sõnum lendas välja kõjivist
kiirem kui mõte kiirem kui sõna
esialgu hüppas lähimasse ruuterisse
sellesse mis seisab mul kapis
lambikeste-jaaniussikeste all
lendas läbi serverite 
optiliste kaablite kaudu
ta jooksis andmekeskusesse brovarõs
termosekujulisse majja peatuses
kus serverid undavad ühel häälel
tark ruuter haaras kinni
viskas ta tunnelisse nagu suhkru tee sisse
ja lahustas vasktraatides
 
hetkega ületas ta kümned kilomeetrid
ja libises uue kaabli sisse kusagil poltaavas
säärases valgevasest suhkrutoosis vanaema puhvetkapis
peatus tugijaama juures
haaras kaasa tolmu majadest
mille fassaadide vahel läks päike katki
ja vaid elektronid tundsid teed
kus mobiilitorn kontrollis
tema IP-aadressi nagu valvur
 
näe nüüd su telefoni ekraan süttis
sõnum peatus väsinud aga terve
sõnad olid juba sinu jaoks valmis
aga sa ei lugenud
kui oled siin siis vasta
mina, sõnum, väsisin tee peal ära


*

keset sireene ja sügisradu
põimuvad kollased lehed võrguks
oled teel koju käes kott leivaga
peatud istud karedale pingile
kus kass magab koheva saba peal
ta on kaotanud kõrva kuid mitte meelekindlust
autodest kõlavad aga vanad laulud
hajutavad piire rahu ja kaose vahel
tallatud rajad puude vahel
viivad alati sireenihäälte poole
siis kargad pingilt püsti
ega peatu kuni jõuad koju
selja taga müra ja tuule vilin
tõmbab sõjaväelaste jopede õmblusi pingule
aga üks teine tuul toob kaugelt
kakukeste ja hot dogide hõngu
seal kusagil kaugel
kus lapsed mängivad õhupallidega
mis lähevad nii kergesti katki
esimesel kokkupõrkel tegelikkusega


*

seisad ülekäigul
valgusfooris vilgub kollane
ja õhku jääb sireeni hääl
sa ei oskagi kohe otsustada
kas joosta või oodata rohelist
 
aga roheline tuli on juba teel
mööda kaableid asfaldi all
üle kõigi nende vanade juhtmepundarde
millel on rooste- ja kärsahais
läheb läbi linna täpselt nagu tuul
mis haarab su riietest 
 
möödakäija keerab heli suunas
tema käes on kott õunu
ja kõige väiksem kollane õun kukub ja veereb
mööda kõnniteed
 
võtad välja telefoni
sest teade peaks juba tulema
sest sõnad leiavad sind kohe 
muidugi kui mobiilitorn on püsti

Ukraina keelest ANNA VERSCHIK
 
Hrõstõna Voronina (snd 1983, Harkiv) on luuletaja ja toimetaja, hariduselt ukraina filoloog, lõpetanud Karazini-nimelise Harkivi Ülikooli. On uurinud keelelisi ­kontsepte luules. Avaldanud luulet ajakirjades Kurjer Krivbassu, Jevšan, Berezil.

A. V.