Šarniir nr 5

Nii kaua, kui end mäletan, on mind alati hullutanud orgaaniliste lahustite lõhn. Markerid lasteaias, küünelakk teismeeas, tärpentin esimeste õlimaalikatsetuste juures… Nende vürtsikas ja magus lõhn mähib meeled keemilisse ämblikuvõrku, mis teravdab taju ning kergendab vaimu. Minu suhe nende vedelikega ei ole lihtlabase tarvitaja oma. Ei, sfääride muusika kuulamiseks on paremaid instrumente. Mind ülendab nende nähtamatust kohalolust täidetud ruum, kuid mitte kunagi aru kaotuseni. Nad annavad mulle turvatunde, jutlustavad progressi ja puhtuse võidukäigust ning mõistuslikkusest aru kaotanud maailmas.

Maalikunstnikku minust siiski ei saanud. Tänapäeva kalestunud maailmas ei ole turgu hüperrealistlikele guašimaalidele nelkidest. Kui olin ema, tädi ja vanaema elutoaseinad nelkidega katnud, otsustasin elukutset vahetada. Iga tupiktee viib meid lähemale lahendusele. Mõned aastad pidasin maalriametit. Olin juhutööline ühes koristusfirmas. Siis aga maandusin autoparandustöökojas Šarniir nr 5. Alguses keretööde teostajana – värvija, lihvija ja pahteldaja ametis. Hiljem juba abimehaaniku ja vahetuseülemana.

See oli see. Minu nirvaana, keemilistest aurudest täidetud tehiskeskkond. Nautisin täiel rinnal iga töökojas veedetud sekundit. Akendeta avar garaaž linna serval lõikas mu täielikult ära väliselu stiimulitest – inimesed, ilm, liiklus olid vaid mõisted teadvuse ääremaal. Olgu päikeselõõsk või lumetorm, meie töökojas valitsesid alati jumalikud 21 kraadi Celsiuse järgi. Hingasin iga päev sisse õlide, lahustite ja kütuste vürtsiseid aroome, käed ametis mutrite, poltide, tangide ja mõõdikutega. Kõrvus kõlas madaltuuridel mootorite, kolksatuste ja lõikurite sümfoonia. Tundsin end turvaliselt ja töökoja 100 ruutmeetri suuruse pindala piirides kõikvõimsana.

Ometi jätsin selle turvalise paradiisi selja taha.

Kõik algas meie püsikunde, Heldur Lehiste külaskäiguga.

Kui meil oleks olnud kliendiboonuste süsteem, olnuks Heldur kahtlemata teemant­klient. Ta käis töökojas peaaegu iga nädal, erinevate pisiparanduste ja tuunimisettepanekutega, korralises kontrollis ja ülevaatustel. Vahel, nagu tundus, lihtsalt oma järjekordset uut masinat esitlemas. Sest, tõesti-tõesti, autosid võis ta lõputult vahetada. Samavõrd lõputud olid tema arvamused töökoja mehaanikute soorituste kohta. Kiiremate tööde juures keeldus ta garaažist lahku­mastki, tõmbas mõne tabureti või ämbri tagumiku alla ning asus spordikommentaatori agarusega meie ettevõtmisi kommenteerima. Teistele töölistele ta suuremat ei meeldinud. Eelkõige tema kalduvuse pärast rääkida eranditult mitmuse esimeses isikus esitatud küsimuste kaudu.

„Peaksime vist õli ka kontrollima? Ei tea, kaua meil selle ülevaatusega läheb? Kuidagi palav on meil täna siin töökojas… kas teeme äkki ukse pisut lahti? Vaatame nüüd ikka kapoti alla ka! Nii-nii, miks meil täna nii mõrud näod ees on?” voolas küsimuste tulv Helduri naerukil suust.

Mina sain temaga enam-vähem normaalselt läbi. Tundus, et tal on lihtsalt selline iseäraliku häälega mootor, mille müraga tuleb tasapisi harjuda, kuni seda enam tähelegi ei pane.

Sel saatuslikul päeval keeras Heldur meie õuele kirsspunase Ladaga. Juba kaugelt oli näha (ja kuulda), et auto on viletsas seisus. Ta turtsus ja köhis, vappus ja värises ning jäi napilt enne garaažiukseni jõudmist pirtsakalt seisma.

Lükkasime ta ühisel jõul kanali peale.

Masina kirsspunane kere oli kriimudest ja mõlkidest laiguline. Põhi oli nii läbi roostetanud, et kõrvalistuja kohal särasid põrandas pisikesed augud. Mootori vahele oli rott ära surnud. Liikudes jättis ta maha peenikese õlinire nagu haavatud partisan ning rattad olid sedavõrd kiiva vajunud, et kanali suunas vasakpööret tehes tuli autot hoopis paremale lükata.

„Ega meil vist sellega ole miskit suuremat peale hakata?” päris Heldur asjalikult.

„No… tööd on siin tõesti omajagu,” möönsin kapoti alla pilku heites ja masina roostest söödud külgi kopsides. „Kust sa sellise elava surnu üldse välja kaevasid?”

„No kust me ikka tänapäeval selliseid uunikume leiame. See oli meil vanaisa oma. Roostetas teine aia veeres juba paarkümmend aastat, ainult present oli peale tõmmatud. Ega ju loobuda ka ei raatsi, kui omal ajal on aastaid ostuloa järjekorras oldud… Nii nad seal üheskoos elupäevi õhtusse veeretasid. Vanaisa jõudis lihtsalt varem kohale.” Heldur silmitses autot ükskõikselt: „Et siis… saadame utiili?”

„Teisalt on selliste retroautode järelturg tänapäeval päris korralik, võib-olla annaks isegi remondikulud tasa teenida, kui õige ostja leida…” Pidin tunnistama, et nägin selles projektis professionaalset väljakutset. Pealegi ei lubanud mu tehnikasse kiindunud süda masinaid vanametalli saata muidu kui alles viimase häda sunnil.

„Mis meil siin ikka kallist aega raisata! Kui tööjärg lühike on, siis leiame muid parandustöid, mida teha. „Patsientidest” meil juba puudust ei tule,” naeris Heldur võtmekimpu kõlistades. Jah, mõtteid, kuidas autosid viimase moe järgi ümber teha ning isikupärastada, tal juba jagus, selles polnud põhjust kahelda.

Miski minus kõhkles veel. Enne Lada garaažist välja ajamist, et see varu­osadeks lammutamist ootavate romude alale manööverdada, avasin veel ettevaatlikult juhipoolse ukse ja istusin rooli taha. Sulgesin silmad ja hingasin täiel rinnal sisse. Kogu niiskuse, kopituse ja rooste kibeduse alt jõudis mu ninna üks teine, kauge lapsepõlve lõhn. Tolmu, liiva ja naha, vanaisaga mere äärde suvitama sõitmise hõng. Ma polnud seda kaua tundnud, õieti olin selle unustanudki, kuid lagunenud Ladast sai minu Madeleine’i küpsis.

Töökoja LED-lambid vilkusid hetkeks ja autoraadio ragises. Algul kostis vaid sagedustevahelist krabinat ja klõpsatusi, siis liikus nõelake paika ning kuskilt aegadetagusest sügavikust hakkas kostma Elektra „Suveaeg”. Hoogne, nostalgiline ja helge lauluke. Tundus, et kui vaid akna alla keriksin ja käe välja sirutaksin, tunneksin vastu puhuvat karsket meretuult. Selle asemel aga võpatasin ärkvele ja avasin silmad. Muusika katkes. Lambid garaaži laes vilkusid taas ja nende vilksa­tuste vahel nägin kaasreisija istmel veel kedagi. Kurba, suurt kasvu naiste­rahvast. Ta näost paistis tohutu väsimus, mida vanamoodsad suitsuste klaasidega päikeseprillid vaevu varjata suutsid. Tal oli seljas tihedalt istuv nahkne mantel, kulunud ja pragunev, ning lühikesed tumedad juuksed olid siledalt üle pea kammitud. Hämarusest hoolimata näisid nad läikivad, otsekui õlised. Ta liigutas end kergelt, mantel nagises, miski tema riiete all krigises ja kiuksus, peeni­kesed jäised sõrmed puudutasid viivuks mu rooliratast hoidvat kätt. Jõudsin ilmutist silmata vaid mõned sekundid, sealsamas vilkus laetuli jälle ning kõik oli kadunud. Kummituslik naine mu kõrvalt, muusika raadioeetrist ning hõllanduslik suvelõhn autosalongist. Parempoolne tahavaatepeegel kriuksatas kaeblikult ja kukkus põrandale.

Tol ööl jäigi Lada prügimäele ajamata. Järgmisel päeval otsustasin alustuseks töökoja valgustid üle kontrollida ning siis ei andnud juba üha kuhjuvad pakilised ja väga pakilised tööd ja tegemised võimalust selle küsimuse üle pead vaevata. Nii möödus märkamatult nädal, kuni taas ringiga Lada juurde jõudsin. Põhjalikumal ülevaatusel ei osutunudki olukord nii lootusetuks, kui esmapilgul oli paistnud. Õnneks on tihtipeale just kõige silmatorkavamad vead need, mida on kergem parandada.

Ma ei teagi, mis mind seda aega ja kannatlikkust nõudvat tööd ette võtma pani. Kas tõesti hõllanduslik lapsepõlvenostalgia, mida tol esimesel õhtul põgusalt kogenud olin? Meistrimehe uhkus, kes kergekäeliselt ühtki projekti lootu­setuks ei taha kuulutada? Või kahe pimedushetke vahel välgatanud räsitud naisekuju, kelle külm puudutus mõjus kui palve.

Pimedad talvekuud venisid mööda kui uni. Nägin vaid töökoja jahedat kunstvalgust, kuulsin ainult kolksatusi, surinaid ja jõrinaid. Sekka ragisevaid raadiojaamu ning klientide ülestõstetud kraede ja paksude sallide tagant pomisetud palveid. Ja siis tuli kevad. Ühel päeval sai garaažist taas päevavalgusesse astuda. Veepahinast täidetud rentslid ennustasid peatset rehvivahetushooaja algust.

Olin tubli olnud. Talve jooksul olin pisitasa suurema osa keretöid juba Lada kallal ära teinud. Ootasin veel mõningaid tellitud varuosi, mis lubaksid ka kapotialuse korda seada, kuid väljavaated olid head – olin kindel, et lähikuudel saab temaga juba pikema proovisõidu teha. Heldurit ma millegipärast sellesse ettevõtmisesse ei pühendanud. Kui ta pikemaks töökotta asja tegi, heitsin alati Ladale mõne palaka peale, justkui masinat endise omaniku eest kaitstes. Jah, nii naeruväärselt kui see ka ei kõla, Helduri valmidus autost vabaneda ja aasta­kümnetepikkune hoolimatu suhtumine temasse muutis mind tema vastu trotslikuks. Tundsin, nagu oleks ta valmis olnud ühes autoga tükkideks lammutama ka mu kauge lapsepõlve, müüma varuosadeks vanaisa ja mere lõhna.

Kevad jõudis vääramatult kätte. Töökoja uksed olid päikesepaistele ja linnu­laulule valla, kuid mina selitasin endiselt Lada põhja all. Sirutasin just käe mutri­võtme vahetuseks välja, kui mulle nähtamatu abilise poolt õige number pihku pisteti. Võpatasin üllatusest nii, et lõin pea vastu veermikku ära – arvasin, et olen juba uhkesse üksindusse jäetud. Lükkasin end põhja alt välja ja oleksin peaaegu uuesti otsaette koksanud, et näha, kas ma mitte ilmsi und ei näe. Auto kõrval seisis seesama võõras, keda olin Lada töökotta tulles vilksamisi näinud. Tundsin ta vaevu ära, sest naise vaevatud olekust polnud enam jälgegi järel. Mantel, vöö, nöörsaapad – kõik olid justkui nõelasilmast tulnud! Huuled värskelt punaseks värvitud – kirsspunaseks, nagu mu Ladagi, vilksatas mõte peast läbi. Ta viipas mulle tervituseks. Mantli alt ei kostnud enam naginat ja raginat, pigem oli liiku­mises hoogu ja taasleitud jõudu. Juhmistunult vaatasin, kuidas ta ringi keeras ja garaažinurga taha kadus – pikk, nurgeline, pisut jäikade ­liigutustega, justkui peaks endale liigeste töötamist pidevalt meelde tuletama. Kui lõpuks jalule sain ja välja jooksin, ei olnud töökoja hoovil muidugi enam kedagi.

Päev, mil auto mootori taas nurruma sain ja masinale uued kindlad rehvid alla, oli esimese varasuvise kuumalaine päev. Sel puhul tegime pärast tööpäeva lõppu kaastehnik Ennuga hoovinurgas mõned õlled. Kaks komplekti vastakuti tõstetud autoistmeid moodustasid garaaži seina äärde mõnusa salongi. Sirutasime jalad grillahju aset täitvale roostetanud veljele välja ja rüüpasime naudiskledes külma märjukest.

„Kuulsin, et said lõpuks Ladal mootori tööle?” tegi Enn jutuotsa lahti.

Noogutasin rahulolevalt. Mu „väike” kõrvalprojekt polnud töökojas muidugi enam mingi saladus.

„Mis sa Heldurile ütled?”

„Ta ütles ju masinast lahti, mis siin ikka enam öelda,” vastasin napisõnaliselt.

„Noh, tõsi ta on, et temasugune praktilise meelega mees ei oleks küll raatsinud nii palju aega ja raha sinna kinni tampida. Ausalt öeldes olin ma imestunud, et sinagi talv otsa selle Lada külge kleebitud olid. Me näeme ju iga päev siin ägedamaid, ilusamaid masinaid… ja ka viletsamaid, sootuks lapikuks sõidetud panne. Minu mõistus küll ei võta, mida sa just selles käulas leidsid…”

„Mul hakkas temast kahju,” vastasin pikemalt mõtlemata.

Enn naeris südamest: „Sa oled juba kümme aastat meiega, nii et mul kipub meelest minema, et sa oma esimeselt hariduselt õrnahingeline kunstnikuhakatis oled! Aitäh meelde tuletamast!”

„Vaata… kas sa usud, et asjadel on hing?” küsisin ma eelmisel päeval taas kohatud kurblikku femme fatale’i meenutades.

„Ma kipun kahtlema, kas inimeselgi teda nii väga on.”

Ennu lõõpimisele suuremat tähelepanu pööramata jätkasin oma arutluskäiku, mis vist kuulajatetagi minust väljapääsu oleks otsinud: „Mina usun, et meie kiindumus ja valu elavad asjades edasi. Riided, mis on aastate jooksul harjunud ümbritsema teatud tüüpi keha. Põrandalauad, mis on harjunud kandma oma elanike raskust. Trepikäsipuud, mis on koju jõudmise esimene käepigistus… Midagi sellist on kindlasti ka vanadel, kaua perekonnas olnud autodel. Nagu isemoodi energiaülekanne, kui pisut teaduslikumalt väljenduda.”

„Kõlab nagu lohutus neile, kel napib raha, et uuemat kaupa soetada,” heitis Enn kerglaselt vastu.

Kehitasin õlgu. Kehasse ja keelde hiilis õllest meeldiv rammestus. Olles veetnud terve päeva autode kallal töötades, ei olnud mul maailmaparandamiseks enam aega. Ehkki sisimas olin veendunud, et nende elu, kel on raha, et aina uuemat soetada, on hoopis millegi võrra vaesem. Nad ei hooli suuremat oma asjadest ega asjad neistki, lagunedes nende näppude vahel, seljas, riiulis või kuuri­nurgas märkamatult tolmuks.

Kutsusime endale takso järele. Tagaistmel lösutades ja vidukil silmadega külgpeeglist kaugenevat töökoja hoovi silmitsedes nägin, kuidas garaažinurga tagant astus välja nüüd juba tuttavlik nahkmantlis kuju. Naine vaatas kõheldes kaugusesse veerevale taksole järele, kergitas siis seina äärde laokile jäänud bensiini­kanistrit ning tõstis selle ahnelt suule. Kõrisõlm lõnksatas janu kustutades ahnelt. Pöörasin järsult pead, kuid juba oli hoov mu nägemisulatusest väljas.

Järgmisel päeval saabus töökotta Heldur. Seisundis, milles ma teda varem näinud ei olnud, mida tema puhul õieti võimalikukski ei pidanud. Mees oli ärevil ja murelik. Ta mudis töntsakate sõrmede vahel võtmekimpu, loobudes isegi oma tavapärasest kõnepruugist: „Ärge mind nüüd kohtlaseks pidage või midagi sellist, aga… kui te äkki mäletate, siis tõin teile sügisel ühe Lada lammutada. Seda, et… oskate äkki öelda, mis sellest masinast saanud on? See on küllap juba tagavara­juppideks ja metallikänkrateks müüdud, onju?”

Kõhklesin, mida talle vastata.

„Jah, muidugi mäletan. Kas olete vahepeal meelt muutnud? Tahaksite teda tagasi?”

„Ei, seda just mitte, lihtsalt… mulle tundus, et nägin seda Ladat hiljaaegu oma kodu lähedal ringi sõitmas.”

„See on laialt levinud mudel, kindlasti nägite mõne muu vanavarahuvilise masinat. Neid liigub soojal ajal linnapildis ikka ringi.”

Ma ei olnud Ladat veel proovisõidule viinud. Keegi teine töökojast ei oleks kindlasti julgenud seda minu selja taga teha. Siin pidi olema mingi eksitus. Ja pealegi, miks see suur tehnikahuviline ja autoomanik nüüd ühe vilksamisi nähtud tuttavliku sõiduki peale sedasi erutus? Kas hakkas lõpuks must südame­tunnistus vaevama?

Heldur punastas pisut: „Jah, muidugi on selliseid autosid teisigi, kuid… tõtt-öelda ei näinud ma teda mitte lihtsalt „kodu lähedal”, ma nägin seda masinat oma hoovis. Koju jõudes olid sissesõiduteel manööverdusjäljed, mis tundusid otse aiasügavusse suunduvat. Tulin autost välja, et asja lähemalt uurida. Meil on ju küll eravaldus ja puha, aga et äkki on mõni huligaan omavoliliselt siia parkima roninud või muud sellist. Astusin üle muruplatsi hõredate puude vahel, kui meenus, et viimane masin, mis siin peatus, aia tagumises otsas puuriida kõrval, oli ju seesama Lada. Ja siis korraga tõmmati mulle tuli peale. Kaks kandilist laternat särasid põõsaste taga ja ma kuulsin, kuidas vana põrisev mootor tuurid üles võttis. Jõudsin veel viimasel hetkel eest ära hüpata!”

Heldur võdistas ärevale õhtule mõeldes õlgu. Vaatasin kõheldes katteriide all puhkava Lada poole. Kas tõesti kustutas ta eile õhtul selleks oma janu? Kibelesin Heldurit koju saatma, et südamerahustuseks auto rehve ja läbisõidumõõdikut kontrollida. Kas oli kilometraaž viimase päeva jooksul ootamatult muutunud? Kas oli rehvimustri vahele võõrast pinnasekatet siginenud? Kindlasti olin seda mõeldes, isegi kahtlustades, peast samamoodi soe kui Heldur, aga pidin veenduma, et see oli üks teine masin, mingi teine ilmutis, mis teda niimoodi oli kohutanud.

Juhatasin Helduri küünarnukist toetades garaažist välja, neutraalsele territooriumile. Oli palav ja me mõlemad higistasime korralikult. Õhk liivase platsi kohal virvendas ebameeldivalt. Palusin tal meie autoistmetest välisalongis korra istet võtta ja lubasin närvide rahustuseks külma jooki otsida.

Samal hetkel kõlas töökoja sügavusest raevukas uratus. Hoovile sööstis minu (meie?) Lada – 60 hobujõudu kehastunud kättemaksu. Heldur tardus soola­sambaks, heites imestunud pilgu kord minule, kord autole. Mina jõllitasin lihtsalt tühja juhiistet järske pöördeid tegeva rooli kohal. Auto oli nüüd oma endise omanikuga kohakuti ja tagurdas ähvardavalt.

„Mitte selleks ei taastanud ma ju teda,” vasardas mu peas. Ninna kerkis meie esimese kohtumispäeva hõllanduslik suve ja vabaduse lõhn; kummituslik kuju, kes sedamööda, kuidas masin taas korda sai, ka ise tervise ja elujõu omandas. Vaimusilmas nägin juba Ladat kättemaksuhimuliselt Helduri poole sööstvat, kuid jõudsin ette – suuremat midagi mõtlemata jooksin masina poole ja hüppasin rooli taha.

Ladast käis jõnksatus läbi. Keerasin prooviks rooli, kuid see ei allunud veel mu kontrollile.

„Lase tal minna,” palusin ma poolihääli. „Kui sa talle praegu otsa sõidad, siis jään ju mina süüdlaseks. Mind pannakse trellide taha!”

„Laseme tal minna ja lähme jälle mere äärde, ah? Sirged teed, varjulised parkimiskohad, jäätiseplekid istmetel,” improviseerisin robinal. Tundus, et auto taltus veidi, jäädes äraootavalt madalpööretel seisma.

Patsutasin kõrvalistet, nagu ratsanik patsutaks lepitavalt perutava hobuse turja. „Läki, meil on üks pikk sõit ees ja parem on varakult teele asuda.”

Autoraadio hakkas mõtlikult ragisema, otsis kaua õiget jaama, kuid siis lõi salongis taas kõlama „Suveaeg”. Algul vaikselt ja sahisevalt, siis üha selgemini ja säravalt. Veendumusega. Pedaalid mu jalgade all andsid järele ning Heldurist ohutusse kaugusesse hoides veeresime töökoja hoovist välja. Sädelev teelint me rataste all lõhnas suve ja seikluste järele.

Gentrifikatsiooni ohvrid

Järgnev lugu põhineb tõsielulistel seikadel. Kõik sarnasused reaalsete isikute, kohtade ning sündmustega on tahtlikud.

„Ärge eales laskuge kõnelusse tundmatutega!” – see soovitus ei tulnud Tarmole otsustaval hetkel meelde.

Juba kaugelt silmas ta pargipingil lösutavat tumedat kuju, kes siin – noortele peredele, loovtöötajatele ja tervisesportlastele avatud Kopli liinidel – erakordselt kohatuna mõjus.

Hoolimata kuumast ilmast oli mees riietunud pealaest jalatallani musta. Õhk virvendas tema pingul maika, võidunud teksaste ja varbavaheplätude kohal. Ta oli käed mõnuga pingi seljatoele sirutanud ning jala üle põlve visanud. Temast õhkus kange alkoholi, tubaka ja – Tarmo kuivas kontoriõhus teravdunud lõhna­tajule – ka vabaduse lõhna. Mees oli suurt kasvu, laisale olekule vaatamata lihase­line ning kadestamisväärselt päevitunud. Tarmo heitis kahetseva pilgu oma peenikestele kahvatutele säärtele, mis neoonlühkarites mööda pargiteed sibasid. Tal oli vaja peatust. Ühtki teist pinki aga silmapiiril ei olnud. Pulsikell piiksus ähvardavalt ning rasked higipiisad tilkusid läbivettinud tehnilisele kangale.

Ta sörkis pingini ja poetas end ükskõikselt selle kaugemale otsale istuma.

„Palav päev, mis?” küsis musta riietunud mees. Tema hääles ei kõlanud pilget, pigem oli see suisa osavõtlik.

Tarmo noogutas ja avas isotoonilise aprikoosijoogi pudeli.

„Olete kohalik?”

Jooksja heitis igatseva pilgu kaugel pargi taga sirguvale uusarenduste rajoonile, kus värvitud puitlaudise faktuuriga raudbetoonpaneelide taga ootasid lahti­pakkimist kümned kolimiskastid. Ta noogutas uuesti.

„Mogila, meeldiv tutvuda. Maakler,” teatas mees südamlikult ja sirutas Tarmo poole peene musta nimekaardi.

„Tarmo, graafiline disainer,” kohmas Tarmo kaardikest vastu võttes.

„Elate liinidel?”

„Jah, E-kvartalis, otse selle piirkonna ajaloolises südames,” teatas Tarmo värske koduomaniku varjamatu uhkustundega.

„Kena-kena,” noogutas Mogila tunnustavalt. „Aitasin isegi mitmel heal inimesel sinna kodu leida. Sepa tänav – puhta minu klientide käes!”

„Vabandust, aga mina elan ju ka Sepa tänaval,” katkestas teda Tarmo. „Mulle tundub, et me ei ole varem kohtunud. Kas te töötate siis samuti kinnisvarabüroo Uus ja Tuus heaks?”

Mogila naeris kumedat bassihäälset naeru.

„Ei, mina olen iseenda tööandja. Ja teenindan eranditult puuküürnikke.”

„Puuküürnikke?!” kordas Tarmo oma kõrvu uskumata. Palavus ei tahtnud varjulisele istekohale vaatamata kuidagi järele anda. Mogila tume kogu virven­das tema silme ees nagu häälestamata televiisoripilt. „Kas see… on üldse seaduslik?”

„Kuidas võtta,” venitas Mogila. „Kuhugi peavad ju põliselanikud ka mahtuma. Ei saa elada ajaloolises miljöös ilma ajaloolise pagasita. Meiesugustele pole mingi asi korraks põranda alla, seina sisse või kapi taha imbuda, et siis soodsate olude tekkides taas pea välja pista.”

Ebamugavustunne Tarmos süvenes.

„Kas siis… kas siis Sepa tänav 24 majas ka keegi „selline” elab?” küsis ta sosinal.

Mogila noogutas aeglaselt.

„Kas sa Hullu Seent tead? Ei? Noh, omal ajal oli ta kõige kurikuulsam liinide elanik. Tõeline hoovide hirm. Teist nii kurja vanameest andis otsida. Pooled roppused siin seintel olid tema kirjutatud. Ta hammustas lapsi ninast, loopis tuvisid kuivanud saiaga ja pani süütutele joodikutele karke ette. Kui siin ehitamiseks läks, pidas ta veel kaua vastu – luuras piki seinaääri, varjus trepikodade hämarusse ja varastas öösiti ehitusplatsidelt kruusa ja telliseid. Pikast varjus elamisest muutus ta kahvatuks nagu mullune hein, peaaegu läbipaistvaks. Ega tal muidugi nagunii suuremat liha luudel ei olnud, puha nahk ja kondid!

Noh, ma tegin talle siis ettepaneku, et äkki tahab ajutiselt Sepa tänavale majavammiks minna. Saab sooja äraelamise, ussitab ja niisutab uusarendusi ning kui kolonisaatorid on välja söödud, hea elu peale tagasi.”

Mogila kõhistas naerda: „Sul ei ole uues kodus niiskusega probleeme olnud?”

Tarmo neelatas kuuldavalt. Talle meenusid värskel tapeedil pärlendavad veepiisad, kooruvad ja kobrutavad paanid, ning alles see oli, kui talle õhtust kosutavat IPA-pudelit avades tundus, et üks toanurk neelatas kuuldavalt, limpsas tapeedisiiluga huuli ja kusagilt sealt William Morrise keerukate lillemustrite vahelt luurasid teda kurja vanamehe rähmased silmad. Tal hakkas kõhe.

„Kas… kas teil on palju kliente?” küsis ta kartlikult.

Mogila noogutas.

„Muidugi! Siin kandis ei ole ju lapikestki maad, mis pikemalt asustamata oleks olnud! Rannaala, kus nüüd teie kõle promenaad laiutab, oli veel hiljuti kõige magusamat lepavõsa täis. Seal käis Hull Erkki peesitamas ja randa uhutud taarat korjamas. Tema oli meie kandi intellektuaal. Luges igal nädalal kõik poebrošüürid ja sooduspakkumised hoolega läbi, tegi luigesulega märkmeid ning koostas nende põhjal tulevasi majandusprognoose. Ikka kümne aasta peale ette. Tegelikult oli tema esimene, kes uute aegade tulekut ette kuulutas. Kui ehitusega mere äärde jõuti, tegin temalegi ahvatleva pakkumise: „Erkki, mis sa ikka siin põõsa vahel vireled, ega need uusasukad sulle rahu ei anna. Äkki tahaksid tükikese lahte üürida, seal on ilus vaade parkidele ja linnale, rohkelt rahu ning toidupoolist – pea kas või iga päev kalapäeva!” Erkki mõtles pisut pakkumise üle järele, pakkis siis asjad ning sammus otsustavalt merelahte. Näe, seal tema peanupuke paistabki!”

Tõesti, Tarmo vaatas osutatud suunas ning nägi eemal, merel tukkuva luigeparve keskel, läikivat kiilaspead, mis tasaselt üles-alla kiikus, hajameelne pilk oleks teda tavaliseks poiks pidanud, kuid pisut kissitades võis näha, et munajal moodustisel oli kaks silma ja kaks kõrva. Silmad olid küll suletud, kuid nende laugudele olid tätoveeritud teised, iginägevad silmad.

Luigeparve keskel tukkuv Erkki nägi küll ohutu välja, kuid Mogila kinnitas, et oma osa kohalike vastupanuliikumises oli temalgi.

„Erkki hoiab ranna rindejoont. Kuhjab öösiti promenaadile adruvalle ja kalaraipeid, mõned teravad ogalikud sekka. Puhub kõrrega ujujate jalgadele külmi hoovuseid ning hoiab merepõhja kivikülvi korras. Usin tööline, pole midagi öelda,” noogutas maakler tunnustavalt.

„Aga siin, pargis, kas siin on ka keegi?” uuris Tarmo ärevalt ringi piiludes.

„Muidugist, siia asutasime Supiköögi Frida ümber. Tal oli siin parginurgas väike aiamaa. Ning kui see üles songiti ja terviserajaks tasandati, siis ei pidanud tema õiglustunne enam vastu ja suurest vihast muutus ta ohakaks. Tema päralt on rohealad, rõdukastid ja vimplid. Vaata, kus haljendab!”

Ning Mogila viipas hooletult põõsa all laiuvale ohakapuhmale.

„Ma-ma kardan, et ma pean nüüd koju toimetama minema,” kogeles Tarmo. Tema pea käis ringi ja käed värisesid.

„Muidugi, sul oli ju lahtipakkimine pooleli,” patsutas Mogila teda sõbralikult õlale.

„Kokkupakkimine,” parandas Tarmo teda kiiresti.

Ta ei saanud siia jääda. Ühtäkki tundis ta selgesti, kuidas tema, terve see kultuurieliit ja noorem põlvkond, kes poolsaarele tulvas, olid gentrifikatsiooni tõelised ohvrid. Miljööväärtuslikkus, ajalugu ja merevaade olid tühjad sõna­kõlksud, millega nad otse hundisuhu meelitati. Siin ei ole tal tulevikku. Kurja maja­seenega õhtuti õlut libistada, Hullu Erkki valvsa pilgu all rannamõnusid nautida või Frida okkalises varjus tervisesporti teha. Ei, ta pidi uuesti kolima! Eelistatavalt kuhugi ajaloota paika, kus ei lasu möödunud aegade koormat. Identiteeditusse, lagedasse kaugusesse. Põllule! Jah, just, linnaäärsele põllule igatses tema hing.

Vaevalt kuu aega pärast vestlust Mogilaga oligi Tarmo oma kotid uuesti kokku pakkinud ning end linnalähedases Kruusasüdame põigus sisse seadnud. Maja oli geneeriline, aed lage, naabrid kauged, kuid see tühjus ning maamärkide puudumine sisendas temasse vaid turvatunnet. Tapeet läks siin ladusalt seina ning rohi aiakeses suisa haljendas.

Esimesel ööl uues kodus heitis Tarmo rahuga voodisse, kustutas tule, surus pea patja ja tõmbas kergendatult hinge. Napilt, oi kui napilt pääses ta Kopli needusest.

Vaevalt olid aga tema laud hakanud kinni vajuma, kui kummaline kriipiv heli meeled uuesti ärksaks lõi. Midagi sellist polnud ta varem kuulnud, ühtaegu pehme ja mehaaniline, sügav ning terav oli see hääl. Võib-olla oleksid tema vanavanemad seda eristada osanud – karuäkke aeglast kriginat hilissuve täiskuuööl. Ümber Tarmo uue kodu astusid sajad paljad jalatallad ning kummituslik karuäke libises malbelt üle äsja külvatud muru.