peep olid rääkinud oma elust: mida olid õppinud, kus ja kuidas elasid. Allan oli nende jutte kuulanud äraoleval pilgul, jättes endast mulje kui firmajuhist, kellel on muresid. Hugo endast ei rääkinud. Ta lihtsalt istus ja kuulas, näol tõrges ilme, käed rinnal ristis, puudutamata korrakski konjakiklaasi.

„Tähnikhirvi muidu Eestis ei leidu,” ütles Peep, pikemat kasvu sõbralik ja tagasihoidlik mees. Elus aeglaselt, kuid kindlalt edasi liikunud, oli Peep ühel hetkel asutanud käsitöötelliseid tootva ettevõtte, millel läks hästi. Kive eksporditi Soome ja Belgiasse, kuid neid osteti ka Eestis, ning kasum oli korralik.

„Ei leidugi,” noogutas Allan. „Ma ostsin hirve Hiinast: toodi Valgevene ja Läti kaudu illegaalselt kohale. Elab mul juba paar aastat siin, närib haavakoort ja möriseb. Isane, tahab naist saada, aga naised on Aasias.”

„Hah!” häälitses Riho, lonksas kanget jooki ja asetas klaasi lauale. Juba kooliajal rahulik mees oli jäänud endiseks. Tal oli vähe juukseid ja kõrge laup, ees laiad prillid ja nina all hõredad vuntsid. Riho teenis keskmist palka ega olnud endale kunagi suuri eesmärke seadnud. See, mis tal oli, rahuldas teda: korter äärelinnas, lapsed ja lapselapsed, naine, kellega koos vananeda. Tõusnud püsti, võttis Riho seinalt vibu ja silitas selle lakitud pinda.

„Jugapuu,” ütles Allan. „Inglismaal tehtud relv. Kolm tonni euros.”

„Miks nöör nii lõtv on?” küsis Riho. „Nii ei saa ju lasta.”

„Kui vibu ei kasutata, lastakse nöör lõdvaks,” vastas Allan. „Muidu väsib puit ära.”

„Tumba!” lisas Hugo, silmitsedes vibu tagasihoitud põlgusega. Vanus ei olnud seda meest palju muutnud ning ta nägi välja üldjoontes samasugune kui kooliajal: lai keha ja lai nägu, külmad silmad, latakas lõug. Nüüd aga oli tal habe, hall ja hõre paarikümnesentimeetrine vihk, mis jättis mehest hoolitsemata mulje. „Äge tuust,” oli Allan ennist Hugole tere asemel öelnud ja see solvas küllatulijat. Mehed olid juba kooliajal konkurendid olnud, nii spordis kui ka tüdrukuid taga ajades, ja neile polnud raksuminekuks palju vaja. „Äge-äge,” oli Hugo urisenud, ning kõik vanad asjad olid korraga tagasi. Pinge ei hajunud enam: habeme teemal plõksimine jäigi tereks.

„Mis tumba?” küsis Allan tõrksalt, kuigi mehe silmist oli näha, et ta teadis, mis tuleb.

„Kooliajal oleksid sa oma lause lõppu „tumba!” ka lisanud,” ütles Hugo ja vaatas Allanile väljakutsuvalt otsa. Viiskümmend aastat oli möödas, kuid konkurents jätkus, mis siis, et selget põhjust sellel enam ei olnud. See oli võitlus võitluse pärast, meestevaheline asi, mis pidi lahenduse leidma alles nende maise teekonna lõpul.

„Ah, ära jama!” ütles Allan tasa ja raputas pead.

Riho pani vibu tagasi seinale ning jalutas käed seljal kaugemale. Laua taga istujad vaikisid ja kuulasid kusagilt kostvaid klaverihelisid, pilgud rändamas aknatagustel aasadel. Allan pahvis sigarit ja puudutas laual olevat konjakiklaasi. Ta ei võtnud klaasi kätte ega joonud: see justkui muuseas tehtud liigutus andis ruumis viibijatele märku sidemest, mis mehe ja Bourgeois’ konjaki vahel valitses. Selliseid ülikalleid pudeleid hoiti poes lukustatud vitriinis, et madalamate alkoholisõprade räpased käed neid ei määriks. Kollase sildiga pudel kõrgus klaaside ja tasside vahel laual nagu malemängu kuningas, Allani olekust võis aru saada, et ta kujutab endast klassivendade seas midagi sarnast.

„Kuidas sul endal siis läinud on?” küsis Riho eemalt raamatukapi juurest, justkui unustades, kus ta viibib. Justkui poleks maja, milles nad olid, tammeallee ja lagendikud selle ümber, hirvega metsatukk ning valge põllega teenija rääkinud iseenda eest.

„Ma olen äri teinud,” ütles Allan. „Omal ajal olin mitu korda Eesti aasta top 100-s sees. Eks see teatud saavutus ju oli, aga vanusega hakkad teistsuguseid asju hindama. Elu tegelik mõte asub mujal.”

„No ja kus see siis asub?” küsis Hugo ja kergitas lõuga.

Allan lõi väsinult käega. „Ah, tead,” ütles ta. Nüüd kujutas mees endast väsinud kangelast, kelle jõuline keha vajas puhkust. Praegu oli aeg koos vanade sõpradega lõõgastumiseks, kõik pidid sellest aru saama.

„Ise lasksid need?” küsis Peep, osutades sarvedele seintel.

„Ikka ise jah,” noogutas Allan nagu muuseas. Ta deklameeris tuntud laulu muudetud sõnu: „Mees peab jahti pidama, nii ema juba lausus mul, kui olin koolipoiss!”

Allan jäi naljatades tõsiseks, Riho naeris, teised mitte.

„Mis asi see sul seal on?” küsis Riho, viidates punasele, umbes meetri laiusele pleekinud plastnokale, mis oli kinnitatud põdrasarvede ja karupea vahele seinale. „Mingi multikanina või?”

„Ma kohe seletan, mis asi see on,” vastas Allan ja niisutas konjakiga huuli. „Me räägime siin elust ja olust, kuidas kellelgi läinud on, aga minu puhul on lood natuke teistsugused.”

„Läheb lahti,” pomises Hugo irooniliselt. Mees ei olnud endiselt konjakit ja kohvi puudutanud, ja oli selge, et ta ei kavatsegi seda teha. Allan heitis tema poole kiire kõrvalpilgu, kuid jätkas segamatult.

„Ühel hetkel, umbes neljakümnesena, tabas mind sisemine rahutus, ja ma tundsin vajadust midagi ära teha.” Mehe mõtlik pilk rändas laual mööda kohvitasse. „Ma mõtlen: midagi päriselt ära teha!”

„Koputa vahepeal tuhka!” ütles Riho ja istus.

Allan vaatas oma sigarit, kummardas ette ja kopsas seda vastu tuhatoosi serva.

„Valdav osa inimestest rahuldab oma edevuse äriga ära ja sureb sisemiselt tühjana,” ütles ta, „aga mina nii ei saa. Mina pidin midagi tegema.”

„Mida tegema?” küsis Peep.

„Teo! See nokk seal seinal on tunnistus mu suurimast saavutusest.”

Peep nõjatus tugitoolis tagasi. „Sul mingit mahla pole?” küsis ta.

„Mahla?” küsis Allan segadusse sattudes vastu. „Mis mahla?”

„Ma ei tea, näiteks apelsini.”

Majaperemees võttis oma tooli küljes rippuva kellukese ja kõlistas seda. Ilmus teenija, Allan käskis mahla tuua ning teenija lahkus. Hugo surus huuled tugevasti kokku, jälgides teenija tumedates sukkades jalgu, mis uksest väljusid.

„See juhtus ammu,” jätkas Allan, „nii kakskümmend viis aastat tagasi. Mul ärid jooksid, naisi sain, palju tahtsin, aga hinges kriipis. Otsisin mõnda aega väljundit, kuni ükskord nägin Raekoja platsil suurt kollast plastparti.”

„See ongi selle pardi nokk või?” küsis Riho.

„Jah,” vastas Allan, „aga las ma räägin kogu loo ära! Ma ei mäleta, miks see part seal oli, vist reklaamis midagi. Ma jäin eemal seisma, vaatasin, kuidas lapsed selle otsas ronivad, ja sain järsku aru, et see part on minust ees. See part on keegi, aga mina mitte. Raha ei lugenud hetkel, part oli kuulsam ja linlased tundsid teda, mitte mind. Ausalt, ma olin pardi peale kade.” Allan peatus, kopsas sigarit vastu tuhatoosi serva ja vaatas suure kamina hämarasse õõnde. Paus kandis, mehed ootasid, Riho lonksas konjakit ja selle peale kohvi. Teenija tuli tagasi, asetas hõbedase kandiku lauale ja lahkus. Peep kallas endale mahla ja jõi.

„Nojah,” jätkas Allan, „eks te ise teate mind: ma olen võitleja. Nõrk mees oleks pardi juurest taandunud, aga mina mitte! Käisin seal mitu korda, seisin ja mõtlesin, kuni ühel päeval lõi äratundmine mind nagu pakuga pähe. Ma sain aru, et me võime koos midagi ära teha.”

„Kes koos?” küsis Peep.

„Mina ja part,” vastas Allan. Ta imes sigarit, ajas pea kuklasse ja tegi paar suitsurõngast, mis lae poole tõustes hajusid.

„Sina ja plastpart?”

„Just, mina ja plastpart.”

„Tüüpiline,” lausus Hugo. Peep oli kõigile mahla kallanud, Hugo võttis raske kristallklaasi kätte, vaatas seda vastu valgust ja jõi. „Kuna part oli temast kuulsam, pressis Allan ennast talle külje alla.”

„Sul on minuga seoses mingi lahendamata mure või?” küsis Allan tõsiselt ja vaatas Hugo poole.

„Kellel?” ajas too silmad suureks. „Minul? Mure sinuga? Ei-ei, sellist asja ei ole.” Ta rääkis üht, kuid kõik said aru, et asi on täpselt vastupidi. „Me oleme nüüd ju vanad ja võime asjadest ausalt rääkida. Või ei või?”

„Muidugi võime!”

„No siis ma räägingi. Kooli võrkpallivõistkonnas oli ju samamoodi: ujusid parematele mängijatele külje alla, tolknesid nendega kaasas ja tegid välja.”

„Ah, ära aja plära!” ütles Allan ja lõi käega, aga Hugo ei jätnud.

„No kus ma siis plära ajan!” hüüdis ta. „Sa püüdsid kõvade sportlaste lähedal olla, et sind hakataks samasuguseks pidama. Need, kes asja sisuga kursis polnud, läksidki õnge, ja lõpuks hakkasid sa isegi uskuma, et oled kõva mängija.”

„Te panete ikka edasi nagu kooliajal,” sekkus Peep sõbralikult naerdes, püüdes olukorda leevendada. „Siis ka ainult üks nagistamine käis. Te mõlemad ajasite ju Kristelit taga – mis sellest sai?”

„Ma olin Kristeliga kaheksa aastat abielus,” ütles Allan kuivalt. „Meil on kaks last.”

„No ja mispärast sa ta endale said?” küsis Hugo kumedalt.

„Mille ma endale sain?”

„Mille!” osatas Hugo. „Kristeli. Ma räägin Kristelist. Sa said ta endale lihtsalt selle pärast, et sul oli raha.”

„Mis siis, et oli raha? Kas raha on keelatud või? Raha on mehe osa, ja mees ei ole süüdi, et naistele punnis taskud meeldivad.”

„Miks te lahku läksite?” küsis Peep.

„Iseloomud ei sobinud,” vastas Allan, ise Hugole väljakutsuvalt otsa vaadates. „Kooliaegne armastus ei kesta igavesti.”

Hugo vaatas vastu, kuid ei öelnud midagi.

„Kuule, räägi parem sellest pardist edasi!” ütles Riho ja lonksas konjakit.

„Nojah,” ütles Allan ja imes sigarit. „Ma otsustasin pardi Euroopast Ameerikasse toimetada. New Yorki, Manhattanile, pilvelõhkujate ette vette loksuma.”

Mehed jõllitasid vaikides Allanit.

„Nalja teed või!?” küsis Peep.

„Ei tee! Ma ostsin pardi ära ja lasksin sellel veel kuu aega Raekoja platsil seista, nüüd juba minu kirjadega. Inimesed lugesid pardi küljelt, et see reisib mööda merd Ameerikasse, ja neelasid mu nime alla nagu konksu. Esialgu ei kippunud rahvas väga aru saama, mis toimub, aga huvi ikka tekkis. Nii hakkasin pardilt vaikselt võimu üle võtma, hoidsin veel madalat profiili, aga marssalikepike paunast juba paistis.”

„Hea, et sul mingi teine kepike kuskilt ei paistnud,” urises Hugo, Allan aga koputas tema poole vaatamata sigari otsast tuhka, säilitades väärikuse ja rahu.

„Kui part Raekoja platsilt ära tuli, lasin selle ümber teha. Põhja läks raskus, mis hoidis seda vees ümber minemast, ja part tõmmati vettpidava pastaga üle, nii et see muutus uppumatuks.

Alguses mõtlesin, et viin pardi enda purjeka slepis üle ookeani, aga see oleks olnud liiga karm. Siis toimetasin pardi oma purjekaga ainult Göteborgini, aga eks seegi tekitas ajakirjanduses huvi. Suured laevad sõitsid mööda ja tuututasid, rahvas reelingutel pildistas, ajalehtedes ilmus artikleid stiilis: „Hullul mehel hull idee!””

Allan tõmbas sigarist viimase mahvi, vaatas seda hindavalt ja kustutas ära.

„Mulle meenub ka midagi,” ütles Peep. „Ajalehes oli vist tõesti kunagi mingi pardi sõidutamise jutt, aga et see sina olid, seda ma küll ei mäletanud.”

„Mina-mina, kes teine,” noogutas Allan tõsiselt. Tema pilk tabas Hugo oma ning mehed vaatasid sekundi üksteisele otsa, Allan enesekindlalt ja üleolevalt, Hugo tõrksalt ja rahulolematult.

„Laevakaptenitega kokkuleppele jõuda oli päris keeruline,” jätkas Allan. „Esiteks oli üldse raske nende jutule pääseda, teiseks selgitada, mida ma tahan. „Part köiega laeva taha?” küsisid kõik nagu ühest suust ja pööritasid silmi. „Te olete hulluks läinud!” Mõned keeldusid edasi rääkimast, aga mõned muutusid rahast kuuldes konstruktiivseks. Göteborgis läks part Blue Lady nimelise laeva sleppi, ja nii saime edasi Hamburgi. Seal käivad need ülisuured ookeanilaevad, teate küll, mis Suessi kanalisse põiki kinni jäävad, tuhat konteinerit peal. Uskumatud asjad: sellise laeva kõrval seistes saad aru, et inimene on ikka sipelgas küll. Psüühiliselt ebameeldiv. Öeldakse, et vanasti olid laevad puust ja mehed rauast ja et tänapäeval on vastupidi, aga selles valemis unustatakse õiged mehed ära. Õiged mehed koosnevad alati üksnes sihikindlusest! Hamburgis otsustasin, et nui neljaks!, part läheb üle ookeani just ühe sellise suure juraka slepis.”

„Sõge värk,” noogutas Riho tunnustavalt pead, kummardas ette ja võttis konjakiklaasi. Ta mekkis jooki ja lonksas külma kohvi peale. „Mis sellise pardi üle ookeani vedamine siis ka maksab?”

„Tookord oli konteineri üleveo hind kaks tuhat dollarit,” ütles Allan, „aga pardi eest küsis kapten viis. Lisatöö ja riskid: loogiline. Piirivalvega oli tükk seletamist. Tol ajal võis Eestis kõik asjad altkäemaksuga ära lahendada, aga Euroopas sahkerdada ei saanud. Võib-olla sai ka, aga ma ei vallanud keelt ja ei julgenud suskima hakata: ajalehtedes oli hoiatavaid lugusid küllalt, kuidas see või teine vahele kukkus. Üldiselt on ju inimesed igal pool sarnased: ahnus on sama, lihtsalt eri riikides tuleb välja käia eri summad. Kui Eestis tegi iga ametnik sulle tuhande dollari eest kas või suuseksi, siis Euroopas oleks sedasama asja tehtud, ma ei tea, näiteks kümne tuhande eest. Tollis kahtlustati, et pardi sees on narkootikumid, sest keegi ei uskunud, et ma tahan seda saavutuse pärast üle mere vedada. Kuna pardi merekindlaks teinud materjal ei olnud läbivalgustatav, pisteti selle sisse lambi ja kaameraga sond. Alles siis muutusid ametnikud lahkeks, kui ma ütlesin, et part läheb üle mere kodutute laste hüvanguks ja teenib neile raha. Nüüd sain kõik templid kohe passidesse ja mingeid takistusi rohkem ei tehtud.”

„Teenis siis või?” küsis Riho, kes oli juba kerges joobes. Tema silmad läikisid ja ta tundis end silmanähtavalt hästi. Riho valas endale konjakit juurde, uuris silti pudelil, vaatas ringi ja küsis: „Veel kellelegi?”

Kuna kõigi klaasides oli midagi, siis soovijaid ei leidunud.

„Mida teenis?” küsis Allan häiritult.

„Lastele raha?”

„Nalja teed või!?” hüüdis majaperemees jämeda häälega. „Mis teenimisest sa räägid!? Ma panin pardi alla kokku mingi viisteist tonni dollaris. Mingeid tulusid ei olnud, lastejuttu ajasin lihtsalt selleks, et asi edasi liiguks.”

Allan nõjatus tugitoolis tagasi ja sulges silmad. Tundus, et vanad seiklused kerivad tema silme eest läbi. Peep lonksas mahla, Riho kohvi, Hugo istus äraootaval ilmel, käed Chesterfieldi tooli jahedal nööpidega nahal.

„Isegi külmalt väga hea kohv,” kiitis Riho. „Mis ubadest see on?”

„Kalla sooja juurde!” ütles Allan ja osutas silmadega kamina kõrval seisvale serveerimislauale, millel oli elektriline kohvikann. „See on Carabaya pehme röst. Keegi sigarit ei taha proovida?” Mees näitas näpuga karbile, mis seisis kaminasimsil. „Kuuba omad, kallid ja tõesti head! Neidsamu sigareid tõmbavad Arnold Schwarzenegger ja Michael Jordan ka. Partagas Lusitania, viissada dollarit karp.”

„Ei, aitäh,” ütles Peep. Hugo ei reageerinud.

Riho tõusis püsti, läks võttis karbist ühe sigari, nuusutas ja luges sellel olevaid kirju. „Kvaliteeti on tunda,” ütles ta. „Aga kahjuks ma ei suitseta.”

„Ma ka ei suitseta,” osatas Allan. „Ega sigari tõmbamine ole suitsetamine! See on sündmus, see on kunst!”

„Mitu sigarit ühes karbis on?” küsis Peep ja ringutas.

„Kakskümmend viis,” vastas Allan. „Ma nädalas vast ühe või kaks tõmban, ja pakun külalistele. Ühest karbist jätkub ikka kolmeks-neljaks kuuks.”

„Ahah,” ütles Peep ja tõusis püsti. „Kus sul WC on?”

„Uksest välja, kohe vasakul,” vastas Allan.

Peep läks WC-sse, Riho pani sigari karpi tagasi ja astus raudrüütli juurde. Ta piilus kiivrivisiiri pragudest sisse ja katsus näpuga kahe teraga mõõka.

„Mingi päris ajalooline mõõk või?” küsis ta.

„Jah, muidugi,” vastas Allan. „Raudrüü on ka originaal.”

„Väga lahe,” ümises Riho ja koputas rüütlile vastu rinda. „Mis pardist edasi sai?”

„Part läks sajameetrise köiega konteinerlaeva taha,” ütles Allan. Mees vangutas järsku pead ja ta näole ilmus magus naeratus. „Seal laeva peal oli ajakirjanik, kes tegi laevast lugu, ja kui parti nägi, tegi minust ka. Väga ilus naine oli, aga kätte ma teda ei saanudki. Nii kui jutud räägitud, kadus ta kuhugi ära. Oli ta üksi, kus või kellega magas, ma ei saanudki teada. Aastakümned on möödas, aga see kripeldab siiamaani.

Nojah, keset ookeani tabas meid torm. Sellisele laevale ei tee suured lained midagi, panevad lihtsalt tasa kõikuma ja tekitavad pardal olijais tunde, et ollakse kaine peaga joobes. Vahepeal oli tunne, et ülemised konteinerid libisevad merre, sest laadung oli tõesti kõrge, aga midagi ei juhtunud. Part sai muidugi hullult vatti.”

Allan tõusis püsti ja läks ühe kapi juurde. Ta avas ukse, soris natuke aega paberites ja võttis siis välja pappkaantega kausta. Leidnud kausta vahelt ajaleheväljalõike, ulatas Allan selle Rihole, kes oli, konjakiklaas käes, talle järele jalutanud.

„Sa olid koolis saksa keele rühmas,” ütles Allan, „loe ette!”

Riho võttis kollakaks tõmbunud väljalõike enda kätte ja uuris selle nurka, millel oli kahekümne viie aasta tagune kuupäev. „Jah, muidugi,” ütles mees, pani klaasi lauale ja astus akna alla valguse kätte. „See on siis selle naisajakirjaniku tekst, jah?” küsis ta ja veeris väljalõikelt nime: Ulrike Meyer?”

„Jah,” ütles Allan, sulges kapi ja läks istus oma kohale. Peep tuli ruumi tagasi, kallas endale mahla juurde ja istus samuti.

„Me oleme teel olnud mitu päeva,” alustas Riho rahulikul häälel tõlkimist. „Kaldaid ei paista enam ammu ja linde siin ei ole, ainult see konteinereid täis saar, mis mõistusevastasel moel üle ookeani kaugusse triivib, sinna, kus algab uus maa. Seekord ei ole hiiglaslik alus aga üksi, sest tema taga pika trossi otsas…” Siinkohal segas Allan vahele.

„See ei olnud mitte tross,” ütles ta ja tõstis sõrme, „vaid köis. Oleks see tross olnud, oleks kõik korras olnud.”

Riho noogutas ja jätkas lugemist. „Trossi otsas on part, kollane, plastist, kolmemeetrise kehapikkuse, ümarate vormide ja punase nokaga. Ma näen kaugelt pardi silmi, musti täppe kollasel pinnal, ilmekaid ja meelekindlaid. Part on laeva taga nii päeval kui ka öösel, nii päikese kui ka vihmaga: võitlus lainetega on pidev ja puhkust ei saa päikesekollane lind hetkekski. Isegi siis, kui ookean on sile, pole tal hõlpu, sest hiigellaeva taha tekkivad lõpmatud veevaalud ei jäta kiusamist.

Ookeani rabab torm. Kuuemeetrised lained vangutavad konteineritega saart, ainsat maatükki, mis meil on. Meie all on kolm kilomeetrit vett: kas saame enam üldse millelegi kindlad olla?

Vihm peksab näkku. Pardi omanik, Allan Eestist, seisab mu kõrval ja vaatab binokliga merele. Taevas taob äike, kaugemal, siis aina lähemal. Kõmiseb ja on hämar: madalad pilved pressivad laeva lainetevahelistesse lohkudesse.

Miks!? küsin ma Allanilt. Sest on vaja, vastab ta, ja ei enamat. Meri nõuab alistamist, vahemaa ootab läbimist, eesmärk sünnitab katsumuse. Mehed jäävad meesteks, poisid poisteks. Allan seisab, jalad harkis, punaste, siniste ja pruunide konteinerite ees, tuigub tagasi ja toetab selja vastu külma metalli. Taevane ja maine vesi ühendavad jõud – kus lõpeb mage ja algab soolane, me ei tea. Vihmajope kapuutsilt voolavad joad, kaugel meres vilgub lainete vahel midagi kollast – vaid hetkeks, aga sellest Allanile piisab. Tal on mehised näojooned, kapuutsiserva alt merd jälgiv pilk on nii kindel, et selle külge võiks kinnitada laevu. Meid ei kaitse keegi, aga parti küll. Pardil on Allan. Ah, annaks Jumal, et igal pardil oleks oma Allan!

Kas kõik on korras? küsin sellelt murdumatult, pöörase ideega mehelt. Tross, vastab ta napilt…”

Siinkohal segas jälle Allan vahele. „Köis!” ütles ta valjult ja närviliselt. „See asi oli köis, tross tuli hiljem mängu.”

„Praegu on kogu küsimus trossis,” jätkas Riho lugemist. „See on õige: ükski ahel pole tugevam kui tema kõige nõrgem lüli. Mees ja part peavad vastu, aga mida teeb tross? Ja siis see juhtub. Läbi tormi kõlab vali naksakas ning tross kaob merre. Tragöödia! Ah, milline inimlik õnnetus, milline masendus ja äng. Allani nägu ei muutu, ainult põsesarnad liigatavad ning silmad karjuvad vaikides abi järele. Tugevad käed haaravad reelingust ning mehe pilk otsib lainete vahel punast nokka, kollast keha, pupillideta silmi! Ja siis, läbi halli sudu ja vihmahägu, näeme kauguses vilksamas vapra pardi kollast külge: vahuharja kohal, justkui hüvastijätuks, enne kui ookean ta neelab.”

Toas valitses vaikus ja Riho langetas lehe. Ta asetas ajaleheväljalõike aknalauale, võttis laualt konjakiklaasi ja lonksas.

„Miks sa parti tormi ajaks pardale ei lasknud tõmmata?” küsis Peep.

„Nalja teed või!?” põlastas Allan. „Kujutad pealkirju ette? „Avamereseikleja nõrkushetk”, „Lörri läinud katsumus”, ja nii edasi. Ei, part pidi ise ujuma, see oli asja mõte. Laeva pardal võib ükskõik mis prahti vedada, aga minu eesmärk oli teistsugune. Part pidi vintsutustest jagu saama. Ega ma siis ilmaasjata lasknud teda tormikindlaks muuta.”

„Mis siis sai?” küsis Riho. „Uppuski ära või?”

„Te ei kujuta ette, mehed,” ütles Allan summutatult, silmis sama pilk, mis tookord ammu konteinerlaeva reelingu ääres, „mis tunne see oli. Korraks tekkis tahtmine merre karata ja pardile järele ujuda, aga see oleks olnud surm. Isegi kui mulle oleks päästerõngas järele visatud, ei oleks ma seda lainete möllus üles leidnud. Tol hetkel tundus, et mu parim sõber hukkus mu oma silmade all. Ausalt! Ma jooksin kaptenisillale ja pakkusin raha, et davai!, pöörame ümber, toome pardi ära, aga kapten ei olnud nõus. Ta selgitas mulle, kui kaua võtab sellise aluse ümberpööramine, tagasisõit, otsingud. Kuna ma ei jätnud jonni, siis ütles ta, et okei, lähme parti otsima, aga see maksab üks miljon. Saate aru? Mill dollarit! Me istuks täna siin poole väiksemas häärberis, kui ma oleks tookord raha välja käinud. Pardi järele minek oli äri: konteinerite hilinemine, kütusekulu, võib-olla rikneva kauba kinnimaksmine ja nii edasi. Oleks olnud sada tuhat, ma oleks vist ära maksnud, ausalt. Sel hetkel olid emotsioonid laes, ja kujutage ette ajalehepealkirju, mis ma saanud oleks!”

„Sina saanud!?” küsis Hugo irooniliselt ja väristas habet. „Kuidas sina neid ajalehepealkirju saanud oleks?”

Allan oli hoos ega pannud Hugot tähele. „Spordis on diplomid, elus ajalehepealkirjad. „Torm merel ei peata tormi mehes!”, „Meest ei takista miski!” ja nii edasi. See oleks olnud võimas lisaväärtus, aga jah, nii ei läinud. Ma panin kohe sealtsamast ookeanilt ajalehtedesse pardi otsimise kuulutused ja lubasin leiutasu. Laeva asukoht oli ju teada, Golfi hoovus toimetas parti üles Norra poole. Part oli suur ja kollane, uskusin, et keegi ikka näeb seda, ja nii oligi! Kui ma New Yorki jõudsin, olid iiri kalurid parti juba mitusada miili kaotsimineku paigast põhja pool märganud. Lendasin kohe tagasi Euroopasse ja sain pardi Iirimaalt Dingle’i kalasadamast kätte. Loksus seal, paarimeetrine köiejupp endiselt küljes, mitu mõlki sees, mida enne ei olnud. Maksin leiutasu ära ja jootsin paarile habemikule sadamabaaris tänutäheks kümmekond õlut sisse. Pardi kaotsiminek ja ülesleidmine muidugi suurendasid mu aupaistet, ajakirjandus jälgis mu tegevust, ja Iirimaal ilmus mitu artiklit, tõsi, väiksemates maakonnalehtedes.”

Allan vaikis, võttis laualt mahlaklaasi ja jõi. Mehe pilk liikus aknatagustel maadel. Järsku nägid kõik, et eemal aasal ajab justkui suur koer meest taga.

„Mis seal toimub?” küsis Peep ja vaatas ehmunult Allani poole.

„Ah,” lõi see käega, „ärge pange tähele! Üks töömees mul plõksis siin eile, aga noh… täna on uus päev.”

Mees aasal kadus põõsaste taha, laua ümber istujad vaatasid aknast kivistunud pilguga välja, taustaks tasane Richard Claydermani klaverimäng, mis näis tulevat kusagilt kamina lähedalt.

„Mis pardist edasi sai?” küsis Riho. Ta oli alkoholi mõju all ja koera eest põgenev mees jättis ta ükskõikseks.

„Edasi? Ma tegin muidugi uue katse. Part läks üheaegselt nii trossi kui ka köiega järgmise konteinerlaeva taha, ja ma kinnitasin talle veel raadiosaatja ka külge. Seekord mingeid probleeme ei olnud, ilm oli okei, meri vaikne, ja me jõudsime kohale. Kõik. Ma poseerisin pardiga pilvelõhkujate ees ja „New York Times” avaldas minust artikli.”

„Selle, mis seal seinal raami sees on, või?” küsis Riho.

„Jah.”

„Päris lühike.”

„Lühike on see, mis sul püksis on,” ühmas Allan. „Tunned sa veel kedagi, kellest „New York Timesis” artikkel on ilmunud?”

„Mis pardist sai?” küsis Peep. „Tõid tagasi Eestisse?”

„Nalja teed või!?” hüüdis Allan. „Tead ka, palju sellise juraka transport maksnud oleks?”

Peep kehitas õlgu ja vaatas ebamugavust tundes aknast välja.

„Ma toimetasin pardi ühe majajäetud kai äärde Brooklynis, raiusin tal noka kirvega peast maha ja tõin trofeena koju.”

„Ah, annaks Jumal, et igal pardil oleks oma Allan!” ütles Hugo ja muigas. Ta rüüpas kahjurõõmsalt mahla.

„Mida?” küsis Allan järsult.

„Küll sa juba tead, mida!”

„Rahu-rahu,” sekkus Peep, tundes, et pinged hakkavad ruumis jälle tõusma. „Mis pardi kehast sai?”

„Jäi sinna kai äärde mädanema, rohkem ei tea ma sellest midagi. Tookord ei olnud jäätmekäitlusteema nii üleval, muidu oleks ma selle kuhugi prügimäele viinud.”

„Plast ei mädane,” torkas Hugo, kuid Allan oli selleks valmis.

„Moraalselt mädaneb,” vastas ta ja kergitas Hugole otsa vaadates sentimeetri jagu lõuga.

Ruumis püsis mõnda aega vaikus. Riho lonksas jälle konjakit, võttis kohvi peale, tõusis siis püsti ja hakkas seinal olevat kihvadega metsseapead uurima. Peep pani käed kukla taha ja ringutas, vaadates akna taga laiuvaid väljasid. Hugo silmitses Allanit, kes trummeldas sõrmedega tasa tooliserval, jättes endast taas mulje kui mehest, kes mõtleb tähtsatele asjadele.

„Olgu nii,” ütles Hugo varsti, olles mingile otsusele jõudnud. „Ma räägin ka siis natuke endast. Te kõik olete kas heal järjel või vähemalt rahuldaval, aga mina,” mees pidas väikese pausi, „mina olen töötu.”

„Töötu, mis mõttes?” küsis Allan ja keeras pead. „Kust sa siis elamiseks raha saad?”

„Riik maksab 200 eurot abiraha.”

„Päevas?”

„Päevas!?” hüüdis Hugo ja puhkes tehtult naerma. „Sa viibid siin oma orjapidajamajas reaalsusest ikka sama kaugel, kui Marss on Maast.”

Orjapidamismaja mainimine ei meeldinud Allanile. „Jah, okei,” vastas ta tuliselt, „mulle meeldib vana USA lõunaosariikide stiil! Aga näiteks Michael Jackson vägistas lapsi, ja tema muusikat kuulavad raadiost kõik. Tee ikka asjal ja asjal vahet!”

„Asjal vahet!” ironiseeris Hugo. „Mõni mees kasvatab endale Hitleri vuntsid ette ja ütleb ka, et kõik on tipp-topp.”

„Ja ongi tipp-topp. Mis sinu arust tapsid need vuntsid koonduslaagrites inimesi või?”

Hugo oli sõrmed tugitooli käepidemetele surunud ja ta keha oli nähtavalt pinges. „Tead,” ütles ta, „ma kuulasin siin seda su pardijuttu, aga sellel pole mitte mingisugust üldinimlikku mõõdet või mõtet. See on lollus! Pardi vedamine üle mere – kellel seda vaja oli?”

„Hapud viinamarjad,” ütles Allan ja muigas. Ta valitses ennast hästi.

„Hapud viinamarjad!? Nalja teed või? Su tegu oli suur, seda tuleb tunnistada, aga just see tegu ise on üks arbuusisuurune hapu viinamari.”

„Sa ikka tead, mida hapu viinamari tähendab?” küsis Allan ning tema muie vajus laiemaks.

„Vahet pole, mida see tähendab,” õiendas Hugo ja kehitas õlgu. „Ma räägin suurest mõõtmest.”

„Kui minust „New York Timesis” artikkel ilmus, järelikult oli mõõde olemas. Kui üks maailma tähtsamaid ajalehti ka teole mõõdet ei anna, mis siis üldse annab?”

„Võib-olla sa maksid jälle kellelegi, et see artikkel saada!”

„Kuule, tule mõistusele, mees!” hüüdis Allan järsult. „Maksin ma jah!”

„Me ei tea seda,” jätkas Hugo enesekindlalt. „Aga tühine oli see tegu igal juhul. Ei mingit tolku, ei mingit piiride kompamist.”

„Kompamist!” osatas Allan. „Naistes käies kombatakse! Mõnel mehel on tegu, mõnel mehel on jutt – nii see paraku on ja nii see paraku jääb!”

„Noo-noo-noo!” hüüdis Hugo habeme värisedes, punnitas silmi ja ajas korraks alumise huule rulli. „Jah, mul ei ole isiklikku hirve isiklikus metsatukas; mul ei ole teistest maasturitest suuremat maasturit, aga tegu on mul ometi olemas, ja märksa kõvem tegu kui sinu pardikese oma.”

„Oo, kui põnev!” pilas Allan. „Ja mis tegu see siis on?”

Riho oli tagasi laua juurde tulnud ja istunud. Ta võttis klaasi ja rüüpas konjakit. Kõik silmitsesid ootavalt Hugot.

„Te, mehed, haisid teate, eks ole?” küsis too.

„Haisid?” küsis Riho. „Haikalu või?”

„Just. Neid kõige kuradima hullemaid ja sõgedamaid kiskjaid, kes kunagi vett kündnud on. Olete te kunagi mõnele haile otsa vaadanud? Sellist lõusta te mujal juba ei kohta!”

„Tore, et ei kohta,” noogutas Allan järsult pead. „Ja mis nende haidega siis on?”

„On see, et ma maksin inimkonna kannatuste eest neile kätte!” ütles Hugo ja ajas ennast toolis sirgu. Ta nägu oli tõsine ning silmad särasid: see oli tema hetk. „Me oleme haide seljauime nähes aastatuhandeid värisenud ja hirmust ujumispükstesse kusnud. Küljest rebitud jäsemed, pooleks hammustatud kehad. Suurte haide kõhust leitakse lahkamisel pooleldi ära seeditud inimesi!”

„Aastatuhandete eest ujumispükstesse?” küsis Allan ja naeris suurel häälel.

„Spielbergi „Lõuad” oli küll väga jube film,” ütles Riho. „No ikka väga jube! Siiamaani on detailid meeles: pärast vaatamist ei saanud ma mitu ööd magada.”

„Täpselt sellest ma räägingi!” ütles Hugo, tegemata Allani naerust välja. „Ja mina maksin meie kõigi eest kätte.”

„No ja kuidas sa seda tegid siis?” küsis Allan muiates, pani sõrmed vaheliti ja viskas jala üle põlve.

„Väga lihtsalt,” vastas Hugo ja lõi kätega energiliselt vastu tooli käetugesid. „Ma alandasin haikalu: ma andsin ühele neist jalaga paugu näkku.”

Mehed jõllitasid Hugot, saatjaks lõpmatu klaverimäng, mis – nüüd olid kõik selles kindlad – tuli hiiglasliku kamina suust. Riho tõusis püsti, läks kamina juurde ja vaatas sisse.

„Ahaa!” hüüdis ta. „Siin on kõlar.”

„Andsid haile jalaga näkku?” küsis Peep. „Kuidas see võimalik on?”

„See juhtus paarikümne aasta eest Kopenhaageni akvaariumis,” rääkis Hugo, rahul saavutatud tähelepanuga. „Seal ühes basseinis ujusid haid, kusjuures tribüünil tehti intervjuud mingi tähtsa mehega. Ma alguses istusin niisama naisega, aga siis tekkis idee. Vaatasin, mis suunast kaamerad filmivad, ja kuna kogu tähelepanu oli tähtsal mehel, sain salaja üle piirde ronida. Ma sättisin ennast basseini juures valmis, ja kui hai minu juures nina veepinnale pistis, tagusin teda kannaga pähe.”

„Ah, käi kanni, mees!” hüüdis Allan, hakkas suure häälega naerma ja vajus kergendatult tugitoolis tagasi. „See on täiesti debiilne!”

„Debiilne!?” Hugo surus käed rusikasse. „Sinu piilupart on debiilne! Mina tegin ajalugu!”

„Kuulge, oodake, oodake!” hüüdis Peep üle teiste ja vehkis käega. „Ma olen seda klippi Youtube’is näinud, aga ma ei teadnud, et see hai lööja olid sina!”

„Mina-mina, kes siis veel,” õiendas Hugo, habe püsti. „Mind võeti muidugi kinni, läks seletamiseks ja ma sattusin politseisse, kusjuures piirde ületamise, mitte haikala tampimise pärast. Kui ma politseis oma teo taustast rääkisin – hirmu käes vaevlev inimkond ja nii edasi –, siis näitas üks politseinik mulle salaja pöialt ja teine sosistas kõrva: „Well done, man!” Klipp läks liikvele, ma sain kuulsaks ja mind nimetati vabastajaks. Seda on Youtube’is üle nelja miljoni korra vaadatud, ja muudkui tiksub juurde. Inimesed kirjutavad klipi alla kiidusõnu, tänavad mind ja avaldavad tunnustust. Paljud ütlevad, et magavad nüüd rahulikumalt.”

„Mis hai tegi, kui paugud kirja sai?” küsis Peep.

„Hai vajus vaikselt vee alla,” vastas Hugo. „Aga ma ütlen teile, et nii üllatunud ja nii lolli näoga haid pole ei enne ega hiljem nähtud. Küllap ta läks ja rääkis kõigile teistele haidele ka, mis juhtus.”

„Jaa-jaa, kindel see,” osatas Allan. „Haid ju oskavad rääkida! Ja isegi, kui oskavad, ei saanud ta ju teistele midagi öelda, sest ta oli basseinis vangis. Sa näed saavutuste tegemist ikka väga läbi roosade prillide. Sinu järgi on iga tölban, kes loomaaias trellide vahelt tiigri saba sikutab, kangelane.”

„Õige küll!” hüüdis Hugo irooniliselt. „Päris kangelane paneb hoopis hirve metsatuka sisse kinni ja läheb laseb talle noole otsaette?”

Allani põsesarnad tõmbusid punaseks, ninasõõrmed läksid puhevile ja käed rusikasse.

„Igaüks võib basseiniservalt kala kannaga pähe taguda, aga parti igaüks juba üle ookeani ei toimeta!”

„Vähe ta ei toimeta!” hüüdis Hugo. Ka tema oli erutatud, silmad punnis, nägu põlgusest kõver. „Anna ükskõik kellele viisteist tonni dollarit, ja part on nagu kõpsti New Yorgis! Sa rääkisid, et part oli su parim sõber, kui tross ookeanil katki läks…”

„Köis!” kõmatas Allan. „Köis oli see asi, mis katki läks – kui kaua peab seda kordama!?”

„Vahet pole! Mind huvitab, kuidas suudab inimene oma parimat sõpra kirvega näkku lüüa?”

„Ma juba ütlesin ju! Ega ma parti niisama heast peast sinna kai äärde trossipundarde vahele loksuma ei jätnud. Transpordi hind oli räme, aga ma kaalusin seda ikkagi – see räägib enda eest! Ja pealegi ei olnud part elusolend, mis tähendab, et emotsionaalne side sellega oleks jabur.”

„Selle saksa naise artiklist jäi küll mulje, et see pole jabur. Mis sa siin rääkisid kõik: kuidas sa parti Raekoja platsil imetlemas käisid ja kadestasid, kuidas sa selle Göteborgi viisid, ja kuidas inimesed teistel laevadel teile plaksutasid. Kuidas part konteinerlaeva sleppi läks ja kuidas ta kollane keha ookeanilainetesse kadus… Ja siis võtad sa kirve ja virutad talle näkku!”

Allan kargas püsti, asetas käed lauale ja kummardus ette. Ta küünarnukk riivas konjakiklaasi, see kukkus maha ja purunes, kuid mees ei teinud sellest välja.

„Tead, mees,” ütles ta tasa, „sa oled ikka üks häbematu tolgus küll. Tuled siia, võdistad habet, jood sajaeurost Bourgeois’ konjakit ja Carabaya kohvi, mida mujal Eestis ei saa, pistad Jordani sigari suhu, ja siis on sul julgust veel plõksida!”

„Julgus on küll see, millest mul puudust ei ole!” vastas Hugo põlglikult, hüppas samuti toolist püsti, toetas käed lauale ja naaldus ette. Kõrvalt vaadates meenutasid mehed kaht isast mägilammast, kes kohe sarved kokku virutavad. „Sa tead, kelle näos mu jalg on käinud!” ütles Hugo. „Mina pole su konjakit puudutanud, aga jah: mahla ma jõin. Kui vaja, ajan näpud kurku ja oksendan selle klaasi tagasi.”

Riho ja Peep tõusid püsti ning tõmbusid eemale, et kakluse puhkedes mitte jalgu jääda. Nad läksid akna alla, Rihol ühes käes konjakipudel ja teises klaas, Peep seisis niisama, näol mõttetu naeratus.

„Tead, mees,” alustas Allan raevukalt, kuid jäi siis vait. Oli selge, et üks vale sõna võib põhjustada löömingu. Järsku aga muutus kõik. „Sa rääkisid enne, et sa oled töötu,” ütles Allan rahulikult ning tema pea tõmbus kümme sentimeetrit tagasi. „Ma võtan su tööle, vaatame, mis juttu sa siis ajad!”

Hugo hingeldamine muutus aeglasemaks, habe lõpetas värisemise ning mehe pilku ilmus segadus. „Mis mõttes võtad tööle?” küsis ta, ning temagi pea tõmbus laua kohalt tagasi.

„Tavalises töölevõtmise mõttes,” jätkas Allan. Pinge ruumis hajus. „Sul juhiload on?”

„Muidugi on.”

„No vot, siis hakkad üle Eesti ja Läti kuiva kaminapuud laiali vedama. Keskmine palk, maksud makstud.”

„Päriselt või?” Hugo jõllitas Allanit ilmel, nagu oleks ta just unest üles äratatud ja teada antud suurest lotovõidust. „Ausalt räägid või?”

„Jah, muidugi ausalt,” vastas Allan. „Aga!” mees tõstis näpu. „Enne kui käed lööme, tahaksin ma uuesti su arvamust mu pardi kohta kuulda!”

„Ou-ou!” hüüdis Hugo ja tõstis käed, nagu annaks sõjas alla. „Kuule! Sorry, ausalt! Ma võtan selle teema täielikult laua pealt maha. Tegelikult ka! Kõik on unustatud: jah, ma tunnistan, et läksin enne natsa närvi, aga see oli lihtsalt kadedusest. Saad aru, väike inimlik selline krõps, sõbralik nagin vanade klassivendade vahel. See on ju okei?”

Allan vaatas Hugot tõsiselt ja noogutas. „Jah, see on okei,” ütles ta, kuid oli näha, et miski mehele asja juures ikkagi ei meeldi. Ta pööras pead ja vaatas aknast välja, aasale, kus koer oli ennist inimest taga ajanud.

Hugo oli nüüd hoopis teistsugune kui enne, morni ja tõrksa asemel aval ja sõbralik. Ta istus tugitooli servale, silmitsedes ärksalt laual olevaid klaase.

„Milline minu pokaal on?” küsis mees. „Ma maitseks ka siis selle imejoogi ära!” Riho ulatas talle konjakipudeli, Hugo luges silti ja noogutas tunnustavalt. Ühtäkki oli ruumis soe, hubane ja mõnus olla ning meeste jutt hakkas jooksma. Peagi tõi teenija uue konjaki, tegi kohvi juurde ning lauale ilmusid küpsetatud vutid, sätitud iseenda sümmeetriliselt paigutatud munade sekka. Peep alkoholi ei tarbinud ja pidi varem lahkuma, teised aga jõmisesid hilise ööni, käisid saunas ja kargasid alt valgustatud helesinisesse basseini.